Rõõmustun Jehoovast katsumustest hoolimata
JUTUSTANUD GEORGE SCIPIO
Detsembrikuus 1945. aastal lamasin ma halvatuna haiglapalatis, nii et sain liigutada vaid käsi ja jalgu. Pidasin oma seisukorda ajutiseks, kuid teised kahtlesid selles, kas ma üldse kunagi käima hakkan. See oli mulle, 17-aastasele elujõulisele noorele, tõeline katsumus! Ma keeldusin sellist prognoosi uskumast. Mul oli nii palju kavas, muu hulgas pidin järgmisel aastal koos oma tööandjaga Inglismaale sõitma.
ÜLE meie kodusaare Saint Helena oli pühkinud lastehalvatuse epideemia ja mina olin üks selle ohver. Sellesse haigusesse suri 11 inimest ning paljud invaliidistusid. Voodis lamades oli mul hulganisti aega mõtiskleda oma lühikese elatud elu ja tuleviku üle. Nõnda mõtiskledes tõdesin lõpuks, et kannatustest hoolimata on mul siiski põhjust rõõmustada.
Tagasihoidlik algus
1933. aastal, kui ma olin viieaastane, sai minu isa Tom, kes oli politseinik ja baptisti kiriku diakon, mõned raamatud kahelt Jehoova tunnistajalt. Need olid täisajalised evangeeliumikuulutajad ehk pioneerid, kes külastasid põgusalt meie saart.
Üks raamatutest oli ”Jumala kannel”. Mu isa uuris meie pere ja mitme huvilisega selle abil Piiblit. See oli sügav materjal ning ma ei saanud sest suurt aru. Kuid mäletan, et märkisin oma Piiblis ära iga arutatud kirjakoha. Minu isa mõistis varsti, et uuritav materjal on tõde ning et see erineb sellest, mida ta baptisti kirikus jutlustab. Ta hakkas seda tõde ka teistele rääkima ning kuulutas kantslist, et mingit kolmainsust, põrgutuld ega surematut hinge pole olemas. See pani kiriku kaunikesti kihama.
Lõpuks korraldati olukorra lahendamiseks kirikus koosolek. Kõigepealt öeldi: ”Tõusku püsti, kes on baptistide poolt!” Enamik tõusis. Järgmisena küsiti: ”Kes on Jehoova poolt?” Tõusis nii 10—12 inimest. Neil paluti kirikust lahkuda.
Selline oli uue religiooni tagasihoidlik algus Saint Helena saarel. Mu isa võttis ühendust Vahitorni ühingu peakorteriga Ameerika Ühendriikides ning palus saata plaadimängija, et avalikkusele piiblilisi kõnesid lasta. Talle teatati, et see aparaat on Saint Helenale saatmiseks liiga suur. Meile saadeti üks väiksem grammofon ning hiljem tellisid vennad veel kaks. Nad käisid mööda saart nii jala kui eesli seljas ning jagasid rahvale sõnumit.
Sõnumi levides tekkis ka vastuseis. Minu koolis laulsid lapsed: ”Kuulge nüüd kõik, kuulge nüüd kõik, see on Tommy Scipio grammofonihõik!” See oli mulle, eakaaslaste heakskiitu soovivale koolipoisile, raske katsumus. Mis aitas mul vastu pidada?
Meie suurel kuuelapselisel perekonnal oli korrapärane perekondlik piibliuurimine. Samuti lugesime igal hommikul enne einestamist koos Piiblit. See aitas kahtlemata meie perel läbi aastate ustavalt tõesse jääda. Hakkasin Piiblit armastama juba varajasest noorusest ning siiamaani on mul harjumuseks Piiblit korrapäraselt lugeda (Laul 1:1—3). Kui ma 14-aastaselt kooli lõpetasin, olin ma kindlalt tões juurdunud ning Jehoova kartus oli mu südames. See võimaldas mul rõõmustuda Jehoovas, hoolimata nendest katsumustest.
Edasised katsumused ja rõõmud
Kui ma lamasin nõnda haigevoodis ja mõtlesin oma varasematele aastatele ja tulevikuväljavaadetele, teadsin ma Piibli uurimise põhjal ikka, et see haigus polnud mingi Jumala saadetud katse ega karistus (Jakoobuse 1:12, 13). Siiski oli lastehalvatus piinarikas katsumus ning see jättis oma jäljed kogu mu edasisse ellu.
Paranedes tuli mul jälle käima õppida. Samuti jäid mõned mu käelihased liikumatuks. Neid kordi, mil iga päev kukkusin, ei jõua kokku lugedagi. Ometi sain tänu lakkamatutele palvetele ja kestvatele pingutustele 1947. aastal juba kepi abil kõndida.
Sel ajal armusin neidu nimega Doris, kel olid samad usulised veendumused kui minul. Me olime abiellumiseks küll liiga noored, kuid armumine oli tõukejõuks jätkuvatele ponnistustele, et areneda käimises. Lahkusin ka töölt, kuna palk polnud abiellumiseks piisav, ning seadsin sisse oma hambalabori, mis oli käigus kaks järgmist aastat. Me abiellusime 1950. aastal. Selleks ajaks oli mul piisavalt raha, et osta väike auto. Nüüd sain viia vendi koosolekutele ja põlluteenistusse.
Teokraatlikud edusammud saarel
1951. aastal saatis ühing meile oma esimese esindaja. See oli Jacobus van Staden, noor mees Lõuna-Aafrika Vabariigist. Me olime just kolinud kenasse majja, mistõttu saime talle terveks aastaks elamist pakkuda. Kuna ma olin ise enda tööandja, saime teha koos palju kuulutustööd ning ma sain talt väärtuslikku väljaõpet.
Jacobus ehk Koos, nagu me teda hüüdsime, seadis sisse korrapärased koguduse koosolekud, millest me kõik rõõmuga osa võtsime. Meil oli raskusi transpordiga, kuna kõigi huviliste peale oli vaid kaks autot. Maastik on siinkandis metsik ja mägine ning tol ajal olid siin vaid üksikud head teed. Seetõttu oli küllalt suur ettevõtmine, et kõik koosolekule jõuaksid. Mõned asusid teele juba varavalges. Ma võtsin kolm inimest oma väikesesse autosse ning sõidutasin neid teatud maa edasi. Siis läksid nad maha ja jätkasid teekonda jalgsi. Mina sõitsin tagasi ja võtsin autosse kolm järgmist, lasin nad mõne aja pärast välja ja pöördusin jällegi tagasi. Nõndaviisi jõudsid kõik lõpuks koosolekule. Kojuminek pärast koosolekut toimus samamoodi.
Koos õpetas meid ka ustel tõhusat tunnistust andma. Meil oli palju häid kogemusi, kuid oli ka halvemaid. Põlluteenistusest saadud rõõm ületas aga kõik katsumused, mida vastased meile kuulutustööl põhjustasid. Ühel hommikul olime Koosiga kuulutamas. Jõudnud ukse taha, kuulsime seest häält. Üks mees luges valju häälega Piiblit. Kuulsime selgesti tuttavaid sõnu Jesaja 2. peatükist. Kui ta 4. salmini jõudis, me koputasime. Üks sõbralik vana mees kutsus meid sisse ning me rääkisime talle Jumala Kuningriigi head sõnumit kirjakoha Jesaja 2:4 põhjal. Hakkasime temaga Piiblit uurima, kuigi ta elas raskesti ligipääsetavas paigas. Kõigepealt pidime laskuma mäest alla, ületama kivisid mööda oja, tõusma teisele mäele ning seejärel laskuma alla tema maja juurde. See oli aga vaeva väärt. Too alandlik vana mees võttis tõe vastu ja lasi end ristida. Et jõuda koosolekutele, tuli ta kahe kepi abil sinnamaale, kust ma sain ta auto peale võtta. Ta suri hiljem ustava tunnistajana.
Politseikomissar oli meie töö vastane ning ähvardas korduvalt Koosi maalt välja saata. Kord kuus kutsus ta Koosi välja, et teda küsitleda. See, et Koos vastas talle alati otse Piibliga, ajas teda veelgi rohkem marru. Iga kord hoiatas ta Koosi, et too lõpetaks kuulutamise, kuid alati sai Koos talle tunnistust anda. Ta jätkas vastupanu kuulutustööle ka pärast seda, kui Koos lahkus Saint Helenalt. Siis jäi komissar, suur ja tugev mees, ootamatult haigeks ning kuivas täiesti kokku. Arstid ei osanud haigusele mingit seletust anda. Lõpuks lahkus ta saarelt.
Ristimine ja järjepidev kasv
Kui Koos oli kolm kuud saarel olnud, arvas ta, et nüüd on paras aeg läbi viia ristimistalitus. Sobivat basseini oli raske leida. Seepärast otsustasime kaevata suure augu, tsementeerida selle ning kanda sellesse vett. Ööl enne ristimist sadas vihma ning järgmisel hommikul võisime rõõmustada, kuna auk oli pilgeni vett täis.
Tol pühapäeva hommikul pidas Koos ristimiskõne. Kui ta palus ristimiskandidaatidel püsti tõusta, tõusis meist 26 inimest, et tavapärastele enne ristimist esitatavatele küsimustele vastata. Meil oli eesõigus olla esimesed sellel saarel ristitud Jehoova tunnistajad. See oli minu elu õnnelikem päev, kuna ma olin alati pabistanud, et äkki tuleb Harmagedoon enne, kui ristitud saan.
Lõpuks moodustati kaks kogudust, üks Levelwoodis ja teine Jamestownis. Iga nädal laupäeva õhtuti sõitsime kolme-neljakesi 13 kilomeetri kaugusel asuvasse kogudusse juhatama teokraatlikku teenistuskooli ja teenistuskoosolekut. Pärast pühapäevahommikust põlluteenistust sõitsime tagasi ning pidasime oma kogudusega pühapäeva pärastlõunal ja õhtul samad koosolekud ning ka ”Vahitorni”-uurimise. Nõnda olid meie nädalalõpud täis rõõmurikast teokraatlikku tegevust. Mul oli suur soov hakata täisajaliseks kuulutajaks, kuid pidin peret toitma. Seepärast alustasin 1952. aastal hambaravis jälle täiskohaga riigitööd.
1955. aastal hakkasid saart korrapäraselt külastama ühingu reisivad esindajad, ringkonnaülevaatajad, ning peatusid osa külastusajast minu kodus. Nad mõjusid meie perele ülesehitavalt. Umbes samal ajal oli mul ka eesõigus osaleda ühingu kolme filmi näitamisel saarel.
Erutav ”Jumala tahte” kokkutulek
1958. aastal lahkusin jälle riigitöölt, et võtta osa ”Jumala tahte” rahvusvahelisest kokkutulekust New Yorgis. See kokkutulek sai minu elu teetähiseks — võimalus, mis andis mulle palju põhjusi rõõmustuda Jehoovas. Kuna saarega polnud regulaarset transpordiühendust, olime ära viis ja pool kuud. Kokkutulek kestis kaheksa päeva ning programm vältas iga päev kella üheksast hommikul kuni üheksani õhtul. Ma ei väsinud aga sugugi, vaid ootasin iga algavat päeva. Mul oli eesõigus esindada laval kahe minuti jooksul Saint Helena saart. Kõnelda tohutule rahvahulgale Yankee staadionil ja Polo väljakul oli närvesööv kogemus.
Kokkutulek tugevdas minus soovi hakata pioneeriks. Avalik kõne ”Jumala Kuningriik valitseb. Kas maailmalõpp on lähedal?” oli iseäranis tiivustav. Pärast kokkutulekut külastasime ühingu peakorterit Brooklynis ja tegime tiiru ka vabrikus. Ma vestlesin Vahitorni ühingu tollase presidendi vend Knorriga kuulutustöö tulemustest Saint Helenal. Ta ütles, et külastaks seda saart kunagi meeleldi. Saarele naastes olid meil ühes helisalvestised kõikidest kõnedest ning palju filmilõike kokkutulekust, et meie pere ja sõbrad ka neist osa saaksid.
Eesmärk asuda täisajalisse teenistusse täitub
Kui olin tagasi jõudnud, pakuti mulle jälle sama töökohta, kuna saarel polnud hambaarsti. Ent ma seletasin, et kavatsen hakata täisajaliseks jumalateenijaks. Pärast pikki läbirääkimisi saavutasime kokkuleppe, et töötan kolm päeva nädalas, kuid suurema palga eest kui varem, mil ma töötasin kuus päeva nädalas. Õigeks osutusid Jeesuse sõnad: ”Ent otsige esiti Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!” (Matteuse 6:33). Reisida mööda saare mägist maastikku polnud mulle mu nõrkade jalgade tõttu mitte just alati kerge. Ometigi olin ma 14 aastat pioneeritööl ning sain aidata paljudel saareelanikel õppida tõde — kindlasti põhjus, mille üle suurt rõõmu tunda.
1961. aastal soovis valitsus saata mind Fidži saartele tasuta kaks aastat vältavatele kursustele, et koolitada minust kõrge kvalifikatsiooniga hambaarst. Nad pakkusid mulle koguni võimalust minna koos perega. See oli ahvatlev pakkumine, kuid pärast tõsist kaalutlemist lükkasin selle tagasi. Ma ei tahtnud vendadest nii kauaks eemale jääda ning loobuda eesõigusest nendega koos teenida. Kõrge meditsiiniametnik, kes seda sõitu organiseeris, oli õige nördinud. Ta ütles: ”Kui sa arvad, et lõpp on nii lähedal, võid sa ju sellegipoolest kasutada raha, mida seni teenid.” Ma jäin aga endale kindlaks.
Järgmisel aastal kutsuti mind Lõuna-Aafrika Vabariiki seal läbiviidavasse Kuningriigi teenistuskooli, ühekuulistele kursustele koguduse ülevaatajatele. Meile anti väärtuslikku juhatust, mis aitas meil oma ülesandeid koguduses tõhusamalt täita. Pärast kooli sain lisaväljaõpet, töötades koos reisiva ülevaatajaga. Seejärel teenisin üle kümne aasta Saint Helena saare kahes koguduses ringkonnaülevaataja asendajana. Aja jooksul tuli küpseid vendi juurde, kes hakkasid kordamööda selles ametis teenima.
Vahepeal kolisime Jamestownist Levelwoodi, kus oli rohkem abi vaja, ning jäime sinna kümneks aastaks. Sel ajal kurnasin end tööga päris ära: tegin pioneeritööd, kolm päeva nädalas olin riigitööl ning pidasin veel väikest toidupoodi. Lisaks tegelesin koguduse asjadega ning koos naisega hoolitsesime oma pere eest, kus oli neli kasvueas last. Et vastu pidada, loobusin kolmepäevalisest riigitööst ning müüsin ära oma poe, misjärel sõitsime terve perega Lõuna-Aafrika Vabariiki Kaplinna kolmeks kuuks puhkama. Seejärel kolisime Ascensioni saarele ja jäime sinna aastaks. Selle aja jooksul aitasime seal paljudel Piibli tõde täpselt tundma õppida.
Kolides tagasi Saint Helenale, siirdusime jälle Jamestowni. Me seadsime korda maja, mis oli ühendatud kuningriigisaaliga. Materiaalse külje eest hoolitsemiseks meisterdasime koos poja Johniga väikesest veoautost Ford jäätisefurgooni ning järgmise viie aasta kestel müüsime jäätist. Varsti pärast seda, kui äriga algust tegime, juhtus mul furgooniga avarii. Auto paiskus ümber ja mu jalad jäid lõksu. See kahjustas mu põlvealuseid närve ning paranemine võttis kolm kuud.
Rikkalikud õnnistused minevikus ja tulevikus
Aastatega oleme kogenud palju õnnistusi — järjekordne põhjus rõõmustuda. Üks õnnistusi oli reis Lõuna-Aafrika Vabariiki aastal 1985, mil käisime sealsel konvendil ning külastasime uut Peeteli kodu, mis oli siis veel ehitusjärgus. Teine õnnistus oli võimalus osaleda vähest aega koos poja Johniga imeilusa kokkutulekusaali ehitusel Jamestowni lähistel. Me oleme õnnelikud ka selle üle, et meie kolm poega teenivad kogudusevanematena ning üks pojapoeg teenib Lõuna-Aafrika Vabariigi Peetelis. Ning loomulikult oleme saanud palju rõõmu ja rahuldust sellest, kui oleme aidanud paljudel omandada täpseid teadmisi Piiblist.
Meie kuulutustööpõld siin on küll väike, vaid umbes 5000 inimest. Siiski on ühe ja sama territooriumi korduv läbitöötamine häid tulemusi toonud. Vaid väga vähesed on meie vastu ebaviisakad. Saint Helena saar on tuntud oma sõbralikkuse poolest ning sind tervitatakse siin kõikjal: nii teed käies, kui autoga sõites. Oma kogemusest võin öelda, et mida paremini inimestega tuttavaks saad, seda hõlpsam on neile tunnistust anda. Praegu on meil 150 kuulutajat, kuigi paljud on kolinud võõrsile.
Kuna kõik meie lapsed on juba suured ja mujale elama asunud, oleme koos naisega pärast 48 abieluaastat jälle kahekesi. Tema lojaalne armastus ja toetus kõigil neil aastail on aidanud mul jätkuvalt teenida Jehoovat rõõmuga, hoolimata katsumustest. Meie füüsiline tervis läheb küll viletsamaks, kuid meie vaimne jõud uueneb iga päev (2. Korintlastele 4:16). Ühes oma pere ja sõpradega ootan igatsusega imepärast tulevikku, mil mu tervis on veelgi parem kui 17-aastaselt. Minu palavaim soov on kogeda täiuslikkust igas mõttes ning eelkõige teenida meie armastavat ja hoolitsevat Jumalat Jehoovat ning tema valitsevat Kuningat Jeesust Kristust igavesti (Nehemja 8:10).
[Pilt lk 26]
George Scipio koos oma kolme pojaga, kes teenivad kogudusevanematena
[Pilt lk 29]
George Scipio oma naise Dorisega