Andke südamest andeks

”Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui te igaüks omast südamest andeks ei anna oma vennale!” (MATTEUSE 18:35)

1., 2. a) Kuidas väljendas üks patuse eluviisi poolest tuntud naine oma hindamist Jeesuse vastu? b) Millise mõtte Jeesus esile tõi?

TA OLI tõenäoliselt prostituut — naine, keda uskliku inimese kodus küll näha ei loodetud. Ja kui juba tema sealolek mõningaid šokeeris, siis see, mis ta tegi, oli veelgi šokeerivam. Ta ligines kõige kõrgema moraaliga mehele ning väljendamaks hindamist tema tegude vastu, hakkas tema jalgu oma pisaratega pesema ja juustega kuivatama.

² See mees, Jeesus, ei tõmbunud eemale naisest, kes ’selles linnas oli patune’. Ent variser Siimonat, kelle kodus nad olid, häiris teadmine, et see naine on patune. Seepeale rääkis Jeesus kahest mehest, kes olid rahalaenajale võlgu. Ühe võlg oli väga suur — umbes nii suur kui töölise kahe aasta palk. Teise võlg oli kümnendik sellest — väiksem kui kolme kuu palk. Kui kumbki neist ei suutnud oma võlga ära maksta, ”kinkis ta mõlemale selle”. On selge, et mehel, kellele rohkem kingiti, oli rohkem põhjust teda armastada. Sidunud selle näite naise heateoga, esitas Jeesus põhimõtte: ”Kellele pisut andeks antakse, see armastab pisut!” Seejärel ütles ta naisele: ”Sinu patud on sulle andeks antud!” (Luuka 7:36—48).

3. Mis suhtes me peaksime ennast läbi uurima?

³ Küsi endalt: kui mina oleksin olnud see naine või kui oleksin samasuguses olukorras ja mulle osutataks halastust, kas oleksin siis teistega karm ja mitteandestav? Muidugi mitte, võid sa vastata. Aga siiski, kas sa tõepoolest usud, et oled meeleldi valmis andestama? Kas see omadus kuulub sinu loomusesse? Kas sa oled sageli lahkesti andeks andnud ja kas teised kirjeldaksid sind kui andestavat inimest? Vaadelgem, miks peaks igaüks meist ennast selles suhtes ausalt läbi uurima.

Me vajame ja ka leiame andestust

4. Mida me peaksime enda kohta tunnistama?

⁴ Sa oled ebatäiuslik, nagu sa vägagi hästi tead. Sa oleksid valmis seda ka teiste ees tunnistama, tuginedes näiteks kirjakohtale 1. Johannese 1:8, kus öeldakse: ”Kui me ütleme, et meil ei ole pattu, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meie sees.” (Roomlastele 3:23; 5:12.) Mõne inimese puhul võib patune loomus olla ilmnenud raskete, lausa šokeerivate pattude näol. Ent kui sa ka ei tea end olevat midagi sellist teinud, mõistad kindlasti, et palju kordi ja mitmel viisil pole sa küündinud Jumala nõudmistele vastama ehk oled patustanud. Kas pole tõsi?

5. Mille eest me peaksime Jumalale tänulikud olema?

⁵ Seepärast vastab sinu olukord ilmselt apostel Pauluse kirjeldusele: ”Teid, kes olite surnud üleastumistes ja oma ümberlõikamata lihas, on ta [Jumal] ühes temaga [Jeesusega] teinud elavaks, andes meile andeks kõik üleastumised” (Koloslastele 2:13; Efeslastele 2:1—3). Pane tähele fraasi ”andes meile andeks kõik üleastumised”. See hõlmab paljut. Igaühel meist on küllaldaselt põhjust paluda sarnaselt Taavetiga: ”Oma nime pärast, Jehoova, anna andeks mu süütegu, sest see on suur!” (Laul 25:11, meie kursiiv).

6. Milles me võime kindlad olla seoses Jehoova isiksuse ja andestamisega?

⁶ Kuidas võid sina — kuidas võib kes tahes meist — oma eksimused andeks saada? Võtmeteguriks on Jehoova Jumala valmisolek andestada. See on tema isiksuse omadus (2. Moosese 34:6, 7; Laul 86:5). Arusaadavalt ootab ta, et palvetaksime tema poole ja paluksime temalt andestust oma eksimuste pärast (2. Ajaraamat 6:21; Laul 103:3, 10, 14). Pealegi on ta meile andestamiseks rajanud õigusliku aluse, milleks on Jeesuse lunastusohver (Roomlastele 3:24; 1. Peetruse 1:18, 19; 1. Johannese 4:9, 14).

7. Milles peaksime tahtma Jehoovat jäljendada?

⁷ Jumala valmisolek andestada on meile eeskujuks selles, kuidas me peaksime kaasinimesi kohtlema. Paulus tõstis selle mõtte esile, kui ta kirjutas: ”Olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud” (Efeslastele 4:32). On selge, et Paulus pidas silmas vajadust õppida Jumala eeskujust, sest järgmises salmis ta kirjutab: ”Siis võtke nüüd Jumal enestele eeskujuks nagu armsad lapsed” (Efeslastele 5:1). Kas sa märkad üht olulist seost? Jehoova Jumal on andestanud sulle, järelikult — nagu näitab Pauluse jõuline mõttekäik — tuleb sul teda jäljendada ning olla ’südamlik, anda andeks’ teistele. Küsi endalt: kas ma teen seda? Kui andestamine pole mul loomuses, kas pingutan ja tõesti püüan Jumalat jäljendada?

Teistele andestamine nõuab tööd enda kallal

8. Mida me peaksime teadvustama endale seoses oma koguduse liikmetega?

⁸ Loomulikult oleks kena mõelda, et kristlikus koguduses tuleb harva ette olukordi, kus peame Jumalat eeskujuks võttes kellelegi andeks andma. Tegelikkuses see pole nii. Meie kristlikud vennad ja õed muidugi püüavad jäljendada Jeesuse armastavat käitumisviisi (Johannese 13:35; 15:12, 13; Galaatlastele 6:2). Hülgamaks selle kurja maailma mõtte-, kõne- ja teguviise on nad pikka aega enda kallal tööd teinud ja teevad veelgi. Nad tahavad siiralt riietuda uude isiksusse (Koloslastele 3:9, 10). Kummatigi ei saa me ignoreerida tõsiasja, et meie ülemaailmne kogudus ja iga kohalik kogudus koosneb ebatäiuslikest inimestest. Üldiselt on need inimesed muidugi saanud paremateks, kui nad kunagi olid, kuid nad on endiselt ebatäiuslikud.

9., 10. Miks ei peaks meid üllatama see, kui vendade vahel probleeme tekib?

⁹ Piibli kaudu annab Jumal meile sihilikult teada, et ebatäiuslikkus tuleb koguduses meie vendade ja õdede vahel esile. Vaata näiteks Pauluse sõnu, mis on kirjas Koloslastele 3:13: ”Sallides üksteist ja andeks andes üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale. Nõnda nagu Kristus [”Jehoova”, UM] teile on andeks andnud, nõnda tehke ka teie.”

¹⁰ Sellest piiblikohast tuleb taas välja see seos: Jumal andestab meile, järelikult oleme meie kohustatud andestama teistele. Kuid miks on seda raske teha? Sellepärast, et kellelgi võib tõepoolest olla ”kaebust teise peale”, nagu Paulus möönis. Ta mõistis, et selliseid kaebusi tekib. Pole kahtlustki, et neid tekkis esimese sajandi kristlaste ehk ”pühade” seas, kellele oli ”taevasse tallele pandud lootus” (Koloslastele 1:2, 5). Kas siis tänapäeval, mil enamikul tõsikristlastel pole vaimu tunnistust selle kohta, et nad on ”Jumala valitud pühad ja armastatud”, peaks olukord olema teistsugune? (Koloslastele 3:12.) Niisiis ei peaks me järeldama, et meie koguduses on midagi enneolematult valesti, kui kellelgi on kaebust teise peale — kui mõne inimese tegelik või kujuteldav väärtegu on kellegi tundeid haavanud.

11. Mille suhtes jünger Jakoobus meid ette hoiatas?

¹¹ Jeesuse poolvenna Jakoobuse sõnad näitavad samuti, et vähemalt aeg-ajalt tekib olukordi, kus meil on tarvis oma vendadele andestada. ”Kes teie seas on tark ja arusaaja? Näidaku see oma hea eluviisiga oma tegusid targas tasaduses. Kui teil aga on südames kibedat kadedust ja riiakat meelt, siis ärge kiidelge ja ärge valetage tõe vastu” (Jakoobuse 3:13, 14). Kas tõesti võib tõeliste kristlaste südames olla ”kibedat kadedust ja riiakat meelt”? Jah, Jakoobuse sõnad osutavad selgelt sellele, et niisuguseid omadusi kerkis esile esimese sajandi koguduses, ja kerkib ka tänapäeval.

12. Milline probleem tekkis muistses Filipi koguduses?

¹² Üks tõsielust võetud näide selle kohta on seotud kahe võitud kristlasega, kellel oli hea kuulsus, sest nad olid õlg õla kõrval koos Paulusega tublisti tööd teinud. Võib-olla oled varemgi lugenud Filipi koguduse liikmetest Euodiast ja Süntühhest. Laskumata üksikasjadesse näitab kirjakoht Filiplastele 4:2 ja 3, et neil oli omavahel mingi probleem. Kas see sai alguse mõtlematult öeldud lahkusetust märkusest, solvanguna näivast tähelepanekust mõne sugulase kohta või kadedusest, mis võistlusvaimuna avaldus? Millest probleem ka ei alanud, igal juhul kasvas see nii suureks, et Paulus kuulis sellest koguni kaugel Roomas olles. Võimalik, et kahe usuõe vahele kerkis vaikuse müür, mistõttu nad hakkasid koosolekutel teineteisest eemale hoidma või tegid oma sõpradele teise kohta teravaid märkusi.

13. Kuidas Euodia ja Süntühhe probleem tõenäoliselt lahenes ja mida me võime sellest õppida?

¹³ Kas midagi selles juhtumis tuleb sulle tuttav ette — kas midagi samalaadset on juhtunud kellegi vahel sinu koguduses või kas oled ise olnud sarnases olukorras? Võib-olla eksisteerib mõni sedalaadi probleem just praegu. Mida me võiksime sel juhul ette võtta? Vanal ajal manitses Paulus neid kahte pühendunud õde ”olema ühemõttelised Issandas”. Arvatavasti olid nad nõus probleemi arutama, olukorda klaarima, üksteisele andestama ja seejärel jäljendama ka oma tegudes Jehoova andestavat hoiakut. Pole põhjust arvata midagi muud kui seda, et Euodia ja Süntühhe suutsid oma probleemi lahendada, ja sedasama võime teha ka meie. Andestava vaimu ilmutamine võib ka tänapäeval häid tulemusi anda.

Sobita rahu — andesta

14. Miks on sageli võimalik ja ka parim lahendus isiksustevahelisest erimeelsusest mitte välja teha?

¹⁴ Mida andestamine meilt tegelikult nõuab, kui meil on probleem kaaskristlasega? Tuleb tunnistada, et pole olemas mingit ühte lihtsat retsepti, kuidas seda teha, ent Piiblist võib leida häid eeskujusid ja praktilist nõu. Põhiline soovitus — kuigi seda pole kerge vastu võtta ja järgida — on asi lihtsalt unustada, sellest mitte välja teha. Sageli on nii, et kui probleem eksisteerib, nagu oli Euodia ja Süntühhe puhul, tunneb kumbki osapool, et teine eksib või on põhisüüdlane. Seega võid sinagi taolises olukorras kalduda arvama, et teine kristlane on peamiselt süüdi või on tekitanud suuremat kahju. Kas sa sellegipoolest võiksid talle andestada ja kogu loole lihtsalt kriipsu peale tõmmata? Mõtle sellele: kui teine kristlane ongi peamiselt või täielikult süüdi — mis sugugi ei pruugi nii olla! —, siis sinu võimuses on see asi sinnapaika jätta, andestatuks ja lõppenuks lugeda.

15., 16. a) Mida kirjutas Miika Jehoova kohta? b) Mis mõttes Jumal ’läheb mööda üleastumisest’?

¹⁵ Hoidkem alati meeles eeskuju, mida Jumal meile andestamises annab (Efeslastele 4:32—5:1). Talle on omane eksimustest mitte välja teha, nagu kirjutas prohvet Miika: ”Kes on Jumal nagu sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha mitte igavesti, vaid armastab osadust” (Miika 7:18).

¹⁶ Kui Piibel ütleb, et Jehoova ’läheb mööda üleastumisest’, ei tähenda see seda, et Jehoova ei suuda patte meenutada, nagu oleks tal valikuline mälukaotus. Mõtle Simsoni ja Taaveti peale, kes mõlemad sooritasid tõsiseid väärtegusid. Jumal mäletas nende patte veel kaua aega hiljem; isegi meie teame mõningaid nende patte, sest Jehoova lasi need Piiblisse kirja panna. Siiski osutas Jehoova neile kahele halastust ning on seadnud nad meile usus eeskujuks (Heebrealastele 11:32; 12:1).

17. a) Milline hoiak aitab meil teiste eksimustest ja solvangutest mööda minna? b) Miks võib öelda, et nõnda tehes jäljendame Jehoovat? (Vt. allmärkust.)

¹⁷ Jah, Jehoova võis üleastumistest ’mööda minna’ a, mida Taavet tal sageli ka teha palus (2. Saamueli 12:13; 24:10; Suur Piibel). Kas me jäljendame selles suhtes Jumalat ning oleme valmis nii-öelda mööda minema negatiivsetest märkustest ja solvangutest, mis lähtuvad meie kaassulastelt, kes on ebatäiuslikud inimesed? Kujutle, et istud reaktiivlennukis, mis liigub kiiresti mööda stardirada. Välja vaadates näed raja ääres ühte tuttavat, kes ebaviisakalt ja lapsikult keelt näitab. Sa tead, et miski oli teda ärritanud ja et ta võis seda sihilikult sulle teha. Kuid võimalik, et ta ei mõtle üldse sinu peale. Igal juhul, kui lennuk õhku tõuseb, möödud sa kõrge kaarega sellest inimesest, kes paistab nüüd olevat nagu tolmukübe. Tunni aja pärast oled temast sadade kilomeetrite kaugusel ning tema solvav žest on juba ammu seljataha jäänud. Sarnaselt sellega aitab sageli andestada see, kui püüame jäljendada Jehoovat ja läheme arukalt solvangust mööda (Õpetussõnad 19:11, SP). Kas see solvang ei tundu tühine kümne aasta pärast või siis, kui tuhandeaastane rahuriik kakssada aastat kestnud on? Miks mitte jätta see lihtsalt kahe silma vahele?

18. Millist nõuannet võiksid järgida siis, kui tunned, et sa ei suuda solvangut unustada?

¹⁸ Kuigi harva, võib mõnikord olla ka nii, et sa palvetad mingi asja pärast ja püüad andestada, kuid lihtsalt ei suuda. Mida sellises olukorras ette võtta? Jeesus andis nõu minna teise juurde ja püüda erimeelsus omavahel olles selgeks rääkida, sobitamaks rahu. ”Kui sa oma andi tood altarile ja seal meenub sulle, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and sinna altari ette ja mine lepi enne oma vennaga ja siis tule ja too oma and” (Matteuse 5:23, 24).

19. Milline hoiak meil peaks olema ja millist hoiakut peaksime vältima, kui läheme oma vennaga rahu sobitama?

¹⁹ Pane tähele, et Jeesus ei käskinud minna oma venda veenma, et tema eksis ja sina käitusid õigesti. Võib-olla ta tõesti eksis. Tõenäolisem on siiski see, et mõlemad on mingil määral süüdi. Igal juhul ei peaks sa püüdma saavutada seda, et teine sulle õiguse annaks ehk piltlikult öeldes sinu ees lömitaks. Kui lähed teise juurde sellise hoiakuga, võid peaaegu kindel olla, et sa ei saavuta midagi. Samuti pole tingimata vajalik tegeliku või kujuteldava pahateo igat üksikasja vaatluse alla võtta. Kui kristliku armastuse vaimus toimuvas rahulikus vestluses tuleb ilmsiks mõni kahetsusväärne vääritimõistmine, millest probleem alguse sai, võite püüda seda selgeks rääkida. Arutelu ei pruugi viia täieliku üksmeeleni, kuid kas see ongi alati vajalik? Kas poleks parem, kui te oleksite ühel meelel vähemalt selles, et te mõlemad tahate siiralt teenida meie andestavat Jumalat? Kui te selles kindlad olete, on kummalgi kergem öelda kogu südamest: ”Mul on kahju, et see lahkheli meil ebatäiuse tõttu tekkis. Palun püüame selle unustada.”

20. Mida me võime õppida apostlite eeskujust?

²⁰ Tuleta meelde, et isegi apostlite vahel tekkis lahkhelisid, näiteks kui mõned neist ihkasid endale suuremat au (Markuse 10:35—39; Luuka 9:46; 22:24—26). See tekitas pingeid, võis haavata tundeid või mõnda neist koguni rängalt solvata. Ometi suutsid nad sellistest lahkhelidest mööda minna ja ühtselt edasi tegutseda. Üks neist kirjutas hiljem: ”Kes armastab elu ja näha häid päevi, see hoidku oma keelt kurja eest ja oma huuli pettust rääkimast; ta pöördugu ära kurjast ning tehku head; ta otsigu rahu ja nõudku seda taga” (1. Peetruse 3:10, 11).

21. Millist tähtsat nõu andis Jeesus seoses andeksandmisega?

²¹ Varem osutasime tsükli ühele osale: Jumal on andestanud meile suure hulga patte, mis me minevikus tegime, seepärast peaksime teda jäljendama ja andestama oma vendadele (Laul 103:12; Jesaja 43:25). Kuid tsüklil on ka teine osa. Esitanud näidispalve, Jeesus ütles: ”Kui te annate andeks inimestele nende eksimused, siis annab teie taevane Isa ka teile andeks.” Rohkem kui aasta pärast kordas ta sama põhimõtet, kui ta õpetas oma jüngreid palvetama: ”Anna meile andeks meie patud, sest meiegi anname andeks igaühele, kellel on meiega võlgu” (Matteuse 6:12, 14; Luuka 11:4). Ja vaid mõned päevad enne oma surma ütles Jeesus: ”Kui te seisate ja palvetate, siis andke andeks, kui teil midagi on kellegi vastu, et ka teie Isa, kes on taevas, annaks teile andeks teie üleastumised” (Markuse 11:25).

22., 23. Kuidas võib meie valmisolek andestada mõjutada meie tulevikku?

²² Jah, meie väljavaade saada jätkuvalt Jumala käest andestust sõltub suurel määral sellest, kas me anname meeleldi andeks oma vendadele. Kui sul tekib probleem kaaskristlasega, küsi endalt: kas Jumalalt andestuse saamine pole palju olulisem kui selle tõestamine, et mu vend või õde eksis — käitus natuke lugupidamatult või solvavalt või ilmutas mingil moel inimlikku ebatäiust? Vastust sa tead.

²³ Ent mida teha siis, kui tegu on millegi palju tõsisemaga, kui seda on väike solvang või lahkheli? Ja millal oleks kohane rakendada Jeesuse nõuannet, mis on kirjas Matteuse 18:15—18? Uurigem järgnevalt neid küsimusi.

[Allmärkus]

Kas sa mäletad?

◻ Millist eeskuju Jehoova meile andestamises annab?

◻ Mida me peame seoses koguduseliikmetega meeles pidama?

◻ Mida me enamikul juhtudel peaksime suutma teha, kui keegi ütleb või teeb midagi solvavat?

◻ Kuidas me võiksime oma vennaga rahu sobitada, kui selleks vajadus peaks tekkima?

[Pilt lk 15]

Kui sinu ja mõne kaaskristlase vahel tekib erimeelsus, püüa sellest mitte välja teha; aja möödudes kaotab see asi vähehaaval tähtsuse