Kas algkirik õpetas, et Jumal on Kolmainsus?

4. osa. Millal ja kuidas kolmainsuse doktriin arenes?

Selle sarja kolm esimest artiklit näitasid, et ei Jeesus ega tema jüngrid ega ka varased kirikuisad ei õpetanud kolmainsuse doktriini. (Vahitorn, 1. november 1991; 1. veebruar 1992; 1. aprill 1992) See viimane artikkel arutleb, kuidas kolmainsuse dogma arenes ja millist osa selles mängis Nikaia kirikukogu aastal 325 m.a.j.

ROOMA keiser Constantinus kutsus 325. aastal m.a.j. Väike-Aasias Nikaia linnas kokku piiskoppide nõukogu. Tema eesmärk oli lahendada jätkuvad religioossed vaidlused Jumala Poja ja Kõikväelise Jumala vaheliste suhete üle. Selle kirikukogu tulemuste kohta ütleb Encyclopædia Britannica:

„Constantinus ise oli eesistuja, juhtides aktiivselt arutelusid, ning tegi isiklikult ettepaneku . . . otsustava vormeli suhtes ’ühest olemusest [ho·mo·ouʹsi·os] Isaga’, mis väljendab Kristuse ja Jumala vahelisi suhteid usutunnistuses, mis oli kirikukogu tüliküsimus. . . . Aukartusest keisri ees kirjutasid piiskopid, välja arvatud vaid kaks neist, usutunnistusele alla, paljud neist tegid seda täiesti vastu tahtmist.”¹

Kas see paganlik valitseja sekkus oma Piiblil põhinevate veendumuste tõttu? Ei. A Short History of Christian Doctrine (Kristliku doktriini lühiajalugu) ütleb: „Üldiselt polnud Constantinusel mingit arusaamist mistahes küsimusest, mis kreeka teoloogias tõstatati.”² See, millest ta aru sai, oli see, et religioossed vaidlused ähvardavad tema impeeriumi ühtsust, ja ta tahtis, et need saaksid lahendatud.

Kas see pani aluse kolmainsuse doktriinile?

Kas Nikaia kirikukogu pani Kolmainsusele kui ristiusumaailma doktriinile aluse või kinnitas seda? Paljud oletavad, et see oli nii. Kuid faktid näitavad muud.

Selle kirikukogu poolt välja kuulutatud usutunnistuses väideti küll Jumala Poja kohta selliseid asju, mis lubasid mitmetel vaimulikel pidada teda Jumal Isaga teatud määral võrdseks. Kuid on õpetlik vaadata ka seda, mida Nikaia usutunnistus ei öelnud. Algkujul väljaantud usutunnistus tervikuna ütles:

„Me usume ühte Jumalasse, kõikväelisse Isasse, kõigi nähtavate ja nähtamatute asjade valmistajasse;

Ja ühte Issandasse Jeesus Kristusesse, Jumala Poega, Isast sündinusse, ainusündinusse, see on Isa olemusest, Jumalasse Jumalast, valgusse valgusest, tõelisse Jumalasse tõelisest Jumalast, sündinusse, mitte valmistatusse, kes on olemuselt üks Isaga, Kelle kaudu kõik asjad tulid olemasollu, asjad nii taevas kui ka maa peal, Kes meie inimeste pärast ja meie päästeks tuli alla ja sai lihaks, saades inimeseks, kannatas ja tõusis uuesti üles kolmandal päeval, läks taevasse ning tuleb elavate ja surnute üle kohut mõistma;

Ja Pühasse Vaimu.”³

Kas see usutunnistus ütleb, et Isa, Poeg ja püha vaim on kolm isikut ühes Jumalas? Kas see ütleb, et need kolm on igaviku, väe, positsiooni ja tarkuse poolest võrdsed? Ei, see ei ütle. Siin pole üldse mingit tegemist kolm-ühes-vormeliga. Algne Nikaia usutunnistus ei pannud Kolmainsusele alust ega kinnitanud seda.

Kõige enam teeb see usutunnistus Poja Isaga võrdseks, olles „olemuselt üks”. Aga see ei ütle midagi sellist püha vaimu kohta. Kõik, mida see ütleb, on, et „me usume . . . Pühasse Vaimu”. See ei ole ristiusumaailma kolmainsuse doktriin.

Isegi võtmefraas „olemuselt üks” (ho·mo·ouʹsi·os) ei tähendanud tingimata seda, et kirikukogu uskus, et Isa ja Poeg olid arvuliselt üks. New Catholic Encyclopedia ütleb:

„See, kas kirikukogu tahtis kinnitada Isa ja Poja olemuse arvulist samasust, on kaheldav.”⁴

Ja isegi siis, kui kirikukogu mõtles, et Poeg ja Isa on arvuliselt üks, ei oleks see ikkagi Kolmainsus. See oleks ainult kaks ühes Jumal, mitte kolm ühes Jumal, nagu nõuab kolmainsuse doktriin.

„Vähemuse seisukoht”

Kas Nikaias piiskopid üldiselt uskusid, et Poeg on Isaga võrdne? Ei uskunud, oli olemas võistlevaid seisukohti. Näiteks ühte esindas Areios, kes õpetas, et Pojal oli konkreetne algus ajas ja et ta pole seetõttu Jumalaga võrdne, vaid on igas suhtes alluv. Athanasios teiselt poolt uskus, et Poeg on teatud viisil Jumalaga võrdne. Ja oli veel teisi seisukohti.

Martin Marty ütleb kirikukogu otsuse kohta pidada Poega olemuselt samaks Jumalaga: „Nikaia esindas tegelikult vähemuse seisukohta; määratlus oli kohmakas ja vastuvõetamatu paljudele, kes polnud oma maailmavaatelt ariaanid.”⁵ Samuti märgib raamat A Select Library of Nicene and Post-Nicene Fathers of the Christian Church (Kristliku kiriku Nikaia ja Nikaia-eelsete isade valikraamatukogu), et „kontrastina arianismile kaitses selgelt formuleeritud doktriinipositsiooni vaid vähemus, kuigi see vähemus saavutas otsustava võidu”.⁶ Ja raamat A Short History of Christian Doctrine märgib:

„See, mis paljude ida piiskoppide ja teoloogide meelest eriti vastuväiteid esile kutusus, oli Constantinuse enda poolt usutunnistuseks vormitud kujutlus, homoousios [„olemuselt üks”], mis sai pärastises õigeusu ja ketserluse vahelises võitluses lahkheli objektiks.”⁷

Vaidlused jätkusid aastakümneid pärast kirikukogu. Need, kes pooldasid Poja ja Kõikväelise Jumala võrdsustamise ideed, langesid vahepeal isegi ebasoosingusse. Näiteks Martin Marty ütleb Athanasiose kohta: „Tema populaarsus tõusis ja langes ning ta oli nii tihti pagenduses [kirikukogu järgsetel aastatel], et ta sai tegelikult reeglipäraseks edasi-tagasi reisijaks.”⁸ Athanasios veetis aastaid pagenduses, sest poliitikud ja kirikuametnikud olid vastu tema vaadetele, mis võrdsustasid Poja Jumalaga.

Seega ei pea paika väide, et Nikaia kirikukogu aastal 325 m.a.j. pani aluse kolmainsuse doktriinile või kinnitas seda. Seda, mis hiljem sai kolmainsuse õpetuseks, polnud tol ajal olemas. Ideed, et igaüks, nii Isa, Poeg kui ka püha vaim, on tõeline Jumal ja et nad on võrdsed igavikult, väelt, positsioonilt ning tarkuselt, kuid ometi vaid üks Jumal — kolm ühes Jumal —, ei arendanud ei see kirikukogu ega ka varasemad kirikuisad. Raamat The Church of the First Three Centuries (Esimese kolme sajandi kirik) tõdeb:

„Nüüdisaja populaarne kolmainsuse doktriin . . . ei saa Justinus [Märtri] sõnadest mingisugust toetust: ja seda tähelepanekut võib laiendada kõigile Nikaia-eelsetele isadele; see tähendab kõigile kristlikele kirjameestele kolme sajandi jooksul pärast Kristuse sündi. On tõsi, et nad räägivad Isast, Pojast ja prohvetlikust ehk pühast Vaimust, aga mitte kui ühtmoodi võrdsetest, mitte kui arvuliselt ühest, mitte kui Kolmest Ühes mingis praegu kolmainsuslaste poolt vastu võetud tähenduses. Tegelikult on asi täiesti vastupidine. Kolmainsuse doktriin, nagu need isad seda selgitasid, oli põhiolemuselt erinev nüüdisaegsest doktriinist. Me esitame seda kui tõsiasja, mis peab vastu katsele nagu mistahes tõsiasi inimvaadete ajaloos.

Me esitame kõigile väljakutse pakkuda välja ükski tähelepanuväärne kirjamees esimesest kolmest sajandist, kes uskus seda [kolmainsuse] doktriini selle praeguses tähenduses.”⁹

Nikaia tähendas siiski pöördepunkti. See avas ukse Poja ametlikule tunnistamisele Isaga võrdseks ning rajas tee hilisemale Kolmainsuse ideele. J. A. Buckley raamat Second Century Orthodoxy (Teise sajandi õigeusk) märgib:

„Vähemalt kuni teise sajandi lõpuni jäi üldkirik ühes põhilises mõttes jagamatuks; nad kõik tunnustasid Isa kõrgemat seisundit. Nad kõik pidasid Jumalat Kõikväeliseks Isaks, kes üksi on kõrgeim, muutmatu, äraseletamatu ja ilma alguseta. . . .

Kui need teise sajandi kirjamehed ja juhid surid, leidis kirik ennast . . . libisemas aeglaselt, kuid järeleandmatult punktini, . . . kus Nikaia kirikukogul alanud algupärase usu tükkhaaval õõnestamine jõudis haripunkti. Äge vähemus, kes oli surunud oma ketserluse järeleandlikule enamusele peale ja kelle seljataga olid poliitilised võimud, sundis, keelitas ja hirmutas neid, kes püüdsid säilitada oma usu algusaegset puhtust rüvetamatuna.”¹⁰

Konstantinoopoli kirikukogu

Konstantinoopoli kirikukogu kinnitas aastal 381 m.a.j. Nikaia usutunnistuse. Ja see lisas veel midagi juurde. See nimetas püha vaimu „Issandaks” ja „eluandjaks”. Laiendatud usutunnistus aastast 381 m.a.j. (mis on olemuselt see, mida kirikud tänapäeval kasutavad ja mida nimetatakse „Nikaia usutunnistuseks”) näitab, et ristiusumaailm oli lähedal lõpliku kolmainsuse dogma formuleerimisele. Kuid isegi see kirikukogu ei teinud seda doktriini lõplikult valmis. New Catholic Encyclopedia tunnistab:

„On huvitav, et 60 aastat pärast Nikaia I kirikukogu vältis Konstantinoopoli I kirikukogu [381 m.a.j.] sõna homoousios oma definitsioonis Püha Vaimu jumalikkuse määratlemisel”.¹¹

„Õpetlased on pead murdnud usutunnistuse selle osa ilmse leebuse üle; näiteks ei saa kasutada sõna homoousios, et väita, et Püha Vaim on Isa ja Pojaga olemuselt ühtne.”¹²

Sama entsüklopeedia möönab: „Sõna homoousios ei esine Pühakirjas.”¹³ Ei, Piibel ei kasuta seda sõna ei püha vaimu ega Poja kohta tähenduses, et nad on olemuselt Jumalaga ühtsed. See oli mittepiibliline väljendus, mis aitas sisse viia mittepiiblilise, tegelikult piiblivastase kolmainsuse doktriini.

Kuid isegi pärast Konstantinoopoli kirikukogu läks sajandeid, kuni Kolmainsus kogu ristiusumaailmas vastu võeti. New Catholic Encyclopedia ütleb: „Paistab, et seoses Konstantinoopol I ja selle usutunnistusega võttis Läänes . . . maad üleüldine vaikus.”¹⁴ See allikas osutab, et selle kirikukogu usutunnistust ei tunnustatud Läänes kuigi laialdaselt enne seitsmendat või kaheksandat sajandit.

Õpetlased tunnistavad samuti, et Athanasiose usutunnistus, millele viidatakse sageli kui standarddefinitsioonile ja Kolmainsuse toetusele, ei olnud mitte Athanasiose, vaid palju hilisema tundmatu autori kirjutatud. The New Encyclopædia Britannica kommenteerib:

„See usutunnistus oli Ida kirikule kuni 12. sajandini tundmatu. Alates 17. sajandist on õpetlased olnud üldiselt ühel meelel selles, et Athanasiose usutunnistust ei kirjutanud Athanasios (suri aastal 373), vaid see koostati ilmselt Lõuna-Prantsusmaal 5. sajandi jooksul. . . . Näib, et sel usutunnistusel oli mõju peamiselt Lõuna-Prantsusmaal ja Hispaanias 6. ja 7. sajandil. Seda kasutati kirikuliturgias 9. sajandil Saksamaal ja veidi hiljem Roomas.”¹⁵

Kuidas see arenes

Kolmainsuse doktriin alustas oma aeglast arengut läbi sajandite. Sajandeid enne Kristust elanud kreeka filosoofide, nagu Platoni kolmainsuslikud ideed hiilisid tasapisi kiriku õpetustesse. Raamat The Church of the First Three Centuries ütleb:

„Me jääme arvamuse juurde, et kolmainsuse doktriin moodustus astmeliselt ja võrdlemisi hilja; et selle algallikas oli täiesti väljaspool juudi ja kristlikke Kirju; et see kujunes välja ja ühendati kristlusega platonistlike isade käe läbi; et Justinuse ajal ja kaua pärast seda õpetati kõikjal Poja erinevat olemust ja alamat seisundit; ja et oli nähtavale tulnud vaid esimene udune Kolmainsuse visand.”¹⁶

Enne Platonit olid triaadid ehk kolmainsused Babülonis ja Egiptuses üldlevinud. Ja kirikumeeste pingutused tõmmata ligi Rooma maailma uskmatuid viisid mõnede nende ideede järk-järgulisele kaasamisele kristlusse. Lõpuks viis see selleni, et võeti omaks uskumus, et Poeg ja püha vaim on Isaga võrdsed.a

Isegi sõna „Kolmainsus” võeti vaid pikkamööda omaks. Teise sajandi viimasel poolel kirjutas Süüria Antiookia piiskop Theofilos kreeka keeles ja tõi sisse sõna tri·asʹ, mis tähendab „triaadi” ehk „kolmainsust”. Seejärel tõi ladina kirjamees Tertullianus Põhja-Aafrikast Kartaagost oma kirjutistes sisse sõna trinitas, mis tähendab „kolmainsust”.b Aga sõna tri·asʹ ei leidu inspireeritud Kristlikes Kreeka Kirjades ja sõna trinitas ei leidu Piibli ladina tõlkes, mida nimetatakse Vulgataks. Kumbki neist väljendustest ei põhinenud Piiblil. Aga sõna „Kolmainsus”, mis põhines paganlikel arusaamadel, hiilis kirikute kirjandusse ja sai pärast neljandat sajandit nende dogma osaks.

Seega polnud asi nii, et õpetlased uurisid põhjalikult Piiblit, et mõista, kas selles õpetatakse taolist doktriini. Selle doktriini määratles suures osas hoopis ilmalik ja kiriklik poliitika. Jaroslav Pelikani raamat The Christian Tradition (Kristlik traditsioon) pöörab tähelepanu „vaidluses valitsenud mitteteoloogilistele teguritele, millest paljud tundusid ikka ja jälle otsustavalt mõjutavat lõpptulemust, aga mida tühistasid ainult teised samaväärsed jõud. Doktriin tundus tihti olevat kirikupoliitikute ja isiksustevaheliste konfliktide ohver — või vili”.¹⁷ Yale’i professor E. Washburn Hopkins ütleb nii: „Kolmainsuse lõplik ortodoksne definitsioon oli suuresti kirikupoliitika küsimus.”¹⁸

Kui ebaloogiline on kolmainsuse doktriin, võrrelduna Piibli lihtsa õpetusega, et Jumal on kõrgeim ning et tal ei ole võrdset! Nagu Jumal ütleb: „Kellega te mind võrdlete ja samastate, või keda te seate mu kõrvale, et oleksime sarnased?” — Jesaja 46:5.

Mida see kujutas

Mida see Kolmainsuse idee astmeline areng kujutas? See oli osa Jeesuse poolt ennustatud tõelisest kristlusest äralangemisest. (Matteuse 13:24—43) Ka apostel Paulus oli tulevast ärataganemist ennustanud:

„Tuleb aeg, mil nad ei võta sallida tervet õpetust, vaid kuhjavad endile õpetajaid oma himude järgi, et lasta sügada oma kõrvu, ja pööravad kõrvad eemale tõest ning käänduvad müütide poole.” — 2. Timoteosele 4:3, 4, Uus Testament (1989).

Üks neist müütidest oli kolmainsuse õpetus. Mõned teised kristlusele võõrad müüdid, mis samuti astmeliselt arenesid, olid: inimhinge sünnipärane surematus, puhastustuli, eelpõrgu ja igavene piinamine põrgutules.

Mis on siis kolmainsuse doktriin? See on õigupoolest kristlikuks doktriiniks maskeerunud paganlik doktriin. Saatan edendas seda inimeste petmiseks, et teha Jumal neile segaseks ja müstiliseks. Selle tulemuseks on nende suurem valmisolek võtta vastu ka teisi võltse religioosseid ideid ja väärasid kombeid.

„Nende viljast”

Jeesus ütles Matteuse 7:15—19, et valereligiooni võib õigest religioonist eristada nii:

„Hoiduge valeprohveteist, kes tulevad teie juurde lammaste riideis, aga seestpidi on nad kiskjad hundid. Nende viljast te tunnete nad. Ega viinamarju nopita kibuvitstest või viigimarju ohakatest? Nõnda iga hea puu kannab head vilja, aga halb puu kannab halba vilja . . . Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.”

Mõtle ühele näitele. Jeesus ütles Johannese 13:35: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” Jumala inspireeritud Sõna kuulutab 1. Johannese 4:20 ja 21 samuti:

„Kui keegi ütleb: ’Mina armastan Jumalat’, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik. Sest kes ei armasta oma venda, keda ta on näinud, ei või armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja meil on temalt see käsk, et kes armastab Jumalat, see armastab ka oma venda.”

Seosta peamist põhimõtet, et tõelistel kristlastel peab olema armastus isekeskis, sellega, mis juhtus selle sajandi mõlemas maailmasõjas ja ka teistes konfliktides. Ristiusumaailma samadest religioonidest inimesed kohtusid lahinguväljadel ja tapsid üksteist rahvuslike erinevuste tõttu. Kumbki pool väitis end olevat kristlik ja kumbagi poolt toetas nende vaimulikkond, kes väitis, et Jumal on nende poolel. See „kristlase” tapmine „kristlase” poolt on riknenud vili. See on kristliku armastuse rüvetamine, Jumala seaduste eitamine. — Vaata ka 1. Johannese 3:10—12.

Arveteõiendamise päev

Kristlusest äralangemine viis seega mitte ainult jumalatute uskumusteni, nagu seda on kolmainsuse doktriin, vaid ka jumalatute kommeteni. Kuid tulemas on arveteõiendamise päev, sest Jeesus ütles: „Iga puu, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.” Sellepärast soovitab Jumala Sõna tungivalt:

„Minge välja temast [valereligioonist], minu rahvas, et te ei saaks tema pattude osaliseks ja et teid ei tabaks tema nuhtlused! Sest tema patud on ulatunud taevani ja Jumal on tuletanud meelde tema ülekohtused teod.” — Ilmutuse 18:4, 5.

Jumal paneb peatselt poliitiliste võimude „südamesse” pöörduda valereligiooni vastu. Nad „teevad tema puupaljaks . . . ja söövad tema liha ja põletavad ta ära tulega”. (Ilmutuse 17:16, 17) Valereligioon koos tema paganlike filosoofiatega Jumala kohta hävitatakse igaveseks. Tegelikult ütleb Jumal valereligiooni harrastajatele nii, nagu Jeesus omal ajal ütles: „Teie koda jäetakse teil maha!” — Matteuse 23:38.

Õige religioon elab Jumala kohtuotsused üle, et lõpuks ometi antaks kõik au ja auhiilgus Temale, keda Jeesus nimetas „ainsaks tõeliseks Jumalaks”. Tema on See, keda laulukirjutaja määratles, kuulutades: „Sina, Jehoova, üksi oma nimega oled Kõigekõrgem üle kogu ilmamaa!” — Johannese 17:3; Laul 83:19.

Viited:

1. Encyclopædia Britannica, 1971, 6. köide, lehekülg 386.

2. A Short History of Christian Doctrine, autor Bernhard Lohse, 1963, lehekülg 51.

3. Ibid., leheküljed 52—53.

4. New Catholic Encyclopedia, 1967, VII köide, lehekülg 115.

5. A Short History of Christianity, autor Martin E. Marty, 1959, lehekülg 91.

6. A Select Library of Nicene and Post-Nicene Fathers of the Christian Church, autorid Philip Schaff ja Henry Wace, 1892, IV köide, lehekülg xvii.

7. A Short History of Christian Doctrine, lehekülg 53.

8. Ibid., lehekülg 91.

9. The Church of the First Three Centuries, autor Alvan Lamson, 1869, leheküljed 75—76, 341.

10. Second Century Orthodoxy, autor J. A. Buckley, 1978, leheküljed 114—115.

11. New Catholic Encyclopedia, 1967, VII köide, lehekülg 115.

12. Ibid., IV köide, lehekülg 436.

13. Ibid., lehekülg 251.

14. Ibid., lehekülg 436.

15. The New Encyclopædia Britannica, 1985, 15. väljaanne, Micropædia, 1. köide, lehekülg 665.

16. The Church of the First Three Centuries, lehekülg 52.

17. The Christian Tradition, autor Jaroslav Pelikan, 1971, lehekülg 173.

18. Origin and Evolution of Religion, autor E. Washburn Hopkins, 1923, lehekülg 339.

[Allmärkused]

[Pilt lk 22]

Jumal paneb poliitilised võimud pöörduma valereligiooni vastu

[Pilt lk 24]

Õige religioon elab Jumala kohtuotsused üle