Hinge surematuse õpetuse sünd
”Inimese meelt pole mitte ükski tema vaimueluga seotud teema paelunud rohkem kui tema surmajärgne seisund.” (”ENCYCLOPÆDIA OF RELIGION AND ETHICS”)
1.—3. Kuidas edendasid Sokrates ja Platon ideed, et hing on surematu?
SEITSMEKÜMNEAASTAST õpetlast ja õpetajat süüdistatakse jumalate salgamises ning selles, et ta rikub oma õpetusega noori. Hoolimata sellest, et ta esitab kohtu ees hiilgava kaitsekõne, otsustavad erapoolikud kohtunikud, et ta on süüdi, ja mõistavad ta surma. Vaid mõni tund enne hukkamist esitab see eakas õpetaja enda ümber kogunenud õpilastele rea argumente, kinnitamaks et hing on surematu ja surma pole vaja karta.
2 See surmamõistetud mees pole keegi muu kui Sokrates, tuntud kreeka filosoof, kes elas 5. sajandil e.m.a.a Tema õpilane Platon pani need sündmused kirja esseedesse ”Apoloogia” ja ”Phaidon”. Sokrates ja Platon arvatakse esimeste hulka, kes edendasid ideed, et hing on surematu. Kuid nemad polnud selle õpetuse algatajad.
3 Nagu me edaspidi näeme, ulatuvad inimese surematuse idee juured palju varasemasse aega. Ent Sokrates ja Platon lihvisid seda mõistet ja muutsid selle filosoofiliseks õpetuseks, tehes selle niiviisi vastuvõetavamaks nii tollastele kui ka hilisematele haritud klassidele.
Pythagorasest püramiidideni
4. Mida arvasid kreeklased hauatagusest elust enne Sokratest?
4 Juba enne Sokratest ja Platonit elanud kreeklased uskusid, et hing elab pärast surma edasi. Pythagoras, 6. sajandil e.m.a. elanud kuulus kreeka matemaatik, oli seisukohal, et hing on surematu ja rändab ühest kehast teise. Enne teda arvas Mileetosest pärit Thales, keda peetakse esimeseks teadaolevaks kreeka filosoofiks, et surematu hing on lisaks inimestele, loomadele ja taimedele ka näiteks magnetis, kuna see võib rauda liigutada. Vanad kreeklased väitsid, et surnute hinged viiakse paadiga üle Styxi jõe suurtesse maa-alustesse valdustesse, mida nimetati allmaailmaks. Seal saadetavat hinged kohtumõistjate otsuse põhjal kas kõrgete müüridega vanglasse piinamisele või Elysioni õndsusse.
5., 6. Kuidas suhtusid hingesse pärslased?
5 Ida pool, Iraanis ehk Pärsias, tõusis 7. sajandil e.m.a. prohvet, kelle nimi oli Zarathustra ehk Zoroaster. Tema rajas kummardamisviisi, mis sai tuntuks zoroastrismina. See oli üldlevinud usund Pärsia impeeriumis, mis valitses maailma enne seda, kui Kreeka sai suurvõimuks. Zoroastristlikud kirjutised ütlevad: ”Surematuses on õiglase hing igavesti rõõmus, kuid valetaja hinge ootab kindlasti piin. Ja need seadused on Ahura Mazda [’tark jumal’] määranud kindlaks oma ülima võimuga.”
6 Hinge surematust õpetas ka zoroastrismieelne Iraani usund. Muistsed Iraani suguharud hoolitsesid lahkunute hingede eest näiteks sel viisil, et ohverdasid nende allmaailmas olijate tarbeks toitu ja riideid.
7., 8. Mida uskusid vanad egiptlased seoses sellega, et hing jääb pärast keha surma elama?
7 Usk surmajärgsesse ellu oli kesksel kohal ka Egiptuse religioonis. Egiptlased arvasid, et surnud inimese hinge üle mõistab kohut allmaailma peajumal Osiris. Näiteks ühel väidetavalt 14. sajandist e.m.a. pärit papüürusel kujutatakse surnute jumalat Anubist, kes juhatab kirjutaja Huneferi hinge Osirise ette. Vaekaussidel kaalutakse, kumb on raskem, kas kirjutaja süda, mis kujutab tema südametunnistust, või sulg, mida tõe ja õigluse jumalanna peas kannab. Teine jumal Thoth paneb tulemuse kirja. Kuna Huneferi süda pole süüga koormatud, kaalub see sulest vähem ja Huneferil lubatakse siseneda Osirise riiki ning ta saab surematuks. Samuti kujutatakse sellel papüürusel kaalude kõrval seisvat emast koletist, kes on valmis kadunukese ära õgima, kui tema süda katset ei läbi. Egiptlased ka mumifitseerisid oma surnuid ja säilitasid vaaraode kehasid muljetavaldavates püramiidides, kuna nad arvasid, et hinge ellujäämine sõltub keha säilitamisest.
8 Niisiis oli mitmel vanal tsivilisatsioonil üks ühine õpetus — hinge surematuse õpetus. Kas nad said selle samast allikast?
Sünnipaik
9. Milline religioon mõjutas muistset Egiptuse, Pärsia ja Kreeka maailma?
9 Raamat ”The Religion of Babylonia and Assyria” ütleb muistse maailma kohta: ”Egiptuses, Pärsias ja Kreekas oli tunda Babüloonia religiooni mõju.” Edasi selgitab see raamat: ”Pidades silmas varaseid Egiptuse ja Babüloonia vahelisi kontakte, millest annavad tunnistust El-Amarna tahvlid, oli babüloonia vaadetel ja tavadel kindlasti küllaldaselt võimalusi imbuda Egiptuse kultusekombestikku. Pärsias ilmneb Mithra kultusest vaieldamatult Babüloonia tõekspidamiste mõju .. Semiidi elementide põhjalikku segunemist vanakreeka mütoloogia ning kreeka kultusevormidega tunnustavad õpetlased nüüd niivõrd üldiselt, et see ei vaja mingeid lisaselgitusi. Suures osas pärinevad need semiidi elemendid just Babülooniast.”b
10., 11. Mida arvasid babüloonlased surmajärgsest elust?
10 Ent kas ei erine babüloonlaste arvamus sellest, mis juhtub pärast surma, märkimisväärselt egiptlaste, pärslaste ja kreeklaste ettekujutusest? Võtame näiteks babüloonlaste ”Gilgameši” eepose. Selle vananev kangelane Gilgameš, keda painab surma reaalsus, asub otsima surematust, kuid ta ei leia seda. Kõrtsiemand, keda ta oma retkel kohtab, koguni ergutab teda võtma sellest elust, mis võtta annab, sest nagunii ei leia Gilgameš lõputut elu, mida ta otsib. Kogu eepose sõnumiks on surma paratamatus ja see, et surematus on vaid illusioon. Kas see näitab ehk, et babüloonlased ei uskunudki hauatagusesse ellu?
11 Professor Morris Jastrow juunior Pennsylvania Ülikoolist USA-s kirjutas: ”[Babüloonia] rahvas ega usujuhid ei pidanud kunagi võimalikuks seda, et mis kord on olemasollu toodud, võiks iial täielikult hävida. Surm oli [nende meelest] üleminek teist laadi ellu ja surematuse eitamisega vaid rõhutati seda, et pole võimalik pääseda sellest eksistentsiga seotud muutusest, mille põhjustab surm.” Tõesti, ka babüloonlased uskusid, et pärast surma jätkub mingit laadi või mingis vormis elu. Nad väljendasid seda sellega, et panid surnutele hauda kaasa esemeid, mida need saaksid hauataguses elus kasutada.
12.—14. a) Kus sündis pärast veeuputust hinge surematuse õpetus? b) Kuidas see doktriin üle kogu maakera levis?
12 On selge, et hinge surematuse õpetuse juured ulatuvad muistsesse Babüloni. Piibel, raamat, mida iseloomustab ajalooline täpsus, näitab, et Paabeli ehk Babüloni linna rajas Noa pojapojapoeg Nimrod.c Pärast Noa päevil toimunud ülemaailmset veeuputust oli ainult üks keel ja üks religioon. Nimrod, kes rajas selle linna ja ehitas sinna torni, tegi algust uue religiooniga. Piibli ülestähendused näitavad, et pärast keelte segamist Paabelis hajusid torni ehitajad, kelle ettevõtmine läks nurja, sealt laiali ja asusid elama mujale, võttes kaasa oma religiooni (1. Moosese 10:6—10; 11:4—9). Nii levisid Babüloni religioossed õpetused laiali üle kogu maakera.
13 Pärimuse järgi suri Nimrod vägivaldset surma. On loogiline, et pärast tema surma pidasid Babüloni elanikud temast kui nende linna rajajast, ehitajast ja esimesest kuningast väga lugu. Kuna jumal Mardukit (Merodakki) peeti Babüloni rajajaks, on mõned õpetlased järeldanud, et Marduk tähistab jumalikustatud Nimrodi. Kui see seisukoht paika peab, siis pidi hiljemalt Nimrodi surma ajaks olema liikvel idee, et inimesel on hing, mis elab pärast surma edasi. Igal juhul näitab ajalugu, et pärast veeuputust oli hinge surematuse õpetuse sünnipaik Paabel ehk Babülon.
14 Aga kuidas sai see doktriin keskse koha enamikus meieaegsetes religioonides? Järgmises osas me uurime, kuidas see jõudis idamaistesse usunditesse.
[Allmärkused]
a Lühend e.m.a. tähendab ’enne meie ajaarvamist’ ja m.a.j. ’meie ajaarvamise järgi’, mille kohta kasutatakse sageli ka lühendit p. Kr. ehk ’pärast Kristuse sündi’.
b El-Amarna on väidetavalt 14. sajandil e.m.a. ehitatud Egiptuse linna Ahet-Atoni varemete asupaik.
c Vaata raamatut ”Kas Piibel on Jumala või inimese sõna?” (”The Bible—God’s Word or Man’s?”) lk. 37—54. Väljaandja Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing.
[Pildid lk 6]
Egiptlaste ettekujutus hingedest allmaailmas
[Pilt lk 7]
Sokrates väitis, et hing on surematu