Inimese saatuse otsinguil

MIKS on usk saatusesse nii laialt levinud? Läbi aegade on inimene üritanud lahendada elu mõistatusi ning leida ettetulevates sündmustes mingit eesmärki. ”Just siin on tegemist kategooriatega ”jumal”, ”saatus” ja ”juhus” sõltuvalt sellest, kas sündmuste taga on isikuline jõud, mitteisikuline ettemääratus või igasuguse ettemääratuse puudumine,” selgitab ajaloolane Helmer Ringgren. Ajalugu kubiseb saatusega seotud uskumustest, legendidest ja müütidest.

Assürioloog Jean Bottéro ütleb: ”Meie kultuuri kõiki aspekte on tugevalt kujundanud Mesopotaamia tsivilisatsioon”, ning lisab, et just muistsest Mesopotaamiast või Babülooniast võime leida ”inimkonna vanimaid tajutavaid viiteid ja ideid millestki üleloomulikust, vanimat äratuntavat religioosset struktuuri”. Ja siit leiame ka saatuse alglätted.

Saatuse iidsed juured

Arheoloogid on muistse Mesopotaamia varemetest praeguses Iraagis leidnud seniteada vanimaid inimese kirjutisi. Tuhanded kiilkirjatahvlid annavad meile selge pildi elust muistse Sumeri ja Akkadi tsivilisatsiooni aegu ning kuulsa Babüloni linna päevil. Arheoloog Samuel N. Krameri sõnul murdsid sumerlased pead ”inimkannatuste probleemi üle eeskätt just seoses nende kannatuste võrdlemisi mõistatuslike põhjustega”. Vastuste otsinguil jõudsid nad saatuse ideeni.

Arheoloog Joan Oates ütleb oma raamatus ”Babylon”, et ”igal babüloonlasel oli oma jumal või jumalanna”. Babüloonlased uskusid, et jumalad ”kujundavad kogu inimkonna saatust, olgu indiviiditi või kollektiivselt”. Krameri sõnul uskusid sumerlased, et ”kosmost juhtivad jumalad kavandavad ja ka juurutavad kurja, valet ja vägivalda kui tsivilisatsiooni lahutamatut osa”. Usk saatusesse oli laialt levinud ja seda peeti kõrges aus.

Babüloonlaste arvates võis jumalate plaanide jälile jõuda ennustamisega — ”jumalatega lävimise meetodiga”. Ennustamisega kaasnes püüd asju ja sündmusi vaadeldes, lahti mõtestades ja tõlgitsedes tulevikku kuulutada. Tavaliselt uuriti unenägusid, loomade käitumist ja nende sisikondi. (Võrdle Hesekiel 21:21; Taaniel 2:1—4.) Ootamatud ja ebatavalised sündmused, mis arvati tulevikule viitavat, pandi savitahvlitele kirja.

Nagu kirjutab prantsuse õpetlane muistsete tsivilisatsioonide alal Édouard Dhorme, ”leiame Mesopotaamia ajalugu vaadeldes sealt nii ettekuulutaja kui ka ennustamise idee”. Ennustamine oli elu lahutamatu osa. Ka professor Bottéro ütleb, et ”kõike võidi võtta uurimise ja ennustuslike järelduste võimaliku objektina .. Kogu materiaalset universumi võeti kui tõestusmaterjali, millest pärast hoolikat uurimist võis mingil moel tulevikku välja lugeda”. Niisiis olid mesopotaamlased püüust tulevikku ette öelda innukad astroloogiaharrastajad. (Võrdle Jesaja 47:13.)

Lisaks kasutasid babüloonlased ennustamisel ka liisuheitmist. Deborah Bennett seletab oma raamatus ”Randomness”, et see pidi ”välistama inimesepoolse manipuleerimise võimaluse ning avama seega jumalatele selge kanali, mille kaudu väljendada oma jumalikku tahet”. Ent jumalate otsuseid ei peetud täiesti armutuks. Jumalatelt võidi kurjast saatusest pääsemiseks abi paluda.

Saatus muistses Egiptuses

15. sajandil e.m.a. olid Babüloonia ja Egiptuse vahel tihedad sidemed. Sellest tulenenud kultuurivahetus hõlmas ka saatusega seotud usukombeid. Miks võtsid egiptlased usu saatusesse omaks? Oxfordi ülikooli egüptoloogiaprofessori John R. Bainesi sõnul ”hõlmas valdav osa [egiptuse] religioonist püüdeid ettearvamatut ja ebameeldivat välja selgitada ning sellele vastutoimet avaldada”.

Üks arvukatest egiptuse jumalatest oli Isis, keda kirjeldatakse kui ”elu valitsejannat, saatuse juhtijat”. Ka egiptlased harrastasid ennustamist ja astroloogiat. (Võrdle Jesaja 19:3.) Üks ajaloolane ütleb: ”Nende leidlikkus jumalate küsitlemisel oli piiritu.” Ent Egiptus pole sugugi ainuke tsivilisatsioon, kus leidub babüloni laene.

Kreeka ja Rooma

Mis puutub usuasjadesse, siis ”ei pääsenud muistne Kreekagi Babüloonia kaugeleulatuvast ja intensiivsest mõjust”, märgib Jean Bottéro. Professor Peter Green selgitab, miks usk saatusesse oli Kreekas nii populaarne: ”Ebakindlas maailmas, kus inimestel oli üha vastumeelsem oma tegude eest vastutada ja kus nad tõesti tundsid end pelgalt marionettidena, keda mõistatuslik ja vääramatu saatus oma suva järele sinna-tänna tõukab, oli jumalikult oraakellik korraldus [jumalate poolt kindlaks määratud saatus] üks tee kujundada tulevik indiviidile soodsaks. Saatusest määratut sai eriliste oskuste ja selgeltnägemise varal ette öelda. See ei pruukinud olla just midagi sellist, mida kuulda sooviti, ent vähemalt sai eelnevalt hoiatatu selleks valmistuda.”

Usul saatusesse olid peale selle, et see inimesi tuleviku vastu kindlustas, ka palju alatumad eesmärgid. Saatuse idee aitas masse alla suruda, nii et sel põhjusel oli ”uskumus, et maailma juhib täielikult jumalik ettehooldus, valitsevale klassile meeltmööda”, märgib ajaloolane F. H. Sandbach.

Miks? Professor Green selgitab, et see uskumus ”oli sissejuurdunud — moraalne, teoloogiline, semantiline — õigustus kindlale sotsiaalsele ja poliitilisele korrale: see oli kõige jõulisem ja salakavalam enese põlistamise abivahend, mida hellenistlik valitsev klass eales välja oli mõelnud. Juba paljas fakt, et miskit juhtus, tähendas seda, et see oli saatusest määratud juhtuma; ja kuna loodus suhtus inimsoosse soosivalt, pidi saatusest määratu olema täiesti kindlasti parim, mis olla saab”. Tegelikult oli see ”õigustuseks halastamatule omavolile”.

Seda, et saatust üleüldiselt tunnustati, võib näha kreeka kirjandusest. Antiikkirjanduse žanride hulka kuulusid ka eepos, legend ja tragöödia, milles saatusel oli võtmeroll. Kreeka mütoloogias kujutati inimese saatust kolme jumalannaga, keda kutsuti moiradeks. Klotho ketras elulõnga, Lachesis määras elu pikkuse ja Atropos lõikas elulõnga määratud aja lõppedes läbi. Ka roomlastel oli sarnane triaad jumalaid, keda nad kutsusid parkadeks.

Roomlased ja kreeklased tahtsid kangesti teada, milline nende arvatav saatus võiks olla. Nõnda siis laenasid nad Babülonist astroloogia ja ennustamise ning arendasid neid edasi. Roomlased tähistasid tuleviku ettekuulutamiseks kasutatavaid sündmusi sõnaga portenta, mis tähendas endeid. Selliste märkide varal saadud sõnumite kohta tarvitati sõna omina. Kolmandal sajandil e.m.a. oli astroloogia Kreekas populaarseks saanud ning aastal 62 e.m.a. nägi ilmavalgust teadaolevalt varaseim kreeka horoskoop. Kreeklased olid astroloogiast sedavõrd huvitatud, et professor Gilbert Murray sõnul võttis astroloogia ”hellenistliku mõttelaadi oma võimusesse otsekui ennetundmatu haigus kauge saare elanikud”.

Üritades tulevikku teada saada, kasutasid kreeklased ja roomlased laialdaselt oraakleid või meediume. Nad arvasid, et jumalad lävivad viimaste vahendusel inimestega. (Võrdle Apostlite teod 16:16—19.) Millist mõju sellised uskumused avaldasid? Filosoof Bertrand Russell ütles: ”Lootust asendas hirm; elu eesmärgiks oli pigem õnnetuse vältimine kui mingi positiivse hüve taotlemine.” Sellekohased teemad tekitasid vastuolusid ka ristiusu kirikus.

”Kristlik” väitlus saatuse üle

Algkristlased elasid kultuurikeskkonnas, millele avaldasid tugevat mõju kreeka ja rooma ideed saatuse kohta. Näiteks niinimetatud kirikuisad toetusid kindlalt selliste kreeka filosoofide nagu Aristotelese ja Platoni töödele. Nad üritasid lahendada ka probleemi, kuidas ühitada armastuse Jumalaga kõiketeadjat, kõikväelist Jumalat, kes ”algusest alates kuulutab lõppu” (Jesaja 46:10; 1. Johannese 4:8). Kui Jumal teadis algusest alates lõppu, siis oli kindlasti talle ette teada ka inimese pattulangemine ja sellest tulenevad hukatuslikud tagajärjed, arutlesid nad.

Origenes, varakristlikest kirjanikest üks viljakaim, väitis, et tähtsaimaid asju, mida tuleb meeles pidada, on tahtevabaduse mõiste. ”Pühakirjas on tõepoolest lugematul hulgal kirjakohti, mis kinnitavad ülima selgusega tahtevabaduse olemasolu,” kirjutas ta.

Origenes ütles, et omistada vastutus meie tegude eest mingile välisele jõule ”pole ei õige ega kooskõlas arukusega, vaid on selle seisukoht, kes soovib hägustada arusaama tahtevabadusest”. Origenes väitis, et ehkki Jumal võib sündmusi kronoloogiliselt ette teada, ei tähenda see, et tema on sündmuse põhjustaja või et see peab ilmtingimata toimuma. Ent mitte kõik polnud sama meelt.

Mõjukas kirikuisa Augustinus (354—430 m.a.j.) teravdas väitlust, pidades tahtevabaduse osa sündmustes tühiseks. Augustinus rajas ettemääratuse teoloogilise aluse ristiusus. Keskajal olidki arutluste keskpunktiks tema tööd, eeskätt just tema ”De libero arbitrio”. Väitlus saavutas lõpuks oma kõrgpunkti reformatsiooni ajal, mil ettemääratuse küsimus ristikirikusse sügava lõhe tekitas.a

Laialtlevinud uskumus

Ent saatusega seotud ideed pole sugugi mitte ainult läänemaailmas levinud. Paljud moslemid väljendavad õnnetuse korral oma usku saatusesse sõnaga mektoub — ’nii on kirjas’. Kuigi on tõsi, et paljud idamaade usundid rõhutavad indiviidi enda osa tema saatuses, on kahtlemata nendegi õpetuses fatalismi elemente.

Näiteks hinduismi ja budismi karma tähistab eelmises elus tehtud tegudest tulenevat vältimatut saatust. Varaseimad Hiinas avastatud kirjutised on kilpkonnakilpidel, mida kasutati ennustamisel. Ka Ameerika põlisrahvaste uskumustes oli saatusel oma osa. Näiteks asteegid koostasid ennustuslikke kalendreid, millest sai lugeda välja inimeste saatust. Fatalistlikud uskumused on ka Aafrikas tavapärased.

Tegelikult osutab selline saatuse mõiste laialtlevinud omaksvõtt sellele, et inimese põhivajadusi on uskuda kõrgemasse jõusse. John B. Noss tõdeb oma raamatus ”Man’s Religions”: ”Kõik usundid väidavad nii või teisiti, et inimene ei eksisteeri ega saagi eksisteerida sõltumatult kõigest. Ta on väliste loodusjõudude ja ühiskonnaga oluliselt seotud ja koguni sõltub neist. Ta teab kas ähmaselt või selgelt, et tema pole mingi sõltumatu jõukese, mis suudab sellest maailmast lahus püsima jääda.”

Lisaks vajadusele uskuda Jumalasse on ka ümbritsevas toimuva mõistmine meie põhivajadusi. Ent tunnistada kõikväelist Loojat ja uskuda, et ta vääramatult meie saatust määrab, on kaks eri asja. Milline osa on siis meil oma saatuse kujundamises? Milline osa on selles Jumalal?

[Allmärkus]

[Pilt lk 5]

Babüloonia astroloogiline kalender, 1000 aastat e.m.a.

[Allikaviide]

Musée du Louvre, Paris

[Pilt lk 7]

Kreeklased ja roomlased uskusid, et inimese saatuse on määranud ette kolm jumalannat

[Allikaviide]

Musée du Louvre, Paris

[Pilt lk 7]

Egiptuse Isis, ”saatuse juhtija”

[Allikaviide]

Musée du Louvre, Paris

[Pilt lk 8]

Hiina varaseimaid kilpkonnakilpidele jäädvustatud kirjutisi kasutati ennustamisel

[Allikaviide]

Institute of History and Philology, Academia Sinica, Taipei

[Pilt lk 8]

Sellel Pärsiast leitud karbil on sodiaagimärgid

[Allikaviide]

Foto tehtud British Museum’i loal