Esmaspäev, 15. september
Vennad, võtke selles, kuidas kurja taluda ja kannatlikud olla, eeskujuks prohvetid, kes on rääkinud Jehoova nimel. (Jaak. 5:10)
Piibel räägib paljudest inimestest, kes olid kannatlikud. Miks mitte nende elu lähemalt uurida? Näiteks Taavet võiti juba üsna noorelt kuningaks, kuid ta pidi aastaid ootama, enne kui ta troonile sai. Siimeon ja Anna teenisid ustavalt Jehoovat kogu selle aja, kui nad ootasid tõotatud messiat. (Luuka 2:25, 36–38.) Neid lugusid lugedes püüa vastata järgmistele küsimustele: mis aitas sel inimesel olla kannatlik, mis kasu sellest oli, kuidas ma saan tema eeskuju järgida? Hea oleks analüüsida ka neid piiblilugusid, kus mõnel jumalateenijal jäi kannatlikkusest vajaka. (1. Saam. 13:8–14.) Võiksid mõelda, miks nad olid nii kannatamatud ja mis tagajärjed sel olid. w23.08, lk 25, lõik 15
Teisipäev, 16. september
Me usume ja teame, et sina oled Jumala Püha. (Joh. 6:69)
Peetrus järgis ustavalt Jeesust ega lasknud mitte millelgi end takistada. Tema ustavus ilmnes näiteks olukorras, kui Jeesus ütles midagi, mida tema jüngrid ei mõistnud. (Joh. 6:68.) Paljud neist läksid Jeesuse juurest ära ilma mingit selgitust ootamata, aga mitte Peetrus. Ta ütles Jeesusele: „Isand, kelle juurde on meil minna? Sinul on igavese elu sõnad.” Jeesus oli kindel, et Peetrus ei loobu teda järgimast ja jääb talle ustavaks. (Luuka 22:31, 32.) Jeesus mõistis, et apostlite „vaim on küll valmis, aga liha on nõrk”. (Mark. 14:38.) Nii et kui Peetrus hiljem ta ära salgas, ei hüljanud Jeesus teda. Pärast ülesäratamist ilmutas ta end Peetrusele – ilmselt siis, kui see oli üksinda. (Mark. 16:7; Luuka 24:34; 1. Kor. 15:5.) See võis rusutud Peetrusele küll palju jõudu anda. w23.09, lk 22, lõigud 9–10
Kolmapäev, 17. september
Õnnelikud on need, kelle seadusvastased teod on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud. (Rooml. 4:7)
Jehoova andestab nende patud, kes temasse usuvad. Ta andestab need täielikult ega hoia neid enam meeles. (Laul 32:1, 2.) Nad on tema silmis õiged, laitmatud. Aabraham, Taavet ja teised ustavad jumalateenijad olid ebatäiuslikud ja patused inimesed. Kuna nad aga uskusid Jehoovasse, olid nad tema silmis õiged, eriti võrreldes nendega, kes Jehoovat ei teeninud. (Efesl. 2:12.) Paulus näitas selgelt, et usk on hädavajalik selleks, et inimene võiks olla Jumala sõber. See pidas paika Aabrahami ja Taaveti puhul ning peab paika ka meie puhul. w23.12, lk 3, lõigud 6–7