Kompromiss ei tule mõttessegi!

JEHOOVA käsi oli Jeesus Kristuse esimeste järelkäijatega. (Apostlite teod 11:21) Jumala abiga järgisid nad kompromissitult õiglast teed. See, et nende vastu oldi vaenulikud ja et neid isegi julmalt taga kiusati, on ajalooline tõsiasi.

Kristuse ustavate esimeste järelkäijate laitmatus on väga hästi tuntud. Nad keeldusid oma usu suhtes kompromissi tegemast isegi siis, kui kaalul oli nende elu. Kuid miks neid nii julmalt koheldi?

Neid vihati ilmaasjata

Nagu Jeesuski, ei võtnud tõelised kristlased omaks selle maailma püüdlusi ja uskumusi. (1. Johannese 4:4—6) Lisaks sellele oli kristluse kasv „olnud nii kiire ja selle edu nii silmapaistev, et kohutav vastuolu [Rooma impeeriumi võimudega] oli vältimatu”, märgib ajaloolane Edmond de Pressensé.

Jeesus tsiteeris kord enda kohta ühte prohvetlikku laulu, kui ta ütles: „Nad on mind vihanud ilmaasjata!” (Johannese 15:25; Laul 69:5) Enne selle ütlemist oma jüngritele oli ta hoiatanud: „Ei ole ori suurem oma isandast! On nemad mind taga kiusanud, siis nad kiusavad teidki taga.” (Johannese 15:20) Tema jälgedes käimine ei pidanud kerge olema. Näiteks kohtlesid juutide religioonijuhid juudi rahvusest Jeesuse jüngreid kui judaismist ärataganejaid. Aga kui Jeesuse järelkäijatelt nõuti, et nad temast enam ei räägiks, keeldusid nad seda nõuet täitmast ja oma usu suhtes sel teel kompromissi tegemast. — Apostlite teod 4:17—20; 5:27—32.

Kui jünger Stefanos juudi Sünedriumi ees meie ajaarvamise 33. aastal veidi pärast nelipühi tunnistust andis, süüdistati teda ’pilkesõnade rääkimises Moosese ja Jumala vastu’. Hoolimata sellest et need süüdistused olid väga ülekohtused, visati ta kividega surnuks. Selle tulemusel „algas suur Jeruusalemma koguduse tagakiusamine” ja „kõik peale apostlite hajutati Juuda- ja Samaariamaale”. (Apostlite teod 6:11, 13; 8:1) Paljud neist pandi vangi.

Juudid ajasid Jeesuse järelkäijaid taga „halastamatu vihaga”, ütleb raamat Christianity and the Roman Empire (Kristlus ja Rooma impeerium). Isegi Rooma valitsus pidi tihti kristlaste kaitseks välja astuma! Näiteks päästsid Rooma sõdurid apostel Pauluse juutide käest, kes kavatsesid teda mõrvata. (Apostlite teod 21:26—36) Kuid see ei tähenda, et roomlased kristlastesse hästi suhtusid.

Rooma hakkab ägedamalt tegutsema

Umbes üheksa aastat pärast Stefanose surma lasi Herodes Agrippa I tappa apostel Jakoobuse, et juutide soosingut võita. (Apostlite teod 12:1—3) Selleks ajaks oli usk Kristusesse levinud juba Rooma. (Apostlite teod 2:10) Aastal 64 m.a.j. hävis suur osa sellest linnast tules. Pärast seda kui Nero oli süüdistanud selles katastroofis kristlasi, et vaigistada kuulujutte, nagu oleks tema selles suures kahjutules süüdi, hakati kristlasi kohutavalt taga kiusama. Kas panigi tegelikult tema linna põlema, kuna tal oli vaja ettekäänet selleks, et linna suurejoonelisemaks ehitada ja seda enda järgi Neropoliseks nimetada? Või süüdistas ta neid keisrinna Poppaea õhutusel, kes oli kristlastesse antipaatse suhtumise poolest tuntud juudi proselüüt? Ajaloolased ei oska seda täpselt öelda, kuid selle tagajärjed olid kohutavad.

Rooma ajaloolane Tacitus ütleb: „Tapmisele lisandus pilkamine; loomanahkadesse riietatud [kristlased] rebiti koerte poolt tükkideks; neid naelutati ristidele; neid kallati üle kergestisüttivate ainetega, nii et päeva lõppedes seati nad üles valgustuseks” inimestest tõrvikutena, mis valgustasid keisri aedu. Tacitus, kes ei olnud kristlaste pooldaja, lisab: „Nad olid küll süüdi ja väärisid korralikku karistust, kuid nad äratasid kaastunnet, sest neid ei hävitatud mitte avaliku heaolu nimel, vaid ühe mehe [Nero] julmuse pärast.”

Terav kontrast

Kuigi kristlaste süüdistamine Rooma hävimises sobis kokku Nero eesmärkidega, ei keelanud ta kristlastel siiski riigis religioonina tegutseda. Miks siis läksid roomlased selle tagakiusamisega kaasa? Sest „väiksed kristlikud ringkonnad tekitasid lõbuhullus paganlikus maailmas oma jumalakartlikkuse ja sündsusega rahutust”, kirjutab ajaloolane Will Durant. Oleks raske leida suuremat kontrasti, kui see oli kristluse ja Rooma gladiaatorite veriste võitluste vahel. Nii et see võimalus kristlastest lahti saada ning seega oma südametunnistust vaigistada oli liiga hea, et roomlased selle käest oleksid lasknud.

Rooma näis võitmatu maailmavõimuna. Roomlased uskusid, et üks nende sõjalise tugevuse põhjus on see, et nad kummardavad kõiki jumalaid. Seetõttu oli nende meelest raske mõista kristlaste kõrvalekaldumatut monoteismi ja seda, miks nad kõikide teiste jumalate, kaasa arvatud keisri kummardamise kõrvale lükkavad. Polnud üllatav, et Rooma arvates õõnestas kristluse mõju otseselt impeeriumi alustugesid.

Tunnistuse andmise hind

Meie ajaarvamise esimese sajandi lõpupoolel pagendati apostel Johannes „Jumala sõna ja Jeesuse Kristuse tunnistuse pärast” Patmose saarele. (Ilmutuse 1:9) Arvatakse, et selleks andis käsu Rooma keiser Domitianus. Kuid hoolimata sellest, et Jeesuse järelkäijaid maha suruti, oli kristlus sajandi lõpuks üle kogu Rooma impeeriumi levinud. Kuidas oli see võimalik? Teos A History of the Early Church (Algkiriku ajalugu) ütleb, et kristlus „püsis teenimise tõttu”. Nagu Johanneski, ei teinud tagakiusatud algkristlased oma usu suhtes kompromissi, vaid jätkasid innukalt Jumalast rääkimist ja Jeesusest tunnistuse andmist. — Apostlite teod 20:20, 21; 2. Timoteosele 4:2.

Kristlaste tagakiusamises jõudis kätte uus etapp aastal 112 m.a.j., kaks aastat pärast seda, kui keiser Traianus määras Plinius Noorema Bitüünia (praegune Loode-Türgi) asehalduriks. Eelmine sealne valitsus oli olnud ükskõikne, mille tulemusel läks kord käest ära. Templid olid peaaegu maha jäetud ja ohvriloomade sööda müümine oli märkimisväärselt vähenenud. Kaupmehed süüdistasid selles kristliku kummardamise lihtsakoelisust, sest selles ei kasutatud ei loomohvreid ega jumalakujusid.

Plinius tegi suuri pingutusi, et paganlikku kummardamist taastada, ja kristlased maksid oma eluga selle eest, et nad keeldusid ohverdamast keisri kujude ees veini ja suitsutust. Lõpuks tunnistasid ka Rooma võimud, et kristlased on „vooruslik, kuid vanade religioossete traditsioonide vastu arusaamatult vaenulik rahvas”, nagu ütleb professor Henry Chadwick. Kuigi kristlaseks saamine jäi surmaga karistatavaks kuriteoks, ei tulnud kompromissi tegemine Jeesuse tõelistele järelkäijatele mõttessegi.

Vihkamist põhjustas ka „pahameel, mida paganlikes perekondades tekitas see, kui osa pereliikmeid usku pöördus”, ütleb professor W. M. Ramsay. „Ühiskondlik elu muutus väga raskeks, kui kellegi naaber ei saanud osaleda isegi kõige tavalisemates kombetalitustes seetõttu, et sellega kaasnes paganlike jumaluste tunnustamine,” ütleb dr. J. W. C. Wand. Pole ime, et paljud pidasid algkristlasi inimkonna vihkajateks või arvasid, et nad on ateistid.

Kasv toob kaasa suurema tagakiusamise

Polykarposest, keda ilmselt õpetas apostel Johannes, sai Smürna (praegune Izmir) linna lugupeetud vanem. Oma usu pärast põletati ta 155. aastal m.a.j. postil. Ühe Rooma provintsi asehaldur Statius Quadratus kutsus rahvahulgad kokku. Staadion oli täis vaenulikke paganaid, kes mõnitasid 86-aastast Polykarpost selle eest, et ta on nende jumalate kummardamise maha laitnud, ja fanaatilised juudid korjasid mõnuga puid tuleriida jaoks, kuigi neil tuli teha seda suurel hingamispäeval.

Pärast seda tõusis kogu Rooma maailmas kristlaste tagakiusamise laine. Keiser Marcus Aureliuse võimu all voolas nende verd veelgi rohkem. Kui nad olid Rooma kodanikud, surid nad mõõga läbi; kui ei olnud, tapeti nad kiskjate poolt amfiteatrites. Millise kuriteo eest neid karistati? Lihtsalt selle eest, et nad olid kristlased, kes keeldusid oma usu suhtes kompromissi tegemast või sellest lahti ütlemast.

Kaasaegne Prantsuse linn Lyon kasvas välja Rooma Lugdunumi nimelisest kolooniast, kus asus tähtsaim valitsuskeskus ning ainus Rooma garnison Rooma ja Reini jõe vahel. Aastaks 177 m.a.j. oli sinna moodustunud tugev kristlik ühiskond, mille vastu paganlik elanikkond raevukalt üles astus. See algas siis, kui kristlastel avalikes kohtades viibimine ära keelati. Pööbel provotseeris mässu ning sellele järgnenud tagakiusamine oli nii suur, et ükski kristlane ei julgenud kodust välja minna. Rooma valitseja andis käsu, et kristlased üles otsitaks ja surmataks.

Tasu

Kui Jeesuse apostlid surid ja nende mõju, mis ärataganemist tagasi hoidnud oli, hääbus, hakkas ennast kristlasteks pidavate inimeste hulgas võtma hoogu ärataganemine. (2. Tessalooniklastele 2:7) Meie ajaarvamise neljanda sajandi lõpupoole sai ärataganenud kristlusest riigiusk. Selleks ajaks oli see ära rikutud ja oli valmis tegema kompromissi ning muutuma selle maailma sarnaseks — mida Jeesus ja tema esimesed jüngrid kunagi ei teinud. (Johannese 17:16) Kuid Piibli kaanon, milles kristlikku usku kirjeldatakse, oli ammu enne seda lõplikult koostatud.

Kas kannatasid ja surid need tuhanded algkristlased asjatult? Kindlasti mitte! Kuna neil ei tulnud oma usu suhtes kompromissi tegemine mõttessegi, ’olid nad ustavad surmani ja neile anti elukroon’. (Ilmutuse 2:10) Jehoova sulaseid kiusatakse siiamaani ägedalt taga, kuid esimeste kaasusklike usk ja laitmatus jääb neile alati suure julgustuse allikaks. Seetõttu ei tule ka tänapäeva kristlastel kompromiss mõttessegi.

[Pildid lk 8, 9]

Nero

Impeeriumiaegse Rooma makett

Keisri kummardamisele pühendatud altar

[Allikaviited]

Nero: British Museum’i lahkel loal

Museo della Civiltà Romana, Roma

[Pilt lk 10]

Marcus Aurelius

[Allikaviide]

The Bettmann Archive