’Külvamine silmaveega ja lõikamine hõiskamisega’

Jutustanud Miyo Idei

„Ma suren! Ma suren! Aidake mind!” Mu isa püüdis pingutusega karjuda. Ta hääl kajas läbi õhu, kui majast välja tormasin. Oli kesköö ja mu isal oli südameatakk. Jooksin onu juurde, kes elas läheduses, aga kui me tagasi jõudsime, polnud isa pulssi enam tunda.

SEE juhtus 1918. aasta 14. detsembril. Kolmeteistaastaselt jäin vanemateta. Ema suri, kui olin seitsmeaastane. Kaotanud nii varakult mõlemad vanemad, hakkasin endalt küsima: „Mispärast inimesed surevad? Mis juhtub peale surma?”

Peale õpetajatekooli lõpetamist sain Tokyos õpetajaks ja õpetasin Shinagawa Algkoolis. Hiljem tutvustas üks tuttav mind noore mehe Motohiroga, kellega ma 22-aastaselt abiellusin. Viimase 64 aasta jooksul oleme jaganud oma elus nii head kui halba. Peagi kolisime Taivanile, mis tollal Jaapani valitsuse all oli. Tookord polnud mul aimugi, et leian sellel maal põhjust rõõmust hõiskamiseks.

Tõe tundmaõppimine

Kevadel 1932, kui elasime Taivani keskosas Chiai äärelinnas, külastas meid mees nimega Saburo Ochiai. Ta viitas Piibli prohvetiennustustele, kaasa arvatud surnute ülesäratamise tõotus. (Johannese 5:28, 29) Milline imeline väljavaade! Soovisin nii väga oma ema ja isa jälle näha. Ta sõnad kõlasid tõeselt, sest nendes oli loogilisi väiteid, arukaid selgitusi ja kindlaid Piiblil põhinevaid tõendeid. Veetsime terve päeva Piibli üle vesteldes, ja aeg läks lennates. Järsku oli see minu jaoks köitvaks raamatuks saanud.

Varsti läks härra Ochiai teise paika, jätnud meile raamatud, nagu Loomine, Jumala kannel, Valitsus, Ennustus, Valgus ja Lepitus, kõik Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu väljaanded. Süvenesin nende lugemisse ja neid lugenud, tundsin tugevat soovi loetust teistele rääkida. Kui Jeesus alustas teenimist oma kodulinnas Naatsaretis, miks ei peaks mina alustama oma elupaigas? Läksin kõrvalelava naabri poole. Keegi polnud mind õpetanud, kuidas kuulutada, niisiis läksin oma Piibli ja loetud raamatutega majast majja, kuulutades nii, kuidas suutsin. Inimesed reageerisid soodsalt ja võtsid vastu ajakirju. Palusin Todaišat, nagu Jaapanis tol ajal Vahitorni Ühingut kutsuti, et see saadaks mulle 150 brošüüri pealkirjaga Kuningriik — maailma lootus, ja jagasin need laiali.

Ühel päeval rääkis mulle üks inimene, kes oli kirjandust vastu võtnud, et kohe peale minu lahkumist tuli politsei ja konfiskeeris raamatud. Varsti pärast seda tulid mu majja neli detektiivi ja konfiskeerisid kõik mu raamatud ning ajakirjad. Nad jätsid alles vaid Piibli. Viie aasta jooksul ei kohtunud ma mitte kellegagi Jumala rahva seast, kuid tõeleek põles mu südames edasi.

Siis saabus 1937. aasta detsember! Meid külastas kaks Jaapani kolportööri. Küsisin hämmeldunult: „Kuidas te meid üles leidsite?” Nad ütlesid: „Meil on teie nimi.” Jehoova pidas meid meeles! Kaks tunnistajat, Yoriichi Oe ja Yoshiuchi Kosaka, olid 240 kilomeetrit Taipeist Chiaisse vanadel jalgratastel maha sõitnud, varandus kõrge kuhjana pakiraamil. Kui nad meiega rääkisid, tundsin ennast nagu Etioopia eunuhh, kes ütles: „Mis keelab, et mind ei peaks ristitama?” (Apostlite teod 8:36) Nende saabumise õhtul ristiti mind koos abikaasaga.

Vangistatud vendade eest hoolitsemine

Aastal 1939 pandi kogu Jaapanis toime Jehoova tunnistajate arreteerimised. Tagakiusamislaine jõudis peagi Taivanile. Aprillikuus arreteeriti mõlemad vennad, Oe ja Kosaka. Kaks kuud hiljem arreteeriti ka meid. Kuna olin õpetaja, sain järgmisel päeval lahti, kuid mu abikaasat hoiti neli kuud vangistuses. Peale abikaasa vabanemist kolisime Taipeisse. See oli väga sobiv, sest olime nüüd vanglale, kus kahte venda kinni peeti, lähemal.

Taipei vangla oli rangelt julgestatud. Võtnud kaasa riided ja toidu, läksin vendi külastama. Esimesena ilmus 30-sentimeetrise läbimõõduga traatvõrguga kaetud akna taha vend Kosaka koos valvuri ja detektiiviga. Ta oli kahvatu ja ta huuled olid punased nagu värsked maasikad. Ta oli nakatunud tuberkuloosi.

Siis ilmus välja vend Oe, naeratus näol, korrates õnnelikult: „Suurepärane, et said tulla.” Kuna ta nägu oli kollane ja paistes, pärisin ta tervise järele. „Minuga on kõik kõige paremas korras!” vastas ta. „See on väga hea paik. Pole lutikaid ega täisid. Saan söögiks isegi tatranuudleid. See on otsekui villa,” ütles ta. Politseinik ja valvur ei suutnud naeru tagasi hoida ning ütlesid: „Oo, seda seltsimees Oed me küll peksta ei suuda.”

Jälle vangistatud

Mõni päev pärast seda, 1941. aasta novembri keskööl, kui saabusin vendi külastamast koju, prõmmiti uksele. Nägin läbi klaasist lükandukse mäekujuliste kübarate siluette. Lugesin neid kokku kaheksa. Need olid politseinikud. Nad tungisid meie majja ja pöörasid kõik asjad pahupidi — kuid kõik asjata. Peale tunniajalist läbiotsimist konfiskeerisid nad mõned fotoalbumid ja käskisid meil nendega kaasa minna. Mulle meenus, et Jeesus arreteeriti keskööl. (Matteuse 26:31, 55—57; Johannese 18:3—12) Mõte, et kaheksa meest meie kahe pärast nii kõvasti sekeldasid, lõbustas mind.

Meid viidi tundmatusse hoonesse, mis oli hiigelsuur ja pime. Hiljem saime teada, et see oli Taipei Hichisei vangla. Meid pandi istuma hiigelsuure laua taha ja ülekuulamine algas. Nad küsisid ikka ja jälle: „Keda sa tunned?” ja me mõlemad vastasime: „Ma ei tunne mitte kedagi.” Kuidas võisime tunda inimesi Jaapanist? Tundsime vaid vend Oed ja vend Kosakat ja vaikisime nagu haud iga teise nime puhul, mida olime ehk kaudselt kuulnud.

Peagi oli kell viis hommikul ja kaks detektiivi viisid mu kambrisse. Läks veidi aega, enne kui uue keskkonnaga harjuda suutsin. Puutusin esimest korda elus kokku lutikatega. Need väiksed putukad, püüdes kõigest väest uustulnukatest pidusööki korraldada, tülitasid mind järeleandmatult, jättes kambri kaks teist naist rahule — seda vaatamata sellele, et litsusin laiaks need, kes mulle ette sattusid. Lõpuks andsin alla ja lasin neil enda peal einestada.

Toiduks oli meil tass poolkõva riisikörti, kuid mu suu keeldus seda keedetud riisina vastu võtmast. Kördiga käis kaasas natuke daikoni (jaapani redise) lehti, lisandiks nende peale jäänud liiv. Kuna toit haises pahasti ja oli räpane, ei suutnud ma seda algul alla neelata ja teised kaaslased tulid ning sõid selle ära. Muidugi, et ellu jääda, kohanesin järk-järgult.

Elu vanglas oli traagiline. Ühel juhtumil kuulsin meest, keda kahtlustati spioneerimises, päevast päeva piinamise tõttu karjumas. Nägin ka ühe kõrvalkambri inimese surmaagooniat. Selle kõige tõttu, mis mu silme all toimus, tundsin teravalt, et see vana süsteem peab lõppema, ja mu lootus Jumala tõotustesse muutus kindlamaks kui kunagi varem.

Ülekuulamine

Mind hoiti vangis umbes aasta ja kuulati üle viis korda. Ühel päeval saabus esimest korda uurija ja mind viidi kitsasse ülekuulamisruumi. Esimene asi, mis ta ütles, oli: „Kes on suurem, kas Amaterasu Omikami [päikesejumalanna] või Jehoova? Ütle mulle!” Mõtlesin natuke, kuidas vastata.

„Ütle, kes on suurem, või ma hakkan sind peksma!” Ta põrnitses mulle otsa.

Vastasin rahulikult: „Kohe Piibli alguses on kirjutatud: ’Alguses lõi Jumal taevad ja maa.’ ” Ma ei tundnud vajadust midagi lisada. Ta vaid põrnitses mulle sõnagi lausumata otsa ja muutis siis kõneainet.

Mis põhjusel mind üleüldse vangis hoiti? Uurimisaruanne ütles: „On kartus, et ta võib avalikkust oma kõne ja tegudega eksitusse viia.” Selletõttu vangistati mind ilma süüteo kohtuliku arutluseta.

Ajal, mil mulle kõik see osaks sai, oli Jehoova alati mu lähedal. Tänu Jehoova lahkusele oli mul Kristlike Kreeka Kirjade taskuväljaanne. Ühel päeval viskas selle mu kambrisse detektiiv, öeldes: „Ma luban selle sulle.” Lugesin seda iga päev, püüdes jätta meelde, mida lugesin. Suureks julgustuse allikaks said esimese sajandi kristlaste julged eeskujud Apostlite tegude raamatus. Ka Pauluse 14 kirja tugevdasid mind. Paulusele sai osaks ohjeldamatu tagakiusamine, kuid püha vaim toetas teda alati. Sellised ülestähendused andsid mulle kindlust.

Muutusin väga kõhnaks ja nõrgaks, kuid Jehoova kinnitas mind, tihti ootamatul viisil. Ühel pühapäeval tuli üks detektiiv, keda ma polnud kunagi kohanud, kaasas rätikusse mässitud pakk. Ta avas kambriukse ning viis mu välja hoovi. Kui jõudsime suure kampripuuni, avas ta paki. Ennäe imet! Sees olid banaanid ja kuklid. Ta käskis mul seal need ära süüa. Detektiiv märkis: „Te kõik olete väga head inimesed. Ometigi peame teid nõndamoodi kohtlema. Tahaksin peagi sellelt töölt lahkuda.” Nõnda hakkasid valvurid ja detektiivid mind lahkelt kohtlema. Nad usaldasid mind ja lasksid mul nende ruume koristada ning andsid mulle mitmesugust muud eelistatud tööd.

Üks meid arreteerinud detektiive kutsus mind 1942. aasta lõpul välja. „Kuigi oled ära teeninud surmaotsuse, saad täna vabaks,” teatas ta. Abikaasa oli saanud koju umbes kuu aega enne minu vabanemist.

Tunnistajatega suhtlemise taastamine

Ajal kui olime vanglas, astus Jaapan Teise maailmasõtta. Siis, aastal 1945, kuulsime, et Jaapan kaotas sõja, ja lugesime ajalehtedest, et poliitvangid lastakse vabaks. Teadsime, et vend Kosaka suri vanglas haigusesse, kuid saatsin viivitamatult Taipei, Hsinchu ja teiste linnade vanglatesse kirjad järelepärimisega vend Oe asupaiga kohta. Kuid ma ei saanud mingit vastust. Hiljem sain teada, et vend Oe hukati mahalaskmise läbi.

Aastal 1948 sain Shanghaist ootamatu kirja. Selle saatis vend Stanley Jones, kes Gileadist, äsjarajatud Jehoova tunnistajate misjonikoolist, Hiinasse oli saadetud. Jälle pidas Jehoova meid meeles! Olin ülirõõmus kontakti pärast Jehoova organisatsiooniga. Seitse aastat oli möödunud ajast, mil nägime vend Oed. Kuigi olime kogu selle aja eraldatuses, rääkisin teistele heast sõnumist.

See oli rõõmus aeg, kui vend Jones meid esmakordselt külastas. Ta oli väga sõbralik. Kuigi me polnud temaga mitte kunagi varem kohtunud, tundsime, et võtame oma kodus vastu otsekui väga lähedast sugulast. Varsti pärast seda läks vend Jones koos mu abikaasaga, kes oli tõlgiks, üle mägede T’ai-tungi. Nad tulid tagasi umbes nädala pärast, selle aja jooksul pidasid nad ühepäevase kokkutuleku ja ristisid umbes 300 idaranniku Amise suguharu inimest.

Minu jaoks oli vend Jonesi külaskäik veel teisest küljest tähendusrikas. Siiamaani olin üksi kuulutanud. Kuid nüüd ristiti vend Jonesi külaskäigu ajal üks abielupaar, mees oli meie korteriperemees. Alates sellest ajast olen lisaks rõõmule kuulutada Kuningriiki, tundnud korduvalt rõõmu inimeste jüngriteks tegemisest. Hiljem kolisime Hsinchusse, kus vend Jones meid kolm korda külastas, iga kord kaks nädalat. Kasulik seltsing valmistas mulle sügavat rõõmu. Viimane kord ütles ta: „Järgmine kord toon kaasa oma kaaslase Harold Kingi.” Kuid seda „järgmist korda” ei tulnud enam kunagi, sest peagi pandi nad Hiinas vangi.

Aastal 1949 saabusid Taivanile Gileadi 11. lennu lõpetanud misjonärid Joseph McGrath ja Cyril Charles. Kasutades baasina meie kodu, laiendasid nad tööd Taivanil. Nende eeskuju andis mulle tõelist julgustust. Kuid poliitiline olukord sundis neid Hong Kongi minema. Ma ei suutnud hoida tagasi pisaraid, kui nad politseiniku saatel lahkusid. „Ära nuta, Miyo,” ütles Joe. Ta lisas: „Tänan sind,” ja ulatas mulle mälestuseks oma paljukasutatud sulepea.

Lapsekasvatuse käsilevõtt

Meil abikaasaga lapsi polnud, niisiis lapsendasime abikaasa õetütre, kui ta oli neljakuune. Tema ema elu ohustas astma.

Aastal 1952 külastas vend Lloyd Barry, kes Jaapanis misjonärina teenis, Taivani, et taotleda Jehoova tunnistajate tegevusele ametlikku tunnustust. Ta peatus meie juures ja julgustas meid kõvasti. Sel ajal oli meie tütar 18 kuud vana. Ta tõstis tüdruku üles ja küsis temalt: „Mis on Jumala nimi?” Küsisin üllatunult: „Kas sa arvad, et peaksime nii noorelt teda õpetama?” „Jah,” vastas ta kindlalt. Siis rääkis ta mulle, kui tähtis on last alates kõige varasematest aastatest õpetada. Mulle sööbisid mällu ta sõnad: „Ta on kingitus Jehoovalt, et tuua sulle lohutust.”

Viivitamatult hakkasin oma tütart Akemit õpetama, et ta tunneks ja armastaks Jehoovat ning saaks tema sulaseks. Alustades kolmest tähest e, ho ja ba, õpetasin talle hääldusmärke, mis moodustavad jaapanikeelse sõna „Ehoba” ehk Jehoova. Saanud kaheaastaseks, suutis ta aru saada, mida ma talle rääkisin. Niisiis jutustasin talle igal õhtul enne magamaminekut piiblilugusid. Ta kuulas huviga ja jättis need meelde.

Kui Akemi oli kolme ja poole aastane, külastas vend Barry meid jälle ja andis talle jaapani kõnekeeles kirjutatud Piibli. Ta käis Piibliga mööda tuba ja ütles: „Akemi Piibel! Akemi Piibel!” Seejärel purskas ta mõne minuti pärast: „Akemi Piiblis ei ole Jehoovat! Ma ei taha seda!” Ta viskas selle maha. Uurisin jahmunult sisu. Avasin kõigepealt Jesaja 42. peatüki 8. salmi. Seal oli nimi Jehoova asendatud sõnaga „Issand”. Vaatasin läbi teised kirjakohad, kuid Jumala nime, Jehoova, ma ei leidnud. Akemi rahunes, kui näitasin talle oma vanas Piiblis, mis oli arhailises jaapani keeles, Jehoova nime.

Tagasipöördumine Jaapanisse

Aastal 1958 pöördusime Jaapanisse tagasi ning liitusime Kobe Sannomiya Kogudusega. Kuna mul oli nii palju põhjusi olla tänulik Jehoovale, soovisin väljendada seda tänulikkust, hakates pioneeriks — Jehoova tunnistajana täisaegseks teenijaks. Rakendasin end pioneerteenistusse. Selle tulemusena suutsin juhatada paljusid koduseid piibliuurimisi ja sain maitsta rõõmu, mida tõi kaasa 70 kuni 80 inimese abistamine tõe juurde tulemisel. Teatud ajal oli mul eesõigus isegi eripioneerina teenida, töötasin põllul igal kuul enam kui 150 tundi, samal ajal hoolitsesin oma abikaasa ja tütre eest.

Kuna olime üle 30 aasta Taivanil elanud, oli elu Jaapanis kultuurišokk, ja ma tegin läbi terve rea raskeid katsumusi. Neil aegadel sai Akemist mu lohutus ja tugi, täpselt nii nagu vend Barry mulle aastaid tagasi ütles. Kui olin masendunud, oli tal kombeks mulle öelda: „Ema, ole julge. Jehoova aitab hakkama saada.” „Jah, muidugi aitab,” vastasin ja embasin teda tugevasti. Milline julgustuse allikas! Kuidas võisin teha teisiti, kui Jehoovat tänada!

Ohverdan tütre Jehoovale

Akemist sai kuulutaja, kui ta oli 7-aastane, ja ta ristiti 1963. aasta suvel, kui oli 12-aastane. Püüdsin niipalju kui võimalik, koos temaga aega veeta. (5. Moosese 6:6, 7) Kui Akemi oli murdeeas, tuli ette raskeid aegu, kuid tänu meie kogudusse läkitatud eripioneeride heale eeskujule ja julgustusele seadis ta lõpuks enesele eesmärgi uutel territooriumidel pioneeritööd teha.

Ta mängis 1968. aasta piirkonnakonvendil Piiblil põhinevas draamas Jefta tütart. Näidendit vaadates otsustasin, nagu Jefta seda teinud oli, oma tütre, keda siiamaani südames kandsin, Jehoovale täisaegse teenimise jaoks ohverdada. Milliseks kujuneb elu ilma tütreta minu läheduses? See oli väljakutse, kuna olin juba üle 60 aasta vana.

Aastal 1970 saabus tütrel aeg meie juurest lahkuda. Ta sai mu abikaasalt loa ja läks Kyotosse, et pioneerina teenida. Paistis, et lahkumisel tilkus ta süda verd, sest ta mõistis meie tundeid. Tsiteerisin talle lahkumise puhul kirjakohta Laul 126:5, 6: „Kes silmaveega külvavad, lõikavad hõiskamisega! Kes minnes kõnnib nuttes, kui ta külviseemet kannab, see tuleb ja hõiskab, kandes vihke!” Need sõnad andsid julgust ka mulle.

Hiljem Akemi abiellus ja jätkas koos abikaasaga eripioneeritööd. Alates aastast 1977, mil ta abikaasa ringkonnaülevaatajaks määrati, on nad reisival tööl teeninud. Laotan regulaarselt laiali kaardi ja „reisin” kaardil koos tütrega. Mulle toob rõõmu tema kogemuste kuulamine ja see, et saan oma tütre kaudu paljude õdedega tuttavaks.

Olen juba 86-aastane. Möödaläinud päevad paistavad vaid öise vahikorrana. Ma ei suuda töötada niipalju kui varem, kuid põlluteenistus valmistab mulle ikka rõõmu. Kui mõtlen 60 aastale, mis on möödunud ajast, mil õppisin tõde tundma, täidab mu südant Jumala kinnitustandev tõotus. Jah, Jehoova, kes tegutseb lojaalse suhtes lojaalselt, lubab meil lõigata rikkalikku rõõmu. — Laul 18:26, NW.

[Miyo Idei foto lk 10]