Jehoova ei hüljanud meid kunagi
JUTUSTANUD NASHO DORI
Mbreshtan on väike mägiküla Lõuna-Albaanias, Kreeka lähistel. Sündisin seal aastal 1907. Viieaastaselt hakkasin käima kreeka koolis, kuid mu koolitee katkes, kui Itaalia väed Esimese maailmasõja ajal Albaaniasse tungisid. Pärast sõda jätkasin ma õpinguid, kuid juba albaania keeles.
KUIGI mu vanemad ei olnud eriti religioossed, järgisid nad Albaania õigeusu kiriku traditsioone. Minu vanaonu oli Mbreshtanis preester, niisiis töötasin ka mina kirikus ja õppisin tundma õigeusu kirikut seestpoolt. Selle rituaalid näisid nii mõttetutena ja sealne silmakirjalikkus häiris mind.
Kohalikke tavasid järgides valisid vanemad mulle välja neiu, kellega abielluda. Argjiro oli pärit naaberkülast Grabovast, ning me abiellusime aastal 1928, mil ta oli 18-aastane.
Õpin tundma Piibli tõde
Umbes sel ajal kurtsin ma õigeusu kiriku üle oma nõole, kes oli Ühendriikidest meile külla tulnud. „Ameerikas, minu kodu lähedal,” vastas ta, „käib koos grupp inimesi, kellel ei ole kirikut, aga kes uurivad Piiblit.” Mõte Piibli uurimisest, ilma et peaks kirikus käima, äratas minus huvi. Niisiis palusin tal saata mulle piiblilist kirjandust.
Olin juba täiesti unustanud meie vestluse, kui umbes aasta hiljem sain paki Wisconsinist Milwaukeest. Selles olid albaaniakeelne raamat Jumala kannel ja kreekakeelne Vahitorn. Tutvusin põgusalt raamatuga ja märkasin viidet õigele kirikule. See häiris mind. „Ma ei soovi kirikuga mingit tegemist teha,” mõtlesin omaette. Nii ei lugenudki ma raamatut korralikult läbi.
Aastal 1929 astusin sõjaväkke ja mind saadeti Tiranasse, Albaania pealinna. Seal ma tutvusin Stathi Muçiga, kes luges kreekakeelset Piiblit. „Kas sa käid kirikus?” küsisin ma. „Ei,” vastas ta. „Ma tulin kirikust ära. Olen rahvusvaheline piibliuurija.” Läksime koos ühe teise sõduriga pühapäeval Stathiga koosolekule kaasa. Seal ma sain teada, et õige kirik ei ole mitte mingi ehitis või religioon, vaid selle moodustavad hoopis Kristuse võitud sulased. Nüüd ma mõistsin, millest Jumala kannel kirjutas.
Nasho Idrizi ja Spiro Vruho olid naasnud Ameerika Ühendriikidest Albaaniasse 1920-ndate aastate keskel ja levitasid Piibli tõdesid, mida nad olid seal õppinud. Hakkasin koos käputäie piibliuurijatega Tiranas koosolekutel käima. Peagi sai mulle selgeks, et olen leidnud Jehoova organisatsiooni. Mind ristiti 4. augustil 1930. aastal ühes lähedalasuvas jões.
Hiljem pöördusin tagasi Mbreshtani, et jätkata oma kingsepatööd. Kuid mis veelgi tähtsam, hakkasin teistele jagama Piibli tõdesid, mida olin õppinud. Rääkisin neile: „Jeesust Kristust ei saa võrrelda ikoonidega kirikus. Tema on elus!”
Kuulutame vastupanust hoolimata
Ahmed Bey Zogu haaras võimu aastal 1925, nimetas end kuningas Zog I-ks ja valitses aastani 1939. Tema inimõiguste minister andis meie kristlikule tööle oma heakskiidu. Kuid meil oli ikkagi probleeme. Need tulenesid sellest, et siseminister Musa Juka oli tihedas liidus Rooma paavstiga. Juka andis korralduse tunnustada ainult kolme religiooni — islamit, õigeusku ja roomakatoliiklust. Politsei püüdis meie raamatuid konfiskeerida ja kuulutustööd peatada, kuid tal ei olnud edu.
Käisin 1930-ndatel aastatel tihti Beratis, ühes Albaania suuremas linnas, kust Mihal Sveci juhatas meie kuulutustööd. Korraldasime kuulutustööreise kogu maal. Kord saadeti mind kaheks nädalaks Shkodëri linna, kus ma sain levitada palju kirjandust. Aastal 1935 üüris meie grupp bussi, et minna kuulutama Këlcyrë linna. Seejärel korraldati üks suurem kuulutustööreis Albaania linnades Përmet, Leskovik, Ersekë, Korçë, Pogradec ja Elbasan. Lõpetasime reisi Tiranas just õigel ajal, et tähistada Kristuse surma mälestusõhtut.
Vaimne toit aitas meil jääda vaimselt tugevaks, nii et me ei tundnud endid kunagi hüljatuna. Aastatel 1930—1939 sain kreekakeelset Vahitorni regulaarselt. Mul oli eesmärk iga päev vähemalt üks tund Piiblit lugeda, mida ma ka tegin umbes 60 aasta vältel, kuni mu silmanägemine nõrgenes. Albaaniakeelse tervikpiibli saime alles hiljaaegu, niisiis on mul hea meel, et ma lapsena kreeka keelt õppisin. Teised Albaania Jehoova tunnistajad õppisid samuti enne Teist maailmasõda kreeka keelt, nii et ka nemad said lugeda kogu Piiblit.
Aastal 1938 Argjiro ristiti. Aastaks 1939 olid meie kümnest lapsest seitse juba sündinud. Kahjuks surid kolm meie seitsmest esimesest lapsest, kui nad olid alles noored.
Teise maailmasõja aegsed raskused
Vahetult enne Teise maailmasõja algust, 1939. aasta aprillis, ründasid Itaalia fašistlikud väed Albaaniat. Peatselt keelustati Jehoova tunnistajate töö, kuid meie väike, umbes 50-st Kuningriigi kuulutajast koosnev grupp jätkas kuulutamist. Teise maailmasõja ajal konfiskeeriti ja hävitati umbes 15000 meie ühingu raamatut ja brošüüri.
Jani Kominol oli oma maja ühes otsas laoruum kirjanduse jaoks. Kui Itaalia sõjaväelased said teada, et meie raamatud on trükitud Ühendriikides, said nad vihaseks. „Te olete propagandistid! Ühendriigid on ju Itaalia vaenlased!” väitsid nad. Arreteeriti kaks noort ja innukat venda Thomai ja Vasili Cama, ning kui saadi teada, et raamatuid olid nad levitamiseks saanud Kominolt, arreteeriti ka tema. Varsti kutsuti mindki politseisse ülekuulamisele.
„Kas te tunnete neid mehi?” küsiti minult.
„Jah,” vastasin ma.
„Kas te töötate koos nendega?”
„Jah,” kostsin ma. „Me oleme Jehoova tunnistajad. Me ei ole ühegi valitsuse vastu. Me oleme neutraalsed.”
„Kas teie olete levitanud seda kirjandust?”
Minu jaatava vastuse peale pandi mu käed raudu ja mind pisteti 1940. aasta 6. juulil vangi. Seal olid peale minu veel viis tunnistajat minu külast — Josef Kaci, Llukan Barko, Jani Komino ja vennad Camad. Vangis olles kohtasime veel kolme Jehoova tunnistajat — Gori Naçit, Nikodhim Shytit ja Leonidas Popet. Meid üheksakesi topiti kongi, mille mõõtmed olid 1,8 korda 3,7 meetrit!
Mõne päeva pärast aheldati meid kokku ja viidi Përmeti linna. Kolm kuud hiljem paigutati meid ümber Tirana vanglasse ja hoiti seal kinni kaheksa kuud, ilma et meid oleks üle kuulatud.
Lõpuks viidi meid sõjakohtu ette. Vend Shytile ja mulle mõisteti 27, vend Kominole 24 kuud vanglakaristust ning teised vabastati 10 kuu pärast. Meid viidi üle Gjirokastëri vanglasse, kus vend Gole Flloko aitas kaasa meie vabastamisele aastal 1943. Pärast seda seadis meie pere end sisse Përmeti linnas, kus mind määrati väikese koguduse ülevaatajaks.
Vaatamata sellele, et meie töö oli keelustatud ja ümberkaudsetes maades möllas Teine maailmasõda, tegime kõik mis suutsime, et jätkata oma ülesande täitmist kuulutada Kuningriigi sõnumit (Matteuse 24:14). Aastal 1944 oli kokku 15 Jehoova tunnistajat vangis. Kuid me ei tundnud endid neil rasketel aegadel kunagi Jehoova poolt hüljatuna.
Neutraalsusküsimuse pärast katse all
Sõda lõppes küll 1945. aastal, kuid meie raskused jätkusid ja läksid isegi hullemaks. 1946. aasta 2. detsembri valimistel oli hääletamine kohustuslik. Kõiki, kes söandasid keelduda, loeti riigi vaenlasteks. Ka meie Përmeti koguduses hakati küsima: „Mida me peaksime tegema?”
„Kui te loodate Jehoovale,” vastasin ma, „siis te ei pea minu käest küsima, mida teha. Te ju teate, et Jehoova rahvas on neutraalne. Ta ei ole maailma osa” (Johannese 17:16, NW).
Valimistepäev jõudis kätte ja meie koju tulid valitsuse esindajad. Nad alustasid rahulikult: „Mis oleks, kui jooks tassi kohvi ja vestleks veidi. Kas te teate, mis päev täna on?”
„Jaa, täna toimuvad valimised,” vastasin mina.
„Te peaksite kiirustama, või muidu jääte hiljaks,” ütles üks ohvitser.
„Mina ei kavatsegi minna. Meie hääletame Jehoova poolt,” kostsin ma.
„Hea küll, minge ja andke siis oma vastuhääl.”
Selgitasin, et Jehoova tunnistajad on täiesti neutraalsed. Kui meie seisukoht sai üldtuntuks, avaldati meile veel suuremat survet. Meil kästi lõpetada koosolekute pidamine ja seetõttu hakkasime kokku saama salaja.
Tagasi kodukülas
Aastal 1947 pöördusime perega tagasi Mbreshtanisse. Veidi aega hiljem, ühel külmal detsembripäeval, kutsuti mind Sigurimi (salapolitsei) jaoskonda. „Kas sa tead, miks ma sind kutsusin?” küsis ohvitser.
„Võib-olla sellepärast, et olete kuulnud minu vastu esitatud süüdistusi,” vastasin ma. „Piibel aga ütleb, et maailm vihkab meid, seetõttu süüdistused ei üllata mind” (Johannese 15:18, 19).
„Ära räägi mulle Piiblist,” sähvas ta vastu. „Muidu peksan sind vaeseomaks!”
Ohvitser koos oma meestega lahkus, kuid käskis mul jääda välja külma kätte seisma. Mõne aja pärast kutsus ta mind oma kabinetti tagasi ja käskis mul lõpetada oma kodus koosolekute pidamise. „Kui palju elanikke on teie külas?” küsis ta.
„Sada kakskümmend,” ütlesin mina.
„Mis usku nad on?”
„Albaania õigeusku.”
„Aga sina?”
„Mina olen Jehoova tunnistaja.”
„Sada kakskümmend inimest käib ühte teed ja sina teist?” Seejärel käskis ta mul kirikus küünlaid põletama hakata. Kui ütlesin, et ma ei tee seda, hakkas ta mind kepiga peksma. Kell oli umbes üks öösel, kui mind lõpuks vabastati.
Kirjandusega varustamisele tehakse lõpp
Peale Teise maailmasõja lõppu hakkasime jälle posti teel Vahitorne saama, kuid lõpuks ei jõudnud need enam kohale. Siis ühel õhtul kell kümme kutsuti mind salapolitseisse. „Meie kätte on jõudnud kreekakeelsed ajakirjad,” öeldi mulle, „ja me soovime, et te seletaksite, mida see kõik tähendab.”
„Ma ei oska kreeka keelt väga hästi,” ütlesin ma. „Mu naaber oskab paremini. Võib-olla saab tema teid aidata.”
„Ei, me tahame, et teie seda selgitaksite,” ütles ohvitser ja võttis välja mõned kreekakeelsed Vahitornid.
„Oo, need on minu omad!” hüüatasin. „Loomulikult ma selgitan teile. Need ajakirjad tulevad New Yorgist Brooklynist. Seal asub Jehoova tunnistajate ülemaailmne keskus. Mina olen Jehoova tunnistaja. Tundub, et nad on eksinud aadressiga. Need ajakirjad oleks pidanud saadetama mulle, mitte teile.”
Nad ei andnud mulle ajakirju ning sellest ajast alates kuni aastani 1991, rohkem kui 40 aastat, ei saanud me Albaanias üldse piiblilist kirjandust. Jätkasime kõigi nende aastate keskel kuulutamist, kasutades selleks vaid Piiblit. Aastal 1949 oli vangis umbes 20 Jehoova tunnistajat; mõned neist olid vangi mõistetud viieks aastaks.
Raskused suurenevad
Inimesed pidid 1950-ndatel aastatel kandma endaga kaasas dokumenti, mis näitas, et nad toetavad sõjaväge. Jehoova tunnistajad aga keeldusid sellist dokumenti kandmast. Seetõttu istusime koos vend Kominoga veel kaks kuud vanglas.
Selle aja jooksul, kui riik lubas mõningatel religioonidel veel tegutseda, oli ka meil mingil määral vabadust. Kuid aastal 1967 keelustati kõik religioonid ja ametlikult sai Albaaniast täiesti ateistlik riik. Jehoova tunnistajad püüdsid küll koosolekuid edasi pidada, kuid see muutus üha raskemaks. Mõned meist õmblesid oma jaki voodri sisse erilise tasku, kuhu sai peita väikese Piibli. Nii saime minna välja põllule seda lugema.
Mõned Tirana Jehoova tunnistajad tabati Piiblit lugemast ja kolm neist saadeti viieks aastaks kaugele töölaagrisse. Selle tagajärjel kannatasid nende perekonnad. Meid, kes me elasime väikestes eraldiasuvates külades, ei peetud eriti ohtlikeks, seetõttu meid ära ei saadetud. Kuid meie neutraalsus viis selleni, et meie nimed kustutati toidusaajate nimekirjast. Seetõttu oli elu tõesti raske. Peale kõige suri meil veel kaks last. Kuid me ei tundnud endid kunagi Jehoova poolt hüljatuna.
Kogu Albaanias oli võtnud võimust hirm. Kõiki jälgiti ja salapolitsei kirjutas raporteid igaühest, kes julges välja tulla mõtetega, mis erinesid valitseva partei omadest. Seega olime oma tööst kirjaliku aruandmisega väga ettevaatlikud. Vaimse julgustuse saamiseks võisime koguneda mitte rohkem kui kahe- või kolmekaupa. Kuulutamist ei jätnud me aga kunagi.
Et vendade hulgas segadust tekitada, levitas salapolitsei kuulujuttu, et üks Tiranas hästi tuntud Jehoova tunnistaja on nuhk. See põhjustas mõnede hulgas usaldamatust ja lõhkus teatud määral meie ühtsust. Kuna meil puudus igasugune ajakohane piibliline kirjandus ning meil polnud mingisugust kontakti Jehoova nähtava organisatsiooniga, haaras mõningaid hirm.
Kõigele lisaks levitasid võimud kuuldusi, et Spiro Vruho, kes oli Albaanias lugupeetud kogudusevanem, on sooritanud enesetapu. „Näete nüüd,” ütlesid nad, „isegi Vruho andis alla.” Hiljem selgus, et vend Vruho oli tegelikult hoopis mõrvatud.
Aastal 1975 jäime koos Argjiro ja pojaga mõneks kuuks Tiranasse. Valimiste ajal käisid linnavõimud meile survet avaldamas, ähvardades: „Kui te ei lähe hääletama, jätame teie poja tööta!”
„Minu poeg on oma tööd teinud juba 25 aastat,” väitsin ma. „Teil on tema ja ta pere kohta täielikud isiklikud andmed. Mina ei ole hääletanud juba üle 40 aasta. See informatsioon on tavaliselt isiklikes andmetes olemas. Kui aga pole, siis on teie andmed korrast ära. Kui see info aga on teie andmetes olemas, siis olete olnud oma parteile ebalojaalsed, sest olete lubanud mu pojal niikaua aastaid töötada.” Selle peale ütlesid võimud meile, et kui pöördume tagasi Mbreshtani, siis nad seda küsimust enam üles ei tõsta.
Dramaatilised muutused
Aastal 1983 kolisime Mbreshtanist Laçi linna. Mõne aja pärast, aastal 1985, diktaator suri. Ta oli valitsenud 1946. aastast alates, mil olid esimesed kohustuslikud valimised. Lõpuks võeti maha tema kuju, mis kõrgus Tirana peaväljakul, ja ka Stalini kuju.
Nende aastakümnete kestel, mil meie tegevus oli keelustatud, koheldi paljusid Jehoova tunnistajaid väga toorelt ja mõned isegi tapeti. Üks mees rääkis tänaval mõnedele Jehoova tunnistajatele: „Kommunistide ajal hülgasid kõik Jumala. Ainult Jehoova tunnistajad jäid katsumustest ja raskustest hoolimata talle ustavaks.”
Peale seda kui meile kingiti rohkem vabadust, esitas 1991. aasta juunis üheksa Jehoova tunnistajat aruande oma kristlikust tegevusest. 1992. aasta juunis, kuu peale keelu tühistamist, osales kuulutustöös juba 56 inimest. Sama aasta kevadel olime tundnud ülisuurt rõõmu, kui Kristuse surma mälestusõhtul käis 325 inimest. Praeguseks on kuulutajate arv kasvanud juba üle 600 ning 1995. aasta 14. aprillil viibis Kristuse surma mälestusõhtul 3491 inimest. Mul on olnud kirjeldamatu rõõm näha, kuidas viimaste aastate jooksul on meie kogudustele nii palju noori lisandunud.
Argjiro on jäänud Jehoovale ja mulle ustavaks kõigi nende paljude aastate kestel. Sel ajal kui mina olin vangis või kuulutustööreisidel, hoolitses tema kannatlikult ja kurtmata meie perekonna eest. Aastal 1993 ristiti üks meie poeg koos oma naisega. See tegi meid väga õnnelikuks.
Ainult Jumala Kuningriigi eest
Ma olen ülirõõmus, nähes Jehoova organisatsiooni Albaanias nii ühtsena ja vaimselt õitsemas. Mul on samasugune tunne nagu eakal Siimeonil Jeruusalemmas, keda enne surma õnnistati hinnalise eesõigusega näha kauaoodatud Messiat (Luuka 2:30, 31). Kui minult nüüd küsitakse, millist valitsusvormi ma eelistan, ütlen ma: „Mina ei eelista ei kommunismi ega kapitalismi. Pole tähtis, kas maa kuulub rahvale või riigile. Valitsus ehitab teid, viib elektri kaugetesse küladesse ning tagab teatud korra. Kuid ainus lahendus kõigile probleemidele nii Albaanias kui kogu maailmas on Jehoova valitsus, tema taevane Kuningriik.”
Kuningriigi kuulutamine, mida Jumala sulased kõikjal maailmas teevad, ei ole inimeste töö. See on Jumala töö. Meie oleme tema sulased. Kuigi meil on olnud siin Albaanias palju raskusi ja me oleme olnud Jehoova nähtavast organisatsioonist kaua aega ära lõigatud, pole Jehoova meid kunagi hüljanud. Tema vaim on olnud alati meiega. Ta on juhatanud igat meie sammu. Seda olen ma näinud kogu oma elu.