Jätka seemne külvamist, Jehoova annab kasvu

JUTUSTAB FRED METCALFE

OMA majast majja teenimisel 1948. aasta algul külastasin ühte väikest farmi Lõuna-Iirimaal Corki lähikonnas. Kui selgitasin farmerile, kes ma olen, hakkas ta nägu punetama. Teda haaras vihahoog ning karjudes, et olen kommunist, tormas ta heinahangu järele. Kaotamata sekunditki, sööstsin aiaväravast välja ja olin ühe hüppega jalgrattal, mille olin jätnud teeveerele. Mägitee oli seal väga järsk, kuid väntasin allapoole nii kiiresti, kui suutsin, vaatamata kordagi tagasi, sest kujutlesin farmerit oma heinahangu nagu oda mulle järele heitmas.

OLIN jõudnud harjuda selliste reageeringutega nende kahe aasta jooksul, mil olin olnud Iiri Vabariigis eripioneer, alates 1946. aastast peale Inglismaalt saabumist. Väike Kuningriigi kuulutajate rühm, arvult 24-liikmeline, millega liitusin, oli juba tunda saanud vaenulikkuse ja halvustuse tõkkeid. Kuid olin kindel, et Jehoova vaim toob lõpuks esile tulemused. — Galaatlastele 6:8, 9.

Enne kui räägin, kuidas asjad edasi arenesid, jutustaksin natuke oma varasemast elust ja kasvatusest, mis osutus mulle kasulikuks sellistes kannatust proovilepanevates olukordades.

Vanemate hea eeskuju ja kasvatus

Mu isa puutus tõega kokku 1914. aasta alguses. Kord Inglismaal Sheffieldis toimunud jalgpallimatšilt koju sõites luges ta Piibli traktaati, mis selgitas surnute olukorda. Ta oli külastanud juba mitmeid kirikuid, otsides vastuseid oma küsimustele, kuid vähese eduga. See, mida ta nüüd sellest traktaadist luges, erutas teda. Ta tellis kuus köidet Kirjauurimusi, mida traktaat reklaamis, ja luges need suure isuga läbi, sageli kuni varajaste hommikutundideni. Isa mõistis peatselt, et see on tõde.

Varsti ühines ta Jehoova tunnistajate kohaliku kogudusega, see oli ühendus, mis kestis üle 40 aasta, ning enamiku sellest ajast teenis ta juhtiva ülevaatajana. Mu isa rõõmuks kaks ta venda ja kõik kolm õde võtsid vastu tõe. Üks vendadest kuulutas noorele müüjaabilisele, kes koos oma õega sai pühendunud võitud kristlaseks. Isa ja ta vend abiellusid nende kahe neiuga.

Olin perekonnas üks neljast poisist, kes kasvatati üles „Issanda hoolitsuses ja manitsuses”. (Efeslastele 6:4, King James Version) Mul on hea meel, et vanemad ei pidanud liiaks mingeid pingutusi, istutamaks meisse tõde. Sel ajal ei olnud spetsiaalseid väljaandeid, mis oleksid mõeldud vanemate abistamiseks lastele Piibli tõdede õpetamisel, kuid meil toimus kaks korda nädalas regulaarne perekondlik piibliuurimine, kus kasutati raamatut Jumala kannel, samuti regulaarne päevateksti arutelu. — 5. Moosese 6:6, 7; 2. Timoteosele 3:14, 15.

Minu ema ja isa olid ka imepäraseks eeskujuks koosolekute hindamises ja teenimise innukuses. Lisaks headele vaimsetele omadustele oli isal ka hea huumorimeel, mille ta andis edasi oma lastele. Mu vanemate hoolikal tööl olid head tulemused. Kõik neli poega, kes on praegu juba üle 60, teenivad ikka veel rõõmsalt Jehoovat.

Pioneerteenistusse astumine

Aprillis 1939, kui olin saanud 16 aastat vanaks, lõpetasin kooli ja minust sai üldpioneer. Isa liitus minuga pioneerteenistuses ja andis mulle esmaklassilise kasvatuse. Matkates jalgrattal, sõitsime kodukoha ümbruse 11 kilomeetri raadiuses risti-põiki läbi. Iga päev võtsime kumbki 50 brošüüri kaasa ja ei tulnud enne koju, kui olime suutnud need ära jagada.

Kaks aastat hiljem sain eesõiguse olla Britannias esimeste ametisse määratud eripioneeride hulgas. Oli rõõm sellise õnnistuse osaliseks saada, kuid ka kurb lahkuda õnnelikust ja kaitsvast teokraatlikust kodust. Aja möödudes ja Jehoova abiga suutsin kohaneda.

Minu pioneerteenistus katkes Teise maailmasõja ajal, kui mind koos teiste noorte tunnistajatega erapooletusest kinnipidamise pärast vanglasse heideti. Durhami vanglas klassifitseeriti mind kui YP-d (Young Prisoner [noor vang]). See tähendas, et pidin kandma lühikesi pükse, mis oli selgesti tajutav halvemus külma ilma puhul. Kujutle vaid, et Wilf Gooch (praegu Britannia harubüroo koordinaator), Peter Ellis (Britannia harukomitee liige), Fred Adams ja mina — kõik umbes meeter kaheksakümne pikkused — seisame kõrvuti lühikestes pükstes nagu koolipoisid!

Uus ülesanne — Iirimaa

Pärast vanglast vabanemist teenisin pioneerina erinevates Inglismaa osades kolme aasta jooksul. Siis sain ülesande, mis osutus nii proovilepanevaks kui ka üliväga rahuldustpakkuvaks — Iiri Vabariigi. Kõik mu teadmised Lõuna-Iirimaast piirdusid sellega, et peaaegu igaüks seal on rooma-katoliiklane. Kuid ma ei lasknud ennast mõjutada mõningate negatiivsetest kommentaaridest ega kõhelnud ülesannet vastu võttes. See oli tõelise teenimise laienemise aeg ja olin kindel, et Jehoova aitab mind oma püha vaimu kaudu.

Enamik Iiri Vabariigi tunnistajatest asusid pealinnas Dublinis, vaid mõni üksik elas kusagil mujal. Seepärast polnud enamik inimesi ühtki Jehoova tunnistajat isegi näinud. Alustasin koos kolme teise eripioneeriga tööd Corki linnas. Polnud kerge leida kuulvaid kõrvu. Missadel hoiatasid preestrid pidevalt meie eest, kutsudes meid „kommunistlikeks kuraditeks”. Ka ajalehed hoiatasid meie tegevuse eest.

Ühel päeval kärpis juuksur mu juukseid sirge (kõrilõikajaliku) habemenoaga. Vestluse käigus küsis ta minult, mida ma Corkis teen. Kui ma talle rääkisin, sattus ta raevu ja külvas mu vandesõnadega üle. Ta käed värisesid vihast, ja mul tekkis kujutluses pilt, et lahkun ärist, pea kaenlas! Milline kergendus oli pääseda ärist välja ühes tükis!

Rahvajõugu vägivald

Vahel tuli meil silmitsi seista rahvajõugu vägivallaga. Näiteks ühel 1948. aasta märtsikuu päeval tegelesime majast majja kuulutamisega, kui rahvajõuk mu kaaslast Fred Chaffinit ründas. Jälitatuna rahvahulgast, jooksis Fred bussi lõpp-peatusesse ning palus bussijuhilt ja konduktorilt abi. Abistamise asemel liitusid nad ründajatega. Fred jooksis mööda teed edasi ja tal õnnestus peita end kõrge müüri taha, mis ümbritses preestri maja.

Selle aja sees olin jõudnud minna jalgratta juurde. Et tagasi kesklinna minna, liikusin mööda kõrvaltänavat, kui aga jõudsin peateele, oli rahvajõuk ootamas. Kaks meest rabasid mu portfelli ja paiskasid selle sisu õhku. Siis hakkasid nad mind rusikate ja jalgadega peksma. Äkitselt ilmus välja üks mees. Ta oli erariides politseinik ja lõpetas rünnaku, viies mu koos ründajatega politseijaoskonda.

See rünnak oli aluseks ’hea sõnumi kaitsmisele ja selle seaduslikult rajamisele’. (Filiplastele 1:7, NW) Kui asi jõudis kohtuni, andis mind päästnud politseinik, ise rooma-katoliiklane, tunnistust ja kuus isikut mõisteti süüdi kallaletungis. See kohtulugu näitas, et meil oli õigus käia ukselt uksele, ja oli hoiatuseks teistele, kellel võis tulla mõttesse tarvitada vägivalda.

Algul peeti liiga ohtlikuks saata õdesid pioneerideks sellistesse paikadesse nagu Cork. Kuid tihti paistis sobivam, et huvitatud naisi külastaksid õed. Niisiis, just enne seda rünnakut oli Ühing määranud kaks toredat pioneerist õde Corki. Üks nendest, Evelyn MacFarlane, sai hiljem misjonäriks ja tegi Tšiilis suurepärast tööd. Teisest, Caroline Francisest, kes oli oma kodu Londonis ära müünud, et tegeleda Iirimaal pioneeritööga, sai minu naine.

Tõeseemned idanevad

Võiks olla lihtne tulla mõttele, et raiskame aega, külvates Kuningriigi tõe seemneid sellistes tingimustes. Nähes tõeseemneid siin-seal idanemas, kinnitus meie usk Jehoova jõusse, kes annab kasvu. Näiteks saatis Ühing ühe mehe nime ja aadressi, kes oli kirjutanud, paludes saata ühe eksemplari raamatust Let God Be True. Aadressaat elas Fermoys, väikeses linnas umbes 35 kilomeetri kaugusel Corki linnast. Nii sõitsingi ühel pühapäeva hommikul jalgrattaga seda isikut otsima.

Kui jõudsin Fermoysse, küsisin ühelt mehelt juhatust. „Oh,” ütles ta, „see on veel 14 kilomeetrit seda teed mööda edasi.” Läksin edasi ja jõudsin viimaks farmini, mis asus kitsa külatee ääres. Noor mees, kes oli saatnud raamatutellimuse, seisis farmi väraval. Kui end tutvustasin, ütles ta: „Sel raamatul on kulla kaal!” Meil oli meeldiv keskustelu ja ma peaaegu unustasin 50-kilomeetrise jalgrattasõidu koju. Isegi nüüd, üle 40 aasta hiljem, valmistab mulle palju rõõmu kohata seda „noort” meest Charles Rinni igal aastal konventidel. Nüüdseks on Corki lähikonnas kümme kogudust.

Viiekümnendatel aastatel külvasime koos Carolinega Iirimaa keskosas tõeseemneid. Julgustus kindlaksjäämiseks tuli 1951. aastal, mil alandlikud inimesed, nagu „Granny” (vanaemake) Hamilton ja tema minia, kiiresti reageerisid. „Granny” Hamiltonist sai Longfordi maakonna esimene ristitud kuulutaja. — 1. Tessalooniklastele 2:13.

Probleemiks oli majutuse leidmine. Niipea kui majaomanikele avaldati survet, palusid nad meil lahkuda. Olles nii kaotanud kolm erinevat ulualust lühikese aja jooksul, ostsime telgi, veekindlast materjalist magamismati ja magamiskotid ning vedasime neid Y-mudel Fordis kõikjale kaasa. Panime telgi üles, kus juhtus, kui olime lõpetanud oma igapäevase kuulutustöö. Hiljem hankisime nelja meetri pikkuse vagunelamu. See oli pisike, väheste kaasaegsete mugavustega —, pidime käima maha pool kilomeetrit, et hankida joogivett — puudus ka igasugune isolatsioon, kuid meie jaoks oli see luksuslik. Minu huumorimeel sai proovile pandud, kui ühel märjal puunotil libisesin ja tagurpidi pikka, kitsasse, kuid mitte eriti sügavasse kraavi kukkusin. Kõigele vaatamata majutasime ringkonnaülevaataja ja ta naise sellesse vagunelamusse, kui nad meid külastasid.

Vahel osutasid heasüdamlikud inimesed ootamatult lahkust. Näiteks läksime 1958. aastal Lääne-Iirimaal Sligosse, sellest linnast oli kaheksa aastat tagasi üks teine pioneeridest abielupaar välja aetud. Palusime Jehoova abi, et leida vagunelamule peatuspaika, ja peale mitmetunnilist otsimist sattusime laiale mittekasutatavale kivimurrule. All kariloomi karjatav mees ütles meile, et tema perekond on selle kivimurru omanik. „Kas me võime seda kasutada?” küsisime meie, selgitades, et oleme ühe piibliühingu esindajad. Ta ütles, et on sellega nõus.

Varsti peale seda ta päris: „Millisesse piibliühingusse te kuulute?” See oli ärev moment. Me ütlesime, et oleme Jehoova tunnistajad. Meie suureks kergenduseks ta jäi sõbralikuks. Mõni nädal hiljem andis ta meile selle maa-ala kohta aastase kestvusega üürikviitungi. „Me ei taha selle eest mingit raha,” ütles ta. „Aga me teame, millist vastupanu teie inimesed kohtavad, nii et kui keegi küsib teilt õiguse kohta olla sellel maa-alal, siis siin on teil selleks tõendus.”

Olles Sligos, kuulsime mehest, hästituntud poeomanikust ja jalgpallimängijast, kes oli ilmutanud teatud huvi, kui eelmised pioneerid olid veel linnas. Tal oli kaheksa aasta jooksul olnud vähene kokkupuude ning meid huvitas, kuidas on temaga lugu praegu. Särav naeratus Mattie Burnsi näol, kui ma ennast esitlesin, andis vastuse. Aastaid tagasi külvatud tõeseemned polnud surnud. Ta on ikka veel väikese aktiivse Sligo koguduse liige.

Muutuvad suhtumised

Üks paik, mis näitab, milline oli paljude vaenulik suhtumine meie vastu, oli Athlone’i linn. Kui seal 1950. aastatel intensiivne tunnistustöö algas, korraldasid preestrid nii, et ühe linnaosa kõik elanikud kirjutasid alla nõudmisele, kus oli öeldud, et nad ei soovi, et Jehoova tunnistajad nende uste taha tuleksid. Nad saatsid selle valitsusele, tehes sellega töö Athlone’is mitmeks aastaks väga keeruliseks. Kord üks noorterühm tundis ära, et ma olen tunnistaja, ja hakkas kividega loopima. Kui astusin ühe poe akna ette, kutsus kaupmees mu oma poodi — rohkem küll sellepärast, et kaitsta oma akent, mitte mind — ja lasi mind tagumisest uksest välja.

Kuid hiljuti 1989. aasta augustis, kui ma Athlone’is ühe ustava venna matusetalitust korraldasin, ei suutnud ma varjata oma üllatust, kui suurepäraselt on Jehoova siin asjad kasvama pannud. Peale koguduse liikmete oli umbes 50 kohalikku inimest tähelepanelikult kuulamas matusetalitust, mis toimus vendade poolt ehitatud kenas kuningriigisaalis.

Spetsiaalne ettevalmistus Gileadi koolis

Mind kutsuti 1961. aastal kümnekuulisele kursusele Vahitorni Gileadi Piiblikooli. See spetsiaalne kursus oli ainult vendadele, nii et Caroline ja mina kaalusime kutset palvemeeles. Olime olnud koos 12 aastat. Veelgi enam, kuna ka mu naisel oli kindel soov käia Gileadi Koolis ja saada misjonäriks, oli ta eriti pettunud, et teda ei kutsutud. Kuid olles üllameelne, seadis ta Kuningriigi huvid esikohale ja oli minu minekuga nõus. Kursustest osavõtmine oli suurepärane eesõigus. Kuid oli rõõm tulla tagasi koju ja osaleda Ühingu harubüroo töös, andes julgustust 200 või enamale tunnistajale, kes külvasid ja kastsid Iirimaal 1960. aastate alguses.

Aastaid hiljem, 1979. aastal, sai Caroline minna Jehoova tunnistajate New Yorgi maailmakeskusesse, kui mind kutsuti spetsiaalsele Gileadi kursusele, mis toimus harukomitee liikmete jaoks. Need osutusid tema elu viimase osa kõrghetkedeks. Kaks aastat hiljem ta suri. Meie 32 aastat kestnud ühise täisaegse teenimise jooksul ei kaotanud Caroline kunagi innukust Jehoova teenimisel ega veendumust, et Jehoova annab kasvu.

Tundsin tema järele suurt puudust. Üks asi, mis aitas mul hakkama saada, oli tol ajal ajakirjas Awake! ilmunud artikkel, mille pealkiri oli „Õppida elama inimeseta, keda armastasid”. (8. veebruar 1981) Mulle tulid alati pisarad silma, kui mõtlesin oma kadunud kaaslasele, kuid tegin nii, nagu artiklis soovitatud ja olin Jehoova teenimisel aktiivne.

Jehoova õnnistused jätkuvad

Aasta enne seda, 1980. aasta aprillis, viibisin ma juures, kui vend Lyman Swingle Juhtivast Kogust õnnistas sisse uue Dublini harubüroo hoone. Kui vaimustav oli näha 1854 kuulutajat põllul, mis juba tollest ajast hõlmas ka Põhja-Iirimaad! Ja nüüd, kümme aastat hiljem, teatab Yearbook (Aastaraamat) 1990. aasta kõrgarvust, mis on 3451!

Vahepeal on mul olnud lisaõnnistusi. Töötades Kuningriigi Teenimiskooli juhatajana, kohtusin ma Evelyn Halfordiga, veetleva ja innuka õega, kes oli tulnud Iirimaale, et teenida seal, kus vajadus on suurem. Abiellusime 1986. aasta mais ja ta on olnud tõeliseks toeks kõikides mu teokraatlikes ettevõtmistes.

Oma 51-st täisaegse teenimise aastast, alates koolist lahkumisest, olen 44 veetnud Iirimaal. On südantsoojendav näha neid paljusid, keda aitasin, ikka veel teenimas Jehoovat, mõned vanematena ja teenistusabilistena. Võin kõhklemata öelda, et üks suurematest rõõmudest, mis kellelegi osaks võib saada, on aidata kedagi teist elu teele.

On olnud uskukinnitav näha tõelist kummardamist õitsele puhkemas paik paiga järel Iirimaal, vaatamata ägedale vastupanule. Nüüd on üle kogu maa 90 koguduses umbes 3500 kuulutajat. Tõepoolest, ei ole piire sellel, mida suudab teha Jehoova. Tema annab kasvu kõigile, kui me hoolikalt istutame ja kastame. (1. Korintlastele 3:6, 7) Ma tean, et see on tõsi. Olen seda näinud Iirimaal sündimas.

[Fred ja Evelyn Metcalfe’i foto lk 25]

[Fred Metcalfe’i foto lk 28]