Labürindid. Miks need on nii huviäratavad?

”Ärgake!” Suurbritannia-korrespondendilt

Labürinte on oma ehituselt erisuguseid. Labürindil on jalgrada, mis jookseb sinka-vinka keerutades selle keskossa. Osal keerdkäigustikest on küll mitmeid umbkäike, ent õige tee, kui see üles leitakse, viib teiselt poolt labürinti ka välja.

Labürindid võivad neid, kes sinna sisenevad, kohutada, hämmeldusse ajada ning närveerima panna. Muistsetest labürintidest tehakse sageli juttu ka ebaususugemetega rahvaluules. Kuid miks hakati kasutama labürinte ristiusu kirikutes? Vastus sellele küsimusele on huvitav.

MIDA võib pidada muistsete egiptlaste suurimaks saavutuseks ehituskunsti alal? Mõnede autorite meelest polnud need mitte püramiidid, nagu seda üldiselt arvatakse, vaid hoopis egiptlaste võimas labürint. See ehitati Moirise järve lähedale, mis on tänapäeval tuntud Karuni järvena ning mis asub Niiluse jõest lääne pool ja nüüdisaja Kairo linnast 80 kilomeetrit lõuna pool.

Viiendal sajandil e.m.a. kirjutas kreeka ajaloolane Herodotos: ”Nägin seda paika [labürinti] oma silmaga ja leian, et see on kirjeldusist suurem; sest isegi kui keegi ühte arvaks kõik kreeklaste valmistatud müürid ja teised suured ehitised, paistaks need selle labürindi kõrval vähemad nii tehtud töö kui kulutuste poolest.” Ta lisas: ”Labürint ületab ka püramiidid.” Neli sajandit hiljem kuulutas üks teine kreeka ajaloolane Strabon, et egiptlaste labürint on ”püramiididega võrdväärne ehitis”, ehkki see oli tolleks ajaks juba üpris lagunenud.

Aastal 1871 käis selles piirkonnas ajaloolane F. Barham Zincke ning lõplikult tegi selle asukoha 1888. aastal kindlaks arheoloog Flinders Petrie. Tolleks ajaks olid labürindist järel vaid üksikud osad ning tänapäeva matkajuhtides on seda vaevalt mainitud. Siiski oli aeg, mil see labürint oli kuulus. Missugune ta välja nägi ning miks ta ehitati?

Kirjeldus ja eesmärk

Labürint ehitati Egiptusse selle riigi ajaloo väga varases etapis, võimalik et isegi enne seda, kui heebrealased Egiptuses elasid (1. Moosese 46:1—27). Räägitakse, et selles oli 3000 tuba, mis olid võrdselt jagatud kahe korruse vahel, millest üks asus allpool maapinda. Kogu ehitise pindala oli umbes 70000 ruutmeetrit.

Selle labürindi läbikäikude, hoovide, tubade ja sammastike süsteem oli nii keerukas ja segadusseajav, et võõral oli ilma teejuhita võimatu selle sisemusse või sealt välja teed leida. Suures osas labürindist valitses täielik pimedus, ning kui mõni selle uks avati, olevat see tekitanud nii hirmsat häält, otsekui oleks kõu kõmisenud. Pärast Egiptuse maailmariigi langemist tassiti labürindi muljetavaldavad punasest graniidist sambad, tohutult suured kiviplaadid ning läikima poleeritud lubjakivid laiali ning võeti kasutusele muudes ehitistes.

Ehkki labürint oli teadupoolest keskuseks, kust Egiptuse kuningad riiki juhtisid, oli ta tegelikult usuhoone. See oli templite kompleks, kus toodi ohvreid kõigile Egiptuse jumalatele. Labürindi alumistesse tubadesse, kus asusid nii kuningate kui ka pühade krokodillide hauad, ei lubatud ühtki huvilist.

Selle labürindi müütilist tähendust võib kõige paremini mõista seoses usurituaalidega, mida sooritati Egiptuse jumala Osirise auks, keda egiptlased uskusid olevat kunagi olnud Egiptuse vaarao. Osiris oli surnute ehk allmaailma jumal.

Mütoloogia ja surematus

Osirise surma esitati igal aastal näidendina Egiptuse müsteeriumides. Püha härg Apis tapeti Osirise asemel ning see tseremoonia toimus suure nutu ja hala saatel. Ent nutmine muutus rõõmuks, kui seda toimingut sooritav preester tegi inimestele teatavaks rõõmusõnumi Osirise ülestõusmisest. Tegelikult keskendus neile salapärastele sündmustele kogu egiptlaste elulootus. Nad uskusid, et mitte ainult vaarao, vaid et iga inimene samastub surma korral Osirisega.

Raamatus ”The Labyrinth”, mille toimetajaks on professor S. H. Hooke, öeldakse: ”Egiptuse varajane müüt Osirisest viitab niisuguste jõudude olemasolule, mis ähvardasid vaarao-jumala elu, seda nii maa peal kui ka teises ilmas.” Labürint ühes oma segadusseajava käikudesüsteemiga usuti seega pakkuvat jumal-vaaraole tema vaenlaste eest kaitset nii selles elus kui ka järgmises — see pidi kaitsma isegi surma enda eest.

Aja jooksul muutus usk inimese surematusse muistses Egiptuses ja kogu muistses maailmas väga tugevaks. Tõepoolest, järgnenud sajandite jooksul välja kujunenud õpetuse surematust inimhingest võtsid peagi omaks mitte ainuüksi valitsejad, vaid kogu inimkond.

Kreeta labürint

Kreeta saarel asuv Knossose labürint ehitati ilmselt mõned aastat pärast seda, kui sai valmis labürint Egiptuses. Ehkki selle asukohta pole veel lõplikult kindlaks tehtud, ilmneb ülestähendustest, et see oli Egiptuse labürindi sarnane, kuid sellest tunduvalt väiksem.a Sõnal ”labürint” võib olla seos sõnaga laʹbrys, mis tähendab kaheteralist kirvest, mis sümboliseerib püha härja kaht sarve. Sellel härjal oli oma koht minose (kreeta) kultuses, millele oli avaldanud suurt mõju mütoloogia.

Kreeta labürint oli saanud müütide kaudu kuulsaks oma asuka, härja peaga mütoloogilise mehe Minotaurose pärast. Kreeta kuninga Minose naine Pasiphae öeldi olevat selle olendi sünnitaja, sealt ka tema nimi Minotauros, mis tähendab ’Minose härga’. Müüt pajatab, et Ateena linn oli jäänud sõjas Kreetaga kaotajaks ning selle elanikke sunniti iga üheksa aasta tagant 14 noort — 7 poissi ja 7 tüdrukut — Minotaurosele ohvriks saatma. Need noored lasti labürinti, nad eksisid seal ära ning seejärel pani Minotauros nad oletatavasti nahka.

Mõne aja pärast aga sisenes labürinti nooruk nimega Theseus, kes võttis enda peale ohtliku ülesande see müütiline koletis tappa. Minotaurosega kohtudes olevat Theseus ta mõõgaga maha löönud. Ta pääses labürindist tuldud teed pidi taas välja kuldse lõnga abil, mille ta endast labürindi sissekäigust alates maha oli jätnud. Lõnga oli ta saanud kuningas Minose tütrelt Ariadnelt.

Michael Ayrton, kes ehitas Kreeta labürindi oletusliku mudeli, ütles: ”Iga inimese elu on labürint, mille keskel on surm, ja võib olla, et isegi pärast surma läbib ta veel ühe lõpliku labürindi, enne kui kõik tema jaoks lõppenud on.” Selles mõttes sümboliseeris mütoloogilise Theseuse pääsemine labürindist tema taassündi, tema pääsemist surmast. Taas tuleb esile õpetus inimese surematusest.

Kreeka ja Rooma

Klassikalise Kreeta labürindi plaani võib näha müntidel, mis leiti Knossosest. Peagi võtsid selle plaani kasutusele ka kreeklased ja roomlased. Plinius mainib nii Vahemere saare Samose labürinti kui ka üht teist, mis asus Lemnose saarel ning oli kuulus oma 150 kauni samba poolest. Samuti viitab ta ühele suurejoonelisele etruski hauale, millest oli kirjutanud üks varasem kirjanik Varro ning kus oli väidetavalt maa-alune labürint.

Pompeji linnas, mis aastal 79 m.a.j. Vesuuvi tulemäe purske tagajärjel hävis, oli vähemalt kaks dekoratiivset labürinti. Üks neist, Labürindimaja, on kuulus oma harukordse kividest laotud mosaiikpõranda poolest, millel on kujutatud Theseuse ja Minotaurose vahelist võitlust. Kirjanik Marcel Brion väidab, et see ”esitab allegooriana inimese elu ja raskeid teekondi, mille hing peab läbima nii selles maailmas kui ka tulevases, enne kui ta õndsa surematuse seisundi saavutab”.

Muistses Roomas tehti lastele mängimiseks väljakutele ja kõnniteedele labürintide kujundeid. Tänapäeval on kogu Euroopas välja kaevatud rooma villades ja teisteski rooma linnamajades säilinud hulganisti labürindimustritega mosaiikpõrandate jäänuseid. Ent peagi laienes mütoloogiliste ideede levikuala veelgi.

Paljudesse maadesse

Indias Mysores asuva Halebidi templi friisi ühe osa peal on labürindi kujutis. See on ehitatud 13. sajandil ning illustreerib üht episoodi ”Mahabharatast”.

Kuna hiinlased uskusid, et kurjad vaimud võivad lennata ainult sirgjooneliselt, ehitasid nad sissekäigud lihtsa labürindina, hoidmaks kurjad vaimud oma kodudest ja linnadest eemal.

Skandinaavias Läänemere kallastel on üle 600 kivilabürindi. Räägitakse, et paljud neist on kohalike kalameeste ehitatud, kes ebausust läbi nende jalutasid, et kindlustada endale hea saak ja turvaline kodutee.

Väikesel Saint Agnes’i saarel Inglismaa edelarannikul Cornwalli kandis on labürint, mille taastas selle esialgses asukohas aastal 1726 üks majakavaht.

Mis aga paljudele labürintide juures erilist huvi pakub, on nende kasutamine ristiusu kirikutes. Vaadelgem mõnd näidet.

Ristiusu kirik ja labürindid

Ristiusu kirikuhoonetes on palju tähelepanuväärseid labürinte, mille seas üks väiksemaid on vist Inglismaal Bristolis asuva Saint Mary Redcliffe’i kiriku kõrgel katusel olev ringikujuline nikerdatud puitkaunistus, mis on pärit 15. sajandist. Maalitud on see kuldse ja musta värviga ning selle läbimõõt on kõigest 20 sentimeetrit. Kõige kuulsam labürint asub Prantsusmaal Chartres’i katedraalis. See ehitati 1235. aastal sinisest ja valgest kivist ning selle läbimõõt on 10 meetrit.

Suuri põrandalabürinte rajati keskajal Prantsusmaa ja Itaalia katedraalidesse ja kirikutesse teisigi, kaasa arvatud need, mis asuvad Amiens’is, Bayeux’s, Orléans’is, Ravennas ja Toulouse’is. Reimsi labürint hävitati 200 aastat tagasi. Mirepoix’ katedraali labürindi keskel on Minotaurose kujutis.

Seoses sellega, et silmapaistvatesse usuhoonetesse hakkasid ilmuma labürindid, öeldakse ühes raamatus: ”Keskaja kristlik kirik võttis paganliku labürindi omaks ja kohandas seda vastavalt oma kristlikele sümbolitele.” Niisiis kasutati ristiusu kirikutes labürinte ilmselt kujutamaks kristlase elu, ning seda tehti muistsete egiptlaste mütoloogia eeskujul.

Kirikute labürinte kasutati ka selleks, et esitada näitlikult ristirüütlite retki Jeruusalemma. Labürindi keskele jõudmine sümboliseeris Jeruusalemma jõudmist ja pääste saamist. Osale jumalateenijatest oli labürint patukahetsusteeks, mis tuli läbida kas põlvili, et saada oma patud andeks, või siis rituaalselt läbi käia selle asemel, et teha palverännak Pühale Maale.

Mätaslabürindid

Labürinte, mis kaevati pinnasesse ja mis on tuntud kui mätaslabürindid, hakati ehitama 12. ja 13. sajandil eriti Inglismaal. Hiljem kasutati neist paljusid kahtlemata meelelahutuslikel eesmärkidel, ent kuna nad sarnanesid kirikutesse ehitatud labürintidega, omistasid mõned inimesed neilegi religioosse tähtsuse. Maailma suurim mätaslabürint, mis on mõnede asjatundjate arvates üle 800 aasta vana, asub Essexi krahvkonnas Saffron Waldenis. Sel labürindil on neli ebatavalist suurt nurgaeendit. Labürindi jalgtee on pikk ligi kaks kilomeetrit.

W. H. Matthews seob neid ehitisi ajaloolis-müütilise aspektiga ja märgib, et usuga seotud labürinte ”võib pidada selle ilma elu kiusatustelabürindi võrdkujuks, millest pääseb turvaliselt läbi ainult Jumala armu Ariadne lõnga abil”. (”Mazes and Labyrinths—Their History and Development”.)

Kas sind üllatab see, et labürindid on hoolimata oma paganlikust algupärast ristiusumaailmas nii kindla koha leidnud? Kuid kas tõeline kristlus sobib paganliku ebausuga kokku?

Kas labürindid sobivad kristliku usuga kokku?

Olgu labürintidel kui põnev ajalugu tahes, ei sobi nendega seotud usulised tõekspidamised kristliku usuga kokku. Piiblis ei leidu mitte kuskil õpetust, nagu oleks inimesel kehast eraldiolev hing, mis pärast keha surma edasi elaks. Piibel õpetab hoopis, et inimhing on surelik. Selles öeldakse: ”Hing, kes teeb pattu, peab surema!” (Hesekiel 18:4).

Jumala Sõna Piibel on võimas ning seda on võrreldud mõõgaga — ”vaimumõõgaga”. Kristlased kasutavad seda relva oskuslikult, et saada jagu mõjust, mida avaldavad üks reaalne üleinimlik ja nähtamatu vaimolend ning tema deemonid, mitte aga müütiline Minotauros (Efeslastele 6:12, 17). Selle tulemusena on nende usk võitmatu ja päästelootus kindel. Tänu sellele jäävad nad selle maailma lõpus ellu ja jõuavad uude õiglasse maailma — see on midagi, mis poleks mütoloogiasse uskumisega ealeski saavutatav (2. Peetruse 3:13).

[Allmärkus]

[Kast lk 22]

Labürindid meelelahutuseks

Kuussada aastat tagasi loodi uut tüüpi labürint. Sel polnud mingit religioosset tähtsust, vaid see oli mõeldud kaunistuseks. Peagi võis näha lihtsaid aialabürinte kogu Inglismaal. Lõpuks hakati rajama keerukama kujundusega labürinte ning nende teerajad ääristati pukspuudega, mida sai hästi kärpida.

Viimastel aastatel on mõeldud kõikjal maailmas välja palju moodsaid ja keerukaid labürinte. Neid armastavad ühtviisi nii lapsed kui täiskasvanud. Neis võib palju nalja saada.

[Kast/pilt lk 24]

Labürindid ristiusu kirikutes

Hiljuti sai Londoni Westminster Abbey uute tikanditega altaririide, mis on näha alltoodud fotol. Pane tähele, et keskosas on kujutatud labürinti, millest kummalegi poole jäävad tähed ”Α” (alfa, ”ALGUS”) ja ”Ω” (oomega, ”LÕPP”). Labürindi keskel võib aga näha sõnu ”MA OLEN”, mille all mõeldakse Jehoovat, kes on see suur ”MA OLEN”, kellele viidatakse kirjakohas 2. Moosese 3:14. See on üks huviäratav näide meie ajast selle kohta, kuivõrd tihedalt on labürindid ja religioon omavahel seotud tänapäeval.

[Allikaviide]

Foto: David Johnson

[Pildid lk 21]

Kreeta saarelt Knossosest leitud mündid, mis pärinevad 4. ja 5. sajandist e.m.a. Pane tähele labürindi skeemi ja härja pead, mis kujutab Minotaurost

[Allikaviide]

Copyright British Museum

[Pilt lk 23]

Maailma suurim mätaslabürint Saffron Waldenis Inglismaal

[Allikaviide]

Loa andnud: Saffron Walden Tourist Office