Elulugu

Minu elu muutus, kui sain teada, miks Jumal lubab kannatusi

JUTUSTANUD HARRY PELOYAN

Miks laseb Jumal inimestel kannatada? See küsimus tekkis mul juba lapsena. Minu vanemad olid töökad, ausad ja perekesksed inimesed. Kuna aga ema polnud eriti usklik ja isa ei uskunud üldse Jumalat, ei osanud nemad minu küsimusele vastust anda.

KANNATUSTE küsimus hakkas mind veel enam vaevama Teise maailmasõja ajal ja pärast sõda, mil teenisin üle kolme aasta USA mereväes. Kui sõda lõppes, määrati mind tööle laeva peale, mis vedas Hiinasse abisaadetisi. See oli aasta, mil nägin tohutute inimhulkade häda ja viletsust.

Kuigi hiinlased on töökad ja intelligentsed inimesed, virelesid paljud neist Teise maailmasõja tõttu vaesuses ning kannatasid vägivalla all. Eriti nukraks tegi mind see, kui kohtasime kaldale minnes näljaseid ja räbalaisse riietunud kerjavaid lapsi.

Miks?

Olen ise sündinud 1925. aastal USA-s ning kasvanud üles Californias, kus ma polnud ealeski näinud sellist vaatepilti nagu Hiinas. Niisiis painas mind pidevalt küsimus, kui Kõikvõimas Looja on olemas, miks peavad siis nii paljud inimesed ja eriti süütud lapsed nägema selliseid näguripäevi.

Mõtlesin ka sellele, miks on Jumal kõigi nende sajandite jooksul lihtsalt pealt vaadanud, kuidas inimesed surevad ja kannatavad ning üksteist massiliselt hävitavad, seda eriti Teise maailmasõja ajal, mil hukkus üle 50 miljoni inimese. Ja miks õhutasid vaimulikud selle sõja ajal tapma oma usukaaslasi pelgalt sellepärast, et need olid teisest rahvusest?

Konstrueerin teleskoobi

Kui 1939. aastal puhkes Teine maailmasõda, mis viis kohutava veresaunani, tundsin, et Jumalat ei saa olemas olla. Käisin tollal keskkoolis ning füüsikatunnis anti igaühele ülesandeks konstrueerida mingi teaduslik instrument. Kuna olin huvitatud astronoomiast, mõtlesin valmistada 20-sentimeetrise läbimõõduga peegelteleskoobi.

Ostsin teleskoobi tegemiseks 2,5 sentimeetri paksuse ja 20 sentimeetri laiuse klaasi, mille lasin ümmarguseks lõigata. Seejärel asusin vaevanõudva töö, klaasi lihvimise kallale, et saada nõguspeeglit. Sellele ettevõtmisele kulus kogu vaba aeg, mis mul semestri jooksul oli. Kui peegel sai valmis, asetasin selle pikka metalltorusse, kuhu paigutasin ka eri tugevusega läätsed.

Ühel selgel kuupaisteta ööl viisin oma isetehtud teleskoobi esimest korda õue ning vaatasin meie päikesesüsteemi tähti ja planeete. Tundus lausa uskumatu, kui palju taevakehasid oli võimalik näha ja kuidas need kõik paiknevad kindlates süsteemides. Veel rohkem hämmastas mind aga see, kui sain teada, et mõned „tähed” on tegelikult meie Linnutee taolised galaktikad, millest igaüks koosneb miljarditest tähtedest.

Mõistsin, et selline kord universumis ei saanud tekkida lihtsalt iseenesest, juhuslikult. Selle näis olevat loonud geenius. Äkki Jumal siis ikkagi on olemas? Tänu teleskoobiga nähtule hakkas minu ateistlik maailmavaade kõikuma.

Kui Jumal on olemas ja ta on nii võimas ja tark, et on suutnud luua sellise imelise universumi, kas ta ei võiks siis ka siin maa peal korda luua, mõtisklesin endamisi. Ja miks ta on üleüldse lubanud neil hädadel sündida? Kui esitasin neid küsimusi usklikele, ei suutnud nad mulle mingit loogilist vastust anda.

Pärast seda, kui olin mitu aastat kolledžis õppinud, astusin USA mereväkke. Minu küsimustele ei osanud vastata ka sõjaväekaplanid. Tihtilugu võis usklike suust kuulda vaid seda, et Issanda teed on äraarvamatud.

Otsingud jätkuvad

Need küsimused ei andnud mulle rahu ka pärast Hiinast lahkumist. Kui peatusime kodu poole sõites mitmel Vaikse ookeani saarel, kus nägin sõjas hukkunute surnuaedu, hakkasid need küsimused taas mind kummitama. Peaaegu kõik hauad surnuaedades kuulusid noortele meestele, kes polnud veel jõudnud õieti elama hakatagi.

Kui naasin Ühendriikidesse ja vabanesin mereväest, oli mul veel üks aasta õppida Harvardi ülikoolis Cambridges. Lõpetasin aasta pärast ülikooli ja sain kätte bakalaureuse kraadi, kuid otsustasin, et ei sõida tagasi koju Californiasse. Mõtlesin jääda mõneks ajaks idarannikule, et seal oma küsimustele vastused leida. Kavatsesin sõita New Yorki, kus oli palju religioone, ning hakata käima nende jumalateenistustel, et teada saada, mida nad õpetavad.

New Yorgis elas mu tädi Isabel Kapigian, kes mind enda juurde elama kutsus. Tädi ning tema tütred Rose ja Ruth olid Jehoova tunnistajad. Kuna mulle tundus, et nende uskumused ei paku mulle huvi, hakkasin käima teiste religioonide jumalateenistustel ja nende kirjandust lugema. Küsisin neilt, miks Jumal laseb inimestel kannatada, kuid neil polnud sellest rohkem aimu kui mul endal. Siis tekkis mul taas tunne, et ehk Jumalat siiski pole olemas.

Leian vastused

Siis küsisin tädilt ja täditütardelt, kas võiksin lugeda nende kirjandust, et teada saada, mida Jehoova tunnistajad usuvad. Niipea kui olin nende väljaandeid lugenud, mõistsin, et tunnistajate usk erineb täiesti teistest religioonidest. Vastused küsimustele põhinesid Piiblil ning rahuldasid mind. Ei läinud kaua, kui sain teada, miks Jumal kannatusi lubab.

Peale selle nägin, et Jehoova tunnistajad ka elavad selle järgi, mida usuvad. Näiteks, kui küsisin tädilt, kas Jehoova tunnistajatest noormehed astusid Saksamaal Teise maailmasõja ajal sõjaväkke, ütlesid „Heil Hitler!” ja tervitasid haakristiga lippu, ütles tädi, et nad ei teinud seda. Oma erapooletuse tõttu viidi nad koonduslaagritesse, kus paljud neist tapeti. Tädi selgitas, et Jehoova tunnistajad jäid kõikjal maailmas sõja ajal erapooletuks. Isegi demokraatlikes riikides heideti tunnistajatest noormehi oma hoiaku pärast vanglasse.

Seejärel palus tädi mul lugeda Piiblist kirjakoha Johannese 13:35, mis ütleb: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” Armastus peab olema kõikide tõeliste kristlaste tunnusjooneks, ükskõik kus nad ka ei elaks. Ealeski ei võitleks nad üks ühel, teine teiselpool rindejoont ega tapaks üksteist sellepärast, et kuuluvad juhtumisi eri rahvusesse. Tädi küsis minult: „Kas sa suudad ette kujutada, et Jeesus ja tema jüngrid oleksid Rooma sõdades eri poolel võidelnud ja üksteist tapnud?”

Tädi palus mul vaadata ka kirjakohta 1. Johannese 3:10–12, mis ütleb: „Sellest ilmneb, kummad on Jumala lapsed ja kummad kuradi lapsed. Ükski, kes ei tee õigust, ei ole Jumalast, ega see, kes ei armasta oma venda. ... me peame üksteist armastama; mitte nõnda, nagu Kain, kes oli tigedast ja tappis oma venna.”

Piibli õpetus on selge: tõelised kristlased armastavad üksteist, sõltumata sellest, millises riigis nad elavad. Niisiis ei tapaks nad kunagi ei oma usukaaslasi ega teisi inimesi. Seepärast sai Jeesus oma järelkäijate kohta öelda: „Nad ei ole maailmast, nõnda nagu minagi ei ole maailmast” (Johannese 17:16).

Miks Jumal lubab kannatusi

Sain peagi teada, mida Piibel kannatuste põhjuse kohta ütleb. Kui Jumal lõi esimesed inimesed, olid nad täiuslikud ja elasid paradiisiaias (1. Moosese 1:26; 2:15). Jumal andis inimestele ka vaba tahte. Seda tuli aga kasutada vastutustundlikult. Kui inimesed oleksid Jumalale ja tema seadustele kuuletunud, oleksid nad jäänudki täiuslikuks ning elanud paradiisis edasi. Nad oleksid laiendanud selle piire, kuni tervest maast saanuks paradiis. Ka nende järeltulijad oleksid olnud täiuslikud, nii et lõpuks oleks kogu maal elanud täiuslikud ja õnnelikud inimesed (1. Moosese 1:28).

Kui aga Aadam ja Eeva oleksid läinud oma teed ning soovinud Jumalast sõltumatud olla, poleks nad enam täiuslikuks jäänud (1. Moosese 2:16, 17). Kahjuks kasutasidki meie esivanemad oma vaba tahet valesti ja tahtsid olla Jumalast sõltumatud ning see tõi inimkonnale häda kaela. Mässumeelne vaimolend Kurat Saatan oli see, kes õhutas neid oma vaba tahet valesti kasutama. See vaimolend tahtis ka ise Jumalast sõltumatu olla ning soovis, et inimesed hakkaksid kummardama teda, kuigi sellist austust väärib üksnes Jumal (1. Moosese 3:1–19; Ilmutuse 4:11).

Nii sai Saatan „selle maailma jumalaks” (2. Korintlastele 4:4). Piibel ütleb, et „kõik maailm on tigeda võimuses” (1. Johannese 5:19). Jeesus nimetas Saatanat „selle maailma vürstiks” (Johannese 14:30). Saatana ning meie esivanemate sõnakuulmatus tõi kaasa ebatäiuse, vägivalla, surma, mured ja kannatused (Roomlastele 5:12).

„Ei ole ränduri käes juhtida oma sammu”

Jumal on lubanud inimestel tegutseda oma arvamise järgi tuhandeid aastaid, et näidata, kuhu viib tema seaduste ignoreerimine. See aeg on andnud kogu inimkonnale võimaluse veenduda, kui õiged on Piibli sõnad „Inimese tee ei olene temast enesest, ei ole ränduri käes juhtida oma sammu! Karista mind, Jehoova” (Jeremija 10:23, 24).

Nüüd, pärast kõiki neid sajandeid, mil inimesed on valitsenud Jumalast sõltumatult, näeme, milleni see on viinud. Seepärast on Jumal otsustanud inimeste hävituslikele eksperimentidele lõpu teha.

Imeline tulevik

Piibli ennustused näitavad, et see aeg, mil Jumal hävitab praeguse kurja maailma, saabub peagi. „Natuke aega, ja õelat ei ole enam ... Ent alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust!” (Laul 37:10, 11.)

Taanieli 2:44 ennustab: „Nende kuningate päevil püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti.” Pärast seda ei lase Jumal enam iialgi inimestel endil valitsema hakata. Kogu maa üle hakkab valitsema Jumala Kuningriik. Selle Kuningriigi valitsuse ajal tehakse kogu maast paradiis, inimesed saavad taas täiuslikuks ning võivad elada igavesti. Piibel tõotab: „[Jumal] pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam” (Ilmutuse 21:4). Milline imeline tulevik meid küll ees ootab!

Elumuutus

See, et leidsin oma küsimustele rahuldavad vastused, muutis mu elu. Tahtsin hakata teenima Jumalat ja aidata ka teistel teada saada, miks Jumal on lubanud inimestel kannatada. Mõistsin, kui tõsised on sõnad kirjakohas 1. Johannese 2:17, mis ütleb: „Maailm [praegune maailmakorraldus, mida valitseb Saatan] kaob ja tema himu; aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.” Soovisin kogu südamest elada igavesti Jumala uues maailmas. Jäin New Yorki ja hakkasin läbi käima sealse Jehoova tunnistajate kogudusega, samuti sain aidata paljudel teistel Piiblit tundma õppida.

1949. aastal kohtusin Rose Marie Lewisega. Nii tema ema Sadie, kui ka tema kuus õde olid Jehoova tunnistajad. Rose teenis Jumalat täisajalise kuulutajana. Tal oli palju häid omadusi ning ta hakkas mulle kohe meeldima. Abiellusime 1950. aasta juunis ning jäime New Yorki. Olime õnnelikud valitud elutee üle ning meid tegi rõõmsaks lootus elada igavesti Jumala uues maailmas.

1957. aastal kutsuti meid tööle Jehoova tunnistajate peakorterisse New Yorki Brooklynisse. 2004. aasta juuniks olime olnud õnnelikus abielus 54 aastat, millest 47 olime teeninud ühingu peakorteris. Need olid rõõmurohked aastad, mil saime teenida Jehoovat tuhandete kaasusklike kõrval.

Elu rängim hoop

2004. aasta detsembri alguses diagnoositi aga Rose Marie’l ühes kopsus halvaloomuline kasvaja. Arstide sõnul kasvas see kiiresti ning tuli opereerida. Operatsioon tehti detsembri lõpus ning nädala pärast, kui olin parasjagu Rose’i palatis, astus sisse kirurg ning ütles: „Rose, sina saad täna koju, sinuga on nüüd kõik korras.”

Kuid kõigest mõni päev pärast kojutulekut tekkisid Rose Marie’l kõhus ja mujal tugevad valud. Kuna valud ei lakanud, läks Rose haiglasse tagasi. Uuringud näitasid, et Rose’il olid elutähtsatesse organitesse tekkinud trombid, mille tõttu elunditesse ei pääsenud hapnikku. Arstid tegid kõik mis suutsid, et Rose’i aidata, kuid sellest polnud abi. Mõne nädala pärast, 2005. aasta 30. jaanuaril tabas mind elu rängim hoop – minu kallis Rose Marie suri.

Kui Rose suri, olin peaaegu 80 aastat vana ja olin näinud oma elu jooksul paljude inimeste kannatusi. Rose’i surm oli aga minu jaoks kõige hirmsam, sest Rose ja mina olime „üks liha”, nagu Piibel mehe ja naise kohta ütleb (1. Moosese 2:24). Olin näinud teiste vaeva ja kannatanud ka ise, kui mu sõbrad ja sugulased surid. Kuid minu hingepiin pärast naise surma on olnud palju tugevam ja kestnud palju kauem. Nüüd suudan ma täielikult aru saada, millist kurbust on toonud lähedase inimese kaotus kõigile inimestele läbi ajaloo.

Siiski teadmine, kuidas kannatused alguse said ja et need kord lõpevad, annab mulle lootust. Laul 34:19 ütleb: „Jehoova on ligi neile, kes murtud on südamelt, ja päästab need, kellel on rõhutud vaim!” See, mis aitab niisugust kaotust taluda, on Piibli tõotus ülestõusmise kohta. Need, kes on hauas, ärkavad kord ellu ja neil on võimalik elada Jumala uues maailmas igavesti. Apostlite teod 24:15 ütleb: „Tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine.” Rose Marie armastas Jumalat kogu südamest. Olen kindel, et Jumal armastas ka Rose’i sama moodi ning et ta peab teda meeles ja toob omal ajal ellu tagasi. Loodan nii väga, et see aeg pole enam kaugel (Luuka 20:38; Johannese 11:25).

Kui lähedase kaotus toob tohutut kurbust, siis rõõm tema ülestõusmise ajal saab kindlasti olema veelgi suurem (Markuse 5:42, UM). Jumala Sõna tõotab: „Sinu surnud ärkavad ellu ... ja maa paiskab välja kadunud” (Jesaja 26:19, P 1997). Paljud neist õigetest, keda mainitakse tekstis Apostlite teod 24:15, äratatakse tõenäoliselt üles varakult. Kui imeline aeg see küll olla võib! Ja nende ülesäratatute hulgas on ka Rose Marie. Millist rõõmu tunnevad siis kõik, kes teda armastasid! Ja kui õnnelik on siis küll elu, kui mitte keegi ei pea enam kunagi kannatama!

[Pildid lk 9]

Nägin Hiinas kannatavaid inimesi

[Pildid lk 10]

Alates 1957. aastast olen teeninud Jehoova tunnistajate peakorteris Brooklynis

[Pilt lk 12]

Abiellusin Rose Marie’ga aastal 1950

[Pilt lk 13]

Aastal 2000 meie 50. pulma-aastapäeval