JOONA
1 Joonale,*+ Amittai pojale, tuli Jehoovalt sõnum: 2 „Mine Niinevesse,+ sellesse suurde linna, ja kuuluta neile kohtusõnumit, sest ma olen näinud nende kurjust.”
3 Joona aga tahtis Jehoova eest Tarsisesse põgeneda. Ta läks alla Joppesse ja leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas. Maksnud sõiduraha, astus ta pardale, et koos nendega Tarsisesse minna, ära Jehoova palge eest.
4 Siis paiskas Jehoova merele tugeva tuule ja merel tõusis nii suur torm, et laeva ähvardas hukk. 5 Meremehed lõid kartma ja igaüks hakkas oma jumalat appi hüüdma. Samuti hakkasid nad laevas olevaid asju merre heitma, et laeva kergendada.+ Aga Joona oli läinud alla laeva siseruumi, seal pikali heitnud ja sügavasse unne vajunud. 6 Laeva kapten tuli tema juurde ja ütles: „Kuidas sa võid magada? Tõuse üles ja hüüa oma jumala poole! Vahest tõeline Jumal mõtleb meie peale ja me ei hukku.”+
7 Siis rääkisid mehed omavahel: „Heidame liisku,+ et saaksime teada, kes on selles õnnetuses süüdi.” Nad heitsidki liisku ja liisk langes Joonale.+ 8 Siis nad küsisid temalt: „Ütle meile palun, kes on süüdi selles õnnetuses, mis meid on tabanud? Mis tööd sa teed ja kust sa tuled? Mis maalt ja millise rahva seast sa pärit oled?”
9 Ta vastas neile: „Ma olen heebrealane ja ma kardan* Jehoovat, taeva Jumalat, kes on teinud mere ja kuiva maa.”
10 Siis lõid mehed veel rohkem kartma ja ütlesid talle: „Mida sa küll oled teinud!” (Nad teadsid, et ta põgeneb Jehoova eest, kuna ta oli seda neile rääkinud.) 11 Nad küsisid temalt: „Mida me peaksime sinuga tegema, et meri rahuneks?”, sest meri muutus järjest marusemaks. 12 Ta vastas: „Visake mind merre, küll siis meri rahuneb, sest ma tean, et see kange torm on tabanud teid minu pärast.” 13 Mehed sõudsid kõvasti, et kuivale maale tagasi saada, kuid see ei õnnestunud, sest meri nende ümber muutus järjest marusemaks.
14 Siis nad hüüdsid Jehoova poole: „Oh, Jehoova, palun ära lase meil selle mehe pärast hukkuda! Ärgu tulgu selle süütu veri meie peale, Jehoova, sest see kõik on toimunud sinu tahtel!” 15 Siis nad heitsid Joona merre ning mere raev vaibus. 16 Seepeale valdas mehi suur kartus Jehoova ees+ ning nad tõid Jehoovale ohvri ja andsid tõotusi.
17 Jehoova saatis aga ühe hiiglasuure kala Joonat neelama ning Joona oli kala kõhus kolm päeva ja kolm ööd.+
2 Joona palvetas kala kõhus oma Jumala Jehoova poole+ 2 ja ütles:
„Ahastuses hüüdsin ma Jehoova poole ja tema vastas mulle.+
Surmavalla sügavusest kisendasin ma appi+
ja sina kuulsid mu häält.
3 Kui sa heitsid mind sügavusse, avamere südamesse,
siis hoovused neelasid mind,+
kõik su veevallid ja lained käisid minust üle.+
4 Ma ütlesin: „Ma olen ära aetud su silme eest!
Kuidas saaksin veel näha su püha templit?”
6 Mägede alusteni vajusin ma alla,
maa riivid sulgusid mu kohal igaveseks.
Kuid sa tõid mind elavana hauasügavusest üles, oo, Jehoova, mu Jumal!+
7 Kui mu elu oli hääbumas, meenutasin ma Jehoovat.+
Siis jõudis mu palve sinu juurde su pühasse templisse.+
8 Need, kes on pühendunud tühistele ebajumalatele, on hüljanud truu armastuse allika,*
9 aga mina lasen kõlada tänusõnadel ja tahan sulle ohvreid tuua.
Mida olen tõotanud, seda ka teen.+
Pääste tuleb Jehoovalt.”+
10 Mõne aja pärast käskis Jehoova kalal Joona kuivale maale oksendada.
3 Siis tuli Joonale teist korda Jehoovalt sõnum:+ 2 „Mine Niinevesse,+ sellesse suurde linna, ja kuuluta sõnumit, mis ma sulle annan.”
3 Joona kuuletus Jehoova käsule+ ja läks Niinevesse.+ Niineve oli väga suur linn: selle läbikäimiseks kulus kolm päeva. 4 Joona jõudis linna ning kõndis ühe päevateekonna ja kuulutas: „Veel 40 päeva ja Niineve hävitatakse!”
5 Niineve mehed uskusid Jumalat,+ kuulutasid välja paastu ning panid endale ümber kotiriide, kõige suuremast kõige väiksemani. 6 Kui sõnum jõudis Niineve kuningani, tõusis see troonilt, võttis kuningliku rüü seljast, kattis end kotiriidega ja istus tuha peale. 7 Ta lasi kogu Niineves kuulutada: „Kuninga ja ta ülikute määruse kohaselt tuleb toimida nõnda.
Mitte ükski inimene ega loom, ei veised ega lambad, ärgu söögu midagi! Keegi ärgu söögu ja ärgu joogu vett! 8 Kõik inimesed katku ennast ja oma loomad kotiriidega. Nad hüüdku tõsimeeli Jumala poole ning pöördugu oma kurjadest ja vägivaldsetest tegudest. 9 Kes teab, ehk tõeline Jumal muudab oma otsust* ja pöördub oma tulisest vihast, nii et me ei hukku?”
10 Kui Jumal nägi, mida nad tegid, kuidas nad pöördusid oma kurjadest tegudest,+ siis ta muutis oma otsust ega toonud nende peale seda õnnetust, mille ta oli kavatsenud tuua.+
4 Joona aga pani seda väga pahaks ja temas süttis viha. 2 Ta palvetas Jehoova poole: „Oh, Jehoova, kas ma ei mõelnud seda juba siis, kui olin oma maal! Seepärast ma püüdsingi algul Tarsisesse põgeneda.+ Ma ju teadsin, et sa oled kaastundlik ja halastav Jumal, et sa ei vihastu kergesti, vaid oled tulvil truud armastust+ ning tunned õnnetuse pärast kurbust. 3 Nüüd, Jehoova, palun võta mult elu, sest mul on parem surra kui elada!”+
4 Jehoova küsis: „Kas sul on õigus nõnda vihastuda?”
5 Siis läks Joona linnast välja, ida poole, ja istus maha. Ta valmistas endale sinna varjualuse ja ta istus selle varjus, et näha, mis linnaga juhtub.+ 6 Siis lasi Jumal Jehoova kasvada ühel pudelkõrvitsataimel*, et see sirguks Joona kohale, pakuks ta peale varju ja leevendaks ta vaeva. Joona oli pudelkõrvitsataime üle väga rõõmus.
7 Aga järgmisel päeval koidu puhkedes saatis Jumal ühe ussi pudelkõrvitsataime närima ja taim kuivas ära. 8 Kui päike paistma hakkas, saatis Jumal ka kõrvetava idatuule. Päike lõõskas Joonale pähe, nii et ta oli minestuse äärel. Joona palus mitu korda, et ta võiks surra, ja ütles: „Mul on parem surra kui elada!”+
9 Jumal küsis Joonalt: „Kas sul on õigus pudelkõrvitsataime pärast nõnda vihastuda?”+
Tema vastas: „Jah, on! Ma olen nii vihane, et tahaksin surra!” 10 Kuid Jehoova ütles: „Sinul on kahju pudelkõrvitsataimest, mille heaks sa pole vaeva näinud ja mida sa pole kasvatanud. Ühe ööga see kasvas ja ühe ööga hukkus. 11 Kas siis minul ei peaks olema kahju Niinevest, sellest suurest linnast,+ kus on rohkem kui 120 000 inimest, kes ei suuda eristada õiget valest,* ja peale selle nende paljud loomad?”+
Nimi Joona tähendab „tuvi”.
Võib tõlkida ka „teenin”.
Teine võimalik tähendus: „hülgavad oma ustavuse”.
Võib tõlkida ka „tunneb kahetsust”.
Teine võimalik tähendus: „riitsinusel”.
Võib tõlkida ka „kes ei suuda vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel”.