Igavene piin — miks see õpetus inimesi rahutuks teeb?

„Kuulsin, et te ajasite oma pastori kohalt minema. Mis teile ei meeldinud?”

„Ta rääkis meile pidevalt, et me kõik läheme põrgusse.”

„Mida uus pastor ütleb?”

„Ka uus pastor ütleb, et me läheme põrgusse.”

„Mis seal siis vahet on?”

„Noh, vahe on selles, et kui eelmine pastor seda ütles, siis kõlas, nagu oleks ta selle üle rõõmus; aga kui uus mees seda ütleb, siis kõlab, nagu rusuks see tema südant.”

SEE ühes raamatus toodud lugu näitab omamoodi, et paljud piibliõpetajad ja ka kirikuskäijad ei ole põrguõpetusega rahul. Laiemas mõttes kinnitab see ka seda, mida Kanada teoloog Clark H. Pinnock nentis: „Ma arvan, et kõikidest teoloogia tõekspidamistest, mis läbi sajandite on inimeste südametunnistust rahutuks teinud, on vähesed suutnud põhjustada suuremat ängistust kui põrgu üldtunnustatud tõlgendus, et ihu ja hinge teadvuse juures igavesti karistatakse.”

Moraali puudutavad asjaolud

Miks siis teevad ristiusumaailmas põrgu kohta esitatud kujutluspildid paljusid rahutuks? (Vaata kasti.) Professor Pinnock viitab sellele: „Mõte, et teadvuse juures olevat loodolevust peaks lõpmatut aega füüsiliselt ja vaimselt piinatama, teeb südamepõhjani rahutuks, ning mõte, et see nuhtlus on nende peale pandud Jumala määrusega, lööb haava mu veendumusse Jumala armastuses.”

Igavese piina õpetus esitab meile tõepoolest moraalse probleemi. Näiteks mõtisklevad siirad kristlased katoliku teoloogi Hans Küngi poolt tõstatatud küsimuste üle: „Kas peaks armastuse Jumal . . . vaatama terve igaviku jooksul pealt, kuidas tema looduid lõputult, lootuseta, halastuseta, armastuseta, julmalt füüsiliselt ja psüühiliselt piinatakse?” Küng jätkab: „Kas ta on selline kivist südamega võlausaldaja? . . . Mida me mõtleksime inimolevusest, kes oma kättemaksujanu nii halastamatult ja täitmatult rahuldaks?”a Tõepoolest, kuidas võib Jumalal, kes käsib meil Piiblis meie vaenlasi armastada, olla soov enda vaenlasi igavesti piinata? (1. Johannese 4:8—10) Pole üllatav, et mõned inimesed järeldavad, et põrgu olemus lihtsalt ei sobi Jumala olemusega kokku, et selles õpetuses pole mingit moraalitaju.

Paljud teised usklikud püüavad oma südametunnistust nende rahutukstegevate küsimuste eemaletõrjumisega vaigistada. Kuid pilgu kõrvalepööramine ei kaota neid segadusseajavaid küsimusi ära. Nii et vaadakem sellele vaidlusküsimusele silma. Millised on selle õpetusega seotud moraali puudutavad asjaolud? Professor Pinnock kirjutab ajakirjas Criswell Theological Review: „Igavesti kestev piin on moraali seisukohalt vaadatuna vastuvõetamatu, sest see teeb Jumalast verejanulise koletise, kes jätab ohvrite jaoks, kellel ta isegi surra ei lase, alles igavesti kestva Auschwitzi.” Ta küsib: „Kuidas võib keegi, kellel on terakenegi inimlikku kaastunnet, jääda rahulikuks, kui ta mõtiskleb sellise idee üle [nagu traditsiooniline põrguõpetus]? . . . Kuidas võiksid kristlased üldse kujutada nii julma ja kättemaksuhimulist jumalat?”

Näidates seda kurja mõju, mida see õpetus võib olla inimese käitumisele avaldanud, kommenteerib Pinnock: „Kes teab, milliseid metsikusi on korda saatnud need, kes uskusid Jumalasse, kes oma vaenlasi piinab?” Ta järeldab: „Kas pole see kõige rahutukstegevam käsitlus, mis vajaks natuke põhjalikumat läbimõtlemist?” Kui Jumalale omistatakse selline julmus, siis pole tõesti ime, et tundliku südamega kirikuskäijad põrgutule õpetuse uuesti läbi uurivad. Ja mida nad näevad? Teist probleemi, millega igavese piina idee silmitsi seisab.

Põrgu ja õiglus

Paljud, kes traditsioonilise põrguõpetuse üle mõtlevad, leiavad, et see kujutab Jumala tegutsemist ebaõiglasena, ja see haavab nende loomupärast õiglustaju. Mil viisil?

Ühe vastuse sellele leiad siis, kui kõrvutad igavese piina õpetust võrdluseks ühe Jumala antud õigusnormiga: „Silm silma vastu, hammas hamba vastu.” (2. Moosese 21:24) Kohalda see muistsele Iisraelile antud Jumala seadus, täpses vastavuses oleva karistuse seadus, arutlemise mõttes põrgutule õpetusele. Millisele tulemusele sa tõenäoliselt jõuad? Et ainult need patustajad, kes on kellelegi igavest piina põhjustanud, väärivad vastutasuks samaväärset igavest piina — igavene piin igavese piina vastu. Kuid kuna inimesed (kui kurjad nad ka poleks) võivad põhjustada ainult ajutist piina, tekitab see, kui neid karistuseks igavesse piina mõista, nende tehtud kuritegude ja põrgutules lõputu karistamise vahel ebavõrdsuse.

Lihtsalt öeldes oleks karistus liiga ränk. See läheks palju kaugemale kui „silm silma vastu, hammas hamba vastu”. Arvestades seda, et Jeesuse õpetused muutsid kättemaksu ideed leebemaks, tunnistad sa ehk, et tõelistele kristlastele tekitab igaveses piinamises õigluse nägemine raskusi. — Matteuse 5:38, 39; Roomlastele 12:17.

Õpetuse õigustamine

Sellele vaatamata püüavad paljud usklikud ikkagi seda õpetust õigustada. Kuidas? Briti kirjanik Clive S. Lewis esitab oma raamatus The Problem of Pain (Valu probleem) enamiku selle kaitsjate arvamuse: „Pole olemas õpetust, mille ma kristlusest meelsamini ära kaotaksin kui selle, kui see minu võimuses oleks. Kuid sellel on Pühakirja ning eriti Meie Issanda enda sõnade täielik toetus.” Seega möönavad toetajad, et igavene piin on kohutav, kuid sama hingetõmbega kinnitavad nad, et see õpetus peab nii olema, kuna neile tundub, et Piibel seda õpetab. Teoloog Pinnock märgib: „Selle ebameeldivana tunnustamisega loodavad nad tõestada oma vankumatut ustavust Piiblile ning teatud kangelaslikkust selles, et nad usuvad sellist hirmsat tõde lihtsalt sellepärast, et seda õpetab Pühakiri. Nende arvates on kaalul Piibli eksimatus. Kuid kas see tegelikult on?”

Ka sina võid mõelda, kas ustavus Piiblile ei jäta sulle mingit muud võimalust peale selle õpetuse vastuvõtmise. Mida Piibel tegelikult ütleb?

[Allmärkus]

[Kast lk 5]

KOLM SARNAST ETTEKUJUTUST

Paljude protestantide poolt omaksvõetud Westminsteri usutunnistus ütleb, et need, kes pole äravalitud, „heidetakse igavestesse piinadesse ja neid karistatakse igavesti kestva hävinguga”. The Encyclopedia of Religion selgitab: „Rooma-katoliku kristluses peetakse põrgut lõputu karistamise seisundiks . . . , mida iseloomustavad . . . kannatamine tules ja teised piinad.” See entsüklopeedia lisab, et „ida-õigeusu kristlus” pooldab „õpetust, et põrgu on igavest tuld ja karistamist tähendav saatus, mis ootab ees äraneetuid”. — 6. köide, leheküljed 238—239.