Elu pärast surma — vastamata küsimused

„KUI mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?” (Iiob 14:14) Selle küsimuse üle, mille esitas patriarh Hiiob sajandeid tagasi, on mõtisklenud läbi aegade kõikide ühiskondade inimesed ja pole olnud puudust esitatud vastustest.

Vanaaja kreeklased väitsid, et surnute hinged elavad edasi. Need viidi üle Styxi jõe määratusse maa-alusesse riiki, mida kutsuti allmaailmaks. Seal määrasid kohtunikud need hinged kas piinlemisele kõrgete müüridega vanglas või õndsusele Elysia väljadel. Teised vanaaja inimesed arvasid, et hinged muutuvad tähtedeks või komeetideks. Veel arvati, et hinged on helenduvad ja tõmmatakse üles kuule; kord kuus, täiskuu ajal, viiakse nad päikesele.

Ka tänapäeval on külluslikult hauatagust elu käsitlevaid teooriaid. Hindud ja budistid usuvad reinkarnatsiooni. Muhameedlased õpetavad, et hing jääb pärast keha surma ellu ja et viimses kohtumõistmises läheb see kas paradiisi või põrgusse. Enamikule protestantidele on õpetatud, et hinged elavad pärast surma edasi, et kogeda kas taevalikku õndsust või piina põrgu leekides. Sellele stsenaariumile lisab katoliiklus juurde eelpõrgu ja puhastustule.

Mõnedes maades kujutavad uskumused surnute oletatavatesse hingedesse omapärast segu kohalikest traditsioonidest ja nimikristlusest. Näiteks on paljude Lääne-Aafrika katoliiklaste ja protestantide hulgas levinud komme katta peeglid, kui keegi sureb, et keegi ei saaks vaadata ja näha surnu vaimu. Nelikümmend päeva pärast omakse surma tulevad perekond ja sõbrad pidusöögile, et tähistada hinge ülesminekut taevasse. Peale selle käivad sugulased tavaliselt jõulude ajal või uue aasta esimesel päeval surnuaias ja kallavad alkohoolseid jooke hauale. Nad võivad surnutega isegi rääkida, paludes neilt abi ja jutustades perekonna uudiseid.

Ilmselt on maailma religioonide vahel vähe kooskõla selles, mis täpselt juhtub pärast surma. Siiski on peaaegu üleüldine nõusolek ühes põhilises väites: inimhinge surematuses. Enamik hauataguse elu õpetusi on lihtsalt variatsioonid sellest põhiteemast.

Siiski kerkib üles mitmeid raskeid küsimusi: „Kust on pärit idee, et hing on surematu? Kas seda õpetatakse Pühakirjas? Kui jah, siis miks isegi mittekristlikud usundid õpetavad seda?” Need on küsimused, mida ei peaks vältima. Vaatamata sinu usulisele veendumusele, on surm tõsiasi, millega sul tuleb kokku puutuda. Need küsimused puudutavad sind niisiis väga isiklikult. Sellepärast kutsume sind neid asju ilma eelarvamuseta vaatlema.