Mis on Talmud?

”Talmud on kahtlemata üks kõigi aegade tähelepanuväärsemaid kirjandusteoseid.” (”The Universal Jewish Encyclopedia”)

”[Talmud on] üks inimkonna suurtest intellektuaalsetest saavutustest, ta on niivõrd mõttetihe, niivõrd sisukas, niivõrd mitmetahuline, et on suutnud parimaid ajusid juba rohkem kui poolteise aastatuhande jooksul tegevuses hoida.” (Jacob Neusner, juudi õpetlane ja kirjanik)

”Talmud on [judaismi] keskne tugisammas, mis hoiab ülal kogu juudi ühiskonna vaimset ja intellektuaalset korraldust.” (Adin Steinsaltz, talmudiõpetlane ja rabi)

TALMUD on juudi rahvale sajandite jooksul kahtlemata tohutut mõju avaldanud. Ent vastupidiselt eeltoodud kiiduavaldustele on Talmudit ka mustatud ja öeldud, et see on ”meretäis segadust ja soga”. Seda on tehtud maha kui Kuradi kätetööd, mis teotab Jumalat. Paavsti määrusega on seda korduvalt tsenseeritud, konfiskeeritud ja Euroopa linnaväljakutel suurel hulgal koguni põletatud.

Mida siis tegelikult kujutab endast see raamat, mis on nii vastuolulisi tundeid tekitanud? Mille poolest on Talmud juudi kirjutiste hulgas ainulaadne? Miks ta kirjutati? Kuidas juhtus, et ta judaismile nii suurt mõju hakkas avaldama? Kas tal on midagi öelda ka mittejuudi maailmale?

Pärast seda, kui aastal 70 m.a.j. hävitati Jeruusalemma tempel, püüdsid rabidest tarkade akadeemiad kogu Iisraelis järgneva 150 aasta jooksul leida uut alust, mille põhjal jätkata juutlikku eluviisi. Nad väitlesid paljude oma suulise seaduse pärimuste üle ja seejärel ühendasid need. Jätkates sellele alusele ehitamist, seadsid nad judaismile uued piirid ja nõuded, andes juhiseid selle kohta, kuidas elada ilma templita päevast päeva püha elu. See uus vaimne struktuur pandi üldjoontes paika Mišnas, mille koostas Jehuda han-Nasi 3. sajandi alguseks m.a.j.a

Mišna oli iseseisev teos, mis ei püüdnudki ennast õigustada viidetega Piiblile. Tema arutlusmeetod ja isegi heebrea keele stiil oli omanäoline ning erines Piibli tekstist. Mišnas tsiteeritud rabide otsused pidid mõjutama kõigi juutide igapäevaelu. Jacob Neusner tõepoolest märgibki: ”Mišna oli Iisraelile konstitutsiooni eest. [— — —] See nõudis nõusolekut sealsete reeglitega ja nende täitmist.”

Aga mis sai siis, kui keegi kahtles, kas Mišnas tsiteeritud tarkade autoriteet on tõesti võrdne ilmutatud Pühakirja omaga? Rabidel tuli näidata, et tannaiitide (suulise seaduse õpetajate) õpetused, mis leiduvad Mišnas, on Heebrea Kirjadega täielikus kooskõlas. Sellest tekkis vajadus lisakommentaaride järele. Nad tundsid vajadust selgitada ja õigustada Mišnad ning tõestada, et see on pärit Seadusest, mille Mooses sai Siinail. Rabidele tundus, et nad on sunnitud tõestama, et suuline ja kirjalik seadus on sama vaimu ja eesmärgiga. Niisiis, selle asemel et viimaseks judaismi kohta öeldud sõnaks jääda, sai Mišna hoopis uueks usulise väitluse ja vaidluse põhjuseks.

Talmudi tekkelugu

Rabisid, kes selle uue ettevõtmise kallale asusid, tunti amoraidena — Mišna ’tõlgendajate’ või ’selgitajatena’. Iga akadeemia oli koondunud nimeka rabi ümber. Väike õpetlaste ja õpilaste rühm pidas arutelusid aasta ringi. Kuid kõige tähtsamaid istungeid peeti kaks korda aastas: adari- ja elulikuus, mil põllutööd oli vähe ja kohale said tulla veel sajad või isegi tuhanded teised.

Adin Steinsaltz selgitab: ”Akadeemia juhataja juhtis arutelusid, istudes kas toolil või erilistel mattidel. Tema vastas esimestes ridades istusid tähtsad õpetlased, kelle hulgas olid ka tema kolleegid või silmapaistvad õpilased, nende taga aga istusid kõik teised õpetlased. .. istumise kord põhines täpselt väljatöötatud hierarhial [tähtsusjärjekorral].” Tavakohaselt loeti ette katkend Mišnast. Seda võrreldi paralleel- või lisamaterjaliga, mille olid kogunud tannaiidid, kuid mis oli Mišnast välja jäetud. Seejärel algas analüüsimine. Esitati küsimusi ja analüüsiti vastuolusid, et leida õpetuste vahelist sisemist kooskõla. Rabide õpetuste toetuseks otsiti Heebrea Kirjadest kinnitavaid kirjakohti.

Kuigi need arutelud toimusid kindla korra järgi, olid nad pingelised ja mõnikord ka tormilised. Üks Talmudis osundatud tark rääkis ”tulesädemetest”, mis vaidluse ajal rabide suust lendasid (Hullin 137b, Babüloonia Talmud). Steinsaltz ütleb nõupidamiste käigu kohta järgmist: ”Akadeemia juhataja ehk loengut pidav tark esitas probleemide kohta omaenda tõlgenduse. Kuulajaskonna hulgas olevad õpetlased pommitasid teda sageli küsimustega, lähtudes muudest allikatest, teiste kommentaatorite arvamustest ja omaenda loogilistest järeldustest. Mõnikord oli väitlus väga lühike ning piirdus vaid ühehäälse ja hästipõhjendatud vastusega esitatud küsimusele. Teinekord aga pakkusid teised õpetlased alternatiivseid lahendusi ja tagajärjeks oli suur vaidlus.” Kõik kohalolijad võisid sellest vabalt osa võtta. Neil nõupidamistel selgeks saanud küsimused saadeti edasi teistesse akadeemiatesse, et ka ülejäänud õpetlased need läbi vaataksid.

Ent need istungid ei olnud vaid lõputud tähenärijalikud väitlused. Õigusküsimusi, mis puudutavad juudi usueluga seotud reegleid ja määrusi, nimetatakse Halakaks. See termin tuleneb heebrea verbijuurest ”käima” ja tähistab ’teed, mida elus tuleb käia’. Kõike muud — lugusid rabidest ja Piibli tegelastest, tarku ütlusi, usu ja filosoofia mõisteid — nimetatakse Haggadaks, mis tuleneb heebrea verbijuurest tähendusega ’jutustama’. Rabid käsitlesid oma vaidlustes Halakad ja Haggadad läbisegi.

Raamatus ”The World of the Talmud” selgitab Morris Adler: ”Tavaliselt katkestas tark õpetaja pikaleveninud ja raske õigusalase väitluse sellega, et muutis teemat ning tõstatas mõne kergema ja ülesehitavama küsimuse. [— — —] Seal on legendid ja ajalugu, tollane teadus ja folkloor, Piibli eksegees ja biograafia, jutlused ning teoloogia omavahel läbi põimitud sellisel viisil, et inimesele, kes pole tuttav nende akadeemiate metoodikaga, tundub see olevat üks korrastamata info veider sagadik.” Nende akadeemiate õpetlastele aga olid kõik need kõrvalepõiked kindla eesmärgiga ja seotud aruteldava küsimusega. Halaka ja Haggada olid rabide akadeemiates koostatava uue struktuuri ehituskivideks.

Koostatakse kaks Talmudit

Lõpuks kolis Palestiina rabide põhikeskus Tiberiasse. Teised tähtsad akadeemiad asusid Sephorises, Kaisareas ja Lüddas. Kuid halvenev majanduslik olukord, kestev poliitiline ebastabiilsus ning viimaks ka ärataganenud kristlaste osutatav surve ja tagakiusamine põhjustasid ulatusliku emigratsiooni ida poole, teise suurde juudi elanikkonna keskusse — Babülooniasse.

Sajandeid olid õpilased tulnud hulgaviisi Babülooniast Palestiinasse, et õppida akadeemiates suurte rabide käe all. Üks neist õpilastest oli Abba ben Ibo, keda nimetati ka Abba Arikaks — pikaks Abbaks —, kuid kes hiljem oli tuntud kui lihtsalt Rab. Pärast õpinguid Jehuda han-Nasi juures pöördus ta umbes aastal 219 Babülooniasse tagasi, ja see sai Babüloonia juudi kogukonna vaimse tähtsuse seisukohalt pöördepunktiks. Rab rajas akadeemia Surasse, paika, kus oli küll palju juute, kuid vähe õpetlasi. Tema hea kuulsuse peale kogunes tema akadeemiasse 1200 alalist õpilast ning juudi adari- ja elulikuus veel tuhandeid teisigi. Rab’i kuulus kaasaegne Samuel rajas akadeemia Nehardeasse. Teised tähtsad akadeemiad tekkisid Pumbedithasse ja Mehozasse.

Enam polnud vaja reisida Palestiinasse, sest nüüd sai ka Babüloonias suurte õpetlaste käe all õppida. Mišna kui eraldiseisva teksti koostamine sillutas Babüloonia akadeemiatele täieliku iseseisvuse teed. Kuigi Palestiinas ja Babüloonias hakkasid nüüd kujunema omaette stiilid ja õppemeetodid, säilis tänu tihedale lävimisele ja õpetajate vahetamisele akadeemiatevaheline ühtsus.

4. sajandi lõpupoole ja 5. sajandi alguses muutus Palestiina juutide olukord eriti raskeks. Piirangute ja tagakiusamise lained, mida tekitas üha kasvava võimuga ärataganenud ristiusu kirik, andsid viimase hoobi — umbes aastal 425 likvideeriti nii sanhedrin kui ka Nasi (patriarhi) positsioon. Seepärast hakkasid Palestiina amoraid koguma ühte terviklikku teosesse kokkuvõtteid akadeemiates peetud väitlustest, tagamaks nende säilimist. See 4. sajandi teisel poolel kiiruga koostatud teos sai tuntuks kui Palestiina Talmud.b

Samal ajal kui Palestiina akadeemiad olid languse teel, jõudsid Babüloonia amoraid oma võimete tippu. Abaje ja Raba muutsid väitlused keerukateks ja leidlikeks argumentatsioonideks, mis said hiljem mudeliks Talmudi analüüsimisel. Hiljem hakkas Aši, Sura akadeemia juhataja (a. 371—427), väitluste ülestähendusi koostama ja toimetama. Steinsaltzi sõnade kohaselt tegi ta seda ”kartusest, et tohutu hulk suulist materjali, korrastamata nagu see oli, võis unustuse hõlma vajuda”.

See suur materjalihulk oli rohkem, kui üks inimene või koguni terve põlvkond suudaks organiseerida. Babüloonias lõppes amoraide periood 5. sajandil, kuid Babüloonia Talmudi lõplikku redigeerimist jätkas veel 6. sajandil rühmitus, keda nimetati saboraideks; see arameakeelne termin tähendab ’selgitajaid’ või ’arvamuse omajaid’. Need viimased redigeerijad võtsid kokku tuhanded lahtised otsad ja rabide sajandeid kestnud väitlused, andes Babüloonia Talmudile stiili ja ülesehituse, mis eristab seda kõigist varasematest judaistlikest kirjutistest.

Mida Talmud korda saatis?

Talmudi rabid asusid tõestama, et Mišna on pärit samast allikast kui Heebrea Kirjad. Aga miks? Jacob Neusner selgitab: ”Väidetavalt oli küsimus Mišnasse suhtumises. Kuid tuleb välja, et asja tuumaks oli hoopis targa raamatu enda autoriteet.” Et seda autoriteeti kinnitada, uuriti, vaidlustati, selgitati ja kooskõlastati mingil moel iga Mišna rida, mõnikord koguni iga sõna. Neusner märgib, et sellega rabid ”nihutasid Mišna orbiidi ühest kohast teise”. Kuigi Mišna valmis iseenesest tervikliku teosena, lammutati see nüüd laiali. Selle käigus loodi ta uuesti ja talle anti uus tähendus.

See uus teos — Talmud — teenis rabide eesmärke. Nad kehtestasid reeglid analüüsimise kohta ja õpetasid sellega inimesi mõtlema rabide kombel. Rabid uskusid, et nende uurimis- ja analüüsimismeetodid peegeldavad Jumala mõtteviisi. Talmudi uurimine ise sai kummardamise objektiks või viisiks — väidetavalt kasutati selle käigus mõistust Jumala eeskujul. Järgmised põlvkonnad hakkasid ka Talmudit ennast samade meetoditega analüüsima. Milleni see viis? Ajaloolane Cecil Roth kirjutab: ”Talmud .. andis [juutidele] neid iseloomustava omapära, mis eristas neid teistest, ja see tegi neid ka märkimisväärselt vastupanuvõimeliseks ja kokkuhoidvaks. Selle dialektika teritas nende mõistust ja tegi nad .. vaimselt teraseks. [—] Talmudi näol oli keskaegsel tagakiusatud juudil olemas teine maailm, kuhu ta võis põgeneda .. See andis talle isamaa, mida ta võis endaga kaasas kanda, kui ta oli kaotanud oma maa.”

Kindlasti on Talmud avaldanud suurt mõju, õpetades teistele rabide mõtteviisi. Kuid küsimus kõigile — nii juutidele kui mittejuutidele — on selles, kas Talmudist tõesti ilmneb Jumala mõtteviis? (1. Korintlastele 2:11—16.)

[Allmärkused]

[Kast lk 31]

Kaks Talmudit — milles nad erinevad?

Heebrea sõna ”Talmud” tähendab ’uurimine’ või ’õppimine’. Palestiina ja Babüloonia amoraid asusid uurima ehk analüüsima Mišnad. Seda teevad mõlemad Talmudid (Palestiina ja Babüloonia oma), ent mille poolest nad erinevad? Jacob Neusner kirjutab: ”Esimene Talmud analüüsib tõendeid, teine uurib eeldusi; esimene jääb täielikult oma eesmärgi raamesse, teine läheb sellest palju kaugemale.”

Hoopis intensiivsema ja põhjalikuma redigeerimise tõttu on Babüloonia Talmud palju suurem, aga oma mõtteviisi ja analüüside poolest ka sisukam ning kaugeleulatuvam. Kui räägitakse lihtsalt Talmudist, siis tavaliselt mõeldakse Babüloonia Talmudit. Just seda Talmudit on sajandite jooksul väga palju uuritud ja kommenteeritud. Neusneri arvates on Palestiina Talmud ”asjatundjate töö”, Babüloonia Talmud aga ”on geeniuste töö”.