Maa-Emast viljakusjumalannadeni

KAS tunned ära jumalanna, keda selle ajakirja kaanel on kujutatud? See on Isis, muistne egiptuse ema-jumalanna. Kui oled külastanud muuseumi või lehitsenud raamatut muinasajaloost, oled ehk juba näinud mõnda selle sarnast kuju. Siiski kaalutle: kas alanduksid jumalanna Isise ette ja kummardaksid teda?

Kui kuulud mõnda ristiusumaailma religiooni, võib see küsimus tunduda imelikuna. Tõenäoliselt rõhutad sa, et kummardad Loojat, Teda, kelle poole pöördutakse sõnadega: „Meie Isa, kes oled taevas!” (Matteuse 6:9) Mõte mingi ema-jumalanna ette alandumisest võib tunduda imelik, isegi vastik. Sellest hoolimata on taoline kummardamine olnud läbi kogu ajaloo laialt levinud, ning sind võib rabada teadmine, kes just nimelt tänapäeval suurt ema-jumalannat kummardavad.

Siiski, et saada teatud tagapõhja, vaadelgem enne selle arutamist ema-jumalanna kummardamise ulatust muistsetel aegadel. Selgub, et see kummardamisviis on olnud väga varane valereligiooni vorm. Arheoloogid on iidsetes asupaikades üle kogu Euroopa ja Vahemeremaadest Indiani kaevanud välja alasti ema-jumalanna kujukesi ja kujutisi.

Maa-Emale vaadati kui kõikide eluvormide pidevale allikale, kes annab elu ja võtab pärast nende surma selle endale tagasi. Sellisena teda kummardati aga ka kardeti. Algselt usuti, et tema sigimisvõime on mitteseksuaalne. Mütoloogia näitab, et siis sünnitas ta meessoost Taeva-Isa ja sai talle naiseks. See paar tõi esile loendamatu hulga teisi jumalaid ja jumalannasid.

Babüloonia prototüüp

Babüloonia panteonis oli tähtsaimaks jumalannaks Ištar, samastatud Sumeri viljakusjumalanna Inannaga. Ta oli vastuoluliselt nii sõjajumalanna kui ka armastus- ja iharusjumalanna. Oma raamatus Les Religions de Babylonie et d’Assyrie (Babüloonia ja Assüüria religioonid) ütles prantsuse õpetlane Édouard Dhorme Ištari kohta: „Ta oli jumalanna, emand, halastaja ema, kes kuulab palvet, kostab vihaste jumalate ees ja rahustab neid. . . . Ta ülendati kõigist kõrgemale, ta sai jumalannade jumalannaks, kõigi jumalate kuningannaks, maa ja taeva jumalate suverääniks.”

Ištari kummardajad pöördusid tema kui „Neitsi”, „Püha Neitsi” ja „Neitsiliku Ema” poole. Iidne Sumeri-Akkadi „Kurtmispalve Ištarile” ütleb: „Ma palvetan su poole, oo emandate Emand, jumalannade jumalanna. Oo, Ištar, kõikide inimeste kuninganna. . . . Oo, kogu jumaliku väe omanik, kes kannad ülemvalitsuse krooni. . . . Kabelid, pühad paigad, pühitsetud kohad ja pühamud võtavad sind kuulda. . . . Kus ei voolitaks sinu kujusid? . . . Vaata mu peale, oo, mu Emand; võta vastu mu palved.”a

Ema-jumalanna kummardamine levib

Orientalist Édouard Dhorme räägib „Ištari kummardamise laienemisest”. See levis Mesopotaamia kõigis osades ja kas Ištarit ennast või eri nimedega, kuid sarnaste tunnusmärkidega jumalannasid kummardati Egiptuses, Foiniikias ja Kaananis, samuti ka Anatoolias (Väike-Aasias), Kreekas ja Itaalias.

Tähtsaim ema-jumalanna, keda kummardati Egiptuses, oli Isis. Ajaloolane H. G. Wells kirjutas: „Isis tõmbas ligi palju andunud kummardajaid, kes oma elu temale pühendasid. Templis seisid tema kujud, kroonitud Taeva Kuningannaks ja hoides kätel laps Horust. Tema ees põlesid küünlad, milledelt rasv alla voolas, ning pühamus rippusid kõikjal vahast tõotusannid.” (The Outline of History) Egiptuses oli Isise kummardamine ääretult populaarne. See levis samuti üle kogu Vahemere-äärse ala, eriti Kreekasse ja Rooma, jõudes isegi Euroopa lääne- ja põhjaossa.

Foiniikias ja Kaananis koondus ema-jumalanna kummardamine Aštartele ehk Astartele, keda öeldi olevat Baali abikaasa. Ta oli sarnaselt Ištarile, oma Babüloonia teisikule, nii viljakus- kui ka sõjajumalanna. Egiptusest on leitud muistseid üleskirjutisi, milles Astartet nimetatakse taeva emandaks ja taevaste kuningannaks. Iisraellastel tuli pidevalt võidelda selle viljakusjumalanna kummardamise allakiskuva mõju vastu.

Anatoolia loodeosas oli Ištari vasteks Kybele, kes on tuntud jumalate Suure Emana. Teda kutsuti veel Kõige Tekitajaks, Kõigi Toitjaks, kõigi Õndsate Emaks. Anatooliast levis Kybele kultus esiteks Kreekasse ja seejärel Rooma, kus see säilus hästi kuni meie ajaarvamiseni. Selle viljakusjumalanna kummardamisega liitusid pöörane tantsimine, preestrite enesevigastamised, preestriameti kandidaatide enesekohitsemine ja rongkäigud, milles jumalannakuju kanti suures uhkuses.b

Vanad kreeklased kummardasid Maa-Ema jumalannat, keda nimetati Gaiaks. Kuid nende panteoni liitusid Ištari-tüüpi jumalannad, nagu Aphrodite, armastus- ja viljakusjumalanna; Athena, sõjajumalanna; ja Demeter, maaviljelusjumalanna.

Roomas oli armastusjumalannaks Venus, olles sellisena vastav Kreeka Aphroditele ja Babüloonia Ištarile. Roomlased kummardasid ka jumalannasid Isist, Kybelet ja Minervat (kreeklaste Athenat), kes kõik peegeldasid ühel või teisel moel Babüloonia algkuju Ištarit.

Kahtlemata oli ema-jumalanna kummardamine tuhandete aastate jooksul võimsaks rivaaliks Jehoova, suure Looja puhtale kummardamisele. Kas suure ema-jumalanna kummardamine suri välja? Või on see säilinud tänapäevani? Loe palun edasi.

[Allmärkused]

[Pilt lk 3]

Babüloonia IŠTAR isikustatud tähena

[Allikaviide]

Courtesy of The British Museum

[Pilt lk 4]

Egiptuse ISIS koos jumal-laps Horusega

[Allikaviide]

Musée du Louvre, Paris