Hingel on parem lootus

ROOMA sõdurid polnud osanud seda oodata. Tormijooksuga Masada mägikindlusesse, juudi mässuliste viimasesse tugipunkti tungides olid nad valmis kohtama vaenlaste ägedat vastupanu, ootasid kostvat sõjahüüdeid, naiste ja laste karjeid. Selle asemel kuulsid nad vaid leekide raginat. Põlevat linnust läbi uurides said roomlased teada hirmuäratava tõe: nende vaenlased — umbes 960 inimest — olid juba surnud! Süstemaatiliselt olid juudi sõjamehed tapnud oma perekonnad ning seejärel üksteist. Viimane mees tegi iseendale otsa peale.a Mis tõukel see kohutav massimõrv ja enesetapp sooritati?

Nagu näitab tol ajal elanud ajaloolane Josephus, oli selle juures tähtis tegur usk hinge surematusse. Eleasar ben Jair, Masadas olnud selootide juht, olevat kõigepealt püüdnud veenda oma mehi selles, et enesetapp on auväärsem kui surm roomlaste käe läbi või nende orjaks langemine. Nähes neid kõhklemas, alustas ta pateetilist ilukõnet hinge kohta. Ta rääkis neile, et keha on vaid koorem, hinge vangikong. Edasi ütles ta: „Aga kui hing, vabastatuna kandamist, mis seda alla maa poole kisub ja millesse see on kapseldatud, pöördub tagasi oma paika, siis tegelikult saab sellele osaks õnnistatud vägi ja ilmlõpmatu jõud ning see jääb inimsilmadele niisama nähtamatuks kui Jumal ise.”

Milline oli vastukaja? Josephus annab teada, et kui Eleasar oli samas vaimus tükk aega heietanud, „katkestasid kõik kuulajad tema kõne ning asusid ohjeldamatu innuga tulistjalu asja kallale”. Josephus lisab: „Otsekui meeltesegaduses tormas igaüks minema, himustades teistest ette jõuda, .. neid oli vallanud nii vastupandamatu soov saata surma oma naised, lapsed ja iseendid.”

Sellest süngest näitest ilmneb, kui tugevasti võib õpetus hinge surematusest moonutada inimeste tavapärast vaadet surmale. Sellesse uskujatele on õpetatud, et surm ei ole inimese suurim vaenlane, vaid pelgalt värav, mis avab hingele võimaluse nautida kõrgemat olemasolu. Kuid miks need juudi seloodid seda uskusid? Paljud võivad arvata, et nende pühad kirjutised, Heebrea Kirjad, õpetavad, et inimeses on mõistuslik vaim, hing, mis pärast surma lahkub ja edasi elab. Kas see on tõesti nii?

Hing Heebrea Kirjades

Lühidalt öeldes ei. Otse Piibli esimeses raamatus, 1. Moosese raamatus, öeldakse meile, et hing ei ole midagi, mis inimesel on, vaid see, kes inimene on. Me võime lugeda esimese inimese Aadama loomise kohta: „Nõnda sai inimene elavaks hingeks” (1. Moosese 2:7, meie kursiiv). Siinkohal hingeks tõlgitud heebreakeelne sõna neʹfeš esineb Heebrea Kirjades tublisti üle 700 korra ja mitte kunagi ei kanna see endas mõtet inimese kehast sõltumatult elavast, mittemateriaalsest ja vaimsest osast. Otse vastupidi, hing on käegakatsutav, konkreetne, füüsiline.

Otsi järgnevalt toodud kirjakohad üles omaenda Piiblist: kõigis neis kasutatakse heebrea keeles sõna neʹfeš. Need kirjakohad näitavad selgelt, et hing võib riskida, olla ohus ja seda võidakse isegi varastada (5. Moosese 24:7; Kohtumõistjate 9:17; 1. Saamueli 19:11); see võib puudutada asju (Iiob 6:7); olla raudus (Laul 105:18); himustada süüa, olla paastust kurnatud, muutuda jõetuks nälja ja janu tõttu; jääda tõbiseks või isegi meelehärmist pisaraid valada (5. Moosese 12:20; Laul 35:13; 69:11; 106:15; 107:9; 119:28). Teiste sõnadega, kuna sinu hing oled sina ise, võib sinu hing kogeda kõike mida sinagi.b

Kas see siis tähendab, et hing võib päriselt surra? Jah tähendab. Heebrea Kirjades ei räägita kaugeltki mitte sellest, et inimhinged on surematud, vaid hoopis sellest, et hing „kaotatakse” ehk hukatakse väärteo eest, et see lüüakse surnuks, mõrvatakse, hävitatakse ja rebitakse puruks (2. Moosese 31:14; 5. Moosese 19:6, NW; 22:26, NW; Laul 7:3). „Hing, kes teeb pattu, peab surema!” ütleb Hesekiel 18:4. On selge, et surm tabab kõiki inimhingi, kuna kõik me teeme pattu (Laul 51:7). Esimesele inimesele Aadamale öeldi, et karistus patustamise eest on surm, mitte üleminek vaimumaailma ega surematuse saavutamine (1. Moosese 2:17). Ja kui ta patustas, kuulutati tema üle kohtuotsus: „Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1. Moosese 3:19). Kui Aadam ja Eeva surid, said neist lihtsalt ’surnud hinged’, millele Piibel sageli viitab (4. Moosese 5:2; 6:6; NW).

Pole ime, et „The Encyclopedia Americana” ütleb hinge kohta Heebrea Kirjades: „Vana Testamendi käsitluses on inimene üks tervik, mitte hinge ja keha ühendus.” Seal lisatakse: „Nefeš’it .. ei kujutata kunagi kehast sõltumatuna tegutsemas.”

Mida ustavad juudid niisiis surma kohta arvasid? Lihtsalt öeldes uskusid nad, et surm on elu vastand. Laul 146:4 ütleb, mis juhtub siis, kui vaim ehk elujõud inimesest välja läheb: „Kui tema vaim väljub, siis ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted!”c Samuti kirjutas kuningas Saalomon, et „surnud ei tea enam midagi” (Koguja 9:5).

Miks siis olid paljud esimese sajandi juudid, nagu Masada seloodid, hinge surematuses niivõrd veendunud?

Kreeka mõju

Juudid ei tulnud sellele mõttele mitte Piibli põhjal, vaid kreeklaste mõjutusel. Nähtavasti tungis see idee seitsmenda ja viienda sajandi vahel e.m.a. müstilistest kreeka usukultustest kreeka filosoofiasse. Käsitus surmajärgsest elust, kus kurjadele hingedele saab osaks piinarikas karistus, oli juba kaua leidnud suurt poolehoidu ning see kinnitas laialt kanda. Filosoofid väitlesid alatasa hinge täpse olemuse üle. Homeros väitis, et hing lendab kuuldava surina, sirina või kahina saatel surma hetkel minema. Epikuros ütles, et hingel on oma kaal ning järelikult kujutab see endast lõpmatult väikest keha.d

Ent vahest kõige silmapaistvam surematu hinge pooldaja oli neljandal sajandil e.m.a. elanud kreeka filosoof Platon. See, kuidas ta kirjeldab oma õpetaja Sokratese surma, peegeldab üsnagi samasuguseid veendumusi, kui oli sajandeid hiljem elanud Masada selootidel. Nagu õpetlane Oscar Cullmann ütleb, „näitab Platon meile, et Sokrates sureb täielikus rahus ja meelekindluses. Sokratese surm on kaunis surm. Miski ei viita surma õudusele. Sokrates ei karda surma, kuna tegelikult vabastab see meid kehast. [—] Surm on hinge suur sõber. Nii ta õpetas, ja nõnda, imelises kooskõlas oma õpetusega, ta ka sureb”.

Tõenäoliselt hakkas see õpetus kreeklastelt juutide õpetusse imbuma Makabeide ajal teisel sajandil enne Kristust. Josephuse sõnul võtsid variserid ja esseenid — mõjukad juudi usurühmitused — selle õpetuse omaks esimesel sajandil m.a.j. Osa luulest, mis arvatakse kuuluvat tollesse aega, väljendab sedasama uskumust.

Kuidas aga oli lugu Jeesuse Kristusega? Kas tema ja ta järelkäijad õpetasid samuti seda kreeka usundist ülevõetud ideed?

Hing algkristlaste käsituses

Esimese sajandi kristlased ei käsitanud hinge samamoodi kui kreeklased. Mõtle näiteks Jeesuse sõbra Laatsaruse surmale. Kui Laatsarusel oleks olnud surematu hing, mis vaba ja õnnelikuna surma hetkel minema oleks lennanud, siis kas poleks Johannese 11. peatüki jutustus olnud sootuks teistsugune? Kui Laatsarus oleks olnud elus ja terve ning täie teadvuse juures taevas, oleks Jeesus seda kindlasti oma järelkäijatele öelnud; kuid Jeesus ütles hoopis kooskõlas Heebrea Kirjadega, et Laatsarus magab, et ta on teadvuseta (salm 11). Kui Jeesuse sõber oleks nautinud imepärast uut elu, oleks Jeesus kindlasti selle üle rõõmustanud; selle asemel aga näeme Jeesust tema surma pärast nutmas (salm 35). Kui Laatsaruse hing oleks olnud taevas õndsat surematust nautlemas, ei oleks Jeesus kindlasti olnud nii julm, et äratada ta taas üles lihtsalt selleks, et ta veel mõned aastad ebatäiusliku füüsilise keha „vangistuses” haigete ja surelike inimeste keskel võiks veeta.

Kas Laatsarus pöördus surmast tagasi lennukate lugudega oma imelisest neljast päevast vaba, maisest kestast pääsenud vaimolevusena? Ei pöördunud. Hinge surematusse uskujad ütlevad seepeale, et see oli nõnda sellepärast, et tal polnud lihtsalt sõnu oma imetabase kogemuse kirjeldamiseks. Kuid see väide pole veenev: kas poleks Laatsarus öelnud omastele kasvõi nii paljugi, et see, mis ta koges, on liiga imeline, et seda sõnades väljendada? Kuid Laatsarus ei öelnud mitte midagi selle kohta, mis ta surnuna koges. Mõtle ometi — mitte ühtegi sõna teemal, mille vastu inimesed tunnevad suuremat uudishimu kui ühegi teise teema vastu: mis on surm! Seda vaikust võib seletada ainult ühel viisil. Sellest ei olnudki midagi rääkida. Surnud lamavad teadvusetult surmaunes.

Niisiis, kas Piibel näitab, et surm on hinge sõber, kõigest üleminekuprotsess eri olemasoluvormide vahel? Sugugi mitte! Tõelistele kristlastele, nagu apostel Paulus, polnud surm kaugeltki sõber, vaid „viimne vaenlane” (1. Korintlastele 15:26). Kristlased ei pea surma loomulikuks, vaid kohutavaks ja ebaloomulikuks, kuna see on Jumala vastu patustamise ja mässamise otsene tagajärg (Roomlastele 5:12; 6:23). See ei olnud osa Jumala esialgsest eesmärgist inimkonna suhtes.

Kuid mis puutub hinge suremisse, siis pole tõelised kristlased mitte ilma lootuseta. Laatsaruse ülesäratamine on üks neist paljudest Piibli jutustustest, mis näitavad ilmekalt, et tõeline, Pühakirjal põhinev lootus surnud hingedele on ülestõusmine. Piibel räägib meile kahesugusest ülestõusmisest. Valdaval enamikul surmaunne suikunud inimestel, nii õiglastel kui ebaõiglastel, on lootus, et nad äratatakse üles igaveseks eluks paradiisis siinsamas maa peal (Luuka 23:43; Johannese 5:28, 29; Apostlite teod 24:15). Väike hulk inimesi, kellele Jeesus viitas kui oma „pisukesele karjukesele”, äratatakse eluks surematute vaimolevustena taevas. See rühm, kelle hulka kuuluvad ka Kristuse apostlid, valitseb koos Kristuse Jeesusega inimkonna üle ning viib selle taas täiusele (Luuka 12:32; 1. Korintlastele 15:53, 54; Ilmutuse 20:6).

Miks siis ei näe me ristiusumaailma kirikuid õpetamas ülestõusmist, vaid inimhinge surematust? Pane tähele, millise vastuse andis teoloog Werner Jaeger raamatus „The Harvard Theological Review” aastal 1959: „Tähtsaim seik kristliku õpetuse ajaloos on see, et kristliku teoloogia isa Origenes oli Aleksandria koolkonna platonistlik filosoof. Ta lülitas ulatusliku hinge kohta käivate õpetuste kogumi, mille ta Platonilt üle võttis, kristlikku õpetusse.” Seega tegi kirik just sedasama, mida juudid sajandeid varem olid teinud! Nad vahetasid Piibli õpetuse kreeka filosoofia vastu.

Õpetuse tegelik päritolu

Nüüd võivad mõned hinge surematuse õpetuse kaitseks küsida, miks siis õpetatakse üht ja sedasama õpetust ühel või teisel kujul nii paljudes maailma usundites? Pühakiri annab usaldatava vastuse sellele, miks see õpetus on maailma religioossetes ühiskondades niivõrd üldine.

Piibel ütleb meile, et „kõik maailm on tigeda võimuses”, ning näitab konkreetselt, et Saatan on „selle maailma vürst” (1. Johannese 5:19; Johannese 12:31). On ilmne, et maailma usundid ei ole olnud immuunsed Saatana mõju suhtes. Otse vastupidi, nad on suuresti süüdi tänapäeva maailma hädades ja tülides. Ja ka hinge surematuse küsimuses näivad nad liigagi äratuntavalt peegeldavat Saatana mõtteviisi. Kuidas?

Tuleta meelde maailma kõige esimest valet. Jumal ütles Aadamale ja Eevale, et kui nad tema vastu pattu teevad, ootab neid surm. Kuid Saatan kinnitas Eevale: „Te ei sure kummatigi mitte” (1. Moosese 3:4). Muidugi Aadam ja Eeva surid: nad said jälle põrmuks, nagu Jumal oli öelnud. Saatan, „vale isa”, ei ole siiani oma esimest valet hüljanud (Johannese 8:44). Lugematutes usundites, mis kalduvad Piibli õpetusest kõrvale või eiravad seda täiesti, levitatakse ikka sedasama ideed: „Sa ei sure kindlasti mitte. Sinu keha võib kaduda, aga su hing elab Jumala sarnasena igavesti edasi!” On huvitav, et ka Saatan ütles Eevale, et see saab „Jumala sarnaseks” (1. Moosese 3:5).

Kui palju parem on küll omada lootust, mis ei põhine mitte valedel ega inimfilosoofiatel, vaid tõel. Kui palju parem on kindlalt teada, et meie lahkunud omaksed on teadvusetult hauas, selle asemel et muretseda, kus nende surematu hing ikka asub! See kadunute surmauni ei tarvitse meis õudust ega masendust tekitada. Teatud mõttes võime öelda, et surnud on turvalises puhkepaigas. Miks turvalises? Kuna Piibel kinnitab meile, et surnud, keda Jehoova armastab, elavad ühes erilises mõttes (Luuka 20:38). Nad elavad tema mälestuses. See teadmine pakub äärmiselt suurt troosti, kuna tema mälul ei ole piire. Ta igatseb tuua lugematuid miljoneid armsaid inimesi taas ellu ning anda neile võimalus elada igavesti paradiisis maa peal. (Võrdle Iiob 14:14, 15.)

See suurejooneline ülestõusmise aeg tuleb kindlasti, sest kõik Jehoova tõotused lähevad täide (Jesaja 55:10, 11). Vaid kujutle seda prohvetiennustust täide minemas: „Sinu surnud ärkavad ellu, minu laibad tõusevad üles! Ärgake ja hõisake, põrmus lamajad! Sest sinu kaste on valguse kaste ja sa lased seda langeda kadunute maale!” (Jesaja 26:19). Niisiis on surmaunne suikunud niisama turvalises kohas nagu laps oma ema ihus. Peagi nad „tulevad ilmale”, nad tuuakse tagasi ellu paradiisliku maa peale!

Kas võib olla veel paremat lootust?

[Allmärkused]

[Pilt lk 7]

Juudi seloodid Masadas uskusid, et surm päästab nende hinge vabadusse