Õnnetusjuhtumid — kas ettemääratus või asjaolude põhjustatus?
KUI noor veetlev mannekeen Cristina Brasiilias São Paulos liiklustihedat Nove de Julho tänavat ületas, ei märganud ta lähenevat bussi. Juht püüdis meeleheitlikult sõidukit peatada, kuid oli juba liiga hilja. Cristina jäi sõiduki alla ja suri.
Uudis sellest traagilisest õnnetusest pääses Brasiilia ajalehe O Estado de S. Paulo (29. juuli 1990) esiküljele. Kuid see oli vaid üks igal aastal Brasiilias toimuvast 50000 liiklusõnnetusest. Ja samal ajal kui tuhanded taoliste õnnetuste läbi invaliidistuvad, pääsevad teised vigastusteta. Miks siis see noor tütarlaps ellu ei jäänud? Kas oli talle määratud sel päeval surra?
Loendamatu hulk inimesi väidaks, et just nii see on. Nad usuvad saatusesse, sellesse, et põhilised sündmused, nagu näiteks inimese surmahetk, on ette määratud. See uskumus on sünnitanud taolised väljendused nagu „Ettemääratuse vastu ei saa keegi”, „Tema aeg on tulnud” või „Mis tulema peab, see tuleb”. Kas on tõtt neis laialtlevinud ütlustes? Kas oleme vaid saatuse mängukannid?
Fatalism ehk käsitlus, et kõik sündmused on ette määratud, oli muistsete kreeklaste ja roomlaste seas laialt levinud. Isegi tänapäevani hoitakse sellest ideest paljudes religioonides kindlalt kinni. Näiteks peab islam kinni Koraani sõnadest: „Hing ei või surra eales enne, kui Allah seda lubab ja aeg on kindlaks määratud.” Uskumus saatusesse on üldlevinud ka ristiusumaailmas ja seda toidab ettemääratuse doktriin, mida õpetas Johann Calvin. Seetõttu räägivad vaimulikud leinavatele sugulastele tihti, et teatud õnnetus oli „Jumala tahe”.
Kuid vaade, et saatus kutsub esile õnnetusi, käib vastu tervele mõistusele, kogemustele ja loogikale. Kõigepealt, vaevalt et autoõnnetused on Jumala vahelesekkumise tulemus, sest tänu põhjalikule uurimisele saab tavaliselt ilmsiks täiesti loogiline põhjus. Lisaks näitab statistika selgelt, et mõistlike ettevaatusabinõude rakendamine — nagu näiteks turvavöö kasutamine — vähendab tunduvalt näiliselt saatusliku õnnetuse tõenäosust. Kas võivad ettevaatusabinõud tõepoolest teha tühjaks Jumala ettemääratud tahte?
Usk saatusesse mõjub uskujale igal juhul ebasoodsalt. Kas ei julgusta see hulljulgetele tegudele, nagu näiteks kiirusepiirangute ja liiklusmärkide ignoreerimisele või autojuhtimisele alkoholi- ning narkootikumiuimas? Mis veelgi tõsisem, usk fatalismi paneb mõned inimesed süüdistama Jumalat, kui õnnetus neid puudutab. Viha- ning abitusetunde ja veendumuse tõttu, et Jumal on ükskõikne, võivad nad kaotada isegi usu. Poeet Emerson ütles tabavalt: „Elu kibedaim traagiline element on usk julma Saatusesse ehk Ettemääratusse.”
Aga mida ütleb Piibel ebaõnne ja õnnetusjuhtumite kohta? Kas õpetab ta tõepoolest, et need on saatuse teod? Ent mida ütleb ta meie pääsemise väljavaate kohta? Kas on meil selles asjas mingit valikuvõimalust?
[Väljavõte lk 4]
„Elu kibedaim traagiline element on usk julma Saatusesse ehk Ettemääratusse.” Ralph Waldo Emerson