Kui tugev on sinu usk ülestõusmisesse?
”Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!” (JOHANNESE 11:25)
1., 2. Miks on Jehoova kummardajal vaja olla kindel ülestõusmislootuses?
KUI kindel oled sina ülestõusmislootuses? Kas see aitab sul surmahirmust üle olla ja trööstib sind lähedase inimese kaotuse korral? (Matteuse 10:28; 1. Tessalooniklastele 4:13.) Kas sa sarnaned Jumala muistsete teenijatega, kellele usk ülestõusmisesse andis jõudu taluda rooska, pilget, piinamist ja vangiahelaid? (Heebrealastele 11:35—38.)
2 Jah, tõelisel Jehoova kummardajal ei tohiks olla vähimatki kahtlust selles, et tulevikus tõesti toimub ülestõusmine, ning see veendumus peaks mõjutama seda, kuidas ta oma elu elab. On imeline mõtiskleda tõsiasja üle, et Jumala seatud ajal annavad meri, surm ja surmavald tagasi surnud, kes neis on, ja et ülestõusnute ees on väljavaade elada igavesti maises paradiisis (Ilmutuse 20:13; 21:4, 5).
Kahtlused seoses tulevase eluga
3., 4. Mida paljud inimesed endiselt usuvad surmajärgse elu kohta?
3 Ristiusu kirik on juba kaua aega õpetanud, et pärast surma elu jätkub. Ühes ajakirja ”U.S. Catholic” artiklis öeldi: ”Kristlased on kõigil aegadel püüdnud käesoleva elu pettumustest ja valust üle olla, oodates teist elu: elu, mis on rahulik ja rahuldustpakkuv, täisväärtuslik ja õnnelik.” Ja ehkki terve rea ristiusumaade elanikud on muutunud ilmalikuks ning usu suhtes mõnevõrra küüniliseks, arvavad paljud neist siiski, et pärast surma peab midagi olema. Kuid nii mõnigi asi on neile ebaselge.
4 Ühes ajakirja ”Time” artiklis täheldati: ”Inimesed usuvad endiselt [hauatagusesse ellu], lihtsalt nende arusaam sellest on ähmasemaks muutunud ja nende pastorid kõnelevad sellest märksa harvem.” Miks räägivad kirikuõpetajad hauatagusest elust vähem, kui nad seda varem tegid? Usuteadlane Jeffrey Burton Russell ütleb: ”Arvan, et [vaimulikud] hoiduvad seda teemat puudutamast, kuna nad kardavad, et neil tuleb hakata ületama üldlevinud skeptitsismi müüri.”
5. Kuidas saavad paljud tänapäeval aru põrgutule õpetusest?
5 Paljud kirikud õpetavad, et hauatagune elu võib olla taevas või tulises põrgus. Ja kui vaimulikele ei meeldi rääkida taevast, siis veel vähem meeldib neile rääkida põrgust. Üks ajaleheartikkel märkis: ”Isegi need praegusaja kirikud, kes usuvad igavesse karistusse põrgutules, .. pööravad sellele kontseptsioonile järjest vähem tähelepanu.” Tegelikult enamik modernistlikke teolooge ei pea põrgut enam sõnasõnaliseks piinapaigaks, millisena seda kujutati keskajal. Nad eelistavad ”humaansemat” põrguversiooni. Paljude modernistide meelest ei piinata patustajaid põrgus mitte sõna otseses mõttes, vaid neile põhjustab kannatusi nende ”vaimne eraldatus Jumalast”.
6. Kuidas tajuvad mõned tragöödia toimudes, et neil pole küllaldaselt usku?
6 Kiriku õpetuse lahjendamine, et mitte haavata nüüdisaja inimese tundeid, võib aidata mõnel inimesel vältida ebapopulaarsust, jätab aga miljonid siirad kirikuskäijad teadmatusse selles suhtes, mida uskuda. Seetõttu tajuvad paljud surmaga kokku puutudes seda, et nende usk on puudulik. Nad võivad tunda midagi samalaadset kui üks naine, kelle mitu pereliiget hukkus traagilises õnnetuses. Kui talt küsiti, kas tema usulised tõekspidamised on talle lohutust pakkunud, vastas ta ebalevalt: ”Vist küll.” Kui ta ka oleks veendunult vastanud, et tema usulised tõekspidamised on teda aidanud, kas saaksid need tuua talle kestvat kasu, kui neil poleks kindlat alust? See on tähtis punkt, sest fakt on see, et enamik kirikuid räägib tulevasest elust hoopis midagi muud kui Piibel.
Elu pärast surma ristiusu kirikute järgi
7. a) Mida ühist õpetatakse enamikus kirikutes? b) Mida ütles üks teoloog surematu hinge õpetuse kohta?
7 Ehkki ristiusu religioonide vahel on erinevusi, on peaaegu kõik nad ühel meelel selles, et inimesel on surematu hing, mis pärast keha surma edasi elab. Enamik neist usub, et inimese surma korral võib tema hing minna taevasse. Mõned inimesed kardavad, et nende hing läheb tulisesse põrgusse või puhastustulle. Igatahes on hinge surematuse idee nende tulevikukäsitluses kesksel kohal. Teoloog Oscar Cullmann puudutab seda teemat essees, mis ilmus raamatus ”Immortality and Resurrection”. Ta kirjutas: ”Kui küsiksime tänapäeva tavakristlaselt .., mida Uus Testament tema arusaamist mööda räägib sellest, mis juhtub inimesega pärast surma, siis saaksime, kui vähesed erandid välja arvata, sellise vastuse: hing on surematu.” Ta lisas: ”See laialdast tunnustust leidnud idee on kristluses üks suurimaid väärarusaamasid.” Cullmann märgib, et kui ta selle mõtte esmakordselt välja ütles, tõusis sellest palju kära. Ometi oli tal õigus.
8. Millise väljavaate andis Jehoova esimesele mehele ja naisele?
8 Jehoova Jumal ei loonud inimesi selleks, et nad pärast surma taevasse läheksid. Tema esialgse eesmärgi kohaselt ei pidanud inimesed üldse surema. Aadam ja Eeva loodi täiuslikena ning neile anti võimalus täita maa õiglaste järeltulijatega (1. Moosese 1:28; 5. Moosese 32:4). Jumal ütles meie esivanematele, et nad surevad üksnes siis, kui nad on talle sõnakuulmatud (1. Moosese 2:17). Kui nad oleksid oma taevasele Isale sõnakuulelikeks jäänud, elanuks nad maa peal igavesti.
9. a) Mis on tõde inimhinge kohta? b) Mis juhtub hingega, kui see sureb?
9 Kahjuks ei jäänud Aadam ja Eeva Jumalale sõnakuulelikuks (1. Moosese 3:6, 7). Apostel Paulus toob välja traagilised tagajärjed, mis sellega kaasnesid: ”Otsekui ühe inimese kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:12). Aadam ja Eeva ei jäänud maa peale igavesti elama, vaid surid. Mis neist edasi sai? Kas neil oli surematu hing, mis nende patu pärast nüüd põrgutulle heideti? Ei, sest Piibel ütleb eespool, et kui Aadam loodi, siis ta ”sai .. elavaks hingeks” (1. Moosese 2:7). Inimesele ei antud hinge; ta sai hingeks, elavaks inimeseks (1. Korintlastele 15:45). Aga mitte üksi Aadam polnud ”elav hing”, vaid heebrea keeles, milles 1. Moosese raamat kirjutati, on ka alamaid elusolendeid nimetatud ”elavateks hingedeks” (1. Moosese 1:24, Suur Piibel). Surres said Aadam ja Eeva surnud hingedeks. Lõppeks läks just nii, nagu Jehoova oli Aadamale öelnud: ”Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1. Moosese 3:19).
10., 11. Mida möönab ”New Catholic Encyclopedia” Piibli hingeõpetuse kohta ning kuidas on see võrreldav Piibli ütlustega?
10 Peajoontes väljendab ”New Catholic Encyclopedia” sama mõtet. Selles öeldakse märksõna ”Hing (Piiblis)” all: ”VT-s [nn. Vanas Testamendis ehk Heebrea Kirjades] ei õpetata, et keha ja hing on teineteisest lahus.” Seal lisatakse, et sõna ”hing” Piiblis ”ei tähenda kunagi kehast või isikust lahusolevat hinge”. See tähendab sageli hoopis ”elusolendit: looma või inimest”. Niisugust täpset selgitust on meeldiv lugeda, ainult imestama paneb see, miks ei ole neid fakte kirikuskäijatele teada antud.
11 Kui palju muret ja kartust jäänuks kirikuskäijatel tundmata, kui nad oleksid teadnud lihtsat piiblitõde ”Hing, kes teeb pattu, peab surema”, aga mitte põrgutules piinlema! (Hesekiel 18:4.) Ehkki see mõte erineb suurel määral sellest, mida õpetab ristiusu kirik, on see kõigiti kooskõlas sõnadega, mida tark mees Saalomon inspiratsiooni all ütles: ”Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka [selles elus], sest mälestus neist ununeb! Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata, sest surmavallas [inimkonna ühises hauas], kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” (Koguja 9:5, 10).
12. Kust on ristiusu kirik võtnud hinge surematuse õpetuse?
12 Miks õpetab ristiusu kirik midagi sootuks teistsugust kui Piibel? ”New Catholic Encyclopedia” ütleb teema ”Hing, inimhing, hinge surematus” all, et vanad kirikuisad ei leidnud surematu hinge õpetusele tuge mitte Piiblist, vaid ”luuletajatelt ja filosoofidelt ning üldisest kreeka mõttemaailmast .. Hiljem eelistasid skolastikud kasutada ära Platoni ja Aristotelese õpetusi.” Entsüklopeedia märgib, et ”platonistlik ja neoplatonistlik mõtteviis” — muu hulgas usk hinge surematusse — tungis viimaks ”kristliku teoloogia tuuma”.
13., 14. Miks ei ole mõistlik loota paganlike kreeka filosoofide käest usaldusväärseid teadmisi?
13 Kas neil, kes pidasid end kristlasteks, oli õige otsida paganlikelt kreeka filosoofidelt teadmisi nii fundamentaalse tõe kohta, nagu seda on surmajärgse elu lootus? Muidugi mitte. Paulus kirjutas Kreekas Korintoses elavatele kristlastele: ”Selle maailma tarkus on jõledus Jumala ees. Sest on kirjutatud: ”Tema tabab tarku nende kavaluses!” Ja jälle: ”Issand tunneb tarkade mõtlemised, et need on tühised!”” (1. Korintlastele 3:19, 20). Vanad kreeklased kummardasid ebajumalaid. Kuidas võis siis nendelt tõde lähtuda? Paulus küsis korintlastelt: ”Kuidas sünnib Jumala tempel ühte ebajumalatega? Sest meie oleme elava Jumala tempel, nõnda nagu Jumal on öelnud: ”Ma elan nende sees ja käin ja olen nende Jumal, ja nad peavad olema mu rahvas!”” (2. Korintlastele 6:16).
14 Esmalt ilmutati pühasid tõdesid Iisraeli rahva kaudu (Roomlastele 3:1, 2). Pärast aastat 33 m.a.j. ilmutati neid esimese sajandi võitud kristliku koguduse kaudu. Rääkides esimese sajandi kristlastest, ütles Paulus: ”Jumal on selle [mille ta on valmistanud neile, kes teda armastavad] meile ilmutanud Vaimu läbi” (1. Korintlastele 2:10; vaata ka Ilmutuse 1:1, 2). Ristiusu kiriku hinge surematuse õpetus pärineb kreeka filosoofiast. Jumal ei ilmutanud seda ei Iisraelile ega ka mitte esimese sajandi võitud kristlaste kogudusele.
Surnute tegelik lootus
15. Mis on surnute tegelik lootus vastavalt Jeesuse sõnadele?
15 Kui surematut hinge pole olemas, milline on siis surnute tegelik lootus? Muidugi ülestõusmine, üks Piibli põhiõpetusi ja tõesti imepärane Jumala tõotus. Jeesus kinnitas ülestõusmislootust, kui ta ütles oma sõbrale Martale: ”Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!” (Johannese 11:25). Uskuda Jeesusesse tähendab uskuda ülestõusmist, mitte aga hinge surematust.
16. Miks on mõistlik uskuda ülestõusmist?
16 Jeesus oli rääkinud ülestõusmisest ka varem, kui ta ütles mõningatele juutidele: ”Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja” (Johannese 5:28, 29). Nende sõnadega edastas Jeesus mõtte, mis erineb suuresti uskumusest, et surematu hing jääb pärast keha surma ellu ja läheb otse taevasse. Ta pidas silmas tulevast aega, mil inimesed, kes on olnud haudades sajandeid või isegi aastatuhandeid, ”tulevad välja”. See tähendab, et surnud hinged saavad taas elavateks. Võimatu? Mitte Jumalale, ”kes teeb elavaks surnud ja kutsub esile olematuid asju otsekui olevaid” (Roomlastele 4:17). Mõte, et inimesed tulevad surnuist tagasi, võib skeptikuid naerma ajada, on aga täielikus kooskõlas tõigaga, et ”Jumal on armastus” ja et ta ”annab palga neile, kes teda otsivad” (1. Johannese 4:16; Heebrealastele 11:6).
17. Mida saadab Jumal korda ülestõusmise kaudu?
17 Pealegi, kuidas saaks Jumal anda palka neile, kes on jäänud ”ustavaks surmani”, kui ta neid tagasi ellu ei tooks? (Ilmutuse 2:10.) Ülestõusmise kaudu saadab Jumal korda ka selle, millest apostel Johannes kirjutas: ”Selleks on Jumala Poeg ilmunud, et ta tühistaks kuradi teod” (1. Johannese 3:8). Kui Saatan õhutas meie esivanemaid Eedeni aias pattu tegema, mis tõi kaasa surma, sai ta kogu inimsoo mõrvariks (1. Moosese 3:1—6; Johannese 8:44). Jeesus hakkas tühistama Saatana tegusid siis, kui ta andis oma täiusliku elu vastavaks lunaks, tänu millele avanes inimkonnale võimalus vabaneda päritud patu orjusest, mille tõi kaasa Aadama tahtlik sõnakuulmatus (Roomlastele 5:18). Nende ülesäratamine, kes surevad Aadamalt päritud patu tõttu, kuulub samuti Kuradi tegude tühistamise hulka.
Keha ja hing
18. Kuidas reageerisid mõningad kreeka filosoofid sellele, kui Paulus ütles, et Jeesus on surnuist üles äratatud, ja miks?
18 Ateenas olles kuulutas apostel Paulus head sõnumit hulgale inimestele, kelle seas oli ka kreeka filosoofe. Nad kuulasid tema kõnet ainsa tõelise Jumala ja meeleparanduse kohta. Aga mis siis juhtus? Paulus ütles oma ettekande lõpuks: ”[Jumal] on seadnud päeva, mil ta tahab kohut mõista maailma üle õigluses mehe läbi, kelle ta selleks on määranud, ja pakub usku kõigile pärast seda, kui ta on tema surnuist üles äratanud!” Nende sõnade peale lõi kuulajaskond kihama. ”Kui nad surnute ülestõusmisest kuulsid, panid mõned seda naeruks.” (Apostlite teod 17:22—32.) Teoloog Oscar Cullmann märgib: ”Kreeklastel, kes uskusid hinge surematust, võis olla raskem aktsepteerida kristlikku ülestõusmisõpetust kui teistel. [— — —] Suurte filosoofide Sokratese ja Platoni õpetust ei saa kuidagi ühitada Uue Testamendi õpetusega.”
19. Kuidas püüavad ristiusu teoloogid kokku sobitada ülestõusmisõpetust ja surematu hinge õpetust?
19 Kuid pärast apostlite surma toimunud suurt ärataganemist püüdsid teoloogid siiski segada kristlikku ülestõusmisõpetust Platoni uskumusega hinge surematusest. Aja jooksul nõustusid mõned uue lahendusega: surma ajal hing eraldub (mõnede sõnul ”vabaneb”) kehast. Kohtupäeval aga ”ühendatakse iga keha taas oma hingega ja iga hing oma kehaga”, nagu kirjutab Richard J. Cooke oma raamatus ”Outlines of the Doctrine of the Resurrection”. Keha ja surematu hinge tulevane taasühinemine olevatki ülestõusmine.
20., 21. Kes on alati õpetanud tõde ülestõusmise kohta ja millist kasu on see neile toonud?
20 See teooria on endist viisi ristiusu põhivoolude ametlik õpetus. Aga ehkki see võib olla loogiline teoloogide meelest, pole enamikul kirikuskäijatel sellest aimugi. Nad lihtsalt usuvad, et nad lähevad pärast surma otse taevasse. Selsamal põhjusel tegi kirjanik John Garvey 1995. aasta 5. mai ”Commonwealis” järgmise märkuse: ”Enamiku kristlaste uskumusel [mis puudutab elu pärast surma] näib olevat hulga rohkem seost neoplatonismiga kui tõelise kristlusega ning sellel puudub piibliline alus.” Jah, ristiusu vaimulikud on Piibli õpetuse Platoni oma vastu välja vahetanud ja niiviisi oma karjad Piibli ülestõusmislootusest ilma jätnud.
21 Jehoova tunnistajad seevastu lükkavad tagasi paganliku filosoofia ning jäävad lojaalseks Piibli ülestõusmisõpetusele. Nad kogevad, et see õpetus on ülesehitav, rahuldustpakkuv ja lohutav. Järgmised artiklid näitavad, kuivõrd põhjendatud ja loogiline on Piibli õpetus ülestõusmisest nii neile, kel on maine lootus, kui neile, kel on väljavaade tõusta üles taevasele elule. Enne nende artiklite juurde asumist soovitame sul lugeda tähelepanelikult läbi 15. peatükk Esimesest kirjast korintlastele.
Kas sa mäletad?
◻ Miks me peaksime arendama kindlat usku ülestõusmisesse?
◻ Millise väljavaate seadis Jehoova Aadama ja Eeva ette?
◻ Miks on ebaloogiline otsida tõde kreeka filosoofiast?
◻ Miks on mõistlik uskuda ülestõusmist?
[Pilt lk 10]
Patustades kaotasid meie esivanemad lootuse elada maa peal igavesti
[Pilt lk 12]
Teolooge hakkas mõjutama Platoni uskumus hinge surematusest
[Allikaviide]
Musei Capitolini, Roma