Lugejate küsimusi

Jeesus ütles: „Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud; kellele te iganes patud kinnitate, neile on need kinnitatud!” Kas need sõnad tähendavad, et kristlased saavad patte andeks anda?

Pühakirja põhjal ei saa järeldada, et kristlastele üldiselt või siis ametisse määratud kogudusevanematele oleks Jumala poolt antud autoriteet patte andeks anda. Ometi näitab Jeesuse ütlus oma jüngritele tekstis Johannese 20:23, mis on tsiteeritud ülal, et Jumal andis apostlitele selles suhtes erilised võimed. Ja seda Jeesuse poolt öeldut võib seostada sellega, mida ta ütles taevas tehtavate otsuste kohta tekstis Matteuse 18:18.

Kristlased võivad anda andeks mõningaid süütegusid kooskõlas apostel Pauluse nõuandega, mis on kirjas Efeslastele 4:32: „Olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud.” Paulus räägib siin kristlaste omavahelistest isiklikest probleemidest, nagu näiteks mõtlematult öeldud sõnad. Nad peaksid püüdma need probleemid lahendada ja üksteisele andeks anda. Tuleta meelde Jeesuse sõnu: „Kui sa oma andi tood altarile ja seal meenub sulle, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and sinna altari ette ja mine lepi enne oma vennaga ja siis tule ja too oma and” (Matteuse 5:23, 24; 1. Peetruse 4:8).

Kuid Johannese 20:23 kontekst näitab seda, et Jeesus viitas palju tõsisematele pattudele, nagu sellele osutavad teisedki asjad, mida ta siis sellele konkreetsele kuulajaskonnale ütles. Vaadakem, miks.

Päeval, mil Jeesus üles äratati, ilmus ta Jeruusalemmas jüngritele ühes toas, mille uksed olid lukus. Aruanne ütleb: „Jeesus ütles nüüd taas neile: ’Rahu olgu teile! Nõnda nagu minu Isa on mind läkitanud, nõnda läkitan ka mina teid!’ Ja kui ta seda oli öelnud, puhus ta nende peale ja ütles neile: ’Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud; kellele te iganes patud kinnitate, neile on need kinnitatud!’ ” (Johannese 20:21—23).

Arvatavasti olid need jüngrid, keda mainiti, peamiselt ustavad apostlid. (Võrdle salmiga 24.) Puhudes nende peale ja öeldes: „Võtke vastu Püha Vaim”, andis Jeesus neile sümboolselt teada, et varsti valatakse nende peale välja püha vaim. Jeesus jätkas, öeldes, et neile antakse autoriteet patte andeks anda. On täiesti mõistlik arvata, et tema kaks ütlust on omavahel seotud, üks juhatab sisse teise.

Nelipühapäeval, viiskümmend päeva pärast ülestõusmist, valas Jeesus välja püha vaimu. Mis oli selle tulemus? Esiteks, need, kes said vaimu, sündisid uuesti Jumala vaimseteks lasteks, kellel on lootus olla taevas Kristuse kaasvalitsejad (Johannese 3:3—5; Roomlastele 8:15—17; 2. Korintlastele 1:22). Aga vaimu väljavalamisega saadeti korda midagi enamat. Mõnedele, kes said vaimu, anti imepäraseid võimeid. Tänu neile võimetele võisid mõned rääkida võõrastes keeltes, mida nad ei tundnud. Teised võisid prohvetlikult ennustada. Kolmandad aga võisid haigeid terveks teha või surnuid ellu äratada (1. Korintlastele 12:4—11).

Kuna Jeesuse sõnad tekstis Johannese 20:22 osutasid püha vaimu väljavalamisele jüngrite peale, võivad tema sõnad seoses pattude andeksandmisega tähendada seda, et Jumal andis apostlitele selle vaimu tegevuse kaudu ainulaadse autoriteedi pattusid andestada või kinnitada. (Vaata 1949. aasta 1. märtsi Vahitorni, lehekülg 78, inglise keeles.)

Piibel ei anna meile täielikku aruannet igast korrast, mil apostlid seda autoriteeti kasutasid, ega ole sinna kirja pandud igat juhtumit, kus nad kasutasid keeltega rääkimise, prohvetlikult ennustamise või tervekstegemise imepärast andi (2. Korintlastele 12:12; Galaatlastele 3:5; Heebrealastele 2:4).

Üks juhtum, mis oli seotud apostelliku autoriteediga pattusid andestada või kinnitada, puudutas Ananiast ja Safiirat, kes rääkisid valet vaimule. Peetrus, kes kuulis Jeesuse sõnu, mida loeme tekstist Johannese 20:22, 23, paljastas Ananiase ja Safiira. Kõigepealt pöördus Peetrus Ananiase poole, kes suri kohapeal. Hiljem, kui sisse tuli Safiira, kes samuti valetas, kuulutas Peetrus talle kohtuotsuse. Peetrus ei andnud tema pattu andeks, vaid ütles: „Vaata, nende jalad, kes su mehe matsid, on ukse ees ja kannavad sindki välja!” Ka tema suri kohapeal (Apostlite teod 5:1—11).

Sel juhtumil kasutas apostel Peetrus erilist autoriteeti, väljendamaks kindlalt patu kinnitamist, imepärast teadmist, et Jumal ei anna Ananiase ja Safiira pattu andeks. Apostlitel näis olevat ka üliinimlik mõistmine seoses juhtumitega, mille puhul nad olid kindlad, et patud on Kristuse ohvri alusel andestatud. Seega võisid need vaimu väe abil tegutsevad apostlid kuulutada pattude andestamist või kinnitamist.a

See ei tähenda, et kõigil tolle aja vaimuga võitud kogudusevanematel oli selline imepärane autoriteet. Me võime seda näha sellest, mida apostel Paulus ütles mehe kohta, kes eemaldati Korintose kogudusest. Paulus ei öelnud: „Ma andestan selle mehe patud” või isegi: „Ma tean, et selle mehe patud on taevas andeks antud, niisiis võtke ta tagasi.” Pigem rõhutas Paulus, et terve kogudus peaks tagasivõetud kristlasele andestama ja talle armastust osutama. Paulus lisas: „Aga kellele te midagi andeks annate, sellele ka mina annan andeks” (2. Korintlastele 2:5—11).

Kui see mees võeti kogudusse tagasi, võisid kõik kristlikud vennad ja õed anda andeks selles mõttes, et nad ei pidanud tema peale tehtu pärast salaviha. Kuid esiteks pidi ta kahetsema ja ta pidi tagasi võetama. Kuidas see võis toimuda?

On olemas tõsiseid patte, mida kogudusevanemad peavad käsitlema, nagu näiteks varastamine, valetamine või jäme ebamoraalsus. Nad püüavad selliseid patustajaid parandada ja noomida, ajendades neid kahetsema. Aga kui keegi sooritab tõsise patu ega kahetse, rakendavad need kogudusevanemad Jumala antud juhendit patustaja eemaldada (1. Korintlastele 5:1—5, 11—13). See, mida Jeesus ütles tekstis Johannese 20:23, ei kehti taoliste juhtumite puhul. Neil kogudusevanematel pole näiteks haigete füüsilise tervendamise või surnute ülesäratamise imepärast vaimuandi; need annid täitsid oma eesmärgi esimesel sajandil ja lõppesid siis (1. Korintlastele 13:8—10). Lisaks ei ole Jumal andnud tänapäeva kogudusevanematele autoriteeti andestada tõsiseid pahategusid selles mõttes, et nad kuulutaksid tõsise patustaja Jehoova silmis puhtaks. Selline andeksand peab põhinema lunastusohvril, mille põhjal võib ainult Jehoova andeks anda (Laul 32:5; Matteuse 6:9, 12; 1. Johannese 1:9).

Nagu ühe juhtumi puhul seoses mehega muistses Korintoses, tuleb jämedalt patustanu eemaldada, kui ta keeldub kahetsemast. Kui ta hiljem kahetseb ja ilmutab õigeid meeleparanduse tegusid, on Jumala andeksand võimalik (Apostlite teod 26:20). Sellises olukorras annab Pühakiri kogudusevanematele alust uskumiseks, et Jehoova on tõesti patustajale andestanud. Siis kui inimene on tagasi võetud, võivad kogudusevanemad aidata tal usus vaimselt tugevaks saada. Teised koguduseliikmed võivad andestada samal viisil, nagu Korintose kristlased andestasid eemaldatud mehele, kes võeti kogudusse tagasi.

Käsitledes sel viisil probleeme, ei kehtesta kogudusevanemad kohut mõistes omaenda mõõdupuid. Nad rakendavad Piibli põhimõtteid ja järgivad täpselt Pühakirjas toodud Jehoova toimimisviise. Järelikult, ükskõik kas kogudusevanemad andestavad või mitte, on see kooskõlas Jeesuse sõnadega tekstis Matteuse 18:18: „Tõesti ma ütlen teile, et mis te iganes maa peal seote, on ka taevas seotud, ja mis te iganes maa peal lahti päästate, on ka taevas lahti päästetud.” Nende teod peegeldavad lihtsalt Jehoova seisukohta, nagu see on esitatud Piiblis.

Niisiis pole see, mida Jeesus ütles tekstis Johannese 20:23, vastuolus ülejäänud Pühakirjaga, vaid see näitab, et apostlitel oli eriline autoriteet seoses andestamisega, mis on kooskõlas nende erilise rolliga kristliku koguduse algusajal.

[Allmärkus]