Oleme otsinud esmalt Kuningriiki
JUTUSTANUD OLIVE SPRINGATE
Pärast seda kui ema oli meie õhtupalveid kuulnud, kustutas ta küünla ning läks toast välja. Otsekohe küsis mu noorem vend minu käest: „Olive, kuidas võib Jumal meid näha ja kuulda läbi kiviseina?”
„EMA ütleb, et ta võib kõigest läbi näha,” vastasin mina, „ta võib näha isegi meie südamesse.” Meie ema oli jumalakartlik naine ja innukas Piibli lugeja ning ta sisendas meisse, lastesse, sügava lugupidamise Jumala ja Piibli põhimõtete vastu.
Meie vanemad olid anglikaani kiriku liikmed ning elasid Inglismaal Kenti krahvkonnas väikeses Chathami linnas. Kuigi ema käis korrapäraselt kirikus, uskus ta, et olla kristlane tähendab rohkemat kui vaid kord nädalas kirikupinki soojendada. Ta oli ka veendunud, et Jumalal on ainult üks õige kirik.
Piibli tõe hindamine
Aastal 1918, kui olin umbes viieaastane, sai ema Kirjauurimuste köited, mille oli kirjutanud Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu esimene president Charles T. Russell. Mõned aastad hiljem, kui me elasime väikeses paigas nimega Wigmore, puutus ema kokku ühe piibliuurijaga, nagu Jehoova tunnistajaid tollal tunti. Ta võttis vastu piibliuurimise abivahendi Jumala kannel ning sealt hakkas ta oma paljudele piiblilistele küsimustele vastuseid leidma. Igal nädalal tuli posti teel üks roosa kaart, millele olid trükitud küsimused iga peatüki jaoks. Kaardil oli ka näidatud, kust võib raamatus vastused leida.
Oma vanemate ja õe Beryliga lahkusime 1926. aastal anglikaani kirikust, kuna meis tekitasid tülgastust kiriku sekkumine poliitikasse ning selle paljud ebaloogilised õpetused. Üks tähtsamaid õpetusi oli see, et Jumal piinab inimesi igavesti põrgutules. Minu ema, kes tõeliselt Piibli tõde otsis, oli veendunud, et anglikaani kirik ei ole õige kirik.
Varsti pärast seda, vastuseks ema tõsistele palvetele, külastas meid piibliuurija proua Jackson. Ligi kaks tundi rääkis ta ema ja minuga, vastates meie küsimustele Piibli abil. Meil oli muu hulgas hea meel teada saada, et me peaksime palvetama Jeesus Kristuse Isa Jehoova Jumala poole, aga mitte mingisuguse saladusliku Kolmainsuse poole. (Laul 83:19; Johannese 20:17) Ent mulle on kõige enam meelde jäänud üks ema küsimus: „Mida tähendab otsida esmalt Kuningriiki?” — Matteuse 6:33, NW.
Piiblil põhinev vastus sellele küsimusele mõjutas sügavalt meie elu. Alates sellestsamast nädalast hakkasime piibliuurijate koosolekutel käima ning õpitut teistele jagama. Olime veendunud, et oleme leidnud tõe. Mõned kuud hiljem, aastal 1927, ema ristiti sümbolina tema pühendumisest Jehoova teenimisele, ja aastal 1930 ristiti ka mind.
Pioneerteenistuse alustamine
Meie perekond kuulus Gillinghami kogudusse, mis koosnes umbes 25 inimesest. Mitmed neist olid täisaegsed teenijad, keda kutsutakse pioneerideks, ja kõikidel oli taevane lootus. (Filiplastele 3:14, 20) Nende kristlik innukus oli nakkav. 1930-ndate aastate alguses, mil olin veel teismeline, tegin Belgias lühikest aega pioneeritööd. See sütitas minus soovi Kuningriigi teenistust laiendada. Tol ajal levitasime igale kirikuõpetajale brošüüri Kuningriik — maailma lootus.
Varsti hakkas minu isa meie kristlikule tegevusele ägedalt vastu seisma, ning osaliselt seetõttu kolisin ma 1932. aastal Londonisse, et astuda kolledžisse. Hiljem olin ma neli aastat kooliõpetaja ning selle aja jooksul olin ühenduses Blackheathi kogudusega, mis oli üks tol ajal Londonis olnud neljast kogudusest. Just siis hakkasid meieni jõudma teated meie kristlike vendade ja õdede vangistamistest ning kannatustest hitlerlikul Saksamaal, kuna nad keeldusid toetamast Hitleri sõjaplaane.
Aastal 1938, selsamal kuul, mil maksin ära viimase osa rahast, mis ma võlgnesin saadud raamatute eest, lahkusin töölt, et viia täide oma soov hakata pioneeriks. Minu õde Beryl alustas Londonis pioneeritööd samal ajal, kuid ta elas teises pioneerikodus. Minu esimeseks pioneeritöökaaslaseks oli Mildred Willett, kes hiljem abiellus Jehoova Tunnistajate Juhtiva Kogu praeguse liikme John Barriga. Sõitsime jalgratastel koos teistega oma territooriumile ja jäime sinna terveks päevaks, kuigi tihti pidime töötama vihma käes.
Euroopa kohal hõljusid juba sõjapilved. Tsiviilelanikele korraldati gaasimaski käsitsemise õppusi ja tehti ettevalmistusi sõja puhkemise korral laste evakueerimiseks kas Inglismaa maakohtadesse või väikestesse linnadesse. Minu säästudest jätkus ainult ühe paari kingade ostmiseks, ja mu vanematel ei olnud võimalik mind rahaliselt toetada. Kuid kas Jeesus ei öelnud, et ’kui te otsite esmalt kuningriiki, antakse kõik need teised asjad lisaks’? (Matteuse 6:33, NW) Ma uskusin kindlalt, et Jehoova hoolitseb minu kõikide vajaduste eest, ja ta on teinud seda rikkalikult kõigi nende aastate jooksul. Sõja ajal täiendasin ma aeg-ajalt oma väikseid toiduportsjoneid sellega, et korjasin tee äärest köögivilju, mis veoautode kuhjaga täis kastidest olid maha kukkunud. Ja tihti sain ma toitu, vahetades piiblilist kirjandust puu- ja köögiviljade vastu.
Mu õde Sonia sündis 1928. aastal. Ta oli vaid seitsmeaastane, kui ta pühendas oma elu Jehoovale. Sonia räägib, et juba nii noorelt seadis ta oma eesmärgiks pioneeritöö. Aastal 1941, varsti pärast seda, kui ta oli sümboliseerinud oma pühendumist veeristimisega, teostus see eesmärk, kui ta määrati koos emaga pioneeriks Lõuna-Walesi Caerphillysse.
Teenimine sõja-aastatel
Septembris 1939 algas Teine maailmasõda, ning meie kristlikud vennad ja õed Suurbritannias arreteeriti täpselt samal põhjusel kui nende kaasusklikud natslikul Saksamaal — nende erapooletu seisukoha tõttu sõjas osalemise suhtes. Inglismaad hakati pommitama 1940. aasta keskel. Igal ööl kuulsime välksõja kõrvulukustavat müra, kuid Jehoova abiga saime natuke magada, et järgnevaks kuulutustööpäevaks värskendust saada.
Mõnikord leidsime, et enamik maju meie kuulutustöö territooriumil on varemetes. Novembris langes pomm üksnes mõne meetri kaugusele majast, kus paljud meist elasid, purustades aknad tuhandeks killuks. Massiivne välisuks kukkus mürtsatusega hingedelt maha ja korsten varises kokku. Pärast seda kui olime veetnud järelejäänud osa ööst pommivarjendis, läksime üksteisest lahku ning asusime elama teiste tunnistajate kodudesse.
Varsti pärast seda määrati mind Suur-Londonisse Croydonisse. Minu pioneeritöökaaslaseks oli Ann Parkin, kelle vend Ron Parkin sai hiljem Puerto Rico harubüroo koordinaatoriks. Pärastpoole kolisin ma Lõuna-Walesi Bridgendisse, kus ma jätkasin pioneeritööd ning elasin kuus kuud hobuveokis. Et jõuda lähimasse suurde kogudusse Port Talbotis, pidime jalgratastel kuus kilomeetrit sõitma.
Selleks ajaks olid inimesed meie vastu üsna vaenulikuks muutunud, ja nad kutsusid meid keeldujateks (usulistel põhjustel väeteenistusest keeldumise tõttu). See tegi peavarju leidmise raskeks, kuid Jehoova hoolitses meie eest, nagu ta oli lubanud.
Hiljem määrati kaheksa meist eripioneerideks Lõuna-Walesi sadamalinna Swansea’sse. Sõja ägenedes kasvasid ka eelarvamused meie suhtes. Meie pioneerikodu seinale maaliti sõnad „rotid” ja „argpüksid”. Sellist vaenulikkust provotseerisid suurel määral ajaleheartiklid, mis mõistsid meid hukka meie erapooletu seisukoha pärast. Lõpuks pandi seitse meist üksteise järel vangi. Mina olin 1942. aastal ühe kuu Cardiffi vanglas ja hiljem oli seal ka mu õde Beryl. Kuigi me olime materiaalses mõttes vaesed ning kuulsime pilkeid ja etteheiteid, olime vaimselt rikkad.
Samal ajal tegid ema ja Sonia pioneeritööd Caerphillys, kus nad kogesid sedasama mida meiegi. Oma esimest piibliuurimist viis Sonia läbi naisega, keda ta oli lubanud külastada ühel reede õhtul. Sonia oli kindel, et ema tuleb temaga kaasa, kuid ema ütles hoopis: „Mul on teises kohas külastus kokku lepitud. Kuna sina oled selle kokkuleppe teinud, siis pead sa sinna lihtsalt üksinda minema.” Vaatamata sellele, et Sonia oli vaid 13-aastane, läks ta üksinda, ja too naine tegi häid vaimseid edusamme ning temast sai hiljem pühendunud tunnistaja.
Sõjajärgne tegevus, ja siis Gilead
Kui Teine maailmasõda 1945. aastal lõppes, töötasin ma kõrvalisel territooriumil Derbyshire’s Whaley Bridge’is. Sel hommikul, mil kuulutati välja relvarahu, käisime lohutamas inimesi, kes olid selleks ajaks täiesti tüdinud sõjast ning selle orbudest, leskedest ja sandistatud kehadest.
Mõned kuud hiljem otsis Ühing vabatahtlikke, kes läheksid kuulutustööle Iirimaale, „Rohelisele saarele”. Tol ajal oli sel saarel vaid ligikaudu 140 Jehoova tunnistajat ning seetõttu peeti seda misjoniterritooriumiks. Mõne kuu jooksul määrati sinna umbes 40 eripioneeri, kelle hulgas olin ka mina.
Pärast seda kui olin töötanud mõnda aega põhja pool Coleraine’is ja Cookstownis, määrati mind koos kolme teise kuulutajaga idarannikule Droghedasse. Kuigi iirlased on loomult väga südamlikud ja külalislahked, valitsesid religiooni suhtes tugevad eelarvamused. Seetõttu saime terve aasta jooksul inimestele levitada ainult mõned piibliuurimise abivahendid (tegelikult ainult ühe raamatu ja mõned brošüürid).
Kord Droghedas elamise ajal, kui ma jalgrattaga ühest farmist teise sõitsin, hüppas üks noor farmitööline äkitselt läbi heki teele. Ta vaatas teel paremale ja vasakule ning küsis siis tasasel häälel: „Kas te olete Jehoova tunnistaja?” Kui ma vastasin jaatavalt, jätkas ta: „Möödunud õhtul vaidlesin ma oma pruudiga kohutavalt teie üle, tüdrukud, ja me tühistasime oma kihluse. Ta väitis kindlalt, et te olete kommunistid, nagu katoliku preestrid ja ajalehed räägivad, kuid mina väitsin, et see ei saa kuidagi õige olla, sest te käite avalikult majast majja.”
Ma andsin talle lugeda ühe brošüüri, mille ta peitis taskusse, ning me leppisime kokku, et kohtume uuesti ja räägime temaga pikemalt pärast seda, kui läheb pimedaks, kuna ta ütles: „Kui mind nähakse teiega rääkimas, lastakse mind töölt lahti.” Kaks meist kohtusid temaga sel õhtul ning vastasid tema paljudele küsimustele. Ta näis olevat veendunud, et see on tõde, ja ta lubas järgmisel õhtul meie juurde tulla, et rohkem teada saada. Kuid kuna me ei näinud teda enam kunagi, arvasime, et mõned jalgratturid, kes esimesel õhtul meist mööda sõitsid, tundsid ta ära, ning tõenäoliselt kaotas ta oma töökoha. Me mõtleme tihti, kas temast sai kunagi tunnistaja.
Pärast seda, kui olime käinud 1949. aastal Inglismaa lõunarannikul Brightonis piirkonnakonvendil, said mitmed meist kutse tulla New Yorgi osariigis asuvasse Vahitorni Gileadi Piiblikooli. Kogu Suurbritanniast käis 26 õpilast 15. kursusel, mille lõpuaktus peeti 30. juulil 1950. aastal rahvusvahelise konvendi ajal Yankee staadionil.
Teenimine Brasiilias
Järgmisel aastal määrati mind Brasiiliasse São Paulosse, mis on üks kõige kiiremini kasvavaid linnu maailmas. Tol ajal oli seal vaid viis Jehoova tunnistajate kogudust, ent praegu on neid seal ligi 600! Kui palju küll sealne töö erines Iirimaal töötamisest! Paljud majad meie territooriumil São Paulos olid härrastemajad, mida ümbritses kõrge, kunstipäraselt sepistatud raudväravaga raudaed. Majaomaniku või teenijatüdruku pidime välja kutsuma käsi plaksutades.
Mööduvad aastad tõid endaga kaasa uusi ülesandeid. Mul oli eesõigus aidata moodustada uusi kogudusi mitmes São Paulo osariigi sisemaa paigas, kaasa arvatud üks kogudus Jundiaís aastal 1955 ja teine Piracicabas aastal 1958. Hiljem, aastal 1960, sai mu õde Sonia minu misjonitöökaaslaseks ning meid määrati Pôrto Alegresse, Rio Grande do Suli osariigi pealinna. Ent sa võid küsida, kuidas tema Brasiiliasse sattus.
Pärast Teist maailmasõda jätkas Sonia koos emaga Inglismaal pioneeritööd. Kuid 1950-ndate aastate alguses tehti emale vähioperatsioon, pärast mida ta oli liiga nõrk, et käia majast majja, kuigi ta suutis juhatada piibliuurimisi ja kirjutada kirju. Sonia jätkas pioneeritööd ja samal ajal aitas ta hoolitseda ema eest. Aastal 1959 oli Sonial eesõigus käia Gileadi 33. kursusel, kust ta määrati Brasiiliasse. Samal ajal hoolitses Beryl ema eest kuni ema surmani aastal 1962. Beryl oli selleks ajaks abiellunud, ning tema ja ta pere teenivad praegu ustavalt Jehoovat.
Aitasime Soniaga Brasiilias paljudel inimestel pühendumise ja ristimiseni jõuda. Kuid üks probleem, mis paljudel brasiillastel oli, seisnes abielu registreerimises. Kuna Brasiilias oli raskusi lahutuse saamisega, oli tavaline, et mees ja naine elasid lihtsalt koos, ilma et nad oleksid abielus. Nii juhtus eriti siis, kui üks abikaasadest oli läinud lahku oma endisest seaduslikust abikaasast.
Üks naine, kelle nimi on Eva, oli sellises olukorras, kui ma temaga kohtusin. Kuna tema seadusliku abikaasa elukoht oli teadmata, andsime raadio kaudu edasi otsimiskuulutuse. Kui Eva abikaasa leiti, läksin ma koos temaga teise linna, et saada tema mehe allkirja dokumendile, mis võimaldaks Eval registreerida abielu vallalise mehega, kellega koos ta elas. Kohtuliku järelekuulamise ajal palus kohtunik nii Eval kui ka minul selgitada, miks Eva soovib oma abieluasjad korda seada. Kohtunik oli imestunud ning samas rahul, kui me seda talle selgitasime.
Ühel teisel juhul läksin ma ühe oma piibliõpilasega juristi juurde, et korraldada tema kohtuasja arutamist. Taas andsime head tunnistust abielu ja Jumala moraalimõõdupuude kohta. Sel juhtumil maksis lahutus nii palju, et mõlemad abikaasad pidid selle summa tasumiseks töötama. Kuid see oli väärt nende uute piibliõpilaste pingutusi. Sonial ja minul oli eesõigus olla tunnistajaks nende abielu registreerimisel, pärast mida me kuulasime koos nende kolme teismelise lapsega lühikest piiblilist kõnet nende kodus.
Tore ja tasuv elu
Kui me Soniaga oma elu Jehoovale pühendasime ning meist pioneerid said, mõtlesime, et kui vähegi võimalik, saab täisaegne teenimine meie elukutseks. Me pole kunagi mõelnud palju sellele, mis saab meist siis, kui jääme vanaks või haigeks või satume rahalistesse raskustesse. Ometi pole Jehoova meid vastavalt oma tõotusele kunagi maha jätnud. — Heebrealastele 13:6.
Tõsi küll, rahapuudus on mõnikord probleemiks olnud. Ükskord sõin ma terve aasta jooksul koos oma kaaslasega lõunaks vaid petersellivõileibu, ent mitte kunagi pole me tundnud nälga ega ole meil puudunud hädavajalikud asjad.
Aastate möödudes on meie jõud vähenenud. Mõlemale meist tehti 1980-ndate aastate keskel raske operatsioon, mis tõi endaga kaasa meie jaoks tõsised katsumused, kuna meie kuulutustegevus kahanes märkimisväärselt. 1987. aasta jaanuaris esitati meile kutse saada Jehoova tunnistajate Brasiilia keskuse liikmeteks.
Meie suur pere, mis koosneb rohkem kui tuhandest teenijast, elab umbes 140 kilomeetri kaugusel São Paulost kaunis hoonetekompleksis, kus me trükime piiblilist kirjandust Brasiilia ja teiste Lõuna-Ameerika riikide jaoks. Siin hoolitsevad armastusega meie eest Jumalale pühendunud sulased. Kui ma 1951. aastal esimest korda Brasiiliasse tulin, oli siin ligikaudu 4000 Kuningriigi sõnumi kuulutajat, kuid praegu on neid siin üle 366000! Meie kaastundlik taevane Isa on meile tõepoolest ’kõik teised asjad’ lisaks andnud, sest me oleme otsinud esmalt tema Kuningriiki. — Matteuse 6:33, NW.
[Pilt lk 22]
Olive koos Mildred Willettiga aastal 1939 reklaamkaariku kõrval
[Pilt lk 25]
Olive ja Sonia Springate