Diocletianus ründab kristlust
ROOMA jumala Terminuse pühal 23. veebruaril aastal 303 m.a.j., mida peeti impeeriumi uues pealinnas Nikomedeias Väike-Aasias, võistlesid mehed üksteisega, et oma patriotismi väljendada. Aga paistis silma, et suurearvulise kristliku kogukonna liikmed puudusid sealt.
Oma palee vaatluspunktist jälgisid imperaator Diocletianus ja temale alluv keiser Galerius kohalike kristlaste koosolekupaika. Märguande peale tungisid sõdurid ja valitsusametnikud kristlaste hoonesse, rüüstasid selle ja põletasid leitud Piiblid. Lõpuks tegid nad ehituse maatasa.
Nii algas Diocletianuse valitsusaega määrinud tagakiusamisperiood. Ajaloolased nimetavad seda „viimaseks suureks tagakiusamiseks”, „kõige julmemaks tagakiusamiseks” ja isegi „mitte millekski vähemaks kui kristlaste nime väljajuurimiseks”. Pilk nende dramaatiliste sündmuste tagapõhjale toob asjasse palju selgust.
Paganlus kristluse vastu
Diocletianus, kes oli sündinud Dalmaatias, piirkonnas, mis on praegu tuntud Jugoslaaviana, tõusis silmapaistvale kohale Rooma armees. Kui ta 284. aastal m.a.j. keisriks kuulutati, sai ta kuulsaks poliitilise reformiga, viies impeeriumis sisse tetrarhia, neljaliikmelise kollektiivse juhtimise. Diocletianus määras Maximianuse, vana relvavenna enda kõrvale teenima teise keisrina, teise Augustusena, kellel oli eriline vastutus impeeriumi lääneosa eest. Nii Diocletianusel kui ka Maximianusel olid nendele alluvad keisrid, kellele anti võimu pärandamise õigused. Constantius Chlorus teenis Maximianusele alluva keisrina, samal ajal kui Galeriusel Thraciast oli võim Diocletianuse alluvuses.
Keiser Galerius oli nagu Diocletianuski paganlike jumalate tulihingeline kummardaja. Oma võimuahnuses tahtis Galerius imperaatoriks saada ja väitis, et kardab reetmist armee poolt. Talle ei meeldinud nende sõdurite kasvav mõju, kes väitsid end olevat kristlased. Imperaatori vaatepunktist tähendas nende keeldumine paganlikust kummardamisest osavõtmisest väljakutset tema võimule. Niisiis soovitas Galerius Diocletianusel tungivalt astuda samme kristluse väljajuurimiseks. Lõpuks, talvel 302/303 m.a.j., andis imperaator järele keisri antikristlikele tunnetele ja nõustus puhastama armee ning õukonna neist inimestest. Aga Diocletianus oli verevalamise vastu, kartes, et see, kui ühed saavad kristluse tõttu märtriks, kihutab teised otsustavale vastuhakule.
Saamata siiski rahuldust probleemi sellisest käsitlemisest, konsulteeris Diocletianus sõjaväepealike ja -ohvitseridega, kaasa arvatud Hierocles, Bitüünia maavalitseja. See tulihingeline hellenist toetas vägivallategusid kõigi kristlaste vastu. See, et Diocletianus toetas rooma traditsioonilisi jumalaid, viis ta kristlusega konflikti. Selle tulemuseks oli vastavalt Stephen Williamsi teosele Diocletian and the Roman Recovery „ohjeldamatu sõda arveteklaarimiseks rooma jumalate ja kristlaste jumala vahel”.
Ediktid
Oma tagakiusamiskampaania läbiviimiseks kuulutas Diocletianus välja neli järjestikust edikti. Järgmisel päeval pärast rünnakut Nikomedeias käskis ta hävitada kõik kristlaste koosolekukohad ja vara ning määras, et pühad raamatud tuleb üle anda ja põletada. Kõik riiklikel positsioonidel olevad kristlased pidi pandama madalamatele positsioonidele.
Kui otse imperaatori palees puhkes kaks tulekahju, langes süüdistus seal ametis olevatele kristlastele. See oli ajendiks teisele ediktile, mis käskis arreteerida ja vangistada kõik piiskopid, presbüüterid ja diakonid. Lubades vajaduse korral piinamist, püüti kolmanda ediktiga teha need mehed ärataganejateks, nõudes, et nad ohverdaksid rooma jumalatele. Neljas edikt läks veelgi kaugemale ja tegi kristluse tunnistamise surmanuhtlust väärivaks kuriteoks.
Sellele järgnenud vägivallalaine tõi esile põlatud klassi, keda nimetati traditores (mis tähendab „loobujad”), Jumala ja Kristuse reetjad, kes püüdsid päästa oma elu, andes üle oma Pühakirja raamatud. Ajaloolase Will Duranti järgi „tuhanded kristlased ütlesid lahti usust . . . Aga enamik tagakiusatuist jäid kindlaks; ning piinamise all kangelasliku ustavuse nägemine või teadaanded sellest tugevdasid kõikujate usku ning võitsid jälitatavatele kogudustele uusi liikmeid”. Kristlastele Früügias, Kapadookias, Mesopotaamias, Foiniikias, Egiptuses ja enamikus teistes Rooma impeeriumi osades sai osaks märtrisurm.
Kirikuajaloolane Eusebius Caesareast arvas, et tagakiusamise ajal hukkusid tuhanded kristlased. Teisest küljest väidab teose The Decline and Fall of the Roman Empire autor Edward Gibbon, et see arv oli alla kahe tuhande. „Gibbon käsitleb nendest lugudest mitmeid mõninga skeptitsismiga, kuna need on tegelikult pärit värvikatest kristlikest allikatest, mis kalduvad märtrite ülistamisele ja ustavate ülendamisele,” selgitab üks kirjanik. „Kahtlemata,” jätkab ta, „on liialdanud need kirjanikud, kes pöörasid mõned surmad kergesti ’suurteks hulkadeks’, kes ei teinud vahet omaalgatusliku märterluse ja sihilike provokatsioonide tulemuseks olnud märtrisurmade vahel; ja kes räägivad, kuidas amfiteatrites rebisid metsloomad raevukalt lõhki kõik teised kurjategijad, kuid ’üleloomulik jõud’ takistas neid kristlasi puutumast. Kuid isegi väljamõeldistele ruumi jättes on ülejäänu piisavalt kohutav.” Kindlasti toimus kõige julmem tagakiusamine piinamisel kasutatud piinapinkide, põletamiste, nülgimiste ja tangide abil.
Mõned autoriteedid arvavad, et tagakiusamise algataja oli mitte Diocletianus, vaid hoopis Galerius. „Sellel on kindlasti sügav moraalne tähendus,” väidab professor William Bright raamatus The Age of the Fathers, „et paganliku maailmavõimu erakordsed pingutused tallata jalge alla Kuningriik, mis ei ole sellest maailmast, pidid kandma Diocletianuse, aga mitte nende tõelise algataja Galeriuse nime.” Vaatamata tetrarhiale säilitas Diocletianus siiski ülemvõimu, nagu kirjanik Stephen Williams kinnitab: „Pole kahtlustki, et Diocletianusel oli kuni 304. aastani kontroll kogu impeeriumis tähtsamate poliitiliste otsuste üle ja ta kandis kuni selle ajani toimunud tagakiusamise eest peamist vastutust.” Diocletianus jäi haigeks ja loobus viimaks 305. aastal m.a.j. võimust. Sellele järgnenud umbes kuue aasta kestel jätkunud tagakiusamine peegeldas Galeriuse kibedat viha kõige kristliku vastu.
Neljanda sajandi kristlus
Need neljanda sajandi alguses asetleidnud jubedad sündmused kinnitavad seda, mida olid ennustanud apostlid Paulus ja Peetrus ning teised inspireeritud kirjutajad. Ennustatud „seadusetuse-inimene”, valitsev vaimulikkond, kes ennast kristlaseks tunnistas, oli juba ennast kindlustanud, nagu Diocletianuse ediktid, eriti teine, seda tunnistavad. (2. Tessalooniklastele 2:3, 4, NW; Apostlite teod 20:29, 30; 2. Peetruse 2:12) Neljandaks sajandiks olid ärataganemise kombed juba üldlevinud. Rooma sõjaväkke ei kuulunud mitte vähe neid, kes tunnistasid end kristlasteks. Kas tol ajal ei olnudki kristlasi, kes olid ustavad apostlitelt saadud „tervete sõnade eeskujule”? — 2. Timoteosele 1:13.
Eusebius nimetab mõningaid tagakiusamise ohvreid, kirjeldades üksikasjalikult isegi nende piinamist, kannatusi ja lõpuks märtrisurma. Kas kõik need märtrid surid laitmatuses vastavalt tolleks ajaks avaldatud ja kättesaadavale tõele, seda me praegu ei tea. Pole kahtlustki, et mõned olid võtnud südamesse Jeesuse hoiatusi hoiduda sektantluse, amoraalsuse ja igat liiki kompromisside eest. (Ilmutuse 2:15, 16, 20—23; 3:1—3) Ilmselt jäid mõned ellujäänud ustavad inimesed ajaloo pilgu eest varjule. (Matteuse 13:24—30) Katsed lämmatada avalikku kristlikku kummardamist olid tõepoolest nii edukad, et üks tolle aja Hispaania monument ülistab Diocletianust, et ta on ’ära kaotanud Kristuse ebausu’. Püüded kätte saada ja hävitada Pühakirja, mis oli võtmeküsimus Diocletianuse rünnakus kristluse vastu, ei suutnud täielikult minema pühkida Jumala Sõna. — 1. Peetruse 1:25.
Olnud edutu kristluse täielikus hävitamises, jätkas Kurat-Saatan, maailma valitseja, oma riukalikku tegutsemist imperaator Constantinuse kaudu, kes valitses aastatel 306 kuni 337 m.a.j. (Johannese 12:31; 16:11; Efeslastele 6:11; NW) Paganlik Constantinus ei võidelnud kristlastega. Selle asemel leidis ta olevat sobiva segada paganlikud ja kristlikud tõekspidamised uueks riigiusuks.
Milline hoiatus see meile kõigile on! Julma tagakiusamist kohates aitab meie armastus Jehoova vastu meil hoiduda mistahes ajutise füüsilise vabanemise nimel tehtud järeleandmistest. (1. Peetruse 5:9) Samuti ei luba me rahuperioodil õõnestada oma kristlikku elujõudu. (Heebrealastele 2:1; 3:12, 13) Tugev kinnihoidmine Piibli põhimõtetest aitab meil jääda lojaalseks Jehoovale, Jumalale, kes suudab oma rahva vabastada. — Laul 18:26, 49.
[Pildi allikaviide lk 28]
Musei Capitolini, Roma