Rohkem kui 50 aastat „rändelu”
JUTUSTANUD EMMANUEL PATERAKIS
Üheksateist sajandit tagasi sai apostel Paulus üllatava kutse: „Tule alla Makedooniasse ja aita meid!” Paulus võttis selle uue võimaluse ’evangeeliumi kuulutada’ meeleldi vastu (Apostlite teod 16:9, 10). Kuigi minu saadud kutse ei ulatu nii kaugesse aega, on ikkagi juba üle 50 aasta sellest, kui nõustusin alustama „rändelu”, ’minema’ uutele territooriumidele Jesaja 6:8 vaimus: „Siin ma olen, läkita mind!” Oma arvukate reiside tõttu sain hüüdnimeks Igavene Turist, olgugi et minu tegevusel oli turismiga väga vähe ühist. Rohkem kui korra laskusin hotellituppa jõudnuna põlvili ja tänasin Jehoovat kaitse eest.
SÜNDISIN 16. jaanuaril 1916 Hierápetras Kreetas sügavalt õigeusklikus perekonnas. Imikueast saadik võttis ema mind ja mu kolme õde pühapäeviti kirikusse kaasa. Isa aga eelistas jääda koju ning lugeda Piiblit. Olin oma isasse, ausasse, heasse ja andestavasse mehesse, äärmiselt kiindunud ning tema surm — kui olin üheksa-aastane — vapustas mind sügavalt.
Mäletan, et lugesin viieaastasena koolis teksti: „Kõik meie ümber kuulutab Jumala olemasolu.” Suuremaks sirgudes olin selles täiesti veendunud. Nii valisingi 11-aastasena oma kirjandi juhtmõtteks Laul 104:24 sõnad: „Kui palju on sinu tegusid, Jehoova! Sa oled nad kõik teinud targasti! Maa on täis sinu looduid!” Mind vaimustasid looduse imed, isegi nii lihtsad asjad nagu pisikeste lennutiibadega seemned, mida tuul emataime varjust kaugemale kannab. Nädal pärast kirjandi äraandmist luges õpetaja selle tervele klassile ning hiljem koguni tervele koolile ette. Tol ajal võitlesid õpetajad kommunistlike ideede vastu ning neil oli hea meel kuulda mind Jumala olemasolu eest seismas. Mis minusse puutub, siis mulle lihtsalt meeldis väljendada oma usku Loojasse.
Mu küsimused saavad vastuse
Minu esimene kokkupuude Jehoova tunnistajatega 1930-ndate aastate algupoolel on mul ikka veel elavalt meeles. Emmanuel Lionoudakis kuulutas kõikides Kreeta linnades ja külades. Võtsin temalt mõned brošüürid, kuid tõeliselt köitis mu tähelepanu brošüür „Kus viibivad surnud?”. Tundsin surma ees nii paanilist hirmu, et ma isegi ei astunud tuppa, kus mu isa suri. Kui olin seda brošüüri üha uuesti ja uuesti lugenud ning saanud teada, mida Piibel surnute olukorra kohta õpetab, tundsin oma ebausklikku hirmu hajuvat.
Kord aastas, suvel, tulid tunnistajad meie linna tagasi ning ma sain neilt uut lugemismaterjali. Vähehaaval minu arusaamine Pühakirjast küll kasvas, kuid käisin ikka edasi õigeusu kirikus. Ent raamat „Vabastamine” tõi kaasa pöörde. See näitas selgelt vahet Jehoova organisatsiooni ja Saatana oma vahel. Sellest peale hakkasin Piiblit ning kõiki Vahitorni ühingu väljaandeid, mis mul kätte saada õnnestus, korrapärasemalt uurima. Kuna Jehoova tunnistajad olid Kreekas keelu all, uurisin salaja öösiti. Olin aga õpitust sedavõrd sissevõetud, et ei suutnud end hoida sellest kõigile kuulutamast. Ei läinud kaua, kui sattusin politsei huviorbiiti, mis tähendas seda, et järjekindlalt nii päeval kui öösel tuldi suvalisel kellaajal minu juurest kirjandust otsima.
Aastal 1936 käisin oma esimesel koosolekul 120 kilomeetri kaugusel Herakleionis. Olin väga rõõmus, et sain tunnistajatega kokku. Enamik neist olid lihtsad inimesed, peamiselt põllumehed, kuid nad aitasid mul veenduda, et see on tõde. Pühendusin otse sealsamas Jehoovale.
Minu ristimine oli sündmus, mis mulle alatiseks meelde sööbis. Ühel 1938. aasta ööl viis vend Lionoudakis minu ja kaks mu piibliõpilast pilkases pimeduses mere äärde. Öelnud palve, kastis ta meid vette.
Vahi all
Kõige esimene kord, mil ma kuulutama läksin, oli pehmelt öeldes sündmusrikas. Kohtasin üht oma endist koolivenda, kellest oli saanud preester, ning meil oli tore jutuajamine. Kuid pärastpoole seletas ta, et piiskopi käsu kohaselt peab ta laskma mu arreteerida. Kui me linnapea kontoris naaberkülast politsei saabumist ootasime, kogunes õue rahvasumm. Võtsin siis kontoris oleva kreekakeelse Uue Testamendi ning hakkasin neile Matteuse 24. peatüki põhjal kõnet pidama. Alul ei tahtnud rahvas kuulata, kuid preester ütles: „Las ta räägib. See on meie oma Piibel.” Sain tervelt poolteist tundi rääkida. Nii pidasin oma esimesel teenistuspäeval ka oma esimese avaliku kõne. Kuna ka pärast kõne lõppu polnud politsei veel saabunud, otsustasid linnapea ning preester lasta meestel mind linnast välja ajada. Kohe esimesel teekäänakul pistsin jooksma nii nagu jalad võtsid, et nende kivirahe eest pakku pääseda.
Järgmisel päeval võtsid kaks politseinikku, piiskop kaasas, mind töö juures vahi alla. Politseijaoskonnas sain neile Piiblist tunnistust anda, ent kuna mu piiblilisel kirjandusel polnud seadusega nõutud piiskopi pitserit, süüdistati mind proselütismis ja ebaseadusliku kirjanduse levitamises. Mind lasti kuni kohtuistungini vabaks.
Kohtuistung peeti kuu aja pärast. Viitasin enda kaitseks asjaolule, et ma ei tee midagi enamat, kui vaid täidan Kristuse käsku kuulutada (Matteuse 28:19, 20). Kohtunik vastas sarkastiliselt: „Lapsuke, see, kes selle käsu andis, löödi risti. Kahju, et mul ei ole voli määrata sulle samasugust karistust.” Kuid üks noor advokaat, keda ma ei tundnud, astus minu kaitseks välja, öeldes, et kuna kommunism ja ateism on niivõrd laialt levinud, peaks kohus tundma uhkust, et on noori mehi, kes on valmis Jumala Sõna kaitsma. Seejärel tuli ta minu juurde ning õnnitles mind südamlikult minu toimikus leiduva kirjaliku kaitsekõne eest. Hämmastunud, et olen nii noor, tegi ta ettepaneku mind tasuta kaitsta. Kolmekuulise minimaalse karistusaja asemel määrati mulle vaid kümme päeva vangistust ning 300 drahmi trahvi. Taoline vastupanu vaid tugevdas minu otsusekindlust teenida Jehoovat ning kaitsta tõde.
Ühel teisel korral, kui mind vahistati, pani kohtunik tähele, kui oskuslikult ma Piiblit tsiteerin. Ta palus piiskopil oma kontorist lahkuda, öeldes: „Teie olete oma töö teinud, nüüd võite ta minu hoolde jätta.” Seejärel võttis ta välja oma Piibli ning me rääkisime kogu õhtupooliku Jumala Kuningriigist. Taolised vahejuhtumid julgustasid mind vaatamata raskustele edasi minema.
Surmaotsus
Kui mind 1940. aastal sõjaväkke kutsuti, kirjutasin kirja, milles selgitasin, miks ma ei ole nõus end teenistusse värvata laskma. Kahe päeva pärast mind vahistati ning politsei peksis mind armutult. Seejärel saadeti mind Albaania rindele, kus mind sõdimast keeldumise eest sõjakohtu alla anti. Sõjaväe juhtkonnast öeldi, et neid ei huvita niivõrd see, kas mul on õigus või mitte, kuivõrd see, millist mõju võib minu eeskuju sõduritele avaldada. Mind mõisteti surma, kuid õigusemõistmisel tehtud vea tõttu asendati see minu suureks kergenduseks kümneaastase sunnitööga. Mõned järgmised kuud oma elust veetsin Kreeka sõjaväevanglas ülirasketes tingimustes, mille füüsilised tagajärjed annavad endast veel tänase päevani tunda.
Kuid vangla ei takistanud mind kuulutamast. Kaugel sellest! Vestlusi oli kerge alustada, kuna paljud tahtsid teada, mida teeb üks eraisik sõjaväevanglas. Vestlus ühe siira noore mehega viis piibliuurimiseni vanglaõues. Kohtasin seda meest taas 38 aastat hiljem ühel konvendil. Ta oli tõe vastu võtnud ning teenis koguduse ülevaatajana Leukase saarel.
Kui Hitleri väed 1941. aastal Jugoslaaviasse tungisid, viidi meid kaugemale lõunasse Prebeza vanglasse. Teekonnal ründasid meie konvoid Saksa pommitajad ning meile, vangidele, ei antud toitu. Kui minu pisku leivavaru otsa sai, palusin Jumalat: „Kui see on sinu tahe, et ma suren nälga pärast seda, kui sa oled mind surmaotsusest päästnud, siis sündigu sinu tahtmine.”
Järgmisel päeval loenduse ajal kutsus üks ohvitser mind kõrvale ning kui ta oli teada saanud, kust ma pärit olen, kes on mu vanemad ning miks ma vanglas olen, käskis ta mul endale järgneda. Ta viis mind linna ohvitseride sööklasse, juhatas laua äärde, kus oli leiba, juustu ja lambapraadi, ning käskis süüa. Mina aga seletasin talle, et mu südametunnistus ei luba mul süüa, kuna ülejäänud 60 vangil pole midagi. Ohvitser vastas: „Ma ei saa ju igaüht toita! Sinu isa oli minu vastu väga helde. Tunnen moraalset kohustust sinu, aga mitte teiste ees.” „Sellisel juhul ma lihtsalt lähen tagasi,” kostsin vastu. Ta mõtles hetke ning andis siis mulle suure koti, kuhu ma võisin panna nii palju toitu, kui vähegi mahub.
Vanglasse tagasi jõudnud, panin koti maha ning sõnasin: „Mehed, see on teile.” Juhtumisi oli mind just eelmisel õhtul süüdistatud teiste vangide viletsas olukorras, kuna ma ei palvetanud koos nendega neitsi Maarja poole. Kuid üks kommunist oli minu kaitseks välja astunud. Nüüd, nähes toitu, ütles ta teistele: „Kus see teie ’neitsi Maarja’ on? Te ütlesite, et surete selle mehe pärast nälga, kuid just tema toob meile toitu.” Seejärel pöördus ta minu poole ning lausus: „Emmanuel! Tule ütle tänupalve.”
Peagi pärast seda lasid vangivalvurid Saksa vägede lähenemise hirmus jalga ning vangid pääsesid vabadusse. Läksin Patrasesse, et enne 1941. aasta mais Ateenasse suundumist teisi Jehoova tunnistajaid leida. Patrases hankisin endale mõned rõivad ning jalanõud ja käisin esimest korda pärast rohkem kui aastast vaheaega vannis. Okupatsiooni lõpuni pidasid sakslased mind kuulutustööl tihtilugu kinni, kuid ei arreteerinud kunagi. Üks neist ütles: „Saksamaal me laseme Jehoova tunnistajad maha. Kuid siin tahaksime, et kõik meie vaenlased oleksid tunnistajad!”
Sõjajärgne tegevus
Otsekui Kreekas poleks veel piisavalt sõditud, lõhestas seda lisaks aastatel 1946—1949 peetud kodusõda, mis tõi surma tuhandetele inimestele. Vennad vajasid palju julgustust, et jääda tugevaks ajal, mil ainuüksi koosolekutel käimine võis kaasa tuua arreteerimise. Mitmed vennad mõisteti oma erapooletu seisukoha tõttu surma. Kuid vaatamata sellele võtsid paljud Kuningriigi sõnumi vastu ning iga nädal ristiti üks-kaks inimest. Alates 1947. aastast olid minu päevad täis tööd ühingu büroos Ateenas ning öösiti külastasin kogudusi reisiva ülevaatajana.
Aastal 1948 kutsuti mind minu suureks rõõmuks Vahitorni Gileadi Piiblikooli Ameerika Ühendriikidesse. Kuid kõik ei läinudki niisama lihtsalt. Kuna mind oli varem süüdi mõistetud, ei antud mulle passi. Ent üks mu piibliõpilane oli sõbralikes suhetes ühe kindraliga. Tänu sellele õpilasele sain juba mõne nädala pärast endale passi. Olin aga suures mures, kui mind vaid veidi aega enne ärasõitu „Vahitorni” levitamise eest vahistati. Politseinik viis mind Ateenasse riigi julgeolekupolitsei ülema juurde. Minu suureks üllatuseks osutus selleks üks mu naabreist! Politseinik selgitas, miks mind oli vahistatud, ning andis ülemale ajakirjapaki. Mu naaber võttis oma lauasahtlist välja virna „Vahitorne” ning ütles mulle: „Mul polegi veel viimast numbrit. Kas ma võin ühe endale võtta?” Kui suurt kergendust ma küll tundsin, nähes Jehoova kätt taolistes asjades!
Gileadi 16. kursusest osavõtt 1950. aastal kujunes kasulikuks ja meeldivaks kogemuseks. Selle lõpus määrati mind Küprosele, kus leidsin peatselt, et vaimulikkond osutas sama tugevat vastupanu kui Kreekas. Sageli tuli meil seista silmitsi usufanaatikute jõukudega, kelle olid üles ässitanud õigeusu preestrid. 1953. aastal mu Küprose viisat enam ei pikendatud ning mind määrati Türgisse Istanbuli. Ka seal sain olla vaid lühikest aega. Poliitilised pinged Türgi ja Kreeka vahel tähendasid seda, et headele kuulutustöötulemustele vaatamata pidin maalt lahkuma ning asuma uuele määratud territooriumile — Egiptusesse.
Vangis olles tulid mulle sageli meelde Laul 55:7, 8 sõnad. Selles laulus väljendas Taavet igatsust põgeneda kõrbesse. Ei oleks kunagi arvatagi osanud, et ühel heal päeval satun ma just nimelt sinna. Aastal 1954, pärast mitmepäevast väsitavat reisi rongiga ja seejärel paadiga Niiluse jõel, jõudsin lõpuks oma sihtkohta Hartumi Sudaanis. Ainus, mis ma soovisin, oli käia duši all ja minna magama. Kuid unustasin, et on südapäev. Katusepaagis seisnud vesi oli tulikuum ning sellest põhjustatud põletuse tõttu olin mitu kuud sunnitud kandma troopikakiivrit, kuni mu peanahk paranes.
Tundsin sageli end eraldatuna, üksi keset Saharat, üle tuhande kilomeetri kaugusel lähimast kogudusest, kuid Jehoova toetas mind ning andis mulle jõudu edasi minna. Mõnikord sain julgustust täiesti ootamatul viisil. Ühel päeval kohtasin Hartumi muuseumi direktorit. Ta oli eelarvamusteta mees ning meil oli tore jutuajamine. Saanud teada minu kreeka päritolust, küsis ta, kas ma osutaksin talle teene ning tõlgiksin muuseumis mõned raidkirjad ühest kuuenda sajandi kirikust leitud muististel. Pärast viietunnist rügamist umbses keldris leidsin ühelt taldrikult Jehoova nime tetragrammi kujul. Mõtle, milline rõõm! Euroopas pole sugugi haruldane Jumala nime kirikutes kohata, aga keset Saharat . . . !
Pärast 1958. aasta rahvusvahelist konventi määrati mind vööndiülevaatajana külastama 26 riigi ja maavalduse vendi Kesk- ja Lähis-Idas ning Vahemeremaades. Sageli ei teadnud ma, kuidas keerulisest olukorrast välja tulla, kuid Jehoova andis alati pääsetee.
Mulle avaldas korduvalt sügavat muljet see, kuidas Jehoova organisatsioon hoolitseb tunnistajate eest, kes on mõnel maal teistest eraldatud. Kord kohtasin üht india venda, kes töötas naftaväljal. Ilmselt oli ta ainus tunnistaja tollel maal. Tema laekas oli kirjandust 18 keeles ning ta jagas seda oma töökaaslastele. Isegi seal, kus kõik välismaised religioonid olid rangelt keelatud, ei unustanud meie vend oma kohustust kuulutada head sõnumit. Tema töökaaslased olid meeldivalt üllatunud, nähes, et tema religiooni esindaja on saadetud teda külastama.
Aastal 1959 külastasin Hispaaniat ja Portugali. Mõlemas kehtis tol korral sõjaväeline diktatuur ning Jehoova tunnistajate töö oli rangelt keelatud. Ühe kuu jooksul viisin läbi rohkem kui sada koosolekut, julgustamaks vendi raskustest hoolimata püsima jääma.
Leian kaaslase
Üle 20 aasta olin olnud Jehoova täisaegses teenistuses vallalise mehena, kuid äkitselt ei olnud mul enam tahtmist ilma alalise asupaigata vahetpidamata ringi reisida. Tol ajal kohtasin Annie Bianuccit, kes oli eripioneer Tuneesias. Abiellusime 1963. aastal. Tema armastus Jehoova ning tõe vastu, samuti tema pühendumus Jumala teenimisele, õpetamiskunst ning keelteoskus osutusid meile meie misjoni- ning ringkonnatööl Aafrika põhja- ja lääneosas ning Itaalias tõeliseks õnnistuseks.
Augustis 1965 määrati meid naisega Senegali Dakari, kus mul oli eesõigus seada sisse kohalik harubüroo. Senegal oli tähelepanuväärne riik oma religioosse sallivuse poolest, milles kahtlemata oli oma osa president Léopold Senghoril, ühel vähestest Aafrika riigipeadest, kes 1970-ndatel aastatel, mil Jehoova tunnistajaid Malawis rängalt taga kiusati, kirjutas Malawi presidendile Bandale tunnistajate toetuseks kirja.
Jehoova rikkalikud õnnistused
Aastal 1951, mil läksin Gileadist Küprosesse, reisisin seitsme kohvriga. Türgist lahkudes oli neid vaid viis. Ent oma rohkete reiside tõttu pidin harjuma ainult 20-kilose pagasinormiga, mille piiresse mahtusid muu hulgas mu toimikud ning minikirjutusmasin. Kord laususin tolleaegsele Vahitorni ühingu presidendile vend Knorrile: „Te kaitsete mind materialismi eest. Olen sunnitud elama 20 kiloga ja mul pole häda midagi.” Ma ei tundnud kunagi end millestki ilmajäetuna, kuigi mul polnud palju asju.
Reisimise raskeim osa oli riigipiiride ületamine. Kord, kui olin ühel maal, kus töö oli keelatud, hakkas tolliametnik mu toimikutes tuhnima. Kuna see võis selle riigi tunnistajad ohtu seada, võtsin pintsakutaskust oma naise kirja ning ütlesin tolliametnikule: „Näib, et teile meeldib kirju lugeda. Kas te sooviksite lugeda ka seda minu naise kirja, mis pole toimikutes?” Piinlikkust tundes palus ta vabandust ning laskis mul minna.
Alates 1982. aastast oleme naisega teeninud misjonäridena Prantsusmaa lõunaosas Nice’is. Halveneva tervise tõttu ei saa ma enam teha nii palju kui varem. Kuid see ei tähenda, et meie rõõm on vähenenud. Oleme näinud, et ’meie vaevanägemine ei ole asjatu’ (1. Korintlastele 15:58). Mul on rõõm näha paljusid inimesi, kellega mul on aastate jooksul olnud eesõigus Piiblit uurida, ja ka rohkem kui 40 oma perekonnaliiget ustavalt Jehoovat teenimas.
Ma ei kahetse sugugi neid ohvreid, mida mul oma taolise „rändelu” jooksul on tulnud tuua. Lõppude lõpuks ei ole ju ükski meiepoolne ohver võrreldav sellega, mida Jehoova ja tema Poeg Kristus Jeesus on meie heaks teinud. Kui mõtlen tagasi möödunud 60 aastale, mil olen tõde tundnud, võin küll öelda, et Jehoova on mind rikkalikult õnnistanud. Nagu Õpetussõnad 10:22 (NW) ütleb: „See on Jehoova õnnistus, mis teeb rikkaks.”
Ei ole kahtlustki, et Jehoova „heldus on parem kui elu” (Laul 63:4). Vanadusvaevade lisandudes mainin üha sagedamini oma palveis lauliku inspireeritud sõnu: „Jehoova, sinu juures ma otsin pelgupaika, ära lase mind iialgi jääda häbisse! Sest sina oled mu ootus, Issand Jehoova! Sa oled mu kindel lootus mu noorpõlvest! Jumal, sa oled mind õpetanud mu noorest east, ja siitsaadik ma kuulutan sinu imesid! Ära siis jäta mind maha, Jumal, kui ma lähen vanaks ja halliks” (Laul 71:1, 5, 17, 18).
[Pilt lk 25]
Koos oma naise Anniega praegu