Mišna ja Seadus, mille Jumal andis Moosesele

”ME ALUSTAME muljega, et liitume juba pikka aega kestnud vestlusega asjade üle, mida me ei suuda kunagi mõista. [—] Me tunneme, nagu oleksime kauge lennujaama transiitooteruumis. Me saame aru inimeste lausutud sõnadest, ent nende mõte ja seosed, eelkõige aga kõne toon jääb meile segaseks.” Selliselt kirjeldab juudi õpetlane Jacob Neusner tunnet, mis lugejal võib tekkida, kui ta hakkab esmakordselt Mišnad lugema. Neusner lisab: ”Mišna algab mitte kusagilt. Ja see lõpeb järsku.”

Teoses ”A History of Judaism” nimetab Daniel Jeremy Silver Mišnad ”rabiinliku judaismi põhitekstiks”. Ta ütleb koguni: ”Mišna asus [juudi] koolide peamise õppevahendina Piibli asemele.” Kuidas võis selline segase stiiliga raamat nii tähtsaks saada?

Osaliselt peitub vastus järgmises Mišna lauses: ”Mooses sai Toora Siinail ja andis selle edasi Joosuale, Joosua andis vanematele, vanemad prohvetitele ja prohvetid andsid selle edasi Suure Sünagoogi meestele” (Abot 1:1). Mišna väidab end käsitlevat informatsiooni, mille Mooses sai Siinai mäel — Iisraelile antud Jumala Seaduse kirjapanemata osa. Suure Sünagoogi mehi (keda hiljem hakati nimetama süneedriumiks) arvati kuuluvat suurte õpetlaste ehk tarkade pikka ahelasse, kes andsid põlvest põlve suuliselt edasi mõningaid õpetusi, mis lõpuks pandi kirja Mišnasse. Aga kas see on tõsi? Kes tegelikult kirjutas Mišna ja miks? Kas on selle sisu pärit Mooseselt Siinail? Kas sellel on tähendust meile tänapäeval?

Judaism ilma templita

Uskumus, et Jumal andis lisaks kirjalikule Moosese Seadusele veel suulise seaduse, oli tundmatu ajal, mil Pühakiri inspiratsiooni all kirja pandi (2. Moosese 34:27).a Palju sajandeid hiljem olid variserid see judaismi rühmitus, kes seda arusaama arendas ja propageeris. 1. sajandil m.a.j. olid saduserid ja teised juudid selle ebapiibelliku õpetuse vastu. Nii kaua kui juutide jumalateenistuse keskus asus Jeruusalemma templis, oli suulise seaduse küsimus igatahes teisejärgulise tähtsusega. Tänu templiteenistusele kulges kõigi juutide elu kindla korra järgi ja see andis neile mõningase kindlustunde.

Ent aastal 70 m.a.j. sattus juudi rahvas ennenägematu ulatusega usulisse kriisi. Rooma leegionid hävitasid Jeruusalemma ja tapsid üle miljoni juudi. Enam ei olnud templit, nende vaimse elu keskust. Polnud võimalik elada Moosese Seaduse järgi, mis nõudis templis ohvrite toomist ja preestriteenistust. Judaismi alustugi oli kadunud. Talmudiõpetlane Adin Steinsaltz kirjutab: ”Templi häving aastal 70 m.a.j. muutis hädavajalikuks korraldada kiiresti ümber kogu usuelu süsteem.” Ja ümber see tõesti korraldati.

Juba enne templi hävitamist sai Johanan ben Zakkai, variseride juhi Hilleli lugupeetud jünger, Vespasianuselt (kes sai peagi keisriks) loa viia judaismi vaimne keskus ja süneedrium Jeruusalemmast Jabnesse. Nagu selgitab Steinsaltz, kerkis pärast Jeruusalemma hävingut Johanan ben Zakkai ette ”raske ülesanne rajada rahvale uus keskus ja aidata sel kohaneda uute oludega, kus templit enam ei olnud ja usuline ind tuli suunata uuele objektile”. See uus objekt oli suuline seadus.

Saduseridel ja teistel juudi sektidel polnud varemetes templi asemele ka mingit muud veenvat alternatiivi pakkuda. Variserid said judaismi põhisuunaks ja neelasid kõik nendega opositsioonis olnud rühmitused. Ühtsuse rõhutamiseks lakkasid juhtivad rabid nimetamast ennast variserideks, kuna selle terminiga olid seotud sektantlikud ja erakondlikud mõttevarjundid. Nad said tuntuks lihtsalt rabide, ”Iisraeli tarkadena”. Need targad lõid oma suulise seaduse jaoks uskumuste süsteemi. Sellest pidi saama vaimne hoone, mida inimestel pole nii kerge rünnata kui templit.

Suulise seaduse ühendamine

Kuigi rabiinlik akadeemia Jabnes (40 kilomeetrit Jeruusalemmast läänes) oli nüüd põhikeskus, hakkas kõikjal Iisraelis ning koguni sellistes kaugetes paikades nagu Babülon ja Rooma tekkima teisigi akadeemiaid, kus õpetati suulist seadust. See aga tekitas probleeme. Steinsaltz selgitab: ”Seni kuni kõik targad olid üheskoos ja uurimistööd tegi peamiselt üks meeste grupp [Jeruusalemmas], säilis traditsioonide ühtsus. Aga õpetajate arvu kiire kasv ja mitmesuguste koolide rajamine põhjustas .. väljendusvormide ja -meetodite ülikülluse.”

Suulise seaduse õpetajaid nimetati tannaiitideks, see on termin, mis tuleneb aramea sõnatüvest tähendusega ’õppima’, ’kordama’ või ’õpetama’. See rõhutas meetodit, kuidas nad intensiivse kordamise ja päheõppimise teel suulist seadust õppisid ning õpetasid. Et suuliste pärimuste päheõppimist hõlbustada, taandati iga reegel või pärimus lühikeseks ja kokkuvõtlikuks fraasiks. Mida vähem sõnu, seda parem. Püüti leida stiliseeritud, poeetilist vormi ja sageli esitati need fraasid leelutades või lauldes. Kuid need reeglid olid korrastamata ja varieerusid eri õpetajatel oluliselt.

Esimene rabi, kes paljud suulised pärimused konkreetsesse vormi ja süsteemi pani, oli Akiba ben Josef (u. 50—135 m.a.j.). Tema kohta kirjutab Steinsaltz: ”Kaasaegsed võrdlesid tema tegevust tööga, mida teeb tööline, kes läheb põllule ja kuhjab oma korvi kõike, mida juhuslikult leiab, seejärel tuleb ta koju tagasi ja sorteerib kogu saagi sortide järgi. Akiba oli uurinud hulgaliselt süsteemituid teemasid ja klassifitseeris need eraldi kategooriatesse.”

2. sajandil m.a.j. — rohkem kui 60 aastat pärast Jeruusalemma hävingut — juhtis Bar Kohba juutide teist suuremat Rooma-vastast ülestõusu. Taas põhjustas ülestõus katastroofi. Akiba ja paljud tema jüngrid olid nende peaaegu miljoni juudi hulgas, kes hukkusid. Vähimgi templi uuesti ülesehitamise lootus purunes siis, kui Rooma keiser Hadrianus kuulutas Jeruusalemmas viibimise juutidele keelatuks, välja arvatud templi hävitamise aastapäeval.

Tannaiidid, kes elasid pärast Akibat, polnud kunagi Jeruusalemma templit näinud. Kuid suulise seaduse pärimuste süstematiseeritud uurimine sai neile ”templiks” ehk jumalateenistuse keskmeks. Akiba ja tema jüngrite alustatud tööd, mida nad tegid selleks, et kinnistada suulise seaduse süsteemi, jätkas viimane tannaiit Jehuda han-Nasi.

Mišna sisu

Jehuda han-Nasi oli Hilleli ja Gamaalieli järglane.b Ta sündis Bar Kohba vastuhaku perioodil ja sai meie ajaarvamise 2. sajandi lõpu ja 3. sajandi alguse paiku Iisraelis juudi kogukonna juhiks. Tiitel han-Nasi tähendab ’vürsti’ ja viitab tema positsioonile teiste juutide silmis. Sageli nimetatakse teda lihtsalt Rabiks. Jehuda han-Nasi juhatas nii omaenda akadeemiat kui ka süneedriumi, esialgu Bet Še’arimis ja hiljem Sepphorises Galileas.

Kuna Jehuda han-Nasi mõistis, et edaspidised konfliktid Roomaga võivad suulise seaduse edasiandmist ohustada, otsustas ta selle süstematiseerida, kindlustamaks selle püsimajäämist. Ta kogus oma akadeemiasse tollal kõige väljapaistvamad õpetlased. Nad arutasid läbi kõik suulise seaduse mõtted ja pärimused. Nende väitluste tulemused võeti kokku uskumatult sisutihedateks fraasideks, mis jäljendasid poeetilise heebrea proosa ranget vormi.

Need kokkuvõtted seati peamiste teemade kaupa kuude suuremasse ossa ehk ”Korda”. Jehuda jaotas need veel 63 väiksemasse ossa ehk traktaati. Sellega sai vaimne hoone valmis. Kuni tolle ajani oli neid pärimusi alati suuliselt edasi antud. Kuid suurema kindluse mõttes astuti viimane revolutsiooniline samm — kõik pandi kirja. Seda muljetavaldavat uut kirjalikku süsteemi, mis sisaldas suulist seadust, hakati nimetama Mišnaks. Nimi Mišna tuleneb heebrea tüvest ša·nahʹ, mis tähendab ’kordama’, ’õppima’ või ’õpetama’. See on samatähenduslik aramea sõnaga tenaʼʹ, millest on tuletatud tan·na·ʼimʹ, termin, mida kasutatakse Mišna õpetajate kohta.

Mišna eesmärk polnud määrata kindlaks mingit lõplikku reeglistikku. See käsitles rohkem erandeid, eeldades, et lugeja peamisi põhimõtteid juba tunneb. Tegelikult võttis see kokku ainestiku, mida arutati ja õpetati rabide koolides Jehuda han-Nasi ajal. Mišna oli mõeldud vaid suulise seaduse konspektiks edaspidistes aruteludes, kondikavaks ehk põhistruktuuriks, millele ehitamist jätkata.

Selle asemel, et ilmutada midagi, mille Mooses sai Siinai mäel, aitab Mišna hoopis mõista, kuidas arenes suuline seadus, mõiste, mis sai alguse variseridelt. Mišnasse kirjapandu heidab mõningast valgust Kristlike Kreeka Kirjade ütlustele ning mõningatele Jeesuse Kristuse ja variseride vahel toimunud vestlustele. Kuid ettevaatlikuse muudab siin vajalikuks see, et Mišnas leiduvad ideed peegeldavad 2. sajandil m.a.j. elanud juutide seisukohti. Mišna on sild, mis ühendab teise templi perioodi ja Talmudit.

[Allmärkused]

[Kast lk 26]

Mišna jaotus

Mišna jaguneb kuueks osaks. Need koosnevad 63 väiksemast raamatust ehk traktaadist, mis on jagatud peatükkideks ja mišnajot’iks ehk lõikudeks (mitte salmideks).

1. Zeraim (Maaviljelusseadused)

Neis traktaatides arutletakse palvete üle, mida esitatakse toidu eest ja seoses põllumajandusega. Neis on kirjas ka reeglid kümnise, preestrite osa, järelnoppimise ja hingamisaastate kohta.

2. Moed (Pühad, tähtpäevad)

Selle osa traktaadid käsitlevad seadusi, mis on seotud hingamispäeva, lepituspäeva ja muude tähtpäevadega.

3. Našim (Naised, abieluõigus)

Need traktaadid käsitlevad abielu ja lahutust, tõotusi, nasiire ning kahtlustatava abielurikkumise juhtumeid.

4. Neziqin (Kahjud ja tsiviilõigus)

Selle osa traktaatide teemad on seotud tsiviil- ja omandiõiguse, kohtute ja karistustega, süneedriumi funktsioonide, ebajumalakummardamise, vannete ja Isade eetikaga (Abot).

5. Qodašim (Ohvrid)

Neis traktaatides arutatakse juhiseid, mis on seotud loom- ja viljaohvritega, aga ka templi mõõtmetega.

6. Toharot (Puhastusrituaalid)

See osa koosneb traktaatidest, kus käsitletakse rituaalset puhtust, ihu ja käte pesemist, nahahaigusi ning mitmesuguste esemete ebapuhtust.

[Kast lk 28]

Mišna ja kristlikud kreeka kirjad

Matteuse 12:1, 2: ”Sel ajal läks Jeesus viljast läbi hingamispäeval. Aga tema jüngritel oli nälg ja nad hakkasid päid katkuma ja sööma. Kui variserid seda nägid, ütlesid nad temale: ”Vaata, sinu jüngrid teevad, mida ei sünni teha hingamispäeval!”” Heebrea Kirjad ei keela seda, mida tegid Jeesuse jüngrid. Aga Mišnast me leiame nimekirja 39 tegevuse kohta, mis rabid hingamispäeval ära keelasid (Šabbat 7:2).

Matteuse 15:3: ”Aga [Jeesus] kostis ja ütles neile: ”Miks te ise rikute Jumala käsku oma pärimuse pärast?”” Mišna kinnitab, et neil oli tõesti selline hoiak (Sanhedrin 11:3). Seal öeldakse: ”Kirjatundjate sõnu tuleb võtta rangemalt kui [kirjaliku] Seaduse sõnu. Kui mees ütleb: ”Pole vaja kanda palvekaukaid”, astudes seega üle Seaduse sõnadest, ei ole ta süüdi; [aga kui ta ütleks]: ”Neis peaks olema viis lahtrit”, nii et ta lisab juurde kirjatundjate sõnadele, siis on ta süüdi.” (”Mišna”, Herbert Danby, lk. 400.)

Efeslastele 2:14: ”Sest [Jeesus] on meie rahu, kes on mõlemad teinud üheks ja kiskunud maha lahutava vaheseina.” Mišna ütleb: ”Templimäel oli võretatud rinnatis (Soreg), mille kõrgus oli kümme kämblalaiust” (Middot 2:3). Mittejuutidel oli keelatud sellest mööduda ja edasi sisemistesse õuedesse minna. Apostel Paulus võis sellele seinale piltlikult viidata, kui ta kirjutas efeslastele aastal 60 või 61 m.a.j., mil see ikka veel alles oli. See sein kujutas sümboolselt seaduselepingut, mis oli kaua aega eraldanud juute ja mittejuute. Kuid see sein kaotati Kristuse surma alusel aastal 33 m.a.j.