Jumala organisatsiooni lähedal püsimine

JUTUSTAB ROY A. RYAN

Sandhillile [inglise keeles „liivaküngas”] Missouri osariigis oli pandud sobiv nimi, sest see oli vaid natuke suurem suurest liivakünkast künklikus maakohas. See ristteel asuv küla asus viis kilomeetrit Rutledge’ist lääne pool ja seal oli ainult kaheksa-üheksa maja, metodisti kirik ning väike sepikoda. Sündisin seal 25. oktoobril aastal 1900.

MINU isa oli küla sepp. Kuigi minu vanemad külastasid harva kirikut, pani ema mind metodisti kirikusse pühapäevakooli. Mulle ei meeldinud nimi metodist, usklikku inimest pidi kutsutama kristlaseks; kuid siiski ma arendasin janu Piibli tõe järele ja huvi igavese elu vastu.

Kui olin 16 aastat vana, läksin tööle Santa Fe raudteele. Üks rahvusvaheline piibliuurija (nagu Jehoova tunnistajaid tookord nimetati) nimega Jim tuli meie raudteesalka tööle ja ma töötasin tihti koos temaga. Jim rääkis ja mina kuulasin, mida tal Piibli kohta oli öelda. Jutt tundus mõistlik olevat ja ma küsisin ühte tema raamatuist laenuks.

Jim laenas mulle esimese köite teosest Kirjauurimused, mille oli välja andnud C. T. Russell Rahvusvahelisest Piibliuurijate Ühingust. Seda tagasi andes küsisin temalt teisi köiteid. Varsti pärast seda lahkus Jim raudteelt ja järgmine kord nägin teda Rutledge’i tänaval, kus ta võttis vastu tellimusi illustreeritud raamatule Scenario of the Photo-Drama of Creation (Loomise fotodraama stsenaarium). Hiljem kutsus ta mind oma kodus peetavatele grupikoosolekutele. Igal pühapäeval kõndisin need viis kilomeetrit Rutledge’i koosolekule.

Kui 1919. aastal hakkas ilmuma ajakiri Golden Age (Kuldne Aeg, nüüd Awake!, [Ärgake!]), tahtsin alustada põlluteenistust. Otsustasime ühe teise värske piibliuurijaga levitada seda uut ajakirja ukselt uksele. Meil oli väike hirm oma kodulinnas inimesi külastada ja seetõttu astusime rongile ning sõitsime naaberlinna. Saabunud hommikul, läksime kumbki oma teed ja koputasime ustele kuni pärastlõunani, kuigi meil ei olnud selleks tööks mingit ettevalmistust. Võtsin vastu kaks tellimust, ühe mehelt, kellega koos ma raudteel töötasin.

Mind ristiti 10. oktoobril 1920 Rutledge’i lähedal asuvas tiigis. Minu vanemad olid vastu, et seon end rahvusvaheliste piibliuurijatega. Seda tänu vaimulikkonna poolt õhutatud vastupanule, mis sai piibliuurijatele osaks sõja-aastail 1914—1918. Hiljem hakkas mu isa siiski külastama mõningaid piibliuurijate koosolekuid ja ta luges ka ajakirja The Golden Age. Enne oma surma hakkas ema suhtuma soodsamalt meie arusaamisse Piibli tõest. Kuid mitte keegi minu perest ei võtnud kunagi tõde omaks.

Katseaeg

Neil algusaegadel oli Rutledge’is peale minu ainult kolm korrapäraselt piibliuurimise koosolekutel viibijat. Viimaks need kolm lahkusid organisatsioonist. Üks oli suurepärane kõneleja, kes pidas sealkandis avalikke kõnesid. Kuid ta läks oma võimete tõttu uhkeks ja pidas majast majja kuulutamises osalemist, nagu algkristlased seda olid teinud, tema väärikust alandavaks. — Apostlite teod 5:42; 20:20.

Kui need kolm katkestasid ühenduse rahvusvaheliste piibliuurijatega, mäletan, et tundsin end nagu apostel Peetrus, ajal kui Jeesus rääkis inimestele ’Jeesuse liha söömisest ja vere joomisest’. Paljud jätsid ta tookord maha, kuna nad komistasid tema õpetuse pärast. Siis Jeesus küsis apostlitelt: „Kas ka teie tahate ära minna?” Peetrus vastas: „Issand, kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad.” — Johannese 6:67, 68.

Kuigi Peetrus ei mõistnud täielikult, mida Jeesus mõtles ’Jeesuse liha söömise ja vere joomisega’, tunnistas ta, et Jeesusel olid elu sõnad. Niimoodi mõtlesin ka mina organisatsioonist. Sel oli tõde, kuigi ma ei saanud kõigest, mida väljaannetest lugesin, alati täiesti aru. Kui aga oli öeldud midagi, mida ma ei mõistnud, ei vaielnud ma kunagi sellele vastu. Hiljem asja selgitati või siis vaatekohti ajapikku korrigeeriti. Olin alati õnnelik, et olin kannatlikult selgitusi oodanud. — Õpetussõnad 4:18.

Kohandumine pioneeritööga

Juulis 1924 külastasin Ohios Columbuses rahvusvahelist konventi. The Golden Age kirjeldas seda kui „piibliuurijate kõigi aegade suurimat konventi”. Seal võeti vastu erutav resolutsioon „Süüdistus”. Konvendil saadud informatsioon ja ilmutatud vaim julgustasid mind saama täisaegseks teenijaks ehk pioneeriks.

Konvendilt naasnuna katkestasin oma töö raudteel ja hakkasin koos kaaspiibliuurijaga pioneerina teenima. Kuid umbes aasta möödudes muutus mu vanemate tervis nii halvaks, et nad vajasid mu abi. Lõpetasin pioneeritöö ja sain töökoha naftakompaniisse, aga kuna seal töötavad inimesed ei avaldanud head mõju, jätsin selle töö ning hakkasin tegelema mesilaste pidamise ja mee müümisega.

Sügiseks 1933 olid mu mõlemad vanemad surnud, jättes mind kohustustest vabaks. Seega jätsin 1934. aasta kevadel oma mesilased teise inimese hoolde, ehitasin elamiseks väikese järelhaagise ja alustasin jälle pioneerina täisaegset teenimist. Esiteks töötasin koos ühe vanema tunnistajaga Illinoisis Quincy ümbruses. Hiljem kolisin tagasi Missourisse, kus ühinesin pioneeride rühmaga.

Kesk-lääne osas oli 1935. aastal tõsine põud ja kuna me töötasime paikkonnas, kus põhitegevus oli põllumajanduslik, oli see karm aeg. Mitte kellelgi ei olnud raha, niisiis andsid tänulikud inimesed meile sageli toidukraami või muid asju, kui neile kirjandust jätsime.

Pioneeritöö lõunas

Samal talvel kolisime Arkansasesse, et pääseda külma ilma käest. Olime võimelised sel alal rohkem kirjandust levitama ja saime sellisel hulgal konserve kui suutsime süüa. Tihti võtsime vastu teisi rahaks vahetatavaid asju, nende hulgas vanu alumiiniumnõusid, vanu pronksist või vasest esemeid, vanu autoradiaatoreid ja akusid. See andis meile bensiiniraha minu Ford A jaoks, mida me teenimisel kasutasime.

Me teenisime Newtoni, Searcy ja Carrolli maakondades mägisel Ozarki platool. Meie Arkansase mägirahva hulgas kuulutamise kogemusi jätkuks terve raamatu jaoks. Kuna neil päevil olid teed primitiivsed või puudusid hoopis, liikusime tööd tehes palju jalgsi ringi. Mõnedel pioneeridel meie grupist oli kombeks minna ratsa, et kohata kõrgemate mägialade inimesi.

Ükskord kuulsime Sami-nimelisest huvitatud mehest, kelle lõpuks leidsime elamas ühe mäe tipus. Ta võttis meid avasüli vastu ja oli õnnelik, et jäime ööseks. Kuigi Sami naine ei olnud meie sõnumist huvitatud, oli seda tema 16-aastane poeg Rex. Kui lahkusime, kutsus Sam meid tagasi. Niisiis peatusime kahe nädala pärast uuesti nende juures.

Teise lahkumise ajal oli Sami naine see, kes meid tagasi kutsus. Ta ütles, et meil on Rexile hea mõju. „Ta on kohutavalt paha poiss vanduma,” selgitas ta, „ja ma arvan, et ta polegi kaugeltki nii palju vandunud pärast seda, kui teie, poisid, siin olite.” Aastaid hiljem kohtasin Rexi uuesti, kui ta käis Gileadi misjonikoolis New Yorgi osariigis South Lansingis. Sellised kogemused on toonud mulle läbi aastate suurt rahuldust.

Beeteli teenistus

Kui avaldasin soovi olla pioneer, avaldasin ka soovi töötada Beeteliks kutsutud Jehoova tunnistajate peakorteris New Yorgis. Kevadel 1935 teatati mulle, et minu avaldus on vastu võetud ja et ma pean oma Beeteli teenistuse alustamiseks ilmuma Vahitorni Ühingu Kuningriigifarmi New Yorgi osariigis South Lansingis. Korraldasin viivitamata, et kaaskuulutaja saaks minu pioneeritöö järelhaagise üle võtta.

Sõitsin oma Ford A-ga New Yorki ja saabusin 3. mail 1935 umbes pool üksteist hommikul. Samal päeval umbes kella kolmeteistkümneks olin pandud tööle puid lõhkuma. Järgmiseks päevaks kästi mul ilmuda lehmalauta appi lehmi lüpsma. Töötasin piimakarjaga mitmeid aastaid, lüpstes vahel hommikul ja õhtul ning töötades päeva jooksul koos aia- ja põllutöölistega. Samuti hoolitsesin mesilaste eest ning kogusin Beeteli pere jaoks mett. Aastal 1953 viidi mind üle juustuvalmistamise osakonda.

Üks neist, kes mõjutasid mu elu oma ehtsa alandlikkuse, lojaalsuse ja Jehoovale kuuletumise eeskujuga, oli Walter John „Papa” Thorn. Ta oli üks 21 piibliuurijast, keda 1894. aastal määrati esimesteks reisivateks vendadeks — meesteks, kes tegid sarnast tööd nagu tänapäeva ringkonnaülevaatajad —, külastades mitmeid kogudusi, et neid julgustada. Pärast paljusid aastaid reisitööd tuli vend Thorn Kuningriigifarmi ja töötas kanalas. Mitmel puhul kuulsin teda ütlevat: „Alati kui hakkan endast kõrgelt mõtlema, lükkan enda otsekui nurka ja ütlen: ’Sina väike tolmukübe. Mis põhjust on sul uhkustamiseks?’ ”

Teine mõõdukas mees, kes sai mulle eeskujuks, oli John Booth, praegune Jehoova tunnistajate Juhtiva Kogu liige. Tema järgnevaid sõnu on läbi aastate tsiteeritud: „Tõeliselt tähtis ei ole mitte niivõrd see, kus sa teenid, vaid see, keda sa teenid.” Lihtne ütlus, aga kui õige! Jehoova teenimine on kõigist eesõigustest suurim!

Minu Beetelteenistuse üks kõrgpunkte oli Gileadi misjonikooli avamine Kuningriigifarmis aastal 1943. Maailma eri paikadest pärit pioneeride seltsing oli tõepoolest erutav. Neil päevil oli igas lennus ligi sada õpilast, seega tuli iga kuue kuu tagant sada uut inimest Kuningriigifarmi. See New Yorgi osariigi põllumajanduspiirkonnas asuv koolituskeskus tõmbas lõpetamise ajal tuhandeid inimesi ligi.

Töö muutus

Kui Gileadi kool viidi üle Brooklyni ja South Lansingis müüdi ära ühiselamu ning koolimaja, viidi meierei üle New Yorgi osariiki Wallkilli Vahitorni Farmi. Niisiis viidi mind 1969. aasta sügisel üle farmi Wallkillis ja ma jätkasin juustuvalmistamist kuni 1983. aastani. Siis minu töö muutus ja ma hakkasin tööle aianduse alal.

Kui mind mõni aeg tagasi küsitleti, küsiti minult, mida ma mõtlesin uuest tööst pärast 30-aastast juustuvalmistamist. „Mind see ei häirinud,” vastasin siiralt, „sest juustuvalmistamine mulle nagunii ei meeldinud.” Mõte oli selles, et me võime olla õnnelikud Jehoovat teenides ükskõik millist ülesannet täites, kui säilitame õige väljavaate ja allume alandlikult teokraatlikule juhtimisele. Niisiis, kuigi mulle juustuvalmistamine tegelikult ei meeldinud, tundsin oma ülesandest rõõmu, sest see oli abiks Beeteli perele. Kui me teenime oma suurt Jumalat Jehoovat ustavalt ja nurisemata, siis võime olla õnnelikud, vaatamata sellele, milline ülesanne meil on.

Oma elu lõpuõhtul ei usu ma, et võiksin olla paremas olukorras kui Beetelis teenides. Minu eest hoolitsetakse hästi ja ma olen võimeline täitma oma tööülesandeid, kuigi olen nüüd 90-aastane. Paljude aastate jooksul on mul olnud eesõigus juhatada vastavalt järjekorrale Beeteli pere hommikust kummardamisprogrammi siin Vahitorni Farmis. Kui mul on võimalus, siis julgustan Beetelisse tulnud uusi inimesi kasutama ära kõiki teenistuseesõigusi, mida neile antakse, ja õppima olema nendega rahul ning õnnelikud.

Aastate jooksul olen mitmel korral võinud külastada võõraid paiku — Indiat, Nepaali, Kaug-Ida ja Euroopat. Järgmine nõuanne võib olla kasuks neile Jehoova rahva hulka kuulujatele, kes ülemaailmselt oma kogudustes tegutsevad: olge õnnelikud ja rahul oma praeguste olukordadega ning õitsege vaimselt selles pinnases, kuhu teid on istutatud.

Ma olen otsustanud jääda vallaliseks, sest see on võimaldanud mul jääda Jumala teenistusse tähelepanu hajutamata. Tasuks ustavuse eest on meie suur Jumal andnud igavese elu väljavaate. Paljude jaoks tähendab see lõputut elu paradiislikus kodus siin maa peal. Teised meie hulgast ootavad lõputut elu taevas, kus me täidame mistahes meile antud ülesannet.

Mõned võivad arvata, et mul on olnud 90 aastat pikk ja rikas elu. Mu elu on olnud rikas, kuid mitte piisavalt pikk. Jumala organisatsiooni ja tema tõesõnade lähedal püsides võime elada igavesti.a

[Allmärkus]

[Roy Ryani foto lk 24]

[Pilt lk 26]

Vend Ryan oma varastel aastatel Ford T kõrval