Kas sa tead?

Keda pidas Paulus silmas, kui ta kirjutas filiplastele: „Teid tervitavad ... need, kes on keisri kojast”?

▪ Apostel Paulus kirjutas Roomast Filippi kogudusele umbes aastatel 60–61 ning keiser, keda ta mainis, oli Nero. Kes olid aga need, kes Nero kojast Filippi kristlastele tervitusi saatsid? (Filiplastele 4:22.)

Oleks vale järeldada, et „keisri koda” viitab ilmtingimata valitseja lähisugulastele. Pigem hõlmab see kõiki keisri teenistuses olevaid inimesi nii Roomas kui ka selle provintsides, sealhulgas orje ja vabakslastuid. „Keisri koja” hulka kuulus niisiis tuhandeid inimesi. Nad täitsid keisri paleedes ning valdustes erisuguseid ülesandeid. Ühed võisid olla madalatel, teised kõrgetel ametipostidel. Mõne töö võis olla seotud isegi riigijuhtimisega.

Osa keisri teenistuses olevaid inimesi Roomas sai tõenäoliselt kristlasteks. Kas neile kuulutas Paulus või keegi teine, pole teada. Igal juhul tundsid nad Filippi koguduse vastu erilist huvi. Kuna Filippi oli Rooma koloonia, kus elas palju erruläinud sõdureid ja valitsusametnikke, on võimalik, et mõnel sealsel kristlasel oli sõpru nende hulgas, kes Pauluse kaudu tervitusi saatsid.

Mida kujutas endast leviraatabielu, millest räägitakse Moosese seaduses?

▪ Muistsete iisraellaste seas oli tavaks, et kui mees suri ja tal polnud poega, abiellus tema vend lesega, et soetada järeltulija, kes surnu liini edasi kannaks (1. Moosese 38:8). Seda nõuet, mis hakkas hiljem kuuluma Moosese seaduse hulka, nimetatakse mehevenna kohustuse täitmiseks ehk leviraatabieluks (5. Moosese 25:5, 6). Ruti raamatus kirjeldatud Boase toimimisviisist järeldub, et kui ühtki surnu venda polnud enam elus, kandus see kohustus üle teistele surnu meessugulastele (Rutt 1:3, 4; 2:19, 20; 4:1–6).

Fakti, et leviraatabielu kehtis ka Jeesuse päevil, kinnitab saduseride viide sellele tekstis Markuse 12:20–22. Esimese sajandi juudi ajaloolane Josephus Flavius ütles, et tänu niisugusele kombele ei säilinud üksnes perekonna nimi, vaid see hoidis ka pere omandit võõraste kätte minemast ning pakkus kaitset leskedele. Tollal polnud naisel õigust pärida oma mehe vara, leviraatabielust sündinud laps võis aga pärida surnud mehe omandi.

Moosese seadus lubas sugulastel leviraatabielust keelduda. Ent seda, kui mees ei tahtnud „jätkata oma venna sugu”, peeti häbiväärseks (5. Moosese 25:7–10; Rutt 4:7, 8).