Püha teenistuse kallihinnalised eesõigused
PÜHA teenistuse ülesandeid ei tohi kergelt võtta. Kui muistse Juuda preestrid ilmutasid ükskõikset suhtumist oma eesõigustesse, mis olid seotud Jehoova templiga, noomis Jumal neid rangelt (Malakia 1:6—14). Ning kui mõned Iisraelis õhutasid nasiire võtma kergekäeliselt oma püha teenistusega seotud kohustusi, siis Jehoova noomis neid patuseid iisraellasi (Aamos 2:11—16). Tõelised kristlased osalevad samuti pühas teenistuses ning nad suhtuvad sellesse tõsiselt (Roomlastele 12:1, UM). Sellel pühal teenistusel on palju olulisi tahke.
Kui Jeesus oli veel maa peal oma järelkäijate juures, õpetas ta neid välja kuulutama Jumala Kuningriiki. Aja jooksul pidi nende sõnum jõudma ilmamaa äärteni (Matteuse 28:19, 20; Apostlite teod 1:8). See kuulutustöö on veelgi pakilisem nüüd selle praeguse maailmaajastu viimseil päevil.
Selles töös osalevad kõik Jehoova tunnistajad. Sajad tuhanded on rõõmsad, et saavad teha seda tööd pioneeridena. Et see tähtis ülemaailmne töö saaks tehtud, on tuhanded andnud end täisajalisse eriteenistusse Peetelis, reisival tööl ringkonna- või piirkonnaülevaatajana või misjoniteenistuses. Mida võib see kaasa tuua neile, kes soovivad jätkata sellist eriteenistust?
Pakilised perekonnavajadused
Enne kui keegi alustab täisajalist eriteenistust, peab ta harilikult oma olukorda selleks veidi kohaldama. Mitte igaühel pole see võimalik. Inimest võivad takistada temal lasuvad Pühakirjal põhinevad kohustused. Mida aga teha siis, kui pakilised perekonnavajadused, võib-olla seoses eakate vanematega, kerkivad nende perekonnas, kes juba on eriteenistuses? Järgnevalt toodud Piibli põhimõtted ja nõuanded annavad vajalikku juhatust.
Kogu meie elu peab rajanema meie suhetele Jehoovaga (Koguja 12:13; Markuse 12:28—30). Meie hoolde usaldatud pühi asju tuleb väga hinnaliseks pidada (Luuka 1:74, 75; Heebrealastele 12:16, UM). Kord ütles Jeesus ühele mehele, kellel oli tarvis oma eelistused ümber järjestada, et ta peaks täielikult pühenduma Jumala Kuningriigi kuulutamisele. Ilmselt oli sel mehel plaanis selle tööga oodata, kuni ta isa sureb (Luuka 9:59, 60). Teisest küljest paljastas Jeesus nende vale mõtteviisi, kes väitsid, et pühendasid kõik Jumalale ning seejärel ei teinud ”enam ühtki head .. oma isale ega emale” (Markuse 7:9—13). Apostel Paulus näitas ka, kui tõsine on kohustus hoolitseda ”enese omaste”, sealhulgas vanemate ja vanavanemate eest (1. Timoteosele 5:3—8).
Kas see tähendab, et pakilise vajaduse kerkides peaksid eriteenijad jätma oma ülesande ning hakkama abivajajat hooldama? Vastusega on seotud mitmeid asjaolusid. Otsus tuleb teha igaühel ise (Galaatlastele 6:5). Nii mõnedki on tundnud, et kui väga nad ka ei armastaks oma ülesannet, oleks tark olla koos vanematega, andmaks neile vajalikku abi. Miks? Tegemist on ehk olnud kriitilise olukorraga, vahest pole olnud ühtki teist pereliiget, kes oleks võinud aidata, ning ka kohalik kogudus ei olnud võib-olla suuteline vajalikku abi pakkuma. Mõned on suutnud pioneeritööd jätkata ning samal ajal anda vajalikku abi. Teised on saanud täisajalist eriteenistust jätkata pärast seda, kui perevajaduste eest on hoolt kantud. Kuid paljudel juhtudel on olnud võimalik olukord teisiti lahendada.
Vastutuse enda peale võtmine
Kui esile on kerkinud pakilised vajadused, on mõned täisajalised eriteenijad suutnud vajalikku abi anda ning samal ajal jätkata oma ülesannet. Vaadelgem vaid mõningaid näiteid paljudest.
Üks abielupaar, kes töötab Jehoova tunnistajate peakorteris, alustas Peeteli teenistust 1978. aastal, olles juba osalenud ringkonna- ja piirkonnatööl. Venna ülesanne seadis tema õlule raske vastutusekoorma teokraatlikus organisatsioonis. Lisaks vajasid ka tema vanemad abi. See Peeteli abielupaar reisis iga aasta kolm-neli korda — umbes 3500 kilomeetrit edasi-tagasi —, et vanemate eest hoolt kanda. Nad ehitasid ise vanematele maja. Nad pidid reisima ka ootamatult kerkinud terviseprobleemide puhul. Nad kasutasid praktiliselt kõik puhkused 20 aasta jooksul selleks, et täita seda kohustust. Nad armastavad ja austavad oma vanemaid, kuid nad peavad väärtuslikuks ka oma püha teenistuse eesõigusi.
Üks teine vend oli 36 aastat olnud reisival tööl, kui ta puutus kokku ühe oma elu suurima väljakutsega, nagu ta seda nimetas. Tema 85-aastane ämm, ustav Jehoova teenija, ei saanud enam üksinda hakkama. Sel ajal leidis enamik selle eaka naise lapsi, et neil oleks raske teda enda juurde elama võtta. Üks sugulane rääkis reisivale ülevaatajale, et tal tuleks koos naisega oma teenistusest lahkuda ja võtta perekonnas enda peale ülesanne hoolitseda ema eest. Kuid see abielupaar ei loobunud oma hinnalisest teenistusest ega suhtunud kergelt ka ema vajadustesse. Järgmise üheksa aasta jooksul oli ema põhilise aja koos nendega. Alguses elasid nad koos haagiselamus, siis eri korterites nende ringkondades. See vend, kes oli siis piirkonnaülevaataja, jätkas pikema aja jooksul reisimist, et täita oma ülesannet, samal ajal kui tema naine jäi ema juurde, kandes tema eest kogu aeg armastavalt hoolt. Iga nädal pärast pühapäevaseid koosolekuid sõitis abikaasa pika maa tagant neid aitama. Paljud, kes olid nende olukorraga kursis, väljendasid seda, kui väga nad hindavad selle abielupaari tegusid. Aja jooksul hakkasid ka teised pereliikmed tundma kohustust neid veidi abistada. Tuhanded Jehoova rahva hulgast saavad jätkuvalt kasu selle ennastohverdava abielupaari teenistusest, kuna see paar hoidis kinni oma eesõigusest täisajalises eriteenistuses.
Perekonna koostöö
Kui pereliikmed hindavad täisajalist eriteenistust, võivad nad teha koostööd, et vähemalt keegi neist saaks selles osaleda.
Selline perekonna koostöövaim on aidanud üht Kanada abielupaari, kes teenib misjonärina Lääne-Aafrikas. Nad ei jäänud ootama, kuni kerkib mõni hädaolukord, lihtsalt lootes, et ehk ei juhtu midagi. Enne kui nad läksid Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli saama väljaõpet välismaiseks teenistuseks, arutas mees oma noorema vennaga seda, kuidas hoolitseda ema eest juhul, kui too haigestub või jääb jõuetuks. Ilmutades armastust ema vastu ning hinnates ka misjonitööd, ütles noorem vend: ”Mul on nüüd pere ja lapsed. Ma ei saa minna väga kaugele ega teha seda, mida sina. Kui emaga midagi juhtub, küll siis mina hoolitsen tema eest.”
Ühe Lõuna-Ameerikas teeniva abielupaariga tegi tihedat koostööd naise perekond, hoolitsedes tema elatanud ema eest. Selle naise üks õde ja õemees hoolitsesid ema eest, kuni õde ennast tabas surmatoov haigus. Mis siis sai? Vaigistamaks igasugust muretsemist, kirjutas õemees neile: ”Niikaua, kui mina ja lapsed elame, ei pea te kunagi misjoniteenistusest lahkuma.” Edasist abi saadi perelt siis, kui teine õde ja tema mees kolisid oma kodust ema juurde ning hoolitsesid tema eest ema surmani. Missugune suurepärane koostöövaim! Nad kõik toetasid abivalmilt misjoniteenistust.
Vanemad, kes annavad heal meelel Jehoovale
Tihti ilmutavad vanemad püha teenistuse vastu silmapaistvat hindamist. Üks hinnalisemaid omandeid, millega nad saavad anda au Jehoovale, on nende endi lapsed (Õpetussõnad 3:9). Paljud kristlikud vanemad julgustavad oma lapsi asuma täisajalisse teenistusse. Ning mõned neist tunnevad nagu Hanna, kes andis oma poja Saamueli Jehoova teenistusse ”igaveseks”, tähendab ”kõigiks oma elupäeviks” (1. Saamueli 1:22, 28).
Üks selline vanem kirjutas oma tütrele Aafrikas: ”Me täname Jehoovat selle suurepärase eesõiguse eest, mis sul on. Paremat poleks me osanud lootagi.” Üks teine kord ta ütles: ”On tõsi, et me peame tooma ohvriks selle, et oleme üksteisest eraldatud, kuid milline rõõm on näha, kuidas Jehoova sinu eest hoolitseb!”
Olles tagasi vaadanud eri olukordadele, mis oli kerkinud seoses tema eakate vanemate eest hoolitsemisega, kirjutas üks Ecuadori misjonär: ”Ma arvan, et suurim abi, mida mina ja mu naine võisime saada, olid minu isa palved. Pärast tema surma ütles ema meile: ”Ei möödunud päevagi, ilma et isa poleks palunud Jehoovalt, et te mõlemad saaksite jääda oma ülesande juurde.””
Üks USA-st Californiast pärit eakas abielupaar tundis heameelt selle üle, et üks nende poeg on täisajalises teenistuses. See poeg ja tema naine olid Hispaanias, kui ema suri. Teised pereliikmed leidsid, et tuleb teha korraldusi isa eest hoolitsemiseks. Kuna nad olid hõivatud ilmaliku tööga ning kasvatasid lapsi, arvasid nad, et ei saa seda kohustust enda peale võtta. Seepärast õhutasid nad tungivalt seda täisajalises eriteenistuses olevat abielupaari naasema koju isa eest hoolitsema. Isa aga, kuigi 79 aastat vana, oli ikka hea tervise juures ning ka tema vaimne nägemine oli selge. Perekondlikul nõupidamisel, pärast seda, kui mitmed olid öelnud oma arvamuse, tõusis isa ja ütles kindlalt: ”Ma soovin, et nad pöörduksid tagasi Hispaaniasse ja jätkaksid oma tööd.” Seda nad tegidki, kuid nad andsid ka isale konkreetset abi. Praegu teevad nad Hispaanias ringkonnatööd. Pärast seda perekondlikku nõupidamist on ka teised pereliikmed hakanud hindama selle abielupaari välismaist teenistust. Aastate möödudes võttis üks teine poeg isa enda juurde koju ning hoolitses tema eest kuni surmani.
USA-s Pennsylvanias elaval võitud vennal, kes oli umbes 40 aastat pioneeritööd teinud, oli vanust üle 90 aasta, kui tema naine jäi raskelt haigeks ja suri. Sel vennal oli poeg ja kolm tütart ning loendamatult vaimseid lapsi. Üks tema tütar oli täisajalises teenistuses olnud üle 40 aasta, teenides koos abikaasaga misjonärina, ringkonnatööl ja Peetelis. See õde aitas teha korraldusi, et isa eest korralikult hoolt kantaks. Kohalikud vennad aitasid samuti ning viisid isa kuningriigisaali koosolekutele. Hiljem, kui selle õe abikaasa suri, päris tütar isalt, kas too tahab, et ta lahkuks Peeteli teenistusest ning hakkaks tema eest hoolitsema. Isa hindab pühi asju väga ning ta arvas, et tema eest saab hoolitseda ka muul viisil. Seega ta vastas: ”See oleks kõige halvem, mida sa üldse teha saad, ning veel halvem oleks see, kui mina sul seda teha laseksin.”
Toetavad kogudused
Mõned kogudused on olnud väga abivalmid hoolitsema täisajaliste eriteenijate elatanud vanemate eest. Nad hindavad eriliselt neid, kes on palju aastaid sellisele teenistusele pühendanud. Kuigi kogudused ei saa vabastada neid Pühakirjal põhinevast vastutusest, teevad kogudused palju, et kergendada nende koormat sel määral, et nad ei peaks ilmtingimata jätma oma eriülesandeid.
Üks abielupaar Saksamaalt oli välismaal teeninud juba 17 aastat, enamuse sellest ajast reisival tööl, kui nende eakas ema hakkas järjest enam vajama nende abi. Igal aastal käisid nad puhkuse ajal teda abistamas. Samuti pakkusid armastavat abi tunnistajatest naabrid. Kui siis see täisajalises teenistuses olev abielupaar oli oma ema juures, kui tal oli kriitiline periood, korraldasid kohaliku koguduse vanemad nendega kokkusaamise. Nad olid hästi teadlikud sellest, mida see abielupaar pidevalt oma ema heaks teeb. Nad hindasid ka seda väärtuslikku eriteenistust, milles abielupaar osales. Nõnda pakkusid kogudusevanemad välja nende ema eest hoolitsemiseks kavandatud tegevusplaani ning ütlesid siis: ”Te ei saa tema eest rohkem hoolitseda, kui te seda juba teete; me aitame teid, nii et võiksite jääda oma ülesande juurde Hispaanias.” Viimase seitsme aasta jooksul on need kogudusevanemad oma lubadust täitnud.
Sarnaselt on ka üks vend, kes on 1967. aastast Senegalis teeninud, saanud palju armastavat tuge tema isa kodukohas paiknevalt koguduselt. Kriitilise olukorra kerkides reisis see mees oma armastava abikaasa nõusolekul üksinda Ameerika Ühendriikidesse oma vanemaid aitama. Ta pidas vajalikuks jääda sinna mitmeks kuuks. Olukord oli keeruline, kuid olles teinud, mida ta sai, tuli appi sealne kogudus, nõnda et see vend sai jätkata oma misjoniteenistust. 18 aasta jooksul on kogudus pakkunud armastavat abi loendamatuil viisidel, kõigepealt isale (kuigi ta ei tunne enam paljusid ära) ning seejärel emale. Kas see vabastas poja vastutusest? Ei, ta sõitis tihti Senegalist koju ning aitas neid oma puhkuste ajal igakülgselt. Kuid paljudel sellest kogudusest on hea meel teada, et neil oli oma osa selles, et see tublit tööd tegev abielupaar sai jätkata täisajalist eriteenistust Senegalis.
Jeesus ütles, et need, kes jätavad kõik maha hea sõnumi pärast, saavad endale sajakordselt tagasi vendi, õdesid, emasid ning lapsi (Markuse 10:29, 30). Jehoova teenijate puhul on see kindlasti õige. Üks abielupaar, kes teenib nüüd Lääne-Aafrikas Beninis, koges seda üsna erilisel moel, kui kaks tunnistajat nende vanemate kogudusest ütles neile, et nad ei muretseks oma vanemate pärast. Nad lisasid: ”Teie vanemad on ka meie vanemad.”
Tõesti, on palju viise, kuidas me saame näidata, kui väga me hindame püha teenistuse eesõigusi. Kas on ka sinul võimalik neid viise veel täielikumalt rakendada?
[Pildid lk 26]
Nad on andnud end täisajalisse eriteenistusse