Jaanuar

Jeesus märkas leinavat ema, kes käis oma poja surnuraami ees, ja tal hakkas temast kahju. (Luuka 7:13.) Kuid Jeesus lihtsalt ei tundnud emale kaasa, vaid ta ka tegi midagi tema heaks. Ta kõnetas naist ja ütles talle lohutavalt: „Ära nuta.” Seejärel äratas ta noormehe ellu ja „andis poja ta emale”. (Luuka 7:14, 15.) Meiegi saame osutada kaastunnet neile, kes leinavad. Meil tuleks olla nende suhtes tähelepanelik ja hooliv ning püüda öelda või teha midagi, mis neid lohutaks. (Õpet. 17:17; 2. Kor. 1:3, 4; 1. Peetr. 3:8.) Isegi lihtsad sõnad ja väiksed teod võivad olla suureks abiks. w23.04, lk 5–6, lõigud 13–15

Kuigi Jeesus teadis, et tema sõber Laatsarus on surnud, asus ta Betaania poole teele alles kahe päeva pärast. Seega, kui ta kohale jõudis, oli Laatsarus olnud surnud juba neli päeva. Jeesusel oli plaanis teha midagi, mis tema sõpru lohutaks ja tooks Jumalale au. (Joh. 11:6, 11, 17.) Sellest loost võime nii mõndagi õppida sõpruse kohta. Kui Maarja ja Marta saatsid Jeesusele sõna, ei palunud nad tal Betaaniasse tulla. Nad lihtsalt teatasid talle, et tema armas sõber on haige. (Joh. 11:3.) Ja kui Laatsarus suri, oleks võinud Jeesus ka eemal olles ta üles äratada. Tema aga eelistas minna Betaaniasse, et olla koos oma sõprade Maarja ja Martaga. Kas sulle on vahel mõni sõber appi tulnud, ilma et sa oleksid seda palunud? Kui see on nii, siis on ta tõepoolest sõber, „kellele hädas võib loota”. (Õpet. 17:17.) Nii nagu Jeesus, olgem ka meie teistele sellised sõbrad. w23.04, lk 10, lõigud 10–11

Kui raske olukord ei taha kuidagi lõppeda, võime mõelda, et kuhu see uus maailm ometi jääb. See ei tähenda, et meil oleks nõrk usk. Toome ühe näite. Keset kärekülma talve võib meile tunduda, et suvi ei tulegi kunagi. Aga ükskord see ikkagi saabub. Samamoodi, kui me oleme masendunud, võib meil peast läbi käia mõte, et kas paradiis üldse tuleb kunagi. Ent kui meie usk on tugev, siis oleme kindlad, et kõik Jehoova tõotused täituvad ja see aitab meil tema teenimist elus esikohal hoida. (Laul 94:3, 14, 15; Heebr. 6:17–19.) Ka kuulutustöö tegemiseks on tarvis usku. Paljud, kellele me räägime head sõnumit kuningriigist, arvavad, et see on liiga hea, et olla tõsi. (Matt. 24:14; Hes. 33:32.) Me ei taha, et selline skeptiline suhtumine meid mõjutaks. Ja et seda ei juhtuks, ongi meil tarvis pidevalt oma usku kasvatada. w23.04, lk 27, lõigud 6–7; lk 30, lõik 14

Kas sina oled kunagi mõelnud, et kas Jehoova ikka vastab sinu palvetele? Kui nii, siis sa pole üksi. Paljudel vendadel-õdedel on selline mõte peast läbi käinud ning seda eriti siis, kui neil on keerulised ajad. Kui maadleme mingi katsumusega, võib meil olla raske näha, kuidas Jehoova meie palvetele vastab. Miks me aga võime olla kindlad, et ta vastab oma teenijate palvetele? Jehoova kinnitab meile piibli kaudu, et ta armastab meid väga ja peab meid kalliks. (Haggai 2:7; 1. Joh. 4:10.) Seepärast ergutab ta meid temalt abi paluma. (1. Peetr. 5:6, 7.) Ta tahab aidata meil püsida tema ligi ja pidada raskustes vastu. Piiblist võib lugeda, kuidas Jehoova on oma teenijate palvetele vastanud. w23.05, lk 8, lõigud 1–4

Maarjal olid Jehoovaga lähedased suhted. Tema usk ei sõltunud Joosepist. Ta tundis pühakirja hästi ja võttis aega selle üle mõtisklemiseks. (Luuka 2:19, 51.) See kõik tegi Maarjast hea abielunaise. Tänapäeval on palju selliseid naisi nagu Maarja. Näiteks õde Emiko ütleb: „Kui olin vallaline, oli mul hea vaimne tegevuskava. Ent kui ma abiellusin, siis panin tähele, et kuna mu abikaasa palvetas meie eest ja viis läbi pere piibliõhtut, hakkas mu usk sõltuma temast. Ma mõistsin, et vastutan ise selle eest, et mul oleks tugev suhe Jehoovaga. Seega võtan nüüd aega, et olla üksi oma Jumalaga, et palvetada, lugeda piiblit ja loetu üle mõtiskleda.” (Gal. 6:5.) Abielunaised, kui te püüate tugevdada oma sõprust Jehoovaga, on teie abikaasal veel rohkem põhjust teid armastada ja kalliks pidada. (Õpet. 31:30.) w23.05, lk 22, lõik 6

Jumalakartus pole meile kaasa sündinud. Meil tuleb seda arendada. Üks viis seda teha on mõelda Jehoova loomingule, milles avaldub selgelt tema tarkus ja armastus. Mida rohkem me loodu üle mõtiskleme, seda tugevamaks muutub meie armastus ja lugupidamine Jehoova vastu. (Rooml. 1:20.) Ka korrapärane palvetamine aitab arendada jumalakartust. Mida rohkem me Jehoovaga palves räägime, seda enam tunneme, et ta on otsekui hea isa, kes on alati meie kõrval. Iga kord, kui palume temalt jõudu katsumustes vastupidamiseks, tuletab see meile meelde, kui vägev ta on. Kui täname teda lunastusohvri eest, viib see meie mõtted sellele, kui väga Jehoova meid armastab. Kui palume temalt abi mingi probleemiga toimetulemiseks, tunnustame sellega, kui tark ta on. Sellised palved süvendavad meie lugupidamist Jehoova vastu ja tugevdavad meie otsusekindlust hoiduda kõigest, mis võiks meie sõprust temaga rikkuda. w23.06, lk 15, lõigud 6–7

Jehoova on läbi ajaloo andnud oma rahvale selgeid ja arusaadavaid seadusi. Näiteks esimesel sajandil tõi juhtiv kogu välja kolm valdkonda, kus kristlastel tuli jääda vankumatuks: 1) neil tuli teenida ainult Jehoovat ja mitte ebajumalaid, 2) neil tuli austada vere pühadust ja 3) neil tuli järgida pühakirja norme seksuaalmoraali vallas. (Ap. t. 15:28, 29.) Kuidas saavad kristlased tänapäeval neile Jehoova seadustele kuuletuda? Me teenime ainult Jehoovat. Jehoova ütles iisraellastele, et ta on Jumal, kes ootab jäägitut pühendumust. (5. Moos. 5:6–10.) Kui Saatan Jeesust ahvatles, näitas Jeesus selgelt, et meil tuleb kummardada üksnes Jehoovat. (Matt. 4:8–10.) See tähendab, et me ei teeni ebajumalaid ega austa ka ühtki inimest ebajumalana. Me ei jumalda usutegelasi, poliitikuid ega spordi- või meelelahutusmaailma staare. Me teenime ainult Jehoovat, kes on kõige looja. (Ilm. 4:11.) w23.07, lk 14–15, lõigud 3–4

Saatana maailm on ebamoraalsusest ja pornograafiast läbi imbunud. (Efesl. 4:19.) Seega on tähtis, et me arendaksime jumalakartust ja pöörduksime kurjast. Õpetussõnade 9. peatükk räägib kahest naisest, kellest üks sümboliseerib tarkust ja teine rumalust. Need kaks naist esitavad mõlemad küllakutse kogenematule, öeldes: „Tule minu juurde ja söö minu leiba.” (Õpet. 9:1, 4–6.) Külaskäigud lõppevad aga väga erinevalt. Rumal naine ütleb: „Kes on kogenematu, tulgu siia!” Mis neid, kes selle kutse vastu võtavad, ees ootab? „Tema külalised on surmavalla sügavustes.” (Õpet. 9:13–18.) Meid hoiatatakse isemeelse ja kõlvatu naise eest, kelle „koda vajub alla hauda”. (Õpet. 2:11–19.) Tekstis Õpetussõnad 5:3–10 hoiatatakse meid ühe teise isemeelse naise eest, kelle „jalad lähevad alla surma poole”. w23.06, lk 22, lõigud 6–7

Kogudusevanemad peaksid paindlikkuses eeskujuks olema. (1. Tim. 3:2, 3.) Näiteks ei peaks kogudusevanem ootama, et teised vennad oleksid alati tema arvamusega nõus, kuna ta on teistest vanem. Ta mõistab, et Jehoova vaim võib juhtida ükskõik millist kogudusevanemat ütlema midagi, mis aitab langetada targa otsuse. Ja kui enamik vanemaid on mingi otsuse poolt ning see on kooskõlas piibli põhimõtetega, siis toetab paindlik kogudusevanem seda otsust, isegi kui ta ise on teist meelt. Kui kõik Jehoova teenijad püüavad olla paindlikud, toob see palju head. Me saame oma vendade-õdedega paremini läbi ja koguduses valitseb rahu. Meil on hea meel, et meie seas on nii palju eri kultuurist ja erisuguse isiksusega inimesi. Ja mis peamine, meile toob rõõmu teadmine, et me võtame eeskuju Jehoovast. w23.07, lk 25, lõigud 16–17

Taanielil olid õiged ajendid, ta uuris ennustusi eesmärgiga neist aru saada. Samuti palus Taaniel alandlikult Jehoova abi, sest ta teadis, et Jehoova aitab neil, kes teda tunnevad ja on talle kuulekad, ennustusi mõista. (Taan. 2:18, 27, 28.) Taaniel oli ka põhjalik. Ta uuris hoolega kõiki pühakirja osi, mis olid talle kättesaadavad. (Jer. 25:11, 12; Taan. 9:2.) Kuidas meie saame Taanieli eeskuju järgida? Meilgi peavad olema õiged ajendid. Kui me uurime piibli ennustusi sooviga veenduda nende tõesuses, võime olla kindlad, et Jehoova aitab meid. (Joh. 4:23, 24; 14:16, 17.) Mõni võib aga uurida ennustusi lootuses leida midagi, mis tõendab, et piibel ei ole Jumalalt. Ta võib arutleda, et kui ta midagi sellist leiab, annab see talle õiguse otsustada, mis on õige ja vale, ja elada omaenda normide järgi. Niisiis on väga oluline, et uuriksime piibli ennustusi õigel ajendil. w23.08, lk 9–10, lõigud 7–8

Kui võrdleme end teistega, võivad meil tekkida enda suhtes ebarealistlikud ootused ja see võib olla meile koormaks. (Gal. 6:4.) Võrdlemine võib meis õhutada kadedust ja võistlusvaimu. (Gal. 5:26.) Kui me püüame saavutada sedasama, mis teised, kuigi meie võimed ja olud seda ei luba, võime endale kahju teha. Piiblis öeldakse, et „pikk ootus teeb südame haigeks”. Kui palju enam võib meid siis masendada see, kui seame endale eesmärke, mida me kunagi täita ei suuda. (Õpet. 13:12.) See röövib meilt jõu ja aeglustab meie sammu elu võidujooksus. Ära oota endalt rohkem, kui Jehoova sinult ootab. Ta ei nõua sinult kunagi seda, mida sa ei suuda anda. (2. Kor. 8:12.) Sa võid olla kindel, et Jehoova ei võrdle sind teistega. (Matt. 25:20–23.) Ta hindab sinu südamest tulevat teenistust, sinu ustavust ja sinu vastupidavust. w23.08, lk 29, lõigud 10–11

Jehoova vastas Simsoni abipalvele ja avas ime läbi kaljuõõnsuse, kust hakkas vett välja voolama. Piibel ütleb: „Simson jõi ja eluvaim temas virgus taas.” (Kohtum. 15:19.) Ilmselt oli see allikas olemas ka aastaid hiljem, kui prohvet Saamuel Kohtumõistjate raamatu kirja pani. Iisraellastele, kes nägid seda voolavat vett, võis see meelde tuletada, et ustavad jumalateenijad võivad raskel ajal alati Jehoova abile loota. Meilgi tuleb Jehoovalt abi otsida, ükskõik millised on meie anded ja võimed või mida oleme tema teenistuses saavutanud. Meil tuleks alandlikult tunnistada, et suudame täita Jehoova tahet vaid siis, kui toetume temale. Nii nagu Simson sai jõudu, kui jõi vett, mida Jehoova talle andis, nii saame ka meie vaimujõudu, kui võtame vastu kogu abi, mida Jehoova meile pakub. (Matt. 11:28.) w23.09, lk 4, lõigud 8–10

Mida meil tuleks pingelises olukorras teha, näiteks kui keegi ütleb midagi solvavat Jehoova või piibli kohta? Meil tuleks Jehoovalt paluda tema püha vaimu ja tarkust, et võiksime reageerida tasaselt. Kuidas on aga lugu siis, kui me hiljem mõistame, et oleksime võinud paremini reageerida? Me peaksime uuesti selle asja pärast palvetama ja mõtlema, mida me saaksime järgmisel korral teistmoodi teha. Jehoova omakorda annab meile püha vaimu, et suudaksime jääda tasaseks. Keerulistes olukordades võib püha vaim meile meelde tuletada mõne piiblisalmi, mis aitab meil leebelt vastata. (Joh. 14:26.) Palju häid nõuandeid leiab näiteks Õpetussõnade raamatust. (Õpet. 15:18.) See raamat toob ka välja, miks tasub jääda rahulikuks. (Õpet. 10:19; 17:27; 21:23; 25:15.) w23.09, lk 15, lõigud 6–7

Peetrus teenis Jehoovat ustavalt aastakümneid. Ta oli üks Jeesuse apostlitest, alustas kuulutustööd mittejuutide seas ja teenis juhtivas kogus. Kuid see polnud veel kõik. Oma elu lõpupoole, aastatel 62–64 kirjutas ta Jumala vaimu mõjutusel kogudustele kaks kirja. (2. Peetr. 1:13–15.) Peetrus kirjutas oma kirjad ajal, mil kristlased olid „kurvad mitmesuguste katsumuste pärast”. (1. Peetr. 1:6.) Koguduses oli neid, kes püüdsid teisi panna valeõpetusi uskuma ja ahvatlesid neid Jumala seadusi rikkuma. (2. Peetr. 2:1, 2, 14.) Jeruusalemmas elavatele kristlastele kirjutas Peetrus: „Kõige lõpp on lähedal.” (1. Peetr. 4:7.) Ta pidas silmas Jeruusalemma hävitamist ja tollase juudi ühiskonna lõppu. Kahtlemata aitasid Peetruse kirjad kristlastel raskustes vastu pidada ja tulevasteks katsumusteks valmistuda. w23.09, lk 26, lõigud 1–2

Nagu Jeesus, õpime ka meie kuulekust enamasti just keerulistes olukordades. Näiteks kuidas sa end tundsid, kui koroonapandeemia alguses ei saanud me enam kuningriigisaalis koosolekutel käia ja lõpetati majast majja kuulutustöö? See ei pruukinud olla sulle kerge. Ent kuulekus oli sulle kaitseks, aitas kaasa koguduse ühtsusele ja rõõmustas Jehoovat. Me kõik oleme nüüd paremini valmis kuuletuma mistahes juhenditele, mis meile suures viletsuses antakse. Siis võib kuulekusest sõltuda koguni meie elu. (Iiob 36:11.) Me kuuletume Jehoovale eelkõige sellepärast, et armastame teda ja soovime talle heameelt teha. (1. Joh. 5:3.) Me ei saa eales tasuda Jehoovale selle eest, mida ta on meie heaks teinud. (Laul 116:12.) Ent me saame talle kuuletuda; samuti neile, kelle ta on määranud meie seas eestvedajateks. Nõnda me tegutseme targalt ja rõõmustame Jehoova südant. (Õpet. 27:11.) w23.10, lk 11, lõigud 18–19

Kui sinuga räägiks ingel, siis kas sa kuulaksid, mida tal öelda on? Tegelikult räägibki üks ingel tänapäeval midagi igale rahvale, suguvõsale, keelele ja hõimule. Ta ütleb neile: „Kartke Jumalat ja andke talle au!” (Ilm. 14:6, 7.) Jehoova on ainus tõeline Jumal, keda kõik peaksid teenima. Kui tänulikud me võime küll olla, et meil on võimalus teenida teda tema suures vaimses templis. Mis see vaimne tempel on? Nagu nimetuski näitab, pole tegemist mingis kindlas paigas asuva hoonega. Jehoova suur vaimne tempel kujutab endast õige jumalateenimise korda, mille Jehoova on sisse seadnud Jeesus Kristuse lunastusohvri alusel. Paulus kirjutas sellest lähemalt esimesel sajandil Juudamaal elanud heebrea kristlastele. w23.10, lk 24, lõigud 1–2

Aastal 522 õnnestus juutide vastastel veenda Pärsia kuningat, et too templiehituse keelustaks. Kuid Sakarja kinnitas juutidele, et Jehoova kõrvaldab oma vaimu abil kõik takistused. Aastal 520 lubaski kuningas Dareios I templiehitusel jätkuda ja andis juutidele selleks isegi raha. Samuti käskis ta kohalikel võimukandjatel nende tööd materiaalselt toetada. (Esra 6:1, 6–10.) Jehoova lubas rahvale, et kui nad teevad oma parima, et tempel üles ehitada, aitab ta neid. (Haggai 1:8, 13, 14; Sak. 1:3, 16.) Prohvetite sõnad julgustasid juute ja aastal 520 jätkasid nad templi ehitamist. Tempel valmis vähem kui viie aastaga. Kuna rahvas keskendus sel keerulisel ajal Jehoova tahte täitmisele, andis Jehoova neile kõik vajaliku. Tänu sellele teenisid nad Jumalat rõõmuga. (Esra 6:14–16, 22.) w23.11, lk 15, lõigud 6–7

Paljud on kuulnud midagi Aabrahamist, kuid teavad temast siiski üsna vähe. Meie aga teame temast palju. Näiteks teame, et piiblis nimetatakse teda „kõigi nende isaks, kes tunnistatakse õigeks usu alusel”. (Rooml. 4:11.) Me võime olla kindlad, et me saame Aabrahami eeskuju järgida ja meil võib olla sama tugev usk kui temal. Selleks tuleb meil tema elu lähemalt uurida. Aabraham kolis kodust kaugele, kui Jehoova seda palus. Ta elas aastakümneid telkides ja oli valmis ohverdama oma ainsa poja Iisaki. Kõik see näitab, et tal oli tugev usk, ja sellepärast oli Jehooval temast hea meel. Piiblis öeldakse lausa, et Aabraham oli Jehoova sõber. (Jaak. 2:22, 23.) Jehoova tahab, et meiegi oleksime tema sõbrad. Just seepärast lasi ta Paulusel ja Jaakobusel Aabrahamist kirjutada. w23.12, lk 2, lõigud 1–2

Õed, arendage suhtlemisoskust. See oskus on kristlaste jaoks ülioluline. Jaakobus andis selles osas head nõu tänases päevatekstis. Kuula teisi hoolega ja osavõtlikult. (1. Peetr. 3:8.) Kui sa pole päris kindel, et saad õigesti aru, mida inimene tunneb või öelda tahab, siis küsi lisaküsimusi. Mõtle, enne kui midagi ütled. (Õpet. 15:28.) Küsi endalt: „Kas see, mida plaanin öelda, on tõene ja kosutav? Kas see on taktitundeline ja lahke?” Õpi küpsetelt õdedelt, kes on head suhtlejad, ja pane tähele, kuidas nad räägivad. (Õpet. 31:26.) Mida rohkem sa oma suhtlemisoskust lihvid, seda paremaks muutuvad sinu suhted teistega. w23.12, lk 21, lõik 12

Tänapäeval võib Jehoova meid toetada pereliikmete, sõprade ja kogudusevanemate kaudu. Kui meil on valus, võib meil aga tekkida tahtmine lihtsalt üksi olla, ja see on täiesti loomulik. Ent mida oleks seejuures tark silmas pidada? Kuigi me võime soovida üksi olla, pole tark pikaks ajaks omaette jääda, kuna siis võime hakata mõtlema ainult endale ja oma probleemidele ning see võib mõjutada meie otsuseid. On tõsi, et meil kõigil on vaja üksiolemise aega, eriti kui meid on tabanud mõni tragöödia. Ent kui end teistest liiga kauaks eraldame, jätame end Jehoova abist ilma. Võta siis vastu oma pereliikmete, sõprade ja kogudusevanemate abi. Pea meeles, et Jehoova toetab sind nende kaudu. (Õpet. 17:17; Jes. 32:1, 2.) w24.01, lk 24, lõigud 12–13

Nasiirid ei tohtinud oma juukseid lõigata. See näitas, et nad alluvad täielikult Jehoovale. Kahjuks aga oli Iisraeli rahva ajaloos aegu, mil nasiiridele vaadati viltu. Sellistel aegadel oli nasiiridel vaja suurt julgust, et teiste seast välja paista ja endale kindlaks jääda. (Aamos 2:12.) Meiegi soovime alati Jehoovale kuuletuda ja see eristab meid teistest. Meil on vaja julgust, et öelda koolis või tööl, et oleme Jehoova tunnistajad. Ja kuna see maailm üha mandub, nõuab piibli põhimõtete järgimine ja hea sõnumi kuulutamine aina suuremaid pingutusi. (2. Tim. 1:8; 3:13.) Ent kui oled valmis teistest erinema ja seisad julgelt Jehoova poolel, rõõmustab see tema südant. (Õpet. 27:11; Mal. 3:18.) w24.02, lk 16, lõik 7; lk 17, lõik 9

Rooma koguduses oli väga erisuguse taustaga inimesi. Mõned neist olid juudid, kes olid kasvanud üles Moosese seadust järgides. Samuti oli seal teistest rahvustest inimesi, kelle taust oli sootuks teistsugune. Mõned kristlased olid orjad ja mõned võisid olla isegi orjapidajad. Mis aitas neil hoolimata suurtest erinevustest üksteist armastama õppida? Apostel Paulus ergutas neid üksteist vastu võtma. Mida ta sellega mõtles? Kreeka sõna, mis on tõlgitud vastega „vastu võtma”, tähendab kedagi lahkelt oma koju või sõprade ringi kutsuma. Näiteks ütles Paulus Fileemonile, et ta võtaks südamlikult vastu ärakaranud orja Oneesimose. (Fileem. 17.) Ja Priskilla ja Akvila kutsusid enda juurde Apollose, kes vajas abi mõningate pühakirja tõdede mõistmiseks. (Ap. t. 18:26.) Kristlased ei lasknud erinevustel probleeme tekitada, vaid kohtlesid üksteist lahkelt ja armastavalt. w23.07, lk 6, lõik 13

Peamine põhjus Jehoovale pühendumiseks peaks olema armastus tema vastu. See armastus ei tohiks põhineda pelgalt emotsioonidel. Selle aluseks peaks olema Jehoova tahte täpne tundmine ja tema vaimu antud arusaamine ehk kõik see, mida sa tema kohta oled õppinud. (Kol. 1:9.) Piiblit uurides oled sa jõudnud veendumusele, et Jehoova on reaalne isik, et piibel on kirja pandud tema vaimu mõjutusel ja et ta kasutab enda tahte täitmiseks oma organisatsiooni. Enne Jehoovale pühendumist peaks inimene teadma piibli põhiõpetusi, elama selle põhimõtetega kooskõlas ja rääkima oma usust teistele. (Matt. 28:19, 20.) Ta peaks Jehoovat armastama ja tal peaks olema soov teenida ainult teda. Kas sina armastad Jehoovat kogu südamest? w24.03, lk 4–5, lõigud 6–8

Abigail oli abielus Naabaliga, kelle kohta piibel ütleb, et ta oli karm ja kuri. (1. Saam. 25:3.) Arvatavasti oli Abigailil väga raske sellise mehega koos elada. Tal tekkis võimalus sellest abielust pääseda, kui Iisraeli tulevane kuningas Taavet tuli Naabalit tapma, sest too oli teda ja tema mehi solvanud. (1. Saam. 25:9–13.) Abigail oleks võinud põgeneda ja lasta Taavetil oma plaan ellu viia. Kuid ta ei teinud seda, vaid hoopis veenis Taavetit, et see jätaks Naabali ellu. (1. Saam. 25:23–27.) Miks ta seda tegi? Abigail armastas Jehoovat ja suhtus abiellu samamoodi nagu tema. Ta teadis ka seda, et Jehoova silmis on abielu püha liit. Ja kuna ta tahtis Jehoovale meelepärane olla, tegi ta kõik, mis suutis, et oma kodakondsed, sealhulgas oma abikaasa, päästa. Ta tegutses kiiresti, et hoida ära oma mehe mõrv. w24.03, lk 16, lõigud 9–10

Mõtle, kas sinu koguduses on keegi, kes püüab oma elu lihtsustada, et Jehoova teenistuses rohkem teha. Või kas seal on noori, kes järgivad koolis julgelt Jehoova põhimõtteid, kuigi see võib vahel olla päris raske? Ehk on sinu koguduses neid, kelle pere on nende usu suhtes vaenulik. Kasutagem igat võimalust neid julgustada ja öelgem neile, kui ilus on näha nende ohvrimeelsust ja julgust. (Fileem. 4, 5, 7.) Jehoova teab, et me tahame talle heameelt valmistada ja oleme valmis ohvreid tooma, et oma pühendumistõotust täita. Ta austab meid sellega, et laseb meil endil valida, millistel viisidel me oma armastust tema vastu väljendame. (Õpet. 23:15, 16.) Andkem siis edaspidigi Jehoovale oma parim. w24.02, lk 18, lõik 14; lk 19, lõik 16

On 29. aasta sügis ja Jeesus on just alustanud oma teenistust. Ta on koos ema Maarjaga kutsutud ühele pulmapeole, mis toimub Kaanas. Maarja aitab ilmselt külaliste eest hoolitseda. Keset pidu aga tekib probleem: vein saab otsa. Maarja pöördub kiiresti oma poja poole ja ütleb: „Neil ei ole veini.” (Joh. 2:1–3.) Seepeale teeb Jeesus midagi erakordset: ta muudab vee ime läbi heaks veiniks. (Joh. 2:9, 10.) Jeesus tegi maa peal olles ka palju teisi imesid. Ta aitas tuhandeid inimesi. Näiteks ühel juhul toitis ta ära 5000 ja teisel juhul 4000 meest. Kui arvestada juurde naised ja lapsed, võis rahvast kokku olla üle 27 000. (Matt. 14:15–21; 15:32–38.) Mõlemal juhul tervendas ta ka palju haigeid. (Matt. 14:14; 15:30, 31.) w23.04, lk 2, lõigud 1–2

Pärast traumeerivat olukorda võime olla omadega nii füüsiliselt kui emotsionaalselt täiesti läbi. Nagu Eelija, võime tunda, et ei suuda kuidagi üles tõusta ja tahame aina magada. (1. Kun. 19:5–7.) Me võime vajada abi, et Jehoovat edasi teenida. Jehoova kinnitab meile tänases päevatekstis, et tema aitab meid. Taavet sai tunda Jehoova abikätt. Kui tal oli katsumusi ja ta pidi seisma silmitsi vaenlastega, ütles ta palves Jehoovale: „Su parem käsi toetab mind.” (Laul 18:35.) Sageli toetab Jehoova meid nii, et ajendab teisi meile appi tulema. Kord, kui Taavet tundis end nõrgana, tuli tema sõber Joonatan tema juurde, oli talle toeks ja julgustas teda. (1. Saam. 23:16, 17.) Ja Eelijat aitas Jehoova Eliisa kaudu. (1. Kun. 19:16, 21; 2. Kun. 2:2.) w24.01, lk 23–24, lõigud 10–12

Jehoova on väga helde ja lahke. Sellisena kujutatakse Õpetussõnade 9. peatükis ka naist, kes sümboliseerib tõelist tarkust. Seal öeldakse, et see naine tappis loomad, et valmistada liharoad, segas veini ja kattis laua oma majas. (Õpet. 9:2.) Salmid 4 ja 5 ütlevad, et ta kutsus kogenematu sööma. Miks peaksime sellise kutse vastu võtma? Jehoova soovib, et tema lapsed tegutseksid targalt ega teeks endale kahju. Ta ei taha, et me õpiksime omaenda kurbadest kogemustest ja peaksime tehtut kahetsema. Seepärast „ta talletab praktilist tarkust õigetele”. (Õpet. 2:7.) Kui me kardame Jumalat, siis soovime teda rõõmustada ja võtame kuulda tema tarku nõuandeid. (Jaak. 1:25.) w23.06, lk 23–24, lõigud 14–15

Kui me ei suuda teha Jehoova teenistuses kõike, mida sooviksime, võime ikkagi olla kindlad, et Jehoova hindab seda, kui teenime teda kogu südamest. Kust me seda teame? Jehoova palus prohvet Sakarjal valmistada krooni kullast ja hõbedast, mille Babülooniasse jäänud juudid olid Jeruusalemma saatnud. (Sak. 6:11.) See kroon pidi olema mälestuseks nende heldekäelistest annetustest. (Sak. 6:14.) Me võime olla kindlad, et Jehoova ei unusta kunagi kõike seda, mida oleme tema heaks teinud. Praegustel viimsetel päevadel on karmid ajad ja olukord võib minna veelgi hullemaks. (2. Tim. 3:1, 13.) Ent me ei pea üleliia muretsema. Haggai päevil ütles Jehoova oma rahvale: „Mina olen teiega. ... Ärge kartke!” (Haggai 2:4, 5.) Meiegi võime olla kindlad, et Jehoova on meiega niikaua, kuni anname oma parima, et täita tema tahet. w23.11, lk 18–19, lõigud 20–21

Jehoova oleks võinud Peetruse puudusi piiblis üldse mitte mainida. Ent ta lasi nendest kirjutada just selleks, et meie saaksime neist õppida. (2. Tim. 3:16, 17.) See kinnitab meile, et Jehoova ei oota meilt täiuslikkust. Ta soovib, et hoolimata oma nõrkustest ei annaks me tema teenistuses alla. Meile võib tunduda, et oleme mõnest nõrkusest juba üle saanud, kuid astume siis taas sama reha otsa. Sel juhul tuleks meil püsti tõusta ja edasi minna. Tõsiasi on see, et me kõik ütleme või teeme vahel midagi, mida me hiljem kahetseme. Miks on tähtis mitte alla vanduda? Kui me ei anna alla, aitab Jehoova meil edasi liikuda. (1. Peetr. 5:10.) Kui mõtleme Peetruse elule ja näeme, kui halastavalt Jeesus temaga tegeles, võib see meidki ajendada Jehoova teenistuses edasi rühkima. w23.09, lk 20–21, lõigud 2–3

Kui Jeesus oleks seal olnud, oleks ta saanud Laatsaruse terveks teha, nagu näitavad Marta sõnad tänases päevatekstis. Ent Jeesusel oli plaanis teha midagi veel erilisemat. Ta ütles Martale: „Sinu vend tõuseb üles.” Samuti sõnas ta: „Mina olen ülestõusmine ja elu.” (Joh. 11:23, 25.) Jumal oli tõepoolest andnud Jeesusele väe elu ja surma üle. Varem oli Jeesus äratanud üles ühe tüdruku, kes oli olnud surnud üsna lühikest aega. Samuti äratas ta üles ühe noormehe, ilmselt samal päeval, kui see suri. (Luuka 7:11–15; 8:49–55.) Ent kas ta suudab üles äratada kellegi, kes on juba neli päeva surnud olnud ja kelle keha on hakanud lagunema? Laatsaruse teine õde Maarja läks Jeesusele vastu ning kordas seda, mida Marta oli öelnud: „Isand, kui sa oleksid siin olnud, poleks mu vend surnud.” (Joh. 11:32.) Kui Jeesus nägi ja kuulis Maarjat ja teisi nutmas, kurvastus temagi südamepõhjani ning ta silmist voolasid pisarad. Ta mõistis, kui valus see on, kui keegi kaotab oma lähedase. Kahtlemata soovis ta väga nende valu vaigistada. w23.04, lk 10–11, lõigud 12–13