Parim, mis ma olen oma elus teha võinud

JUTUSTANUD BOB ANDERSON

Umbes kümme aastat tagasi küsisid sõbrad minult: „Bob, miks sa oled nii kaua pioneeritööd teinud?” Naeratasin ja sõnasin: „Kas te teate mingit paremat tegevust, kui seda on pioneeritöö?”

ALUSTASIN pioneerteenistust 1931. aastal 23-aastasena. Nüüd on mul eluaastaid 87 ja ma teen ikka veel pioneeritööd. Tean, et ma poleks oma elus midagi paremat teha võinud. Lubage mul selgitada, miks.

Aastal 1914 jäeti meie koju traktaat, mille olid välja andnud rahvusvahelised piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid tookord kutsuti. Kui see Jehoova tunnistaja meid uuesti külastas, esitas minu ema talle üksikasjalikke küsimusi põrgutule kohta. Kuigi ta oli kasvatatud tõsiseks metodistiks, ei suutnud ta kunagi kokku sobitada igavese piina doktriini ja armastuse Jumalat. Saanud teada tõe selle asja kohta, ütles ta: „Ma pole veel kunagi nii õnnelik olnud!”

Mu ema lõpetas koheselt õpetamise metodistide pühapäevakoolis ja ühines väikese piibliuurijate grupiga. Ta hakkas käima kuulutamas meie kodulinnas Birkenheadis, mis asub Mersey jõe ääres Liverpooli sadama vastaskaldal, ja peagi sõitis ta regulaarselt jalgrattaga ka mitmesse naaberlinna. Kuulutades sellel ulatuslikul territooriumil kogu oma järgneva elu jooksul, sai ta väga hästi tuntuks ning jättis ka oma lastele igati hea eeskuju. Ta suri 1971. aastal kõrges eas, 97 aasta vanuselt, kusjuures ta oli aktiivne tunnistaja oma elu lõpuni.

Meid vanema õe Kathleeniga võeti metodistide pühapäevakoolist ära, et saaksime koos emaga piibliuurijate koosolekutel käia. Hiljem, kui ka isa meiega ühines, korraldasid minu vanemad regulaarse perekondliku piibliuurimise raamatu Jumala kannel põhjal. Taoline uurimine oli sel ajal uudne asi, kuid see varajane ettevalmistus Piibli põhitõdede tundmaõppimisel tõi rikkaliku tasu, kuna me mõlemad õega astusime hiljem pioneerteenistusse.

Ema kindel arvamus oli, et „Fotodraama loomisest” oli see, mille nägemine Liverpoolis aastal 1920 oli meile lastele vaimseks pöördepunktiks, ja tal oli õigus. Kuigi olin alles nooruke, jättis see minu mõistusesse tugeva jälje. Minu mällu talletus eredalt Jeesuse elu kujutav osa, eriti see koht, kus näidati tema surmateekonda. Terve see kogemus aitas mul keskenduda elu kõige tähtsamale tööle — kuulutamisele!

Hakkasime 1920-ndate alguses koos emaga pühapäeva õhtupoolikuti traktaate levitama. Alguses õpetati meile, et traktaadid tuleb jätta kodudesse; hiljem kästi meil anda need otse majaomaniku kätte ja külastada uuesti neid, kes huvi üles näitasid. Olen alati pidanud seda algväljaõppeks meie korduskülastuste ja piibliuurimistegevuse jaoks, mis tänapäeval nii rohket vilja kannab.

Pioneerteenistusse!

Meid Kathleeniga ristiti 1927. aastal. Aastal 1931, kui kuulsin otsusest võtta vastu nimi Jehoova tunnistajad, töötasin Liverpoolis keemikuna. Olin tihti näinud Ühingu kolportööre (praegused pioneerid) töötamas Liverpooli äriasutustes, ja nende eeskuju avaldas mulle sügavat muljet. Kuidas ma küll soovisin olla vaba ilmalikest sidemeist ja veeta oma elu Jehoova teenistuses!

Sellesama aasta suvel rääkis mu sõber Gerry Garrard, et ta on Vahitorni Ühingu presidendilt Joseph F. Rutherfordilt võtnud vastu ülesande minna kuulutustööle Indiasse. Ta külastas mind vahetult enne laevaleminekut ja rääkis, kui suur eesõigus on olla täisaegses teenistuses. Hüvastijätul innustas ta mind veelgi, öeldes: „Olen kindel, et hakkad peagi pioneeriks, Bob.” Nii see ka läks. Minust sai pioneer veel sama aasta oktoobris. Milline rõõm, milline vabadus oli sõita jalgrattaga mööda kitsaid külavaheteid ja kuulutada eraldatud paikades! Teadsin, et olin sidunud end kõige tähtsama tööga, mida iial teha võisin.

Oma esimest pioneeritöö ülesannet täitsin Lõuna-Walesis, kus minust sai Cyril Stentifordi kaaslane. Cyril abiellus hiljem Kathleeniga, ja nad tegid hulk aastaid koos pioneeritööd. Samuti astus nende tütar Ruth hiljem pioneerteenistusse. Aastal 1937 olin Lancashire’is Fleetwoodis Eric Cooke’i partneriks. Kuni selle ajani töötasid pioneerid üksnes Britannia maarajoonides, väljaspool koguduse territooriumi. Kuid Albert D. Schroeder, kes tol ajal vastutas töö eest Ühingu Londoni harubüroos, otsustas meid üle viia Bradfordi linna Yorkshire’is. See oli esimene kord, kui Britannias määrati pioneerid abistama ühte kindlat kogudust.

Eric läks 1946. aastal Vahitorni Gileadi Piiblikooli kus ta määrati töötama Lõuna-Rodeesiasse (nüüdne Zimbabwe) ning veel praegugi teeb ta koos oma naisega ustavalt misjonitööd Lõuna-Aafrikas Durbanis.

Aastaks 1938 oli mul juba uus ülesanne. Seekord määrati mind vööndisulaseks (praegune ringkonnaülevaataja) Loode-Lancashire’i ja Lake Districti imekaunile territooriumile. Seal kohtusin Olive Duckettiga, ja peale meie abiellumist tuli ta sedamaid koos minuga ringkonnatööle.

Iirimaa sõja-aastatel

Varsti pärast seda, kui Britannia oli 1939. aasta septembris Saksamaale sõja kuulutanud, määrati mind Iirimaale. Britannias oli alanud väeteenistusse kutsumine, Iiri Vabariigis seda aga ei toimunud, kuna viimane säilitas sõja ajal neutraalsuse. Iiri Vabariigist ja Põhja-Iirimaast pidi saama üks ringkond. Kuid siiski kehtisid piirangud, ja seepärast oli Britanniast mistahes Iirimaa paika sõitmiseks vajalik hankida reisiluba. Valitsusvõimud lubasid mul sinna sõita vaid tingimusel, et naasen Inglismaale kohe, kui minu vanuserühma hakatakse väeteenistusse kutsuma. Nõustusin sellega suusõnaliselt, aga kui ma oma reisiloa kätte sain, nägin oma suureks üllatuseks, et sinna ei olnud lisatud mingeid eritingimusi!

Tol korral oli kogu Iirimaal veidi üle 100 Jehoova tunnistaja. Kui me saabusime Dublinisse 1939. aasta novembris, oli meil vastas kauaaegne pioneer Jack Corr. Ta selgitas, et naaberlinnas on veel kaks pioneeri ja Dublinis mõned huvitatud inimesed, mis teeb ühtekokku umbes 20 inimest. Jack üüris Dublinis ühe toa, kuhu kõik olid nõus regulaarselt igal pühapäeval kogunema. Selline korraldus jätkus kuni aastani 1940, mil rajati kogudus.

Põhja-Iirimaa kui Ühendatud Kuningriigi osa oli Saksamaaga sõjajalal, nii et kui liikusime põhja poole Belfasti, pidime leppima toidutalongivihikute ja öise pimendusega. Kuigi natside lennukid pidid lendama rohkem kui 1600 kilomeetrit, et jõuda Belfasti ja tagasi oma Euroopas asuvatesse baasidesse, olid pommirünnakud linnale edukad. Esimese pommirünnaku ajal, milles sai kannatada kuningriigisaal ja hävitati meie korter, olime külas oma vendadel teises linnaosas, ning seega pääsesime õnnetusest otsekui ime läbi. Selsamal ööl jooksis üks Jehoova tunnistajate perekond pommivarjendisse. Aga kuna see oli inimesi puupüsti täis, pidid nad koju tagasi pöörduma. Varjend sai pommitamisel otsetabamuse ja kõik sealolijad said surma, meie vennad aga pääsesid mõne väikese haava ja sinikatega. Kõigi nende raskete sõja-aastate kestel ei saanud meie vendadest keegi tõsiselt viga, mille eest me olime Jehoovale väga tänulikud.

Vaimse toidu varud

Sõja jätkudes suurendati piiranguid ja lõpuks hakkas toimima postitsensuur. See tähendas seda, et Vahitornid peeti kinni ning nende maaletoomine keelati. Kuigi olime nõutud ega teadnud, mida ette võtta, ei olnud Jehoova käsi lühike. Ühel hommikul sain kirja „sugulaselt” Kanadas, kes kirjutas mulle pereasjadest. Mul polnud aimugi, kes see võis olla, kuid kirja lõpus mainis ta, et lisab mulle lugemiseks „ühe huvitava piibliteemalise artikli”. See oli ajakiri Vahitorn, kuid kuna sel puudusid tavapärased kaaned, siis polnud tsensuur seda kõrvaldanud.

Hakkasin kohe koos oma naise ja kohalike tunnistajatega, kaasa arvatud Maggie Cooper, kes oli olnud seotud „Fotodraama” tööga, artikleid paljundama. Kuna illustreerimata kaantega ajakiri Vahitorn saabus regulaarselt mitmetelt uutelt sõpradelt Kanadas, Austraalias ja Ühendriikides, korraldasime peagi asjad nii, et võisime pidevalt saata 120 koopiat üle kogu maa. Tänu nende sõprade usinusele ja vastutulelikkusele ei jäänud meil kogu sõja vältel ükski number saamata.

Meil oli võimalik pidada ka konvente. Eriti tähelepanuväärne oli 1941. aasta konvent, mil anti välja uus raamat Children (Lapsed). Tundus, et tsensoril ei olnud midagi raamatu vastu, milles ta arvas olevat juttu lastest, nii et meil õnnestus vajalikud väljaanded saada ilma mingite probleemideta! Ühel teisel korral pidime ise trükkima brošüüri Peace—Can It Last? (Rahu — kas see saab jääda püsima?), kuna Londonist ei olnud võimalik neid sisse tuua. Vaatamata kõigile piirangutele, olime vaimselt hästi hoolitsetud.

Vastupanu ületamine

Üks kirikuõpetaja, kes oli ravil ühele Jehoova tunnistajale kuuluvas väikeses erahaiglas Belfastis, saatis oma naisele Inglismaale raamatu Rikkus. Naine oli tõe vastane ning oma kirjalikus vastuses andis ta seda selgelt mõista. Ta väitis ka seda, et me oleme „ebapatriootlik organisatsioon”. Postitsensor märkas seda ning kandis asjast ette kriminaalpolitsei peavalitsusse. Selle tulemusena kutsuti mind politseikasarmusse seletusi andma ja kästi raamat Rikkus kaasa võtta. On huvitav, et kui raamat lõpuks tagasi anti, märkasin, et alla olid kriipsutatud kõik roomakatoliku kiriku kohta käivad mõtted. Mulle tundus see olevat tähendusrikas, kuna teadsin, et politsei oli IRA (Iiri Vabariikliku Armee) tegutsemise suhtes valvas.

Mind pommitati üksikasjalike küsimustega meie neutraalsuse kohta sõja ajal, kuna politseil oli väga raske mõista meie seisukohta. Kuid valitsusvõimud ei hakanud kunagi meie vastu tegutsema. Hiljem, kui taotlesin luba konvendi pidamiseks, nõudis politsei tungivalt kahe politseireporteri juuresolekut sellel üritusel. Ütlesin: „Võtame nad heal meelel vastu!” Nii nad tulidki, kuulasid konvendi pärastlõunast programmi ja tegid kiirkirjas märkmeid. Pärast programmi küsisid nad: „Miks meid küll siia saadeti? Kõik see meeldib meile!” Nad tulid ka järgmisel päeval ja võtsid rõõmuga vastu meie tasuta brošüüri Peace—Can It Last? Ülejäänud konvendiaeg möödus ilma vahejuhtumiteta.

Niipea kui sõda lõppes ja reisipiiranguid vähendati, tuli Belfasti vend Pryce Hughes Londoni Beetelist. Temaga oli kaasas Harold King, kes saadeti hiljem Hiinasse misjonäriks. Peale kuueaastast isoleeritust Londoni harubüroost saime suurt innustust nende vendade peetud kõnedest. Veidi hiljem saadeti Inglismaalt veel üks ustav pioneer Harold Duerden toetama kuningriigitööd Belfastis.

Naasmine Inglismaale

Olime sügavalt kiindunud Iirimaa vendadesse ja seepärast oli raske Inglismaale tagasi pöörduda. Kuid meid naisega määrati jälle Manchesteri ja hiljem kolisime teise Lancashire’i linna, Newton-le-Willowsisse, kus vajadus oli suurem. Meie tütar Lois sündis 1953. aastal, ning oli südantsoojendav näha teda 16-aastaselt pioneerteenistust alustamas. Peale tema abiellumist pioneer David Parkinsoniga jätkasid nad täisaegset teenistust Põhja-Iirimaal, sammudes nii mitmelgi korral minu ja Olive’i jälgedes. Nüüd on nad oma lastega tagasi Inglismaal ja me kõik teenime samas koguduses.

Vaatamata meie olukorramuutustele ei lõpetanud ma kunagi pioneeritööd — seda ei soovinud ei Olive ega mina. Olen alati arvanud, et minu pioneeritöö aruanne on tegelikult ka minu naise oma, sest ilma tema pideva ja armastava toetuseta ei oleks ma iialgi suutnud jätkata täisaegset teenistust. Loomulikult väsime mõlemad praegu kiiremini, kuid kuulutamine toob meile ikka suurt rõõmu, eriti veel siis, kui viime koos läbi piibliuurmisi oma kaasinimestega. Nende aastate vältel on meil olnud eesõigus aidata ligikaudu sajal inimesel saada Jehoovale pühendunud ja ristitud teenijaks. Milline rõõm see küll on olnud! Ja ma arvan, et see arv on nüüdseks mitmekordistunud, sest ka kolmanda ja neljanda põlvkonna pered on saanud Jehoova tunnistajateks.

Meenutame tihti Olive’iga oma paljude aastate eesõigusi ja kogemusi. Millised õnnelikud aastad need küll on olnud ja kui kiiresti need on lennanud! Tean, et ma poleks oma elus võinud teha midagi paremat kui teenida kõik need aastad pioneerina Jehoovat, oma Jumalat. Kui vaatan nüüd tänulikkusega möödunule või ootusega tulevikule, näen, kui õiged on Jeremija sõnad: „See on Jehoova suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued . . . Seepärast ma loodan tema peale!” — Nutulaulud 3:22—24.

[Pilt lk 26]

Bob ja Olive Anderson