Ristiusumaailma lõikus Aafrikas
CHARLES LAVIGERIE’I unelm Alžeeria pööramisest „kristlikuks rahvaks” jäigi vaid unelmaks. Tänapäeval on 99 protsenti Alžeeria rahvastikust muhameedlased ja ristiusumaailm on kaotanud oma osa suurel maa-alal Põhja-Aafrikas. Aga mida öelda ülejäänud mandri kohta?
Dr. J. H. Kane väidab teoses A Concise History of the Christian World Mission: „Kristlus on Mustas Aafrikas rohkem inimesi usule pööranud kui kogu ülejäänud Kolmandas Maailmas kokku.” Ent kas on need usule pöördunud tõepoolest kristlased? „Üks suur oht Aafrika kirikus on kristlik paganlus,” möönab dr. Kane. Ka tema väljendus „Aafrika kirik” on termini väärtarvitus. On olemas sõna otseses mõttes tuhandeid Aafrika kirikuid, igaüks omamoodi kummardamisviisiga. Mispärast?
Lahkheliseemnete külvamine
Lahkheliseemneid külvati juba enne, kui misjonärid Aafrika poole teele asusid. Londoni Misjoniselts kutsus erinevate kirikute liikmeid, ja kui misjonärid laevareisil olid, et oma määratud ülesanneteni jõuda, leidis aset äge vaidlus õpetuste üle. Pärast seda, kui nad oma misjonijaamadesse asusid, konflikt aina süvenes.
Professor Robert Rotberg kirjutab oma raamatus Christian Missionaries and the Creation of Northern Rhodesia 1880—1924: „Misjonärid võitlesid ägedalt üksteisega ja oma ülemere juhatajatega, seda tavaliselt oma evangeliseerimissihtide kahjuks. ... Paistab, et misjonärid raiskasid samapalju aega ja energiat nende tülide kirjapanekule kui püüetele usule pöördujaid leida.”
Mõnikord oli misjonitülide tagajärjeks rivaalitsevate misjonite moodustamine. Katoliku ja protestandi misjonid konkureerisid ägedalt usule pöördujate pärast. Seesama ühtsuse puudumine peegeldus ka usule pöördunute seas. Aja möödudes lahkusid miljonid aafriklased misjonikirikutest ja moodustasid omaenda kirikud.
Misjoniajaloolane dr. Kane kirjutab: „Aafrika sõltumatuid kirikuid võib leida üle kogu Aafrika ... Kokku on selles liikumises umbes seitse tuhat erinevat rühmitust.” Võistlus misjonäride vahel, kel on vastuolulised uskumused, pole selle ainuke põhjus. Oma raamatus The Missionaries selgitab Geoffrey Moorhouse, et teine „musta reformatsiooni” põhjus oli „vastupanu valgete ülemvõimule”.
Kas kristlased või euroopa rassistid?
„Misjonäridel oli üleolekukompleks,” nendib dr. Kane. Nad „uskusid, et kristlik religioon peab käima käsikäes euroopa kultuuri ja euroopa juhtimisega”, ütleb Adrian Hastings oma raamatus African Christianity.
Prantslane Charles Lavigerie oli üks misjonijuht, kel oli taoline vaade. Teine oli John Philip, Londoni Misjoniseltsi Aafrika lõunaosa misjonite superintendent. Ta hooples 1828. aastal: „Meie misjonärid ... laiendavad Briti huve, Briti mõju ja Briti impeeriumi. Kõikjal, kus misjonär metsiku suguharu keskel oma mõõdupuu üles seab, taanduvad nende eelarvamused koloniaalvalitsuse suhtes; nende sõltuvus kolooniast kasvab tänu kunstlikule soovide loomisele; ... kerkivad esile tööstus, kaubandus ja põllumajandus; ning igast tõelisest usule pöördunust nende seas ... saab koloniaalvalitsuse liitlane ja sõber.”
Kas on siis mingi ime, et euroopa valitsused vaatasid taolistele misjonäridele kui koloniaalekspansiooni kasulikele agentidele? Misjonärid omaltpoolt tervitasid koloniaalvallutusi Aafrikas. Nõnda nad deklareerisid 1910. aasta Edinburghis peetud Maailma Misjonikonverentsil: „Oleks ... võimatu alati tõmmata lahutavat joont misjonäri eesmärgi ja valitsuse eesmärgi vahele.”
Nad valitsesid Aafrikas nagu kuningad
Et oma võimu maksma panna, toetusid mõned misjonärid sõjalisele koloniaaljõule. Mõnikord hävitasid Briti laevastiku sõjalaevad rannikulinnad, sest külaelanikud keeldusid tunnustamast misjonäri võimu. Aastal 1898 väljendas Lääne-Aafrika metodisti misjonär Dennis Kemp oma „kindlat veendumust, et tänapäeval kasutab Jumal oma eesmärgi täideviimisel Briti armeed ja sõjalaevastikku”.
Kui misjonärid olid end kohale seadnud, võtsid nad mõnikord üle suguharupealike ilmaliku võimu. Professor Rotberg kirjutab: „Londoni misjonärid kasutasid tihti jõudu, et kehtestada oma teokraatlikku seadust. Peamine vahend, mille abil nad oma hukkamõistu teatavaks tegid, oli cikoti, pikk töödeldud jõehobunahast piits. Selle abil piitsutati aafriklasi takistamatult peaaegu igal ettekäändel.” „Üks aafriklasest usule pöördunu meenutab anglikaani misjonäri Ugandas, keda tunti Bwana Botri nime all, kes tuli tihti teenistuse ajal oma kantslist alla, et hilinenud aafriklasi kepiga peksta,” märgib David Lamb oma raamatus The Africans.
Šokeerituna taolistest tegudest, esitas misjonär James Mackay kaebuse Londoni Misjoniseltsi juhatajatele. „Selle asemel, et meid peetaks valgeteks inimesteks, kes toovad neile häid sõnumeid Jumala armastusest,” kaebas ta, „tuntakse ja kardetakse meid.”
Maailmasõjad
Raamat The Missionaries teatab: „Enam kui sajandi jooksul räägiti [aafriklastele] pidevalt ja tuliselt, et võitlemine ja kõik metsikud instinktid, mida see vallandab, on viljatud kui ka kurjad.” Siis, aastal 1914, puhkes Euroopa niinimetatud kristlike rahvaste vahel Esimene maailmasõda.
„Peaaegu igast rahvusest misjonäre tõmmati kaasa Suurde sõtta,” selgitab Moorhouse. Oma häbiks ergutasid misjonärid oma aafriklastest usule pöördunuid ühe või teise vastaspoole pooldajaks hakkama. Mõned misjonärid viisid isegi aafriklastest väesalgad lahingusse. Sõja mõju on tabavalt väljendanud professor Stephen Neill oma teoses History of Christian Missions: „Euroopa rahvad, kes väitsid valjuhäälselt, et neil on kristluse ja tsivilisatsiooni monopol, tormasid pimesi ja segaselt kodusõtta, mis vaesustas nad majanduslikult ja jättis nad ilma igasugustest voorustest.” „Teine maailmasõda,” jätkab Neill, „viis vaid lõpule selle, mida esimene oli juba korda saatnud. Ilmnes, et Lääne moraalsed pretensioonid olid pettus; ’ristiusumaailm’ paljastas end kui vaid pelgalt müüdi. Polnud enam võimalik rääkida ’kristlikust Läänest’.”
On mõistetav, et must reformatsioon sai hoo sisse peale Esimest maailmasõda. Kuid mida öelda aafriklaste kohta, kes jäid ristiusumaailma kirikute juurde? Kas neile õpetati seejärel Piibli tõde?
Aafriklaste esivanemate uskumused
Ristiusumaailma misjonärid mõistsid hukka aafriklaste religioossed tavad, nagu näiteks ennustajatelt nõuküsimise, et lepitada oma surnud esivanemaid. Samal ajal rõhutasid misjonärid, et kõigil inimestel on surematu hing. Samuti edendasid nad Maarja ja „pühade” harrast austamist. Need õpetused kinnitasid aafriklaste uskumust, et nende surnud esivanemad on elus. Ka religioossete kujutiste, nagu rist, harda austamisega andsid misjonärid aafriklastele õigustuse kasutada amulette kui kaitsevahendeid kurjade vaimude vastu.
Professor C. G. Baëta selgitab oma raamatus Christianity in Tropical Africa: „Aafriklase jaoks on võimalik laulda kirikus hoogsasti ’Mul pole muud varjupaika’ ja samal ajal kanda kuskil oma ihul amuletti või minna otse kirikust oma ennustaja juurde, tundmata sugugi, et ta mingit põhimõtet reedab.” — Võrdle 5. Moosese 18:10—12 ja 1. Johannese 5:21.
Paljud misjonärid rääkisid aafriklastele, et nende paganatest esiisasid piinatakse põrgutules ja et sama saatus tabab neidki, kui nad keelduvad vastu võtmast misjoniõpetusi. Kuid igavese piina doktriin on vastuolus sellesama Piibli põhiliste seisukohtadega, mille tõlkimiseks Aafrika keeltesse misjonärid nii palju vaeva nägid. — 1. Moosese 3:19; Jeremija 19:5; Roomlastele 6:23.
Tegelikult teatab Piibel, et patused inimhinged surevad ja et „surnud ei tea enam midagi”. (Koguja 9:5, 10; Hesekiel 18:4) Mis puutub aafriklastesse, kellele ei avanenud võimalust kuulda Piibli tõde, siis neil on väljavaade olla nende hulgas, kellele saab osaks saabuv „õigete ja ülekohtuste ülestõusmine”. (Apostlite teod 24:15) Nendele ülesäratatud inimestele õpetatakse Jumala päästekorraldust. Seejärel, kui nad vastavad lugupidavalt Jumala armastusele, saavad nad tasuks igavese elu paradiisis maa peal. — Laul 37:29; Luuka 23:43; Johannese 3:16.
Selle asemel, et õpetada neid imelisi Piibli tõdesid, on ristiusumaailm aafriklasi eksitanud valeõpetuste ja religioosse silmakirjatsemisega. On kindel, et ristiusumaailma misjonäride poolt mängitud osa Aafrika koloniaalvallutustes ei leia Piiblis toetust. Jeesus ütles vastupidiselt, et tema Kuningriik „ei ole selle maailma osa” ja et tema tõelised järelkäijad samuti „ei ole selle maailma osa”. (Johannese 15:19; 18:36; NW) Esimesed kristlased olid Jeesus Kristuse, mitte ilmalike valitsuste suursaadikud. — 2. Korintlastele 5:20, NW.
Seetõttu on ristiusumaailma lõikus Aafrikas tervikuna vilets lõikus, mida iseloomustavad šokeerivad lahkhelid, umbusaldus ja „kristlik paganlus”. Vägivald, mis on märgistanud paljusid Aafrika „kristlikke” osasid, pole kindlasti kooskõlas „Rahuvürsti” õpetustega. (Jesaja 9:5) Ristiusumaailma töö vili Aafrikas on otseses vastuolus Jeesuse sõnadega, mis käivad tema tõeliste järelkäijate kohta. Palves oma taevasele Isale palus Jeesus, et „nad täielikult saaksid üheks ja maailm tunneks, et sina oled mind läkitanud”. — Johannese 17:20, 23; 1. Korintlastele 1:10.
Kas see tähendab, et kogu misjonitöö Aafrikas on ebaõnnestunud? Mitte mingil juhul. Tõelise kristliku misjonitöö hea vilja üle Aafrikas ja kogu maailmas arutletakse artiklites, millest esimene on leheküljel 10.
[Pilt lk 6]
Eelmise sajandi misjonitöö juhid, näiteks John Philip, uskusid, et Euroopa tsivilisatsioon ja kristlus on üks ja seesama
[Allikaviide]
Cape Archives M450
[Pilt lk 7]
Ristiusumaailma misjonärid julgustasid aafriklasi uskuma esivanemate uskumusi, levitades Piibli vastaseid õpetusi, nagu näiteks hinge surematus
[Allikaviide]
Courtesy Africana Museum, Johannesburg