Kuidas säilitada rõõmu täisajalises teenistuses
PIIBLI prohvetiennustuste täideminek näitab selgelt, et me elame selle jumalakartmatu süsteemi viimsetel päevadel. Sellest teadlikena kuulutavad Jehoova Jumala sulased tema Kuningriigi head sõnumit nii palju, kui kellelgi mõistlikkuse piires on võimalik. Rohkem kui 600000 Jehoova tunnistajat on korraldanud oma elu nõnda, et nad saavad osaleda täisajalises teenistuses. Mõned neist on täisajalised Kuningriigi kuulutajad — pioneerid. Teised on Beeteli vabatahtlikud töötajad Vahitorni ühingu peakorteris või selle harubüroodes. Teised on jälle misjonärid või reisivad ülevaatajad.
Piibel osutab sellele, et viimsetel päevadel on ”raskeid aegu” (2. Timoteosele 3:1—5). Piibli kreekakeelne tekst kasutab väljendit, mida võiks tõlkida ”määratud ajad on raevukad”. Seega ei peaks mitte keegi arvama, et meie päevil pole mingeid hädasid. Mõnedele kristlikele teenijatele näivad nende probleemid nii tõsised, et nad võivad endamisi mõelda, kas neil on üldse võimalik täisajalist teenistust jätkata või tuleks see lõpetada.
Missugused olukorrad võivad panna kedagi kaaluma seda, kas jätkata oma teenistust pioneeri, Beeteli vabatahtliku töötaja, reisiva ülevaataja või misjonärina? Võib-olla on kellelgi tõsine tervisehäda. Ehk vajab mõni eakas või põdur sugulane pidevat hoolitsust. Abielupaar võib oodata järelkasvu. Mitte keegi, kes sellistel põhjustel ja Pühakirjas toodud kohustuste tõttu täisajalise teenistuse lõpetab, ei peaks sellise muudatuse tegemist häbenema.
Mida aga teha siis, kui keegi kavatseb lõpetada täisajalise teenistuse selle tõttu, et ei tunne sellest rõõmu? Vahest ei näe pioneer oma teenistusele erilist vastukaja ning ta küsib: ”Miks peaksin oma ennastohverdavat eluviisi jätkama, kui nii vähesed mind kuulavad?” Võib-olla Beeteli vabatahtlikule töötajale ei meeldi tema ülesanne just eriti? Ka pidevalt probleeme tekitav nõrk tervis, mis küll otseselt ei takista pioneerina edasi teenimast, võib inimeselt lõpuks rõõmu röövida. Kuidas saaksid sellised inimesed säilitada oma rõõmu? Vaadelgem, mida ütlevad mõned kogenud teenijad.
Pettumusest ülesaamine
Šveitsist pärit Anny lõpetas 1950. aastal Vahitorni Gileadi piiblikooli. Ta lootis, et teda määratakse misjoniteenistusse mõnele meretagusele maale. Ent kui ta määrati tööle ühte Euroopa Beetelisse, oli ta täitsa pettunud. Sellest hoolimata soostus ta oma määramisega tõlkeosakonda ning teeb sama tööd siiani. Kuidas ta oma pettumusest üle sai? ”Kogu aeg on olnud palju tööd. Minu tunded ja eelistused ei ole nii tähtsad kui töö,” selgitab Anny.
Kui me oleme oma ülesandes pettunud, ehk võiksime siis arendada samasugust suhtumist nagu Anny. Meie isiklik eelistus ei ole kõige olulisem. Tähtsaim on see, et kõikvõimalikud Kuningriigi sõnumi levitamisega seotud kohustused saaksid hästi täidetud. Õpetussõnades 14:23 öeldakse meile, et ”igast vaevanägemisest on kasu”. Ükskõik missugune ülesanne meile pole ka antud, on selle ustav täitmine kuningriigitööks oluline. Selline Jumala antud töö võib tuua suurt rahulolu — jah, see võib tuua rõõmu. (Võrdle 1. Korintlastele 12:18, 27, 28.)
Teistega läbisaamine
Täisajalises teenistuses puututakse lähedalt kokku igasuguste inimestega — põlluteenistuses, Beetelis, misjonikodus või reisiva ülevaatajana kogudusi külastades. Seega sõltub rõõm suurel määral sellest, kui hästi teistega läbi saadakse. Ent viimseteks päevadeks ennustatud ”raevukad ajad” tekitavad inimsuhetes suuri pingeid. Kuidas saab teenija ära hoida, et tema rõõm ei kaoks isegi siis, kui keegi on teda ärritanud? Ehk võime õppida midagi Wilhelmi suhtumisest.
Wilhelm sai 1947. aastal ühe Euroopas asuva Beeteli pere liikmeks. Seejärel teenis ta pioneerina ja reisiva ülevaatajana. ”Kui näeme koos naisega asju, mis meie arvates pole õiged või mis meid isiklikult muretsema panevad, siis me räägime oma tunnetest Jehoovale ning jätame seepeale olukorra tema lahendada,” seletab Wilhelm (Laul 37:5).
Võib-olla on sul endal olnud ebameeldivusi mõne kaaskristlase käitumise tõttu, kui ta on sinuga lugupidamatult või mõtlematult rääkinud. Pea meeles, et me kõik eksime kõnes palju (Jakoobuse 3:2). Miks siis mitte kasutada seda olukorda kui võimalust saada lähedasemaks ”palve Kuuljaga” (Laul 65:3, UM). Räägi olukorrast Jehoovale ja jäta see siis tema lahendada. Kui Jumal tahab teha muudatusi, siis ta ka teeb. Kui neil, kes elavad misjonikodus, tekib samalaadseid pingeid, peaksid nad seda soovitust meeles pidama, sest see aitab neil säilitada Jehoova teenistuses rõõmu.
Kui tervis on kehv
Vähestel inimestel on läbini hea tervis. Isegi need, kes on oma elu parimates aastates, võivad langeda depressiooni või tabab neid mõni haigus. Mõned peavad viletsa tervise tõttu täisajalise teenistuse katkestama, kuid seejärel teevad nad Kuningriigi kuulutajatena ikka tublit tööd. Teised suudavad ehk täisajalist teenistust kehvast tervisest hoolimata jätkata. Näiteks vaatleme Hartmuti ja Gislindi olukorda.
Hartmut ja Gislind on abielupaar, kes on 30 aastat oma elust teeninud pioneeri ja misjonärina ning olnud reisival tööl. Nad mõlemad on põdenud korduvalt rasket haigust, mis neid aeg-ajalt nii füüsiliselt kui vaimselt täiesti ära on kurnanud. Kuid sellest hoolimata on nad teinud suurepärast tööd ning olnud võimelised julgustama teisi, kes kogevad samasuguseid katsumusi. Mis nõu nad annavad? ”Ära vaata mineviku, vaid tuleviku poole. Tee igas olukorras oma parim. Iga päev võib tuua kasvõi ühe võimaluse Jehoovat kiita. Kasuta seda võimalust ja naudi seda.”
Vaatleme Hannelore olukorda. Nende 30 aasta jooksul, mil ta on teeninud pioneeri ja misjonärina ning koos oma abikaasaga reisival tööl ja Beeteli teenistuses olnud, on ta üha korduva haiguse all kannatanud. Hannelore sõnab: ”Ma keskendun Saatana tõstatatud vaidlusküsimusele, et inimesed teenivad Jehoovat vaid siis, kui see on neile kerge. Katsetes vastu pidades saan ma anda oma osa tõestamaks, et Saatanal polnud õigus.” See on jõuline ajend. Pea meeles, et Jehoovale on tähtis sinu lojaalsus katsetes (Iiob 1:8—12; Õpetussõnad 27:11).
Kui sa püüad teha tasakaalukat otsust oma tervise suhtes, kaalu kahte Jeesus Kristuse antud ennustust praeguse maailmaajastu lõpuks. Jeesus ennustas, et maa peal on paiguti katku. Ta ütles ka: ”Seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas” (Matteuse 24:3, 14; Luuka 21:11). Jeesus teadis, et viimseil päevil võitlevad tema järelkäijad haigustega. Samas ta teadis, et kuulutustööd ei tee vaid need, kel on hea tervis, vaid ka need, kel on raskeid haigusi. Kui me suudame jätkata täisajalist teenistust halvast tervisest hoolimata, ei unusta Jehoova meie armastust, mida me tema nimele osutame (Heebrealastele 6:10).
Kuidas säilitada rõõmu, hoolimata inimeste apaatiast
Meie suhtumist võib mõjutada see, kuidas inimesed reageerivad Kuningriigi kuulutustööle. ”Isegi pioneeridel võib olla raske korterivaldajaga vestlust alustada,” ütles üks kogenud teenija. ”Me kõik peame võitlema, et säilitada rõõmu.” Tõesti, inimeste apaatia võib kahandada meie rõõmu põlluteenistuses. Kuidas saab siis säilitada rõõmu pioneer, kes põrkab alatihti ükskõiksuse müüri vastu? Kogenud teenijad annavad järgmisi järeleproovitud soovitusi.
Apaatia on küll väljakutse, kuid see ei pruugi sugugi lüüasaamist tähendada. Laialtlevinud ükskõiksus pole veel iseenesest põhjuseks täisajalist teenistust lõpetada. Me võime säilitada oma rõõmu apaatiaga silmitsi seistes, kui võtame piisavalt aega hoolsaks Pühakirja uurimiseks. See ’valmistab meid kõigele heale tööle’, muu hulgas vestluseks ka nendega, kelle kõrvad jäävad heale sõnumile kurdiks (2. Timoteosele 3:16, 17). Kuigi inimesed ei tahtnud kuulata prohvet Jeremijat, ei peatanud see teda (Jeremija 7:27). Kristlike väljaannete abil Piiblit uurides võime saada palju kasu, kui paneme tähele mõtteid, mis tugevdavad meie usku ja aitavad toime tulla apaatiaga.
Juhul kui apaatia on väljakutseks, tuleks meil uurida oma suhtumist nendesse, kellele me kuulutame. Miks nad on ükskõiksed? Üks põhjus, miks Euroopa mõnedes osades ollakse niivõrd ükskõiksed, on näiteks kahetsusväärselt suur hulk valereligioone. Inimesed ei tunne enam oma elus vajadust religiooni järele ega tahagi sellega mingit tegemist teha. Me peame olema paindlikud, rääkima inimestele asjadest, mis neid puudutavad, nagu näiteks tööpuudus, tervis, kuritegevus, sallimatus, keskkond ja sõjaoht.
Korterivaldajaga vestlust alustades võiksime mainida mõnda selle kandi inimeste huvikeskmes olevat sündmust. Seda püüdis teha ka Dietmar, kes kuulutas külas, kus tal polnud just erilist edu. Üks elanik mainis, et külas oli eelmisel päeval olnud suur õnnetus. Seepeale avaldas Dietmar igal uksel õnnetuse üle siirast kahetsust. ”Äkitselt hakkasid inimesed rääkima,” ütles ta. ”Tragöödia oli kõigi mõtetes. Mul oli sel päeval palju meeldivaid vestlusi, sest ma näitasin üles huvi nende elu vastu.”
Me peame andma inimestele tunnistust Kuningriigist kõikjal, kust me neid leiame. Eraviisiline kuulutamine võib olla viljakandev ning me saame endid selles arendada, kasutades nõuandeid, mida pakutakse piiblilistes väljaannetes. Rõõmu võib saada juba mõnest sõbralikust sõnast või sellest, kui said jätta korterivaldajale ajakirju ”Vahitorn” ja ”Ärgake!”. Kui oleme teinud korduskülastusi ja alustanud huvitatud inimesega piibliuurimist, võime talt küsida: ”Kas sa tead veel kedagi, kes tahaks Piiblit uurida?” See võib rajada tee uuele kodusele piibliuurimisele. Igal juhul ole positiivne, toetu palvemeelselt Jehoovale, ära lase apaatial end heidutada.
Teiste julgustav toetus
Jürgen ja Christiane on olnud pioneerteenistuses ning reisival tööl juba rohkem kui 30 aastat. Kord oli neil territoorium, kus tuli kuulutada piirkonnas, kus enamik inimesi olid apaatsed ja isepäised. Kuidas küll Jürgen ja tema naine vajasid julgustust! Kuid koguduse liikmed seda mingil põhjusel ei teinud.
Jürgen teab niisiis oma kogemusest, et ”mõnedel pioneeridel on raskeid aegu. Nad vajavad seda, et kogudusevanemad ja teised kuulutajad neid rohkem julgustaksid”. Jumal käskis Moosesel julgustada ja kinnitada Joosuat (5. Moosese 3:26—28). Samuti peaksid kristlased olema üksteisele julgustuse allikaks (Roomlastele 1:11, 12). Kuningriigi kuulutajad saavad julgustada täisajalisi teenijaid ülesehitavate sõnadega ning nendega aeg-ajalt kuulutamas käies.
Rõõm Jehoovast on meile kindlaks linnaks
Kristlased, kes on valdava osa oma elust olnud pioneerid või misjonärid, teeninud Beetelis või külastanud reisival tööl olles kogudusi, on leidnud, et enamik probleeme on lühiajalised, ent mõned kestavad kaua. Isegi mõningad sellised probleemid, mis ei näi kunagi kaduvat, ei tohiks röövida meie rõõmu. Ramon, kes on teeninud välismaisel territooriumil üle 45 aasta, annab nõu, et mõne kurvastava probleemi korral ”me peaksime mõtlema nende paljude õnnistuste peale, mis meil on, ning ka tuhandetele teistele inimestele, kes kannatavad veel suuremate raskuste all”. Tõepoolest, kannatusi on kogenud meie kaasusklikud kõikjal maailmas, Jehoova aga hoolib meist kõigist (1. Peetruse 5:6—9).
Nii et kui meie isiklikud olukorrad lubavad meil täisajalises teenistuses osaleda ja seda jätkata, siis säilitagem oma rõõm, toetudes meie taevasele Isale. Ta kinnitab oma sulaseid ning me kõik peaksime meeles pidama, et ’rõõm Jehoovast on meile kindlaks linnaks’ (Nehemja 8:10).
[Pilt lk 21]
”Minu tunded ja eelistused ei ole nii tähtsad kui töö”
[Pilt lk 22]
”Me räägime oma tunnetest Jehoovale ning jätame seepeale olukorra tema lahendada”
[Pildid lk 23]
”Tee igas olukorras oma parim. Iga päev võib tuua kasvõi ühe võimaluse Jehoovat kiita”
[Pilt lk 23]
”Katsetes vastu pidades saan ma anda oma osa tõestamaks, et Saatanal polnud õigus”
[Pildid lk 24]
”Mõnedel pioneeridel on raskeid aegu. Nad vajavad seda, et kogudusevanemad ja teised kuulutajad neid rohkem julgustaksid”
[Pilt lk 24]
”Me peaksime mõtlema nende paljude õnnistuste peale, mis meil on”