5 engē, eppōdhu seiya vēndum enbadhu mukkiyamaa?
niraiya madha amaippugal, aadambaramaana kattidangalil jebam seivadharku mukkiyatthuvam kodukkindrana. adhōdu, oru naalil kurippitta sila nērangalildhaan jebam seiya vēndum endrum solgindrana. oru kurippitta idatthil, oru kurippitta nēratthildhaan jebam seiya vēndum endru baibil solgiradhaa?
endhendha samayangalil jebam seivadhu porutthamaanadhu endru baibil solvadhu unmaidhaan. udhaaranatthukku, yēsu thannudaiya sīshargaludan sērndhu saappiduvadharku mun kadavulukku nandri solli jebam seidhaar. (lūkkaa 22:17) vanakkatthukkaaga avarudaiya sīshargal kūdivandhapōdhu avargal ondrusērndhu jebam seidhaargal. yūdha jebakkūdangalilum erusalēm aalayatthilum ippadi jebam seivadhu valakkamaaga irundhadhu. yēsuvin sīshargalum indha valakkatthai thodarndhu pinpatrinaargal. andha aalayam ‘ellaa dhēsatthaarukkum jeba vīdaaga irukka’ vēndum enbadhu kadavuludaiya nōkkamaaga irundhadhu.—maarku 11:17.
kadavuludaiya ūliyargal ondrukūdi vandhu jebam seiyumpōdhu avargaludaiya vinnappangalukku nalla palan kidaikkum. avargal thangal saarbaaga orumanadhōdum baibil niyamangalin adippadaiyilum jebam seiyumpōdhu kadavul adhai sandhōshamaaga kētkiraar. adhuvarai seiya ninaikkaadhadhai seivadharkukkūda indha jebam avarai thūndalaam. (ebireyar 13:18, 19) yegōvaavin saatchigal thangaludaiya sabai kūttangalil thavaraamal jebam seigiraargal. nīngal irukkira idatthukku pakkatthilulla raajya mandratthukku vandhu, angē avargal eppadi jebam seigiraargal enbadhai nīngalē paarkkumpadi ungalai anbōdu alaikkirōm.
oru kurippitta nēratthil alladhu oru kurippitta idatthildhaan jebam seiya vēndum endru baibil solvadhillai. kadavuludaiya ūliyargal vitthiyaasamaana nērangalil, vitthiyaasamaana idangalil jebam seidhadhai patriya padhivugal baibilil irukkindrana. “nīngalō jebam seiyumpōdhu ungal ullaraikkul pōi kadhavai mūdikkondu, yaaraalum paarkka mudiyaadha ungal thagappanidam jebam seiyungal. appōdhu, ellaavatraiyum paarkkira ungal thagappan ungalukku palan koduppaar” endru yēsu sonnaar.—matthēyu 6:6.
naam endha nēratthilum, endha idatthilum jebam seiyalaam
idhai kētkumpōdhu aarudhalaaga irukkiradhu illaiyaa! indha prabanjatthin pērarasaridam endha nēratthilum, thannandhaniyaaga oru idatthil irundhukūda nīngal jebam seiyalaam. adhai avar kandippaaga gavanitthu kētpaar. appadiyaanaal, yēsu ēn adikkadi thaniyaaga pōi jebam seiya aasaippattaar enbadhai idhilirundhu therindhukolla mudigiradhu. orusamayam, rombavē mukkiyamaana oru thīrmaanatthai eduppadharku udhavi kēttu oru raatthiri muluvadhum kadavulidam yēsu jebam seidhaar.—lūkkaa 6:12, 13.
mukkiyamaana thīrmaanangalai eduppadharkaaga alladhu prachinaigalai samaalippadharkaaga, vēru sila aangalum, pengalum seidha jebangalkūda baibilil padhivu seiyappattirukkindrana. silasamayam, satthamaagavum, silasamayam manadhukkullum avargal jebam seidhirukkiraargal. ondraaga sērndhum, thaniyaagavum jebam seidhirukkiraargal. eppadiyirundhaalum, engirundhaalum avargal jebam seidhaargal. “eppōdhum jebam seiyungal” endrum thannudaiya ūliyargalidam kadavul solgiraar. (1 thesalōnikkēyar 5:17) thannudaiya viruppatthai seigiravargaludaiya jebangalai kētka avar eppōdhum thayaaraaga irukkiraar. idhu namakku kidaittha periya baakkiyam, illaiyaa?
edhilum nambikkai illaadha indha ulagatthil, ‘jebam seivadhaal ēdhaavadhu prayōjanam irukkiradhaa?’ endru niraiya pēr yōsikkiraargal. nīngalum appaditthaan yōsikkirīrgalaa?