Jehoova õnnistas mu meelekindlust

JUTUSTANUD RICHARD WUTTKE

„Sa sured kolme kuu jooksul!” „Mida sa sellega mõtled?” „Seda ütles mulle arst, kellega sa Assises konsulteerisid,” vastas mu vend William.

KUID ma tahtsin elada, mitte surra. Esimest korda palusin ma Jumalalt abi. Õnneks võin ma nüüd, 46 aastat hiljem, öelda, et ehkki arst ei öelnud, mis mul viga oli, osutus ta diagnoos valeks. Kuid hirm pani mind mõtlema elu mõtte ja meie Looja teenimise vajaduse üle.

Perekond liikvel

Kui ma 11. novembril 1921. aastal sündisin, elasid mu vanemad Grosenis, väikeses linnakeses Saksamaa idaosas. Nad olid sündinud Venemaal, saksa immigrantide peres. Aga kui 1917. aasta bolševistlik revolutsioon tõi kaasa kommunismi, saadeti nad koos teiste saksa päritoluga kodanikega maalt välja ja nad kaotasid kogu oma varanduse. Peale pikka reisi kaubarongis jõudsid mu vanemad oma väikeste lastega Saksamaa piirile. Kuid neid keelduti maale laskmast ja nad pidid Venemaale tagasi reisima. Seal aga keelduti neid tagasi võtmast, nii et nad pidid minema jälle tagasi Saksamaale. Pärast kuid kestnud raskusi lubati neil lõpuks maale siseneda.

Kui olin kümneaastane, suri mu isa. Kaks aastat hiljem, aastal 1933, tuli võimule Hitler ja mind sunniti ühinema natsliku noorsooliikumisega. Hitleri režiimi ajal oli probleeme sakslastel, kes olid sündinud teistes maades, ja oli ilmne, et Saksamaa valmistus taas sõjaks. Niisiis otsustasime immigreeruda Brasiiliasse, julgustatud teiste poolt, kes olid juba sinna kolinud. Jõudsime Brasiiliasse Santosesse 1936. aasta mais.

Kui olime töötanud mõned kuud kohviistanduses, ostsime São Paulo osariigis Maracaí lähedal viljakas piirkonnas väikese farmi. Sel ajal, kui ehitasime oma maja, võisime elada ühe luteri vaimuliku kodus. Ta julgustas meid käima tema kirikus, aga kui tema ja hiljem ta järeltulija hakkasid oma jutlustes poliitikast rääkima, lahkusime kirikust.

Esimene kokkupuude Piibli tõega

Umbes sel ajal rääkis vend mulle arsti kohutavast diagnoosist. Ma läksin São Paulosse, et kuulda teise asjatundja arvamust. Kui ma seal olin, külastas perekonda, kus elasin, nende sõber Otto Erbert. Ta oli Jehoova tunnistaja ja ta hakkas meile tunnistust andma. Kuid see perekond ei hinnanud seda, mida ta rääkis, ja nad lahkusid ükshaaval toast, jättes mind oma külalisega üksi.

Otto rääkis mulle umbes kaks tundi põrgutule, hinge surematuse, tõelise Jumala Jehoova ja tema Kuningriigi ning igavesti paradiislikul maal elamise lootuse teemadel. Millise hiilgava tulevikupildi ta maalis! Kui erinev see oli sellest, mida ma olin õppinud luteri kirikus! Lõpuks küsis Otto: „Kas sa usud ristiusumaailma valeõpetustesse või Piiblisse?”

„Piiblisse,” vastasin mina.

„Siis uuri seda!” soovitas ta tungivalt, lisades: „Kui tahad sellest rohkem kuulda, tule mulle külla.” Kuna mulle meeldis see, mida ma olin kuulnud, eriti igavese elu kohta maa peal, läksin ma järgmisel päeval talle külla. See teine vestlus veenis mind, et olin leidnud tõe, ’mis teeb inimkonna vabaks’. (Johannese 8:32) Lahkusin, kaasas brošüür Health and Life (Tervis ja elu) ning kutse saksakeelsele piibliuurimisele.

Minu sügavaima soovi täitumine

Vahepeal sain ma vajalikku meditsiinilist ravi ja olin võimeline pöörduma tagasi koju. Võtsin Otto Erberti endaga puhkusele kaasa. Ema oli väga õnnelik, et ma uurin Piiblit, raamatut, mis oli meil alati laual, kuid mida kunagi ei loetud. Peale seda, kui Otto São Paulosse tagasi pöördus, uurisin oma perega nii hästi kui suutsin peaaegu igal õhtul Piiblit. Ma olin üliõnnelik, kui mu ema, vend Robert ja õde Olga võtsid kõik vastu tõe sõnumi. Meie kodu oli alati olnud seltskondliku tegevuse keskus, kuid pärast seda, kui me umbes kaks kuud tunnistustööd olime teinud, oli see peaaegu tühi. Üks neist, kellel oli kombeks meie pool käia, ütles: „Kui te seda jätkate, lõpetate hullumajas!”

Kuid mu soov teenida Jehoovat kasvas pidevalt. Hankisin rohkem väljaandeid ja lugesin neid südaööni. Kuid kogu kirjandus oli saksa keeles ja ma mõistsin, et kui ma kavatsen hakata teisi õpetama, pean portugali keele ära õppima. Niisiis kolisin 1945. aastal São Paulosse, et õppida portugali keelt. Elasin koos Otto Erbertiga, kes abiellus hiljem mu õe Olgaga.

Hakkasin käima koos umbes 50 inimesega São Paulo ainsas kuningriigisaalis koosolekutel. See ainus kogudus on nüüdseks kasvanud rohkem kui 510 São Paulo ja selle ümbruse koguduseks, kus on enam kui 50000 kuningriigikuulutajat. Mind ristiti 6. jaanuaril 1946, sümboliseerimaks minu pühendumist Jumala tahte täitmisele. Selsamal aastal olin São Paulos „Rõõmsate rahvaste” teokraatlikul kokkutulekul, minu esimesel suurel kokkutulekul. Kui erutav oli pühapäeval näha kohal viibimas 1700 inimest! Sellel konvendil kohtasin ma Otto Estelmanni, kes julgustas mind, öeldes: „Richard, sa oled noor; sa oled terve; seega — hakka pioneeriks!”

Olin täisaegset teenimist ennegi kaalunud, kuid nüüd tegin seda palju tõsisemalt. Koos kahe teise kaaslasega otsustasime alustada kuue kuu pärast. Kui aeg kätte jõudis, küsisin: „Kas olete valmis minema?” Mitte kumbki ei olnud valmis. Niisiis ütlesin neile, et kavatsen igal juhul alustada. „Sul tekivad probleemid,” hoiatasid nemad. Kuid jäin oma otsusele kindlaks. Mind määrati üldpioneeriks 24. mail 1947.

Teenistuses avanevad uued uksed

Minu territoorium oli tohutu suur, sinna kuulusid São Paulo elu- ja ärirajoonid. Igas kuus levitasin sadu raamatuid ja brošüüre. Ühel hommikul sisenesin väga suurde ruumi, kus töötas mitmeid mehi. Läksin esimese mehe juurde ja pakkusin talle raamatut “The Truth Shall Make You Free”.

„Kui palju neid raamatuid sul kotis on?” küsis ta.

„Umbes 20,” vastasin mina. Ta võttis kõik raamatud ja andis ühe igale sealolnud mehele. Selgus, et olin raekojas!

Siiski oli mu suurim rõõm koduste piibliuurimiste läbiviimine. Tänu Jehoovale ristiti nelja aasta jooksul neist, kellega olin uurinud, 38 inimest. Mitmed neist astusid täisaegsesse teenistusse. Nende hulgas oli Afonso Grigalhunas, kes teenis kuni oma surmani 1988. aastal üle kümne aasta abipioneerina — ja seda kunstjalaga. Nende hulgas oli ka perekond Ciuffa. Poeg Francisco teenis aastaid reisiva ülevaatajana ja ta õde Ângela on siiani pioneer.

Aastal 1951 kutsuti mind reisivaks ülevaatajaks. Minule määratud ülesanne hõlmas Rio Grande do Suli ja Santa Catarina osariikide suuri piirkondi. Brasiilia lõunaosas elasid tuhanded Euroopa päritoluga inimesed. Enamik külastusi tuli teha eraldiasuvatele isikutele ja rühmadele, sest tollal oli seal vähe kogudusi. Seal oli lugematul arvul jõgesid, kuid vähe sildu, mis tähendas seda, et reisikohver seljas, kirjutusmasin ja portfell käes, tuli väiksemaid jõgesid ületada. Teed olid sillutamata ja auke täis. Kaitsmaks oma riideid tolmu eest, kandsin pikka õhukest kuube. Seetõttu arvasid mõned, et olen nende uus preester, ja püüdsid mu kätt suudelda.

Kuningriigi huvide kaitsmine

Kuna püüdsin probleemidesse õigesti suhtuda, järgisin sellist põhimõtet: kui teised saavad elada linnadest nii kaugel, käia nendel teedel ja ületada neid jõgesid, miks mina sedasama teha ei saa, eriti kui mul on selline tähtis sõnum tuua?

Väiksemates linnades kerkisid tihti üles teistsugused probleemid. Näiteks ükskord korraldasime koosoleku pargi kõrval asuvas kohalikus koolis. Pargi teises otsas oli väike baar ja katoliku kirik. Kuna õpetajat kooliust avama ei ilmunud, otsustasin pargis kõnet pidada. Varsti peale kõne algust tuli baarist välja pool tosinat meest, kes hakkasid karjuma ning kätega vehkima. Hiljem saime teada, et preester oli neile selle eest maksnud.

Hakkasin rääkima kõvemini, rääkides otseselt neile. Nad lõpetasid ja üks ütles: „Ta kõneleb Jumalast. Kuidas võis preester öelda, et ta on Kuradist?” Kui preester nägi, et mehed ei kavatse koosolekut katkestada, istus ta oma džiipi ja sõitis ümber pargi, karjudes: „Mitte ükski katoliiklane ei tohi siin koosolekul olla!” Mitte keegi ei lahkunud ja koosolek jätkus rahulikult.

São Paulos Mirante do Paranapanemas külastasin ma politseipealikku, et selgitada talle meie töö olemust ning paluda avaliku kõne pidamiseks saali kasutamise luba. Ta korraldas nii, et saime kasutada klubisaali. Ütlesime talle, et teeme selle kõne reklaamimiseks ka reklaamlehti. „Millises linnaosas te neid levitate?” küsis tema. Kui olime talle öelnud, palus ta mõningaid reklaamlehti, et neid teiseski linnaosas levitada. Pühapäeval tuli ta kõnet kuulama, tuues kaasa kaks politseinikku „korda pidama”, nagu ta ütles.

„Kas te tahate, et ma esitlen teie kõnet?” küsis ta.

„See oleks kena,” vastasin ma, „kuid lubage mul selgitada, kuidas meie oma kõnepidajaid esitleme.” Kui ta oli mind esitlenud, istus ta lavale kuulama. Uskuge mind, see kuulajaskond pidas end hästi ülal. Meil ei olnud mingit muret, oli ju ukse juures kaks politseinikku ja laval istus politseiülem!

Märtsis 1956 määrati mind piirkonnaülevaatajaks ja ma teenisin üle kogu Brasiilia toimuvatel kokkutulekutel. Reisivahemaad olid väga pikad. Ükskord võttis ühelt kokkutulekult järgmisele jõudmine kolm päeva aega. Maa põhjaosas reisisime korduvalt furgoonautodega. Need olid klaasimata akendega ja seetõttu hästi õhutatavad, mis oli hea mõte, sest reisijateks olid ka kanad ja sead!

Gilead tugevdab mu meelekindlust

Kui erutav oli 1958. aastal käia Vahitorni Gileadi Piiblikoolis! Meie lend lõpetas tollel suvel Yankee staadionil ja Polo väljakul toimunud konvendi ajal, kus avalikul kõnel viibis 253922 inimest 123 erinevalt maalt. Milline vaatepilt! Seejärel pöördusin tagasi Brasiiliasse, et Jehoova Kuningriigi kuulutamist jätkata suurema meelekindlusega kui kunagi varem.

Aastal 1962 abiellusin Ruth Honemanniga, kes oli Brasiilias misjonärina töötanud juba üle kuue aasta. Meie abiellumisest saadik olen saanud edasi nautida teenimise lisaeesõigusi — Kuningriigi Teenistuskooli ja Pioneeride Teenistuskooli juhtimist ja samuti ka rahvuslike ning rahvusvaheliste konventide ettevalmistamise ja São Paulo esimese kokkutulekusaali ehitamise juhtimist.

Praegu naudime oma teokraatliku elukutse suurimat eesõigust Brasiilia Beeteli pere liikmetena. Vaadates tagasi rohkem kui 40 täisaegse teenistuse aastale, millest 35 teenisin reisiva ülevaatajana, võin öelda, et need on olnud täis õnnelikku, tasuvat tegevust. (Õpetussõnad 10:22) Olen õppinud palju Jehoova organisatsioonilt, kaasa arvatud seda, et on vaja ilmutada empaatiat, olla sõber, mitte kamandaja, ja mitte olla liiga tööga hõivatud selleks, et hoolitseda teiste vajaduste eest. Lõpetuseks tahaksin ma eriti noorematele öelda seda, mida vend Estelmann mulle aastaid tagasi ütles: „Sa oled noor; sa oled terve; seega — hakka pioneeriks!”

[Pilt lk 29]

Brasiilia Beetel, meie praegune kodu