Elulugu

Jehoova on andnud „üliväga suurt väge”

JUTUSTANUD HELEN MARKS

Oli 1986. aasta lämbe suvepäev. Ma olin ainukene inimene, kes ootas Euroopa ühe kõige unisema lennujaama varjualuses tollipunktis. See juhtus tol ajal äärmiselt isoleeritud totalitaarse riigi Albaania pealinnas Tiranas. Minu kohvris olid keelatud piiblilised väljaanded, mille olin salaja võtnud kaasa maale, mis oli kuulutanud end „esimeseks ateistlikuks riigiks maailmas”.

TUNDES ühtaegu ebakindlust ja ootusärevust, vaatasin pealt, kuidas relvastatud ametnik hakkab otsima läbi mu pagasit. Kui oleksin teinud või öelnud midagi kahtlast, oleks see mulle võinud tähendada riigist väljasaatmist, mind väljas ootavatele inimestele aga vanglat või sunnitöölaagrit. Õnneks suutsin ma ametnikus veidi sõbralikkust äratada, pakkudes talle närimiskummi ja küpsiseid. Aga kuidas olin mina, kuuekümnendates aastates naine, sattunud sellisesse olukorda? Miks olin ma valmis tooma ohvriks oma mugava elu ja riskima edendada kuningriigihuve ühes viimases marksismi-leninismi kantsis?

Põdur tütarlaps, kellel oli palju küsimusi

Kaks aastat pärast minu sündi aastal 1920 Ierapetra linnas (Kreeta) suri mu isa kopsupõletikku. Meie ema oli vaene ja kirjaoskamatu. Olin meie pere neljast lapsest noorim ja kuna ma põdesin kollatõbe, olin ma kahvatu ning põdur. Naabrid soovitasid emal pühendada oma tähelepanu ja vähesed ressursid oma kolmele tervele lapsele ning lasta mul ära surra. Ma olen õnnelik, et ema ei võtnud seda nõuannet kuulda.

Tagamaks seda, et meie isa hing tõesti taevas puhkaks, käis ema tihti surnuaias ning kasutas tavapäraselt õigeusu preestri teenuseid. Peab aga ütlema, et need teenused ei olnud odavad. Mul on siiani meeles üks kärekülm jõulupäev, kui tulime emaga surnuaiast, mina jalgu lohistades tema käekõrval. Olime äsja andnud preestrile ära oma viimase raha. Pärast seda, kui ema oli keetnud meile juurvilja, läks ta teise tuppa puhkama, kõht tühi ning palgeil meeleheitepisarad. Mõni aeg hiljem kogusin oma julguse kokku, et minna preestri käest küsima, miks isa ära suri ja miks peab mu vaene ema preestrile raha maksma? Ta vastas mulle häbenemisi sosistades: „Jumal võttis ta ära. Elu on juba kord selline. Küll sa sellest üle saad!”

Oli raske sobitada tema vastust kokku Meie Isa palvega, mida ma olin koolis õppinud. Mul on ikka veel meeles selle kaunid ja tähendusrikkad avasõnad: „Meie Isa, kes oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi; sinu riik tulgu; sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal” (Matteuse 6:9, 10). Kui Jumala eesmärk oli, et tema tahe täituks maa peal, siis miks me pidime nii palju kannatama?

See küsimus sai mulle peagu selgeks, kui 1929. aastal külastas meie kodu Emmanuel Lionoudakis, üks Jehoova tunnistajate täisajaline kuulutaja.a Kui mu ema küsis Emmanuelilt, mida ta soovib, ei vastanud see sõnagi, vaid ulatas emale oma tunnistuskaardi. Ema andis selle kaardi mulle lugeda. Kuna ma olin alles üheksa-aastane, ei saanud ma sellest suurt aru. Pidades meid külastavat jutlustajat tummaks, vastas mu ema: „Vaesekene! Sina ei saa rääkida ja mina ei oska lugeda.” Seejärel juhatas ema ta lahkelt ukse juurde.

Mõni aasta hiljem sain ma oma küsimusele lõpliku vastuse. Minu vanem vend Emmanuel Paterakis sai selleltsamalt täisajaliselt teenijalt Jehoova tunnistajate välja antud brošüüri „Kus viibivad surnud?”.b Seda lugedes tundsin ma kergendust, saades teada, et Jumal ei olnud mu isa ära võtnud. Ma mõistsin, et surm on inimese ebatäiuslikkuse tagajärg ja et mu isa ootab ülesäratamist maapealsesse paradiisi.

„See raamat on su hukka saatnud!”

Piibli tõde avas meie silmad. Me leidsime ühe vana Piibli, mis oli kuulunud meie isale, ja hakkasime seda kamina juures küünlavalgel sageli uurima. Kuna ma olin meie naabruskonnas ainuke neiu, kes Piibli vastu huvi ilmutas, ei kaasatud mind väikese kohaliku tunnistajategrupi tegevusse. Seetõttu uskusin ma mõnda aega siiralt, küll mitte õigesti, et see on vaid meeste religioon.

Mind innustas venna entusiastlik osalemine kuulutustöös. Ei läinud kaua, kui politsei hakkas meie pere vastu huvi tundma, külastades meid järjekindlalt nii päeval kui öösel suvalisel kellaajal, et otsida Emmanueli ja kirjandust. Ma mäletan ehedalt seda, kui preester tuli meid veenma, et me pöörduksime tagasi kiriku rüppe. Kui Emmanuel näitas talle Piiblist, et Jumala nimi on Jehoova, haaras preester Piibli enda kätte ja karjus: „See raamat on su hukka saatnud!”

Kui Emmanuel keeldus 1940. aastal sõjaväeteenistusest, ta arreteeriti ja saadeti Albaania rindele. Me kaotasime temaga kontakti ja arvasime, et ta on surnud. Kuid kaks aastat hiljem saime temalt ootamatult kirja, mis oli saadetud vanglast. Ta oli elu ja tervise juures! Oma kirjas tsiteeris ta ühte piiblikohta, mis on sellest ajast peale sööbinud mu mällu: „Sest Jehoova silmad uitavad kogu maal, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad tema poole” (2. Ajaraamat 16:9). Kui väga me vajasime seda julgustust!

Vangis olles avanes Emmanuelile võimalus paluda vendi mind külastada. Kohe hakati organiseerima salajasi kristlikke koosolekuid ühes talus linnast väljas. Meil ei olnud aimugi, et meid jälgitakse. Ühel pühapäeval piirasid relvastatud politseinikud meid sisse. Nad toppisid meid lahtise kastiga veoautosse ja sõidutasid läbi linna. Mu kõrvus kõlavad veelgi inimeste mõnitused ja sõim, kuid Jehoova andis meile oma vaimu kaudu sisemise rahu.

Meid viidi üle teise linna, kus meid heideti väga pimedatesse ja räpastesse vangikongidesse. Minu kongi tualetiks oli lahtine ämber, mida tühjendati kord päevas. Kuna mind peeti selle grupi „õpetajaks”, mõisteti mulle 8-kuuline vanglakaristus. Üks vend aga, kes ka oli seal vangis, leppis oma advokaadiga kokku, et see hakkab meid kaitsma, ning ta suutiski saavutada kohtus meie vabastamise.

Uue elu algus

Kui Emmanuel vanglast vabastati, hakkas ta reisiva ülevaatajana külastama Ateenas asuvaid kogudusi. Mina kolisin sinna 1947. aastal. Lõpuks ometi sain ma kokku suure hulga tunnistajatega – mitte ainult meeste, vaid ka naiste ja lastega. Juulis 1947 sain ma viimaks sümboliseerida veeristimisega oma pühendumist Jehoovale. Ma unistasin sageli misjonäriks saamisest ja hakkasin õppima õhtukoolis inglise keelt. Pioneer sai minust aastal 1950. Ema asus minu juurde elama ja ka tema võttis Piibli tõe omaks. Ta oli ustav Jehoova tunnistaja oma surmani 34 aastat hiljem.

Samal aastal kohtasin ma John Marksi, kes oli Ühendriikidest pärit lugupeetud ja vaimne inimene. John oli sündinud Lõuna-Albaanias. Peale Ühendriikidesse immigreerumist sai temast Jehoova tunnistaja. 1950. aastal taotles ta Kreekas viisat Albaaniasse, mis oli tollal suletud riik, kus valitses äärmuslik kommunistlik režiim. Ehkki John ei olnud kohtunud oma perega 1936. aastast peale, ei lubatud teda Albaaniasse. Mind liigutas tema tuline innukus Jehoova teenistuses ja tema sügav armastus vennaskonna vastu. Me abiellusime 3. aprillil 1953. Seejärel kolisin ma temaga uude koju New Jerseysse (Ameerika Ühendriigid).

Selleks et endid ära elatada, samal ajal kui me täisajaliselt kuulutasime, oli meil Johniga väike äri New Jersey rannikul, kus me valmistasime kaluritele hommikusööki. Me töötasime ainult suvekuudel hommikukoidust kella üheksani. Hoides oma elu lihtsana ja pidades esmatähtsaks vaimset tegevust, oli meil hea võimalus pühendada suurem osa ajast kuulutustööle. Aastate jooksul paluti meil kolida mitmesse linna, kus vajadus kuulutajate järele oli suurem. Jehoova toetusel abistasime seal huvitatuid, moodustasime kogudusi ja aitasime ehitada kuningriigisaale.

Abistame puudustkannatavaid vendi

Varsti aga avanes meile uus huvitav tegutsemisvõimalus. Vastutavad vennad soovisid luua sidemeid kaaskristlastega, kes elasid Balkanimaades, kus meie tegevus oli keelu all. Aastaid olid nende riikide Jehoova tunnistajad olnud lõigatud ära rahvusvahelisest vennaskonnast – vaimset toitu said nad vaid vähesel määral või üldse mitte ja neil tuli taluda teravat vastuseisu. Enamik neist elas pideva järelevalve all ja mitu neist istus vangis või olid sunnitöölaagris. Nad vajasid hädasti piiblilisi väljaandeid, juhatust ja julgustust. Näiteks saime Albaaniast ühe kodeeritud sõnumi, kus oli kirjas: „Palvetage Issanda poole meie eest. Kirjandust konfiskeeritakse ühes majas teise järel. Nad ei luba meil uurida. Kolm venda on vangistatud”.

Niisiis alustasime 1960. aasta novembris kuuekuulist reisi, et külastada mõnda riiki neist. Oli ilmselge, et me vajame oma missiooni õnnestumiseks „üliväga suurt väge”, Jumalalt saadavat julgust, vaprust ja leidlikkust (2. Korintlastele 4:7). Meie esmaseks sihtpunktiks sai Albaania. Ostsime Pariisis endale auto ja asusime teele. Jõudnud Rooma, õnnestus ainult Johnil saada Albaania viisa. Mina pidin jääma teda ootama Ateenasse (Kreeka).

John läks Albaaniasse 1961. aasta veebruari lõpus ja oli seal märtsi lõpuni. Tiranas kohtus ta 30 vennaga. Kui rõõmsad nad olid, kui nad said hädavajalikku kirjandust ja julgustust! Kahekümne nelja aasta jooksul ei olnud keegi väljastpoolt riiki neid külastanud.

Johni liigutas väga nende vendade laitmatus ja vastupidavus. Ta kuulis, et mitu venda oli kaotanud oma töö ja istus vangis selle pärast, et nad polnud võtnud osa kommunistliku riigi üritustest. Iseäranis puudutas teda see, kui kaks kaheksakümnendates aastates venda annetasid talle kuulutustöö tarbeks umbes 100 dollarit. Nad olid seda raha aastaid kokku hoidnud oma kasinast riiklikust pensionist.

Johni külaskäigu viimane päev, 1961. aasta 30. märts, langes kokku Jeesuse surma mälestusõhtuga. John pidas 37 kuulajale mälestusõhtu kõne. Kõne lõppedes juhatasid vennad Johni kiiresti tagauksest välja ja sõidutasid ta Durrësi sadamasse, kus ta astus Türgi kaubalaevale, mis suundus Pireusesse (Kreeka).

Ma olin õnnelik, nähes teda saabumas tagasi elusa ja tervena. Nüüd võisime jätkata oma ohtlikku reisi. Meie tee viis läbi veel kolme Balkanimaa, kus meie töö oli keelustatud; see oli riskantne ettevõtmine, kuna meil oli kaasas piibliline kirjandus, kirjutusmasinad ja muud varustust. Meil oli eesõigus kohtuda mõnede väga ustavate vendade ja õdedega, kes olid Jehoova nimel valmis riskeerima oma töökoha, vabaduse ja isegi eluga. Meid innustas nende agarus ja sügav armastus. Samuti avaldas meile sügavat muljet see, kuidas Jehoova annab „üliväga suure väe”.

Me pöördusime tagasi Ühendriikidesse, olles edukalt lõpetanud oma reisi. Järgnevatel aastatel püüdsime jätkuvalt leida eri viise, kuidas saata kirjandust Albaaniasse ja hankida aruandeid vendade tegevuse kohta.

Teekondadel sagedasti hädaohus

Aastad möödusid ja Johni surm aastal 1981, kui ta oli 76-aastane, jättis mind üksinda. Mu õetütar Evangelia ja ta abikaasa George Orphanides võtsid mind lahkelt enda juurde elama ja on sellest päevast peale pakkunud mulle hinnalist emotsionaalset ja praktilist abi. Ka nemad olid kogenud Jehoova tuge, kui nad teenisid keeluajal Sudaanis.c

Taas kord oli tarvis üritada luua kontakt meie Albaania vendadega. Kuna mu abikaasa sugulased elasid seal, küsiti minult, kas ma oleksin valmis reisima sinna riiki. Muidugi olin ma nõus!

Peale kuid kestnud visasid pingutusi sain ma 1986. aasta maikuus Ateena Albaania saatkonnast endale viisa. Saatkonna töötajad hoiatasid mind tõsiselt, et kui midagi peaks juhtuma, ei ole mul mõtet loota välismaailma abile. Reisikonsultant, kellele ma tegin teatavaks oma soovi osta lennupilet Albaaniasse, jäi hämmastusest sõnatuks. Laskmata end hirmul peatada, olin ma peagi kord nädalas Ateena ja Tirana vahet kurseeriva lennuki pardal. Peale minu oli lennukis ainult kolm eakat albaanlast, kes olid käinud Ateenas meditsiinilistel põhjustel.

Kohe kui lennuk maandus, juhatati mind tühja varjualusesse, kus asus tollipunkt. Kuigi mu abikaasa vend ja õde ei olnud Jehoova tunnistajad, olid nad nõus aitama mul luua kontakti mõne kohaliku vennaga. Seaduse järgi lasus neil kohustus teavitada võimuorganeid minu tulekust. Selle tagajärjel olin ma politsei pingsa järelevalve all. Seetõttu soovitasid mu sugulased mul olla nende pool, kuniks nad otsivad üles Tiranas elavad kaks venda ja toovad nad minu juurde.

Sel ajal teati kogu Albaanias olevat ainult üheksa pühendunud venda. Aastad keelu all, tagakiusamine ja range järelevalve oli teinud nad väga ettevaatlikuks. Nende näkku olid uuristunud sügavad vaod. Kui olin võitnud nende kahe venna usalduse, küsis üks neist kohe: „Kus on „Vahitornid”?” Aastaid oli nende käsutuses olnud vaid kaks vanemat raamatut – neil polnud isegi mitte Piiblit.

Nad rääkisid pikalt, milliseid julmi meetmeid see režiim nende kallal on rakendanud. Ka mainisid nad ühte kallist venda, kes otsustas jääda lähenevate valimiste ajal poliitiliselt neutraalseks. Kuna riik kontrollis kõike, oleks selle tagajärjel tema pere jäänud oma toidunormist täiesti ilma. Tema abielus lapsed ja nende pered oleks kõik saadetud vanglasse, olgugi et neil ei olnud mingit pistmist isa usuliste tõekspidamistega. Vendadele jutustati, kuidas selle venna pere hirmunud liikmed tapsid ta ööl enne valimisi ja viskasid ta surnukeha kaevu, hiljem aga väitsid, et ta ise oli hakanud kartma ja teinud enesetapu.

Nende kaaskristlaste seas valitsev vaesus oli südantlõhestav. Ent kui ma tahtsin igaühele neist anda 20-dollarilise rahatähe, keeldusid nad sellest, öeldes: „Me tahame ainult vaimset toitu.” Need armsad vennad olid aastakümneid elanud totalitaarrežiimi all, mis oli edukalt koolitanud valdava osa rahvast ateistideks. Kuid nende usk ja kindlameelsus oli sama tugev nagu tunnistajatel kõikjal mujal. Kui ma kaks nädalat hiljem lahkusin Albaaniast, oli minu jaoks muutunud väga reaalseks Jehoova võime anda „üliväga suurt väge” isegi sellises raskes olukorras.

Mul avanes võimalus reisida Albaaniasse veel aastatel 1989 ja 1991. Koos sõna- ja usuvabaduse järkjärgulise laienemisega sel maal kasvas kiiresti ka Jehoova kummardajate arv. Käputäiest pühendunud kristlastest, kes olid seal 1986. aastal, on nüüdseks kasvanud välja rohkem kui 2200 aktiivset kuulutajat, nende hulgas mu abikaasa õde Melpo. Kas pole ilmne, et Jehoova on õnnistanud seda ustavat gruppi?

Jehoova jõul olen elanud rahuldustpakkuvat elu

Kui ma vaatan ajas tagasi, võin olla rahul, et meie töö Johniga pole olnud asjatu. Rakendasime oma noorusjõudu kõige kasulikumal moel. Meie täisajaline teenistus on olnud kaugelt enam väärt kui mis tahes muu karjäär, mida oleksime võinud taotleda. Mul on heameel paljude kallite inimeste üle, kellel me saime aidata Piibli tõde tundma õppida. Olles nüüd juba kõrges eas, võin ma kogu südamest innustada nooremaid ’mõtlema oma Loojale oma nooruspäevil’ (Koguja 12:1).

Olgugi et olen juba 81 aastat vana, suudan ma siiski teenida hea sõnumi täisajalise kuulutajana. Ma tõusen varahommikul ja annan inimestele tunnistust bussipeatustes, parkimisplatsidel, tänaval, kauplustes ja parkides. Kuigi vanusega kaasnevad hädad teevad mu elu raskeks, pakuvad mu armsad vaimsed vennad ja õed – minu suur vaimne perekond –, aga ka mu õetütre pere, mulle tõelist tuge. Ennekõike olen ma aga saanud tunda „üliväga suurt väge, mis on Jumala poolt ja mitte meist” (2. Korintlastele 4:7).

[Allmärkused]

[Pilt lk 25]

Ülal: John (vasakult äärmine), mina (keskel) oma venna Emmanueliga (minust vasakul) ja emaga (Emmanuelist vasakul) koos mõnede Ateena Peeteli pere liikmetega aastal 1950

[Pilt lk 25]

Vasakul: Johniga meie äri ees New Jersey rannikul aastal 1956

[Pilt lk 26]

Piirkonnakonvent Albaanias Tiranas aastal 1995

[Pilt lk 26]

Aastal 1996 valminud Peeteli hooned Albaanias Tiranas

[Pilt lk 26]

Ülal: artikkel 1940. aasta „Vahitornist”, mis tõlgiti salaja albaania keelde

[Pilt lk 26]

Koos õetütre Evangelia Orfanidise (paremal) ja tema abikaasa Georgega