Mida arvatakse surmajärgsest elust?
”Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” (IIOB 14:14)
1., 2. Millega püüavad paljud ennast lohutada, kui nende lähedane sureb?
ÜHES New Yorgi matusehoones kogunevad sõbrad ja sugulased vaikides lahtise kirstu juurde, milles lamab 17-aastase poisi surnukeha. Vähk on nõudnud selle nooruki elu. Murest murtud ema kordab pisarsilmil: ”Tommy on nüüd õnnelikum. Jumal tahtis, et Tommy oleks koos temaga taevas.” Nii on talle õpetatud.
2 Sealt umbes 11000 kilomeetri kaugusel Indias Jamnagaris süütab kolmest pojast vanim tuleriidal puud, et tuhastada oma isa põrm. Tule praksumisest kostavad üle braahmani lausutavad sanskritikeelsed mantrad: ”Hing, mis kunagi ei sure, püüelgu üha, et saada üheks ülima tõelisusega.”
3. Milliste küsimuste üle on inimesed läbi aegade mõtisklenud?
3 Surma tegelikkuse ees pole võimalik silmi sulgeda (Roomlastele 5:12). On täiesti loomulik mõelda, kas surmaga lõpeb kõik. Iiob, ammusel ajal elanud ustav Jehoova Jumala teenija, mõtiskles taimede elutsükli üle ja märkis: ”Puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu!” Kuidas on lugu inimestega? ”Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” küsis Iiob (Iiob 14:7, 14). Läbi aegade on inimesed igas ühiskonnas mõtisklenud küsimuste üle: kas pärast surma on elu? Kui jah, siis milline see elu on? Mida on siis hakatud arvama surmajärgsest elust ja miks?
Palju vastuseid, ühine juhtmõte
4. Mida usuvad erinevate religioonide liikmed surmajärgse elu kohta?
4 Paljud, kes nimetavad endid kristlasteks, usuvad, et pärast surma läheb inimene kas taevasse või põrgusse. Hindud seevastu usuvad reinkarnatsiooni. Islami uskumuse kohaselt saabub pärast surma kohtupäev, mil Allah hindab iga inimese elukäiku ja saadab ta kas paradiisi või põrgutulle. Mõningates maades kujutavad surnutega seotud uskumused endast kohalike traditsioonide ja nimikristluse omapärast segu. Näiteks Sri Lankal jätavad nii budistid kui katoliiklased oma maja uksed ja aknad pärani lahti, kui peres keegi sureb, ning asetavad kirstu nii, et kadunu jalad on suunatud välisukse poole. Nad usuvad, et need meetmed aitavad lahkunu vaimul ehk hingel majast välja pääseda. Paljudel Lääne-Aafrika katoliiklastel ja protestantidel on tavaks inimese surma korral peeglid kinni katta, et keegi ei vaataks neisse ega näeks kadunu vaimu. Neljakümne päeva pärast tähistavad perekonnaliikmed ja sõbrad tema hinge taevasseminekut.
5. Millise keskse tõekspidamise suhtes on enamik religioone sama meelt?
5 Erisugustele kommetele vaatamata on enamik religioone ühes asjas siiski sama meelt. Nad usuvad, et miski inimese sees — hing, vaim või midagi muud —, on surematu ning elab pärast keha surma edasi. Peaaegu kõik ristiusu sajad religioonid ja sektid toetavad uskumust, et hing on surematu. See uskumus on ka judaismi ametlik doktriin. Hinduismi puhul on just sellele vundamendile rajatud reinkarnatsiooniõpetus. Muhameedlased usuvad, et hing elab pärast keha surma edasi. Austraalia aborigeenid, Aafrika animistid, shintoistid ja isegi budistid õpetavad sellesama juhtmõtte eri variante.
6. Kuidas suhtub osa õpetlasi ideesse, et hing on surematu?
6 Kuid on ka inimesi, kes usuvad, et teadlik elu lõpeb surmaga. Neile tundub mõistusevastane see idee, et emotsionaalne ja intellektuaalne elu võiks jätkuda mitteisikulises varjutaolises hinges, mis on kehast lahus. 20. sajandi hispaania õpetlane Miguel de Unamuno kirjutab: ”Usk hinge surematusse on soov, et hing oleks surematu, kuid seda tuleb tahta nii tugevasti, et see tahe lööks jalad alt mõistusel ja tõttaks temast üle.” Selle uskumuse pooldajate hulgas on nii erisuguseid inimesi nagu tuntud antiikaja filosoofid Aristoteles ja Epikuros, arst Hippokrates, šoti filosoof David Hume, araabia õpetlane Averroes ning India esimene peaminister pärast iseseisvuse saavutamist Jawaharlal Nehru.
7. Millistele hinge surematuse õpetusega seotud tähtsatele küsimustele on tarvis vastused leida?
7 Sellist vastuoluliste mõtete ja uskumuste tõttu kerkivad küsimused: kas inimesel tõesti on surematu hing? Kui hing tegelikult surematu ei ole, kuidas sai see valeõpetus siis nii paljude nüüdisaja religioonide lahutamatuks osaks? Kust see idee alguse sai? Neile küsimustele on kindlasti tarvis saada tõesed ja rahuldavad vastused, sest sellest sõltub meie tulevik (1. Korintlastele 15:19). Uurigem kõigepealt, kuidas hinge surematuse õpetus alguse sai.
Selle õpetuse sünd
8. Millist osa etendasid Sokrates ja Platon hinge surematuse õpetuse väljakujunemisel?
8 Kreeka filosoofid Sokrates ja Platon 5. sajandist e.m.a. arvatakse esimeste hulka, kes edendasid uskumust, et hing on surematu. Kuid nemad polnud selle idee algatajad. Pigem võiks öelda, et nad lihvisid seda ideed ja muutsid selle filosoofiliseks õpetuseks, tehes selle niiviisi vastuvõetavamaks nii tollastele kui ka hilisematele haritud klassidele. Fakt on see, et muistses Pärsias elanud zoroastristid uskusid hinge surematust samuti nagu egiptlased enne neid. Kust see õpetus siis ikkagi pärineb?
9. Mis mõjutas nii muistse Egiptuse, Pärsia kui ka Kreeka kultuuri?
9 Raamat ”Babüloonia ja Assüüria religioon” (”The Religion of Babylonia and Assyria”) ütleb muistse maailma kohta: ”Egiptuses, Pärsias ja Kreekas oli tunda Babüloonia religiooni mõju.” Edasi selgitab see raamat Egiptuse usuliste vaadete kohta: ”Pidades silmas varaseid Egiptuse ja Babüloonia vahelisi kontakte, millest annavad tunnistust El-Amarna tahvlid, oli babüloonia vaadetel ja tavadel kindlasti küllaldaselt võimalusi imbuda Egiptuse kultusekombestikku.”a Paljuski võib sedasama öelda ka muistse Pärsia ja Kreeka kultuuri kohta.
10. Mida arvasid babüloonlased surmajärgsest elust?
10 Kas vanad babüloonlased siis uskusid hinge surematust? Selle kohta kirjutas professor Morris Jastrow juunior USA-st Pennsylvania Ülikoolist: ”[Babüloonia] rahvas ega usujuhid ei pidanud kunagi võimalikuks seda, et mis kord on olemasollu toodud, võiks iial täielikult hävida. Surm oli [nende meelest] üleminek teist laadi ellu ja [käesoleva elu] surematuse eitamisega vaid rõhutati seda, et pole võimalik pääseda sellest eksistentsiga seotud muutusest, mille põhjustab surm.” Jah, babüloonlased uskusid, et mingil kujul elu jätkub pärast surma. Nad väljendasid seda uskumust sellega, et panid surnutele hauda kaasa esemeid teispoolsuses kasutamiseks.
11., 12. Kus sündis pärast veeuputust hinge surematuse õpetus?
11 On selge, et hinge surematuse õpetuse juured ulatuvad muistsesse Babüloni. Kas see on tähelepanuväärne? Jah on, sest vastavalt Piiblile rajas Paabeli ehk Babüloni linna Noa pojapojapoeg Nimrod. Pärast Noa päevil toimunud ülemaailmset veeuputust oli olemas ainult üks keel ja üks religioon. Nimrod oli ”vägev kütt [”vastupanus”, UM] Jehoova ees” ning tema ja ta järelkäijad tahtsid endale ’nime teha’. Paabeli linna ja torni ehitamisega algatas Nimrod uue religiooni (1. Moosese 10:1, 6, 8—10; 11:1—4).
12 Pärimuse järgi suri Nimrod vägivaldset surma. Arvata võib, et pärast tema surma pidasid babülonlased temast kui nende linna rajajast, ehitajast ja esimesest kuningast väga lugu. Kuna jumal Mardukit (Merodakki) peeti Babüloni rajajaks ja tema nimega nimetati koguni paljusid Babüloni kuningaid, on mõned õpetlased järeldanud, et Marduk on jumalikustatud Nimrod (2. Kuningate 25:27; Jesaja 39:1; Jeremija 50:2). Kui see seisukoht paika peab, siis pidi hiljemalt Nimrodi surma ajaks olema liikvel idee, et inimesel on hing, mis elab pärast keha surma edasi. Igal juhul näitab ajalugu, et pärast veeuputust oli hinge surematuse õpetuse sünnipaigaks Paabel ehk Babülon.
13. Kuidas levis hinge surematuse õpetus üle kogu maailma ja mida see kaasa tõi?
13 Edasi näitab Piibel, et Jumal ajas Paabeli torni ehitajate plaani nurja, segades ära nende keele. Kuna nad ei saanud enam üksteisega suhelda, jätsid nad oma ettevõtmise sinnapaika ning hajusid ”üle kogu maailma” (1. Moosese 11:5—9). Tasub aga meeles pidada, et ehkki torniehitajate keel muudeti, jäid nende mõtteviis ja arusaamad samaks. Seega viisid nad oma usulised ideed kõikjale, kuhu nad läksid. Nii levisid Babüloni uskumused, nende hulgas hinge surematuse õpetus, üle kogu maakera ja tungisid kõigisse maailmausunditesse. Nii sai alguse ülemaailmne valereligiooni impeerium, millele on Piiblis antud sobiv nimi — ”Suur Baabülon, ilmamaa hoorade ja jälkuste ema!” (Ilmutuse 17:5).
Valereligiooni impeerium laieneb ida suunas
14. Kuidas levisid Babüloonia religioossed uskumused Indiasse?
14 Mõningate ajaloolaste sõnul tulid rohkem kui 3500 aastat tagasi heledanahalised aarjalased loode poolt Induse orgu, mis jääb tänapäeval peamiselt Pakistani ja India territooriumile. Edasi läksid nad Gangese jõe äärsetele aladele ja kogu Indiasse. Mõned õpetlased ütlevad, et nende rändurite religioossed uskumused põhinesid muistse Iraani ja Babüloonia õpetustel. Nendest uskumustest hakkas kujunema välja hinduism.
15. Kuidas on hinge surematuse idee jõudnud tänapäeva hinduismi?
15 Indias hakkas surematu hinge idee avalduma reinkarnatsiooni õpetuses. Hindu targad, kes püüdsid lahendada inimühiskonnas üldlevinud kurjuse ja kannatuste probleemi, mõtlesid välja põhjuse ja tagajärje seaduseks nimetatud karma seaduse. Ühendades hinge surematuse idee selle seadusega, formuleerisid nad reinkarnatsiooniõpetuse, mille kohaselt ühes elus tehtud heade või halbade tegude eest saab osaks kas tasu või karistus järgmises elus. Usklike eesmärgiks on mokša — taassündide ahelast vabanemine ja niinimetatud ülima tõelisusega ühinemine ehk nirvaana saavutamine. Kui hinduism sajandite jooksul levis, levis ka reinkarnatsiooniõpetus. See õpetus on tänapäeva hinduismi alustala.
16. Milline seisukoht teispoolsuse kohta hakkas mõjutama Ida-Aasia rohkearvulise elanikkonna usulisi vaateid ja tavasid?
16 Hinduismist arenes välja teisi usundeid, nagu budism, džainism ja sikhism. Ka need usundid tunnistavad reinkarnatsiooni. Kui budism tungis suuremasse ossa Ida-Aasiast — Hiinasse, Koreasse, Jaapanisse ja mujale —, mõjutas see oluliselt kogu selle regiooni kultuuri ja religiooni. Selle tagajärjel hakkas tekkima religioone, mille tõekspidamised sisaldavad elemente budismist, spiritismist ja esivanemate kultusest. Nende religioonide seas kõige mõjukamad on taoism, konfutsianism ja shintoism. Sel moel hakkas usk elu jätkumisse pärast keha surma mõjutama selle rahvarohke maailmajao elanike usulisi vaateid ja tavasid.
Mida öelda judaismi, ristiusu ja islami kohta?
17. Mida uskusid muistsed juudid surmajärgse elu kohta?
17 Mida usuvad surmajärgse elu kohta need inimesed, kes järgivad judaismi, ristiusku või islamit? Neist usunditest vanim on kahtlemata judaism. Selle juured ulatuvad Aabrahamini, kes elas umbes 4000 aastat tagasi — kaua enne seda, kui Sokrates ja Platon formuleerisid hinge surematuse teooria. Muistsed juudid uskusid surnute ülestõusmisse, mitte inimese sünnipärasesse surematusse (Matteuse 22:31, 32; Heebrealastele 11:19). Kuidas siis hinge surematuse õpetus judaismi jõudis? Ajalugu annab sellele küsimusele vastuse.
18., 19. Kuidas jõudis hinge surematuse idee judaismi?
18 Aastal 332 e.m.a. vallutas Aleksander Suur Lähis-Ida, kaasa arvatud Jeruusalemma. Aleksandri järeltulijad jätkasid tema algatatud helleniseerimist, mille tagajärjel segunesid kaks kultuuri — kreeka ja juudi oma. Aja jooksul õppisid juudid tundma kreeka mõtteviisi ning mõned neist said koguni filosoofideks.
19 Philon Aleksandriast, kes elas 1. sajandil m.a.j., oli üks selline juudi filosoof. Ta pidas väga lugu Platonist ja üritas selgitada judaismi kreeka filosoofia mõistete abil, sillutades sellega teed hilisematele juudi mõtlejatele. Talmudit, mis sisaldab rabide suuliste seaduste kirjalikke kommentaare, on samuti mõjutanud kreeka mõtteviis. ”Talmudi rabid uskusid, et pärast surma eksisteerib hing edasi,” ütleb ”Encyclopaedia Judaica”. Hilisem juudi müstiline kabalistlik kirjandus hakkas õpetama koguni reinkarnatsiooni. Niisiis kreeka filosoofia kaudu jõudis surematu hinge idee judaismi. Aga kuidas jõudis see õpetus ristiusku?
20., 21. a) Kuidas suhtusid algkristlased platonistlikku kreeka filosoofiasse? b) Kuidas Platoni ideed ja kristlikud õpetused viimaks segunesid?
20 Tõelisele kristlusele pani aluse Jeesus Kristus. Varem tsiteeritud Miguel de Unamuno kirjutas Jeesuse kohta: ”Tema uskus hoopis juudi kombel lihas ülestõusmisse, mitte [Kreeka] Platoni kombel hinge surematusse.” Ta järeldas: ”Hinge surematus .. on paganlik filosoofiline dogma.” Seda silmas pidades võime mõista, miks apostel Paulus manitses esimese sajandi kristlasi tungivalt, et nad hoiduksid ”mõtteteadusest ja tühjast pettusest, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algjõududele ja mitte Kristusele” (Koloslastele 2:8).
21 Millal ja kuidas see ”paganlik filosoofiline dogma” ristiusku imbus? ”The New Encyclopædia Britannica” teatab: ”2. sajandi keskpaigast p. Kr. hakkasid kreeka filosoofiat õppinud kristlased tundma vajadust väljendada oma usku ka vastavate terminitega ja seda nii omaenda intellektuaalseks rahulduseks kui ka selleks, et pöörata usku haritud paganaid. Filosoofia, mis neile selleks kõige paremini sobis, oli platonism.” Kaks tolleaegset filosoofi, kes ristiusu doktriinidele suurt mõju avaldasid, olid Origenes Aleksandriast ja Augustinus Hippost. Nad mõlemad olid väga tugevalt Platoni ideede mõju all ja etendasid tähtsat rolli nende ideede kokkusegamisel kristlike õpetustega.
22. Kuidas on hinge surematuse õpetus jäänud islamis tähtsale kohale?
22 Kui judaismi ja ristiusku jõudis hinge surematuse idee platonismi mõjutusel, siis islamisse on see kuulunud algusest peale. Islami pühakiri Koraan õpetab, et inimesel on hing, mis pärast keha surma edasi elab. Koraani järgi on hinge lõppsiht kas elu taevases paradiisiaias või karistus põrgutules. See ei tähenda, nagu poleks araabia õpetlased üritanud islami õpetusi kreeka filosoofiaga ühendada. Tegelikult mõjutasid araabia maailma kuigipalju Aristotelese teosed. Sellegipoolest usuvad muhameedlased senini hinge surematusse.
23. Milliseid olulisi küsimusi surmajärgse elu kohta arutatakse järgmises artiklis?
23 Nagu näha, on religioonid igal pool maailmas arendanud välja lugematul hulgal uskumusi teispoolsuse kohta, mis tuginevad kõik õpetusele, et hing on surematu. Sellised uskumused on mõjutanud, koguni rõhunud ja orjastanud miljardeid inimesi. Kõik see ärgitab küsima: kas on võimalik teada saada tõde selle kohta, mis meist saab, kui me sureme? Kas pärast surma on elu? Mida Piibel selle kohta ütleb? Neid küsimusi arutatakse järgmises artiklis.
[Allmärkus]
a El-Amarna on väidetavalt 14. sajandil e.m.a. ehitatud Egiptuse linna Ahet-Atoni varemete asupaik.
Kas sa oskad selgitada?
◻ Mida ühist õpetab enamik religioone surmajärgse elu kohta?
◻ Kuidas näitavad ajalugu ja Piibel, et surematu hinge õpetus sündis muistses Babülonis?
◻ Millist mõju on babüloonlik uskumus hinge surematusest avaldanud Idamaa religioonidele?
◻ Kuidas on hinge surematuse õpetus tunginud judaismi, ristiusku ja islamisse?
[Pildid lk 12, 13]
Aleksander Suure vallutuste tagajärjel segunesid omavahel kreeka ja juudi kultuur
Augustinus püüdis platonistlikku filosoofiat kristlusega ühte sulatada
[Allikaviited]
Aleksander: Musei Capitolini, Roma; Augustinus: raamatust ”Great Men and Famous Women”