Varakristlus ja riik
ÕHTUL enne oma surma ütles Jeesus jüngritele: „Te ei ole maailma osa, vaid mina olen teid ära valinud maailmast, sellepärast vihkab teid maailm!” (Johannese 15:19, NW). Kas see tähendab siis, et kristlased pidid võtma vaenuliku hoiaku selle maailma valitsusvõimude suhtes?
Mitte ilmalikud, kuid ka mitte vaenulikud
Apostel Paulus ütles Roomas elavatele kristlastele: „Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele” (Roomlastele 13:1). Taoliselt kirjutas ka apostel Peetrus: „Alistuge kõigele inimeste seatud korrale Issanda pärast, olgu kuningale kui ülemale valitsejale, või pealikuile kui neile, keda tema on läkitanud kurjategijaile nuhtluseks, aga heategijaile kiituseks” (1. Peetruse 2:13, 14). Algkristlaste seas oli allumine riigile ja selle seadusjärgsetele esindajatele selgelt tunnustatud põhimõte. Nad püüdsid olla seaduskuulekad kodanikud ning pidada rahu kõigi inimestega (Roomlastele 12:18).
The Encyclopedia of Religion teatab teema all „Kirik ja riik”: „Esimesel kolmel sajandil A. D. oli kristlik kirik Rooma ametlikust ühiskonnast üldjoontes isoleeritud [——] Sellele vaatamata õpetasid kristlikud juhid .. kuulekust Rooma seadusele ja lojaalsust keisrile piires, mille seadis kristlik usk.”
Austus, aga mitte kummardamine
Kristlased ei olnud Rooma keisri suhtes vaenulikud. Nad pidasid tema autoriteedist lugu ning osutasid talle tema ameti kohast austust. Keiser Nero valitsemisajal kirjutas apostel Peetrus Rooma keisririigi eri osades elavatele kristlastele: „Austage kõiki, .. austage kuningat!” (1. Peetruse 2:17). Sõna „kuningas” ei kasutatud kreeka keelt kõnelevas maailmas mitte ainult kohalike kuningate, vaid ka Rooma keisri kohta. Apostel Paulus andis Rooma keisririigi pealinnas elavatele kristlastele nõu: „Tasuge kõigile, mis teie kohus on: .. au, kellele au tuleb anda!” (Roomlastele 13:7). Oli täiesti kindel, et Rooma keisrile tuleb au anda. Hiljem tuli teda isegi kummardada. Siin aga oli algkristlastele piir, mida ei saanud ületada.
Teatatakse, et meie ajaarvamise teisel sajandil kuulutas Polykarpos kohtus Rooma prokonsuli ees: „Mina olen kristlane [— — —] Meid on õpetatud, et meie kohus on osutada täit austust .. Jumala seatud võimudele ja ülemustele.” Kuid Polykarpos otsustas minna surma, selle asemel et kummardada keisrit. Teisel sajandil elanud apologeet Theophilus Antiookiast kirjutas: „Ma küll austan keisrit, kuid ei kummarda teda, vaid palvetan tema eest. Kuid ma kummardan Jumalat, elavat ja tõelist Jumalat.”
Keisri eest esitatud kohased palved polnud sugugi mitte seotud keisri kummardamise või natsionalismiga. Apostel Paulus selgitas nende eesmärki: „Ma manitsen siis nüüd kõigepealt tegema palveid, palvusi, eestpalveid, tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemate eest, et võiksime vaikset ja rahulikku elu elada kõiges jumalakartuses ja aususes” (1. Timoteosele 2:1, 2).
„Nad erinesid ülejäänud ühiskonnast”
Selline algkristlaste lugupidamist väljendav käitumine ei teinud neid sõbraks maailmaga, kus nad elasid. Prantsuse ajaloolane Adalbert Hamman mainib, et algkristlased „erinesid ülejäänud ühiskonnast”. Tegelikult erinesid nad kahest ühiskonnast, nii juudi kui ka rooma omast, ning neil tuli tihedalt kokku puutuda mõlemapoolsete eelarvamuste ja vääritimõistmistega.
Kui näiteks juudi ülemad esitasid apostel Paulusele valesüüdistuse, teatas ta end Rooma maavalitseja ees kaitstes: „Ei ma ole kuidagi viisi eksinud ei juutide käsu ega pühakoja vastu ega keisri vastu! .. Mina nõuan keisri kohut!” (Apostlite teod 25:8, 11). Paulus, kes teadis, et juudid peavad vandenõu ta tappa, pöördus edasikaebusega Nero poole, tunnustades seega Rooma keisri autoriteeti. Ilmneb, et sellele järgnenud esimesel kohtuprotsessil Roomas mõisteti Paulus õigeks. Kuid hiljem ta vangistati taas ning pärimuse järgi ta hukati Nero käsul.
Seoses algkristlaste raskusi põhjustanud positsiooniga rooma ühiskonnas kirjutas sotsioloog ja teoloog Ernst Troeltsch: „Välistatud olid kõik ametid ja kutsed, millel oli mingigi seos ebajumalakummardamise või keisri kummardamisega või mis olid kuidagi seotud verevalamise või surmanuhtlusega või mis oleksid kristlasi sidunud paganliku ebamoraalsusega.” Kas see seisukoht ei jätnudki ruumi rahumeelsetele ning vastastikusel lugupidamisel põhinevatele suhetele kristlaste ja riigi vahel?
Kuidas tasuda keisrile, ’mis meie kohus on’
Jeesus andis põhireegli, mis pidi juhtima kristlase käitumist Rooma riigi ehk tegelikult mistahes valitsuse suhtes, teatades: „Andke .. keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuulub Jumalale!” (Matteuse 22:21). See Jeesuse järelkäijatele antud nõuanne oli teravas vastuolus paljude natsionalistlikult meelestatud juutide seisukohaga, kes vihkasid Rooma ülemvõimu ja pidasid võõrvõimule maksude maksmist seadusevastaseks.
Hiljem ütles Paulus Roomas elavatele kristlastele: „Siis on tarvis olla allaheitlik, mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast. Sellepärast makske ka makse; sest nemad [„valitsemas olevad ülemused”] on Jumala sulased, kes selleks peavad oma ametit. Tasuge kõigile, mis teie kohus on: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha” (Roomlastele 13:5—7). Kuigi kristlased ei olnud osa maailmast, lasus neil kohustus olla ausad kodanikud, maksumaksjad, kes riigile tasuvad osutatavate teenuste eest (Johannese 17:16).
Aga kas hõlmavad Jeesuse sõnad vaid maksude maksmist? Kuna Jeesus ei määratlenud täpselt, mis kuulub keisrile ja mis Jumalale, on piirjuhtusid, mille kohta tuleb langetada otsus vastavalt asjaoludele või meie arusaamisele kogu Piiblist. Teisisõnu, mõnikord kui kristlane langetab otsust selle kohta, mida võib keisrile anda, tuleb mängu kristlase südametunnistus, nii kuidas see Piibli põhimõtetest on õpetatud.
Nad hoidsid hoolega tasakaalu kahe vastandliku nõudmise vahel
Paljud inimesed kipuvad unustama, et kui Jeesus oli teatanud, et keisrile tuleb anda, mis kuulub keisrile, lisas ta: „[Andke] Jumalale, mis kuulub Jumalale.” Apostel Peetrus näitas, mis on kristlastele esmatähtis. Peetrus kirjutas vahetult pärast seda, kui ta oli andnud nõu alistuda „kuningale” ehk keisrile ja tema „pealikuile”: „[Olge] kui vabad ja mitte kui need, kellele vabadus on kurjuse katteks, vaid kui Jumala sulased [„orjad”, NW]. Austage kõiki, armastage vendi, kartke Jumalat, austage kuningat!” (1. Peetruse 2:16, 17). Apostel näitas, et kristlased on Jumala, mitte inimvalitseja orjad. Kuigi nad peaksid osutama riigiesindajatele kohast austust ja lugupidamist, tuleb neil seda teha, kartes Jumalat, kelle seadused on ülimad.
Aastaid varem oli Peetrus selgelt näidanud, et Jumala seadus on inimese seadusest üle. Juudi süneedrium oli haldusorgan, millele roomlased olid andnud nii tsiviil- kui ka religioosse võimu. Kui see keelas Jeesuse järelkäijaid edaspidi Kristuse nimel kuulutamast, vastasid Peetrus ja teised apostlid lugupidavalt, kuid kindlalt: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna” (Apostlite teod 5:29). On selge, et algkristlastel tuli hoolega hoida tasakaalu kuuletumise vahel Jumalale ja kohase allumise vahel inimvalitsejatele. Tertullianus väljendas seda meie ajaarvamise kolmanda sajandi algul nõnda: „Kui kõik kuulub keisrile, mis jääb siis Jumalale?”
Kompromiss riigiga
Aja möödudes hakkas kristlaste esimesel sajandil omaksvõetud seisukoht riigi suhtes järk-järgult kõikuma. Meie ajaarvamise teisel ja kolmandal sajandil hakkas vohama Jeesuse ning apostlite poolt ennustatud ärataganemine (Matteuse 13:37, 38; Apostlite teod 20:29, 30; 2. Tessalooniklastele 2:3—12; 2. Peetruse 2:1—3). Ärataganenud kristlus tegi kompromisse rooma maailmaga, võttis omaks selle paganlikud pühad ja filosoofia ning nõustus lisaks tsiviilteenistusele ka sõjaväeteenistusega.
Professor Troeltsch kirjutas: „Alates kolmandast sajandist muutus olukord keerukamaks, sest kõrgemates ühiskonnakihtides ning väljapaistvamatel kutsealadel, armees ja ametlikes ringkondades oli üha rohkem kristlasi. Kristlikes [mittepiiblilistes] kirjutistes on terve rida kohti, kus nördimusega protestitakse taolistest asjadest osavõtu vastu; teisest küljest leiame ka katseid teha kompromissi — argumente, mis on mõeldud näriva südametunnistuse rahustamiseks [— — —] Alates Constantinuse ajast need raskused kadusid; kristlaste ja paganate vahelised hõõrumised lakkasid ning võimalikuks said kõik riigiametid.”
Meie ajaarvamise neljanda sajandi lõpuks oli sellest võltsitud, kompromisse soosiva kristluse vormist saanud Rooma keisririigi riigireligioon.
Kogu oma ajaloo jooksul on ristiusukirik — mida esindavad katoliku, õigeusu ja protestandi kirikud — teinud pidevalt riigiga kompromissi, sekkunud tihedalt selle poliitikasse ja toetanud selle sõdasid. Kahtlemata on paljudel sellest šokeeritud siirastel kirikuliikmetel rõõm kuulda, et tänapäeval on kristlasi, kes suhetes riigiga jagavad esimese sajandi kristlaste seisukohta. Järgnevad kaks artiklit arutavad seda teemat üksikasjalikumalt.
[Pilt lk 5]
Keiser Nero, kelle kohta Peetrus kirjutas: „Austage kuningat”
[Allikaviide]
Musei Capitolini, Roma
[Pilt lk 6]
Polykarpos otsustas minna surma, selle asemel et kummardada keisrit
[Pilt lk 7]
Algkristlased olid rahumeelsed, ausad kodanikud ja maksid makse