Olen läbi elanud kohutavaid katsumusi

JUTUSTANUD ÉVA JOSEFSSON

Meie väike grupp oli kogunenud Ungaris Budapesti linnaosas Újpestis, et pidada lühike koosolek ja minna siis kristlikku teenistusse. See oli aastal 1939, veidi enne II maailmasõja puhkemist, kui Jehoova tunnistajate kuulutustöö oli Ungaris keelustatud. Neid, kes noil päevil avalikult piiblilist õpetust jagasid, arreteeriti sageli.

KUNA see oli mulle esimene kord selles töös osaleda, olin vist väheke murelik ja kahvatu. Üks vanem kristlik vend astus mu juurde ja lausus: ”Éva, sul ei ole kunagi vaja karta. Teenida Jehoovat on suurim au, mis ühel inimesel võib olla.” Need mõistvad ja kinnitavad sõnad aitasid mul pidada vastu paljudes kohutavates katsumustes.

Juudi päritolu

Olin ühe juudi pere viiest lapsest vanim. Mu ema ei olnud judaismiga rahul ja hakkas uurima teisi religioone. See otsiskelu viis ta kokku Erzsébet Slézingeriga, ühe teise juuditariga, kes samuti soovis leida Piibli tõde. Erzsébeti kaudu tutvus mu ema Jehoova tunnistajatega ja selle tulemusena hakkasin minagi Piibli õpetuste vastu sügavat huvi tundma. Peagi hakkasin õpitut teistele edasi rääkima.

1941. aasta suvel, kui sain 18 aastat vanaks, lasin end Doonau jões ristida, sümboliseerimaks pühendumist Jehoova Jumalale. Ema ristiti minuga üheaegselt, isa aga meie uut, kristlikku usku ei pooldanud. Peagi pärast ristimist hakkasin tegema plaane pioneeritöös ehk täisajalises teenistuses osalemiseks. Pidin hankima omale jalgratta ja sestap asusin tööle ühe suure tekstiilivabriku laboris.

Katsumused algavad

Kuna Ungari oli natside kätte langenud, siis allus Saksa võimudele ka see vabrik, kus ma töötasin. Ühel päeval kästi kõigil töölistel ilmuda tööjuhatajate ette, et vanduda oma truudust natsidele. Meile öeldi, et selle tegematajätmisel on tõsised tagajärjed. Tseremoonia ajal, mil pidi Hitlerit tervitama, seisin küll lugupidavalt püsti, kuid ei sooritanud nõutavat akti. Juba samal päeval kutsuti mind kantseleisse, pisteti palk pihku ja lasti töölt lahti. Kuna töökohtasid nappis, mõtlesin, kuidas mu pioneeritöö plaanidega nüüd saab. Kuid juba järgmisel päeval sain uue töö ja koguni parema palgaga.

Nüüd sain oma pioneeritöösoovi teoks teha. Mul oli pioneeritöös mitmeid partnereid, viimane neist Juliska Asztalos. Kasutasime teenistuses ainult Piiblit, kirjandust meil pakkuda ei olnud. Kui leidsime huvitatuid, külastasime neid uuesti ja laenasime neile kirjandust.

Mitu korda pidime Juliskaga oma tegevuspiirkonda muutma. Põhjuseks oli see, et kui mõni preester teada sai, et käime ”tema lammaste juures”, teatas ta kirikuskäijatele, et nood peaksid Jehoova tunnistajate külastusest informeerima kas teda või politseid. Kui heasoovlikud inimesed meile mõnest taolisest teatest rääkisid, läksime teisele territooriumile.

Ühel päeval kohtasime üht poissi, kes ilmutas huvi. Leppisime kokku korduskülastuse, et laenata talle lugemist. Kui me aga tagasi läksime, leidsime eest politsei, kes võttis meid vahi alla ja viis Dunavecse politseijaoskonda. Poiss oli olnud söödaks, et meid lõksu püüda. Politseijaoskonda jõudes nägime seal preestrit ja olime kindlad, et ka tema käsi oli mängus.

Kõige kohutavam katsumus

Politseijaoskonnas aeti mul pea paljaks ja ma pidin seisma ihualasti oma tosina politseiniku ees. Nad küsitlesid mind, et teada saada, kes on Ungaris meie juht. Ütlesin, et meil pole muud juhti peale Jeesuse Kristuse. Seepeale hakkasid nad mind kumminuiadega jõhkralt peksma, ent ma ei reetnud oma kristlikke vendi.

Seejärel sidusid nad mu jalad kinni ja tõstsid mu käed üles ja sidusid ka need kinni. Seejärel hakkasid nad mind üksteise järel vägistama, kõik peale ühe politseiniku. Olin nii kõvasti kinni seotud, et köidikute jäljed olid mu randmetel veel kolm aastat hiljemgi. Mu seisund oli nii kohutav, et järgmised kaks nädalat hoiti mind keldrikorrusel, kuni mu kõige tõsisemad vigastused mõnevõrra paranesid.

Hingetõmbeaeg

Seejärel viidi mind Nagykanizsa vanglasse, kus oli palju Jehoova tunnistajaid. Hoolimata vangistusest olid järgmised kaks aastat suhteliselt õnnelikud. Pidasime salajas kõiki koosolekuid ning tegutsesime enam-vähem nagu kogudus. Meil oli ka palju võimalusi eraviisiliseks kuulutustööks. Just selles vanglas kohtasin ma Olga Slézingerit, kelle lihane õde Erzsébet Slézinger oli see naine, kes esimest korda minule ja mu emale Piibli tõde rääkis.

Aastaks 1944 olid Ungari natsid otsustanud likvideerida Ungari juudid, nii nagu nad neid teistel okupeeritud aladel juba mõnda aega olid süstemaatiliselt tapnud. Ühel päeval tulid nad Olga ja minu järele. Meid topiti loomavagunisse ja pärast ränkrasket reisi läbi Tšehhoslovakkia jõudsime oma sihtpunkti Lõuna-Poolas — Auschwitzi surmalaagrisse.

Auschwitzis

Koos Olgaga tundsin end turvaliselt. Ta ei kaotanud oma huumorimeelt isegi mitte pingelistes olukordades. Kui saabusime Auschwitzi, pidime astuma kurikuulsa dr. Mengele ette, kelle ülesandeks oli eraldada tööks kõlbmatud uustulnukad tööjõulistest. Esimesed saadeti gaasikambritesse. Kui järg meieni jõudis, küsis Mengele Olgalt: ”Kui vana sa oled?”

Julgelt ja humoorikas helk silmis vastas ta: ”Kakskümmend.” Tegelikult oli ta kaks korda nii palju. Ent Mengele vaid naeris ja suunas ta paremale, ellujääjate poolele.

Auschwitzis kandsid kõik vangid oma rüü peal eraldusmärki: juudid Taaveti tähte ja Jehoova tunnistajad violetset kolmnurka. Kui meiegi rõivastele taheti õmmelda Taaveti täht, selgitasime, et oleme Jehoova tunnistajad ja tahame violetset kolmnurka. Me ei häbenenud oma juudi päritolu, asi polnud selles, vaid me olime nüüd Jehoova tunnistajad. Nad lõid meid jalaga ja peksid meid, et sundida meid vastu võtma juutide sümbolit. Kuid me jäime endale kindlaks, kuni nad arvasid meid Jehoova tunnistajate hulka.

Mõne aja möödudes sattusin kokku oma õe Elviraga, kes oli minust kolm aastat noorem. Kogu meie seitsmeliikmeline pere oli Auschwitzi toodud. Ainult meid Elviraga tunnistati töövõimelisteks. Isa, ema ja kolm ülejäänud last hukkusid gaasikambris. Elvira ei olnud sel ajal Jehoova tunnistaja ja me ei elanud ühes ja samas laagriosas. Ta jäi ellu, emigreerus Ühendriikidesse, sai Pennsylvanias Pittsburghis Jehoova tunnistajaks ja suri seal aastal 1973.

Teistes laagrites

Talvel 1944/45 otsustasid sakslased Auschwitzi laagri evakueerida, sest venelased olid tulekul. Nõnda siis toimetati meid Bergen-Belsenisse, mis paikneb Saksamaa põhjaosas. Peatselt pärast kohalejõudmist saadeti meid Olgaga Braunschweigi. Eeldati, et aitame seal liitlasvägede ägeda pommirünnaku tagajärgi likvideerida. Me Olgaga arutasime seda asja. Kuna me ei olnud kindlad, et me seda tööd tehes ei riku oma neutraalsuse põhimõtet, siis otsustasime mõlemad sellest tööst keelduda.

Meie otsus vallandas tormi. Meid peksti nahknuutidega ja seejärel viidi laskekomando ette. Meile anti üks minut mõtlemisaega ja öeldi, et kui me ei muuda meelt, siis meid tulistatakse. Vastasime, et meil pole üldse aega vaja, sest oleme oma otsuse teinud. Et aga laagri komandanti polnud kohal — ja tema oli ainuke, kes võis anda hukkamiskäsu —, siis lükkus hukkamine edasi.

Vahepeal sunniti meid kogu päeva laagrihoovis seisma. Meid valvasid kaks relvastatud sõdurit, kes iga kahe tunni tagant vahetusid. Meile ei antud midagi süüa ja meil oli pööraselt külm, sest oli veebruar. Selline kohtlemine kestis nädalapäevad, aga komandant ei ilmunud ikka välja. Nõnda siis pandi meid veoauto peale ja oma üllatuseks olime varsti jälle Bergen-Belsenis.

Selleks ajaks olime mõlemad Olgaga kohutavas seisundis. Mul oli enamik juukseid maha langenud ja kõrge palavik. Üksnes ülimate pingutustega suutsin väheke töötada. Lahja kapsasupp ja kild leiba päevas ei olnud piisav toidus. Kuid töötama me pidime, sest muidu oleks meid hukatud. Saksa õed, kes koos minuga köögis töötasid, aitasid mul kuigipalju puhkust saada. Kui mõni valvur kontrollkäigul lähenes, andsid õed hoiatuse, mispeale tõusin tööpingile ja jätsin mulje, nagu oleks mul kibe töö käsil.

Ühel päeval Olga lihtsalt ei jaksanud oma töökohta minna ja rohkem me teda ei näinud. Kaotasin vapra sõbra ja seltsilise, kes neil rasketel laagrites veedetud kuudel mulle suureks toeks oli olnud. Kuna ta oli meie Issanda Jeesuse Kristuse võitud järelkäija, usun, et ta sai otsekohe kätte oma taevase tasu (Ilmutuse 14:13).

Vabanemine ja pärastine elu

Kui sõda 1945. aasta maikuus lõppes ja vabastus saabus, olin niivõrd nõrk, et ma ei suutnud isegi rõõmustada, et rõhujate ike ometi kord murti; ma ei suutnud ka liituda konvoidega, kes toimetasid vabastatuid riikidesse, mis olid valmis neid vastu võtma. Kolm kuud olin haiglas, et jõudu tagasi saada. Seejärel viidi mind Rootsi, millest sai mu uus kodu. Otsekohe otsisin üles oma kristlikud vennad ja õed ning aja möödudes hakkasin taas osalema põlluteenistuses, tegevuses, mis on mulle väga südamelähedane.

1949. aastal abiellusin Lennart Josefssoniga, kes oli aastaid olnud Jehoova tunnistajate reisiv ülevaataja. Temagi oli viibinud II maailmasõja ajal vangis selle tõttu, et ta jäi oma usule truuks. Alustasime kooselu pioneeridena 1. septembril 1949 ning meid määrati teenistusse Boråsi-nimelisse linna. Sealoleku esimestel aastatel viisime huvitatutega iga nädal läbi kümmet piibliuurimist. Oli rõõm näha, kuidas Boråsi kogudusest sai üheksa aasta kestel kolm kogudust, ja praegu on neid seal juba viis.

Pioneer olla ei saanud ma kaua, sest 1950. aastal sündis meile tütar ja kaks aastat hiljem ka poeg. Nii avanes mulle rõõmutoov eesõigus õpetada oma lastele seda hinnalist tõde, mida üks kallis Ungari vend õpetas mulle, kui olin kõigest 16-aastane: ”Teenida Jehoovat on suurim au, mis ühel inimesel võib olla.”

Oma möödunud elupäevi meenutades võin öelda, et olen kogenud, kui tõesed on jünger Jakoobuse sõnad, mis ta kirjutas, tuletamaks meile meelde Iiobi vastupidavust: ”Issand on väga halastav ja armuline” (Jakoobuse 5:11). Ehkki minagi olen läbi elanud kohutavaid katsumusi, on mulle suureks õnnistuseks mu kaks last, nende abikaasad ja kuus lapselast, kes kõik teenivad Jehoovat. Peale selle on mul palju-palju vaimseid lapsi ja lapselapsi, kellest mõned on praegu pioneerid ja misjonärid. Nüüd ootan väga aega, mil saan kohtuda taas nendega, kes on surmaunne suikunud, ja kallistada neid, kui nad tõusevad üles mälestushaudadest (Johannese 5:28, 29, UM).

[Pilt lk 31]

Rootsis teenistuses pärast II maailmasõda

[Pilt lk 31]

Koos abikaasaga