Peetrus järgis ustavalt Jeesust ega lasknud mitte millelgi end takistada. Tema ustavus ilmnes näiteks olukorras, kui Jeesus ütles midagi, mida tema jüngrid ei mõistnud. (Joh. 6:68.) Paljud neist läksid Jeesuse juurest ära ilma mingit selgitust ootamata, aga mitte Peetrus. Ta ütles Jeesusele: „Isand, kelle juurde on meil minna? Sinul on igavese elu sõnad.” Jeesus oli kindel, et Peetrus ei loobu teda järgimast ja jääb talle ustavaks. (Luuka 22:31, 32.) Jeesus mõistis, et apostlite „vaim on küll valmis, aga liha on nõrk”. (Mark. 14:38.) Nii et kui Peetrus hiljem ta ära salgas, ei hüljanud Jeesus teda. Pärast ülesäratamist ilmutas ta end Peetrusele – ilmselt siis, kui see oli üksinda. (Mark. 16:7; Luuka 24:34; 1. Kor. 15:5.) See võis rusutud Peetrusele küll palju jõudu anda. w23.09, lk 22, lõigud 9–10

Jehoova andestab nende patud, kes temasse usuvad. Ta andestab need täielikult ega hoia neid enam meeles. (Laul 32:1, 2.) Nad on tema silmis õiged, laitmatud. Aabraham, Taavet ja teised ustavad jumalateenijad olid ebatäiuslikud ja patused inimesed. Kuna nad aga uskusid Jehoovasse, olid nad tema silmis õiged, eriti võrreldes nendega, kes Jehoovat ei teeninud. (Efesl. 2:12.) Paulus näitas selgelt, et usk on hädavajalik selleks, et inimene võiks olla Jumala sõber. See pidas paika Aabrahami ja Taaveti puhul ning peab paika ka meie puhul. w23.12, lk 3, lõigud 6–7

Tänapäeval saavad kõik kristlased tuua Jehoovale ohvreid, andes oma aega, energiat ja ainelist vara kuningriigi heaks. Kui anname Jehoovale oma parima, siis näitame, et me peame võimalust teda teenida väga kalliks. Paulus nimetab mitmeid Jehoova teenimise tahke, mida me ei tohiks unarusse jätta. (Heebr. 10:22–25.) Nendeks on palvetamine, kuulutustöö, koosolekutel käimine ja üksteise julgustamine „seda enam, mida lähemale näeme seda päeva jõudmas”. Ilmutusraamatu lõpupoole rõhutab Jehoova ingel kaks korda: „Kummarda Jumalat!” (Ilm. 19:10; 22:9.) Ärgem kunagi unustagem neid sügavaid tõdesid Jehoova vaimsest templist ja pidagem kalliks võimalust teenida meie vägevat Jumalat. w23.10, lk 29, lõigud 17–18