Vahitorni VEEBIRAAMATUKOGU
Vahitorni
VEEBIRAAMATUKOGU
eesti
  • PIIBEL
  • VÄLJAANDED
  • KOOSOLEKUD
  • w91 1/7 lk 20-23
  • ’Olen elanud Jehoova päeva igatsedes’

Pole ühtegi videot.

Vabandust, video laadimisel tekkis tõrge.

  • ’Olen elanud Jehoova päeva igatsedes’
  • Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 1991
  • Alapealkirjad
  • Sarnased artiklid
  • Beeteli teenistus
  • Teokraatlik Teenimiskool
  • Reisimas
  • Leian kaaslase
  • Tunnistamine Jehoova õnnistuseks
  • Ikka veel Jehoova päeva ootamas
  • Täisajaline teenistus. Mida see on mu ellu toonud
    Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 2014
  • Rikas elu Jehoova teenistuses
    Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 2001
  • ”Me oleme teinud, mis meie kohus oli teha”
    Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 1998
  • Jehoova on mind noorest east õpetanud
    Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 2003
Veel
Vahitorn Kuulutab Jehoova Kuningriiki 1991
w91 1/7 lk 20-23

’Olen elanud Jehoova päeva igatsedes’

JUTUSTANUD LYLE REUSCH

ALATES minu kõige varajasematest mälestustest keskendus meie perekonna elu tugevale usule tulevasse uude õigluse maailma. Ema ja isa lugesid meile, lastele, Piiblist ’uutest taevastest ja uuest maast’ ning sellest, et ’lehm ja karu käivad karjamaal, lõukoer sööb õlgi nagu veis, ning pisuke poiss ajab neid’. Nad tegid selle nii reaalseks, et kujutlesin, et olen see pisuke poiss. — 2. Peetruse 3:11—13; Jesaja 11:6—9.

Möödunud sajandi 90-ndatel aastatel uuris mu vanaisa August Reusch kirjavahetuse kaudu Charles T. Russelliga Piibli põhitõdesid. Ta kuulutas laialdaselt Kanada Loodeterritooriumil oma kodus ja selle ümbruses, praeguses Yorktonis Saskatchewanis. Ta soovitas oma poegadele korduvalt: „Poisid, pöörake tähelepanu 1914. aastale!” Veendumus, et Jehoova päev on lähedal, täitis mu isa pakilisuse tundega, mis läbis kogu ta elu ning on olnud minu eluviisiks.

Ema ja isa olid külalislahkuse kehastused. Meie kodus sai regulaarselt kokku Saskatchewani Saskatooni piibliuurijate koguduse piibliuurimisgrupp. Reisivad teenijad (keda kutsuti pilgrimiteks) peatusid tihti meie kodus. Sain sellest oma venna Verne ja õe Veraga vaimset kasu. Kuningriigi sõnum ning tungiv vajadus sellest teistele rääkida oli meile alati reaalsus. (Matteuse 24:14) Vaevalt teadsin, et veedan tulevastel aastatel suurema osa oma elust nende pilgrimide tööd jätkates, teenides Jehoova tunnistajate reisiva ülevaatajana.

Aastal 1927 kolis isa perekonnaga Californiasse Berkeleysse. Seejärel, 1933. aasta sügava majanduskriisi ajal, lõpetasin keskkooli. Meil vend Vernega oli õnn saada tööd Fordi Autokompanii tehases Californias Richmondis. Kuid ühel 1935. aasta kevadpäeval mõtisklesin: „Kui mul juba tuleb hoolega tööd teha, võin samahästi töötada hoolega selle heaks, mis on seda väärt.” Sel päeval andsin lahkumisavalduse ning järgmisel päeval kirjutasin avalduse teenimiseks Beetelis, Jehoova tunnistajate peakorteris New Yorgis Brooklynis. Peale erutaval konvendil viibimist 1935. aasta juunis Washingtonis D.C. võeti mind Beeteli teenistusse vastu.

Beeteli teenistus

Nathan Knorr, vabriku juhataja, pani mind vabriku korrastustöödele. Olin üksi terve meeskond. Tundsin 20-aastase noormehena end väga tähtsana. Võisin vabalt liikuda igas vabriku osas ning keegi ei pärinud, mida ma teen. Vend Knorr hindas seda, kuidas ma tööd tegin, kuid ta mõistis probleemi minu hoiakus. Ta tegeles pidevalt minuga, et arendaksin alandlikkust.

Võttis siiski mõningat aega, enne kui sain aru, et vend Knorr mind tõesti aidata püüdis. Niisiis vabandasin oma hoiaku pärast ja näitasin üles otsustavust käituda paremini. See oli kauakestvate soojade suhete alguseks vend Knorriga, kes sai 1942. aasta jaanuaris Vahitorni Ühingu kolmandaks presidendiks.

Peale korrastustööde tegemise õppisin köitmistöökojas käsitlema enamikku masinaid või nende juures abiks olema. Peagi tegin kontoritööd, kirjutades ja saates töökäske üle kogu vabriku laiali. Kevad ja suvi 1943. aastal olid eriti töörohked ja erutavad ajad. Maailm oli Teise maailmasõja keskel ja Jehoova tunnistajad kannatasid igasuguste ebaõiglaste süüdistuste tõttu tagakiusamist, arreteerimist ja vanglakaristust. USA Ülemkohus määras 1940. aastal, et koolid võivad õpilastelt nõuda lipu tervitamist. See päästis 44 osariigis 48-st lahti vägivallalaine. Tunnistajate lapsi heideti koolidest välja, lapsevanemaid arreteeriti ja rahvajõugud ajasid tunnistajaid linnast välja. Mõningad lasti maha, teisi määriti tõrvaga ja kaeti sulgedega.

Kuna Jehoova tunnistajad kohtutes võitlesid, käis minu töölaualt trükkimiseks läbi hulgaliselt paberitööd kohtueeskirjade, kaitsekokkuvõtete ja dokumentide näol, mida Ühingu juriidiline koosseis koostas. Kõik me tegime palju ületunde, et tähtajaks valmis jõuda. Ülemkohtu otsuste tulemused 1943. aasta mais ja juunis — kui 13 juhtumist 12 otsustati Jehoova tunnistajate kasuks — on ametliku ajaloo annaalidesse läinud. Olen tänulik, et sain otseselt jälgida, kuidas Jehoova avas tee hea sõnumi kaitsmiseks ja sellele seadusliku aluse rajamiseks. — Filiplastele 1:7, NW.

Teokraatlik Teenimiskool

Mõne külje pealt olime selle hiigelsuure töö läbiviimiseks, mida Matteuse 24:14 (NW) ennustati, nendel päevadel kehvalt varustatud, nimelt ’Kuningriigi hea sõnumi kuulutamiseks kogu asustatud maa peal, enne kui tuleb lõpp’. Vend Knorr kui Ühingu president nägi vajadust haridusprogrammi järele. Sain koos teiste Beeteli pere meessoost liikmetega kutse kirjutada ennast sisse „Teokraatlikus teenimises edasijõudnute kursusele”. See arenes lõpuks Teokraatlikuks Teenimiskooliks, mis on tegutsenud Jehoova tunnistajate kogudustes alates 1943. aastast.

Kogunesime Beeteli pere koosolekuruumi 1942. aasta esmaspäeva, 16. veebruari õhtul ning vend Knorr esitas esimese õpetliku kõne. Tema teemaks oli „Piibli käsikirjad”. Vend T. J. Sullivan oli kooli ülevaataja ja andis meile nõu, et aidata meil edusamme teha. Peagi määrati mind Beeteli kooli ülevaatajaks, millesse ma suhtusin nagu suurde eesõigusesse. Kuid see oli jälle distsiplineerimise aeg.

Olin ühele vanemale vennale nõu andes liiga kriitiline ja ninakas, nii et vend Knorr ütles mulle avameelselt: „Keegi ei hinda seda, et sa ennast tähtsaks teed.” Kui ta oli asjakohase märkuse teinud ning mu kõrvad olid piisavalt punaseks läinud, pehmenesid vend Knorri suured pruunid silmad. Ta luges lahke häälega Laul 141:5: „Õige löögu mind; see on heldus! Ja ta nuhelgu mind; see on õli mu pea peale!” Olen kasutanud seda teksti palju kordi, kui mul on olnud vastutus anda teistele parandavat nõu.

Enne Teokraatliku Teenimiskooli algust oli vähestel meist olnud võimalusi avalikuks kõnelemiseks. Kui vend Rutherford suri, tegi vend Knorr oma kõnevõime arendamiseks hoolega tööd. Minu Beeteli tuba oli otse tema korteri all ja ma võisin kuulda teda oma kõnelemisviisi harjutamas. Ta luges sõna otseses mõttes kümneid kordi valjusti avalikku kõnet „Rahu — kas see võib kesta?”, enne kui ta pidas selle 1942. aasta Clevelandi konvendil.

Reisimas

Pärast seda, kui olin 13 aastat Beetelis teeninud, määras vend Knorr mind piirkonnaülevaatajana põlluteenistusse. Ta ütles mulle mu uueks ülesandeks täpseid juhendeid andes: „Lyle, nüüd on sul võimalus otseselt näha, kuidas Jehoova oma rahvaga tegeleb.” See meeles mõlkumas ja kaks kohvrit käes, alustasin 1948. aasta 15. mail oma eluteed reisiva ülevaatajana. Enne piirkonnatöö alustamist teenisin mõne kuu ringkonnaülevaatajana.

Esimene kogukond ehk kogudus, mida ma teenisin, oli väike maakogudus Minnesotas Wasecas. Olin kirjutanud kogukonna teenijale (nagu juhtivaid ülevaatajaid tollal kutsuti) Dick Cainile, et ta mulle rongile vastu tuleks. Ta oli eripioneer ning et vähendada kulusid, oli ta äsja kolinud oma üüritoast, kus ta talve üle elas, telki, oma suvekorterisse. Kuid maikuine Minnesota pole kaugeltki suvine! Sel ööl küsisin endalt telgis lõdisedes, kas ma ikka sobin selliseks eluviisiks. Sain kohutava nohu, mis kestis nädalaid, kuid elasin selle üle.

Kui nendel varastel aastatel mitmeid kogudusi ja ringkondi külastasin, peatusin vendade kodudes, elades kohvrite peal. Kogesin kõikvõimalikku majutust, kaasa arvatud magamine köögipõrandal, elutoadiivanitel, palavates tuulutamata pööningukambrites. Korduvalt peatusin ma kodudes, kus mõni perekonnaliige meie tõekspidamistele vastu seisis. Wisconsinis jõllitas üks uskmatu abielumees mind vihaselt kogu nädala, kui tulin ja läksin. Kui ta ühel ööl joobnuna koju tuli ja ma kuulsin pealt, kuidas ta ähvardas „tolle seal maha lasta”, otsustasin, et on aeg lahkuda. Kuid ebameeldivaid kogemusi oli suhteliselt harva ja need lisasid vaid mu ülesandele vürtsi. Need olid midagi, mille üle hiljem naerda sai.

Leian kaaslase

Mäletan seda hästi. Kohtasin ringkonnakokkutulekul Ohios Tiffinis kaunist pruunisilmset noort neidu Leona Ehrmanni Indianast Fort Waynest. Ka tema oli kasvatatud üles kristlikus usus ning olnud mitmed aastad ustav pioneer. Pidev reisimine ei jätnud aega kurameerimiseks, kuid pidasime kontakti kirjavahetuse teel. Siis, aastal 1952, küsisin: „Kas tahad?” ning ta vastas: „Jah, tahan!” ja nii me tegimegi. Me abiellusime. Meilt on tihti küsitud, miks me pole iial perekonda ja kodu rajanud, kuid me ütleme, et meil on perekond — vennad, õed, isad ja emad 44 osariigis, kus oleme teeninud. — Markuse 10:29, 30.

Mõned on küsinud: „Kas te pole kunagi ära väsinud ning tundnud, et tahaksite käega lüüa?” Jah, rohkem kui korra. Kuid meie vahel on nii, et kui üks on madalseisus, tõstab teine teise üles. Kord kirjutasin ma isegi oma vennale Vernele, küsides temalt, kas on võimalik temaga koos maalritööd teha. Ta vastas, et on tihti selle järele igatsenud, sest olime üles kasvades väga lähedased. Kuid ta soovitas mul oma otsust hoolikalt kaaluda. Siis meenutasin ma vend Knorri tihti korratud sõnu Beeteli pere liikmetele: „Ei nõua erilist pingutust, et millestki loobuda; nõuab julgust ja laitmatust, et oma ülesande täitmist visalt jätkata.” See on püsivalt hea nõuanne.

Ükski abielus reisiv ülevaataja ei saaks oma ülesannet kaua ja visalt täita, kui poleks abikaasat, kes on lojaalne ja toetav, nagu Leona seda minu vastu on. Tema soe, armuküllane isiksus ja püsiv rõõmsameelne hoiak on võitnud kogudustes tuhandete poolehoiu. Ma ei väsi talle kunagi ütlemast, kui väga ma teda armastan. Olen kindel, et ka see aitab tal tööd visalt jätkata.

Tunnistamine Jehoova õnnistuseks

Piirkonnaülevaataja esmane töö keskendub ringkonnakokkutulekule, kus ta teenib igal nädalal koosoleku juhatajana, avaliku kõne pidajana ning kooliülevaatajana. Jehoova õnnistus sellele korraldusele on näha faktist, et sadadest ringkonnakokkutulekutest, mille ülevaataja olen olnud, pole ühegi pidamine ebaõnnestunud. Tõsi, mõnedele on vahele sekkutud, kuid ühtegi pole ära jäetud.

Kui ma 1950. aasta kevadel Ohios Woosteris teatasin laupäevaõhtuse programmi lõpulaulu, moodustus teatri ümber, kus kokkutulekut peeti, rohkem kui tuhandest vastuseisjast koosnev märatsev rahvahulk. Pööbel oli kaasa võtnud kastid mädamunadega, et meid nendega loopida, kui me lahkume. Hindasime olukorda ning jätkasime programmi laulude, kogemuste ja improviseeritud piiblikõnedega. Kõik 800 tunnistajat jäid rahulikuks ja kannatlikuks.

Kella kahe ajal öösel oli ilm eriti külm. Justkui lahkumist ette valmistades tõid teenindajad välja tuletõrjevoolikud ja hakkasid maha pesema mune, mis hooneesisele kõnniteele olid langenud. Jälle moodustus märatsev rahvahulk, kes lahkus lähedalasuva bussijaama soojusest. Kuid teenindajate tegevus oli pettemanööver ning me saatsime kuulajaskonna vaikselt tagauksest välja. Kõik jõudsid turvaliselt oma autodeni. Märatseva rahvahulga sekkumist esines ka teistel Ohio kokkutulekutel Cantonis, Defiance’is ja Chillicothe’is. Aga kui meie kasuks tehtud USA Ülemkohtu otsused hakkasid lõpuks seaduserikkujatele mõju avaldama, kahanes märatseva rahvahulga vägivald.

Aja jooksul hakkasid terviseprobleemid nõudma vajalikke muudatusi. Nii määras Ühing mind lahkelt 70-ndate aastate keskel teenima ringkonnaülevaatajana Kalifornia lõunaalale, kus kogudused on tihedalt koos ja tervishoiuasutused hõlpsasti kättesaadavad. Kui piirkonnaülevaataja kohustustega kaasneb rohkem reisimist ja paljude ringkondade eest hoolitsemist ning nende ülevaatamist, siis ringkonnaülevaataja kohustused sisaldavad ringkonnakokkutulekute korraldamist ning programmiosade määramist ja läbiarutamist. Peale selle on tarvis organiseerida ja teenida Pioneeride Teenistuskoole. Nii et reisivate ülevaatajate töö, kas siis ringkondlik või piirkondlik, on täisaegne, tasuv eluviis.

Ikka veel Jehoova päeva ootamas

Kõige varasematest mälestustest saadik üle 70 aasta tagasi on mul alati olnud terav pakilisuse tunne. Minu mõtetes on Harmagedoon alati ülejärgmisel päeval tulemas. (Ilmutuse 16:14, 16) Olen elanud oma elu nagu mu isa ning tema isa enne teda, nii nagu apostel tungivalt soovitas, „oodates ja igatsedes Jumala päeva”. Olen alati vaadanud tõotatud uuele maailmale nagu ’veendumusele selles, mida ei nähta’. — 2. Peetruse 3:11, 12; Heebrealastele 11:1.

See lootus, mis juurdus minusse lapseeas, täitub varsti. „Lehm ja karu käivad karjamaal”, „lõukoer sööb õlgi nagu veis” ja „pisuke poiss ajab neid”. (Jesaja 11:6—9) Selliseid südantsoojendavaid tõotusi kinnitavad Jehoova sõnad Johannesele Ilmutuse 21:5: „Ja kes aujärjel istus, ütles: ’Vaata, ma teen kõik uueks!’ Ja ta ütles: ’Kirjuta, sest need sõnad on ustavad ja tõelised!’ ”

    Eestikeelsed väljaanded (1984-2025)
    Logi välja
    Logi sisse
    • eesti
    • Jaga
    • Eelistused
    • Copyright © 2025 Watch Tower Bible and Tract Society of Pennsylvania
    • Kasutustingimused
    • Privaatsus
    • Privaatsusseaded
    • JW.ORG
    • Logi sisse
    Jaga