Leidsin rahuldust Jumala teenimises
JUTUSTANUD JOSHUA THONGOANA
Aastal 1942 olin suures segaduses. Uurisin tol ajal nii seitsmenda päeva adventistide kui ka Vahitorni Ühingu poolt välja antud kirjandust. Just nagu vanaaja iisraellased, ’lonkasin kahe karguga’. — 1. Kuningate 18:21.
SEITSMENDA päeva adventistid saatsid mulle kirjalikke jutlusi nimega „Prohvetiennustuse hääl”. Mulle meeldis nende küsimustele vastamine, ja nad lubasid mulle ilusa tunnistuse anda, kui ma kõigis testides edukas olen. Kuid märkasin, et nii „Prohvetiennustuse hääle” kui ka Vahitorni Ühingu väljaanded olid postitatud Lõuna-Aafrikas asuvas Kaplinnas. Küsisin endalt: „Kas need organisatsioonid tunnevad teineteist? Kas nende õpetused on ühtsed? Kui pole, siis kummal on õigus?”
Et asjas selgust saada, saatsin mõlemale organisatsioonile ühesuguse kirja. Vahitorni Ühingule kirjutasin näiteks nii: „Kas te tunnete väljaandega „Prohvetiennustuse hääl” seotud inimesi, ja kui tunnete, siis mida te nende õpetustest arvate?” Peagi sain mõlemalt rühmituselt vastuse. Vahitorni Ühingu kirjas öeldi, et nad tunnevad väljaannet „Prohvetiennustuse hääl”, kuid nad selgitasid, et selle õpetused, nagu näiteks kolmainsuse õpetus ja Kristuse lihalikul kujul maa peale tagasituleku õpetus, ei põhine Pühakirjal. Nende kirjas seisid neid õpetusi kummutavad kirjakohad. — Johannese 14:19, 28.
„Prohvetiennustuse hääle” väljaandjate vastuses öeldi lihtsalt, et nad tunnevad „Vahitorni rahvast”, kuid nad ei nõustu nende õpetustega. Ei toodud mingeid põhjendusi. Niisiis tegin otsuse Vahitorni Ühingu, see on Jehoova tunnistajate ühe seadusliku organisatsiooni kasuks. Kuivõrd rõõmus olen ma nüüd, pärast 50 aastat tunnistajatega läbikäimist, et ma selle õige otsuse tegin!
Religioosne taust
Sündisin Lõuna-Aafrika linnast Pietersburgist ida pool asuvas maakohas nimega Makanye. Kuna Makanye kuulus anglikaani kiriku religioosse võimu alla, sai minust selle kiriku liige. Kui olin kümneaastane, kolis meie pere paikkonda, kus oli ülekaalus luterlik berliini misjonikirik, ja mu vanemad liitusid selle kirikuga. Varsti olin kõlblik armulauale minema ning tükikest leiba ja sõõmu veini võtma, kuid see ei rahuldanud mu vaimseid vajadusi.
Pärast kaheksat kooliaastat saatis isa mind Kilnertoni koolituskeskusse ja 1935. aastal sain tunnistuse kolmeaastase õpetajakursuse läbitegemise kohta. Üks mu kaasõpetajatest oli noor naine nimega Caroline. Abiellusime, ja hiljem tõi Caroline ilmale tütarlapse, kellele panime nimeks Damaris. Mõni aasta hiljem sai minust Mamatsha külakonnas asuva Sehlale kooli õppealajuhataja. Kuna see kool kuulus hollandi reformkiriku alla, ühinesime selle kirikuga ja käisime korrapäraselt selle jumalateenistustel. Tegime seda, sest nõnda oli kombeks, kuid see ei toonud mulle rahuldust.
Pöördepunkt
Ühel 1942. aasta pühapäeval, kui me kirikus parasjagu lauluproovi tegime, ilmus uksele valge noormees, käes kolm Vahitorni Ühingu poolt välja antud raamatut — Loomine, Vindication (Õigeksmõistmine) ja Preparation (Ettevalmistamine). Mõtlesin, et need raamatud passiksid kenasti mu raamatukogu riiulile, niisiis ostsin need kolme šillingi eest. Hiljem sain teada, et see mees, kelle nimi oli Tienie Bezuidenhout, oli ainuke selle paikkonna Jehoova tunnistaja. Järgmisel külastusel tõi Tienie grammofoni kaasa ja mängis ette kohtunik Rutherfordi jutlusi. Mulle meeldis väga jutlus, mis on tuntud nime all „Püünis ja väljapressimine”, kuid Caroline’ile ja mu õele Priscillale, kes meiega koos elas, see ei meeldinud. Kolmandal külastusel andis Tienie mulle grammofoni, et võiksin neid plaate ka sõpradele ette mängida.
Ühel päeval lehitsesin hoolikalt Loomise raamatut ning leidsin peatüki pealkirjaga „Kus on surnud?”. Hakkasin lugema lootuses teada saada lahkunud hingede rõõmudest, mida nad kogevad taevas. Kuid vastupidiselt minu ootustele väitis see raamat, et surnud on oma haudades ja nad ei tea midagi. Kinnituseks oli tsiteeritud piiblisalme, nagu Koguja 9:5, 10. Ühe teise peatüki pealkiri oli „Surnute ülesäratamine” ja tõestuseks, et surnud on teadvuseta ja ootavad ülesäratamist, oli tsiteeritud Johannese 5:28, 29 teksti. Sain sellest aru. See rahuldas mind.
Just sel ajal, 1942. aastal, ma katkestasingi suhted väljaandega „Prohvetiennustuse hääl” ja hakksin neid asju, mida ma Vahitorni Ühingu väljaannetest õppisin, teistele rääkima. Ühena esimeste seast osutas soodsat vastukaja mu sõber Judah Letsoalo, kes Kilnertoni koolituskeskuses oli mu klassikaaslane olnud.
Koos Judah’ga sõitsime jalgratastel 51 kilomeetri kaugusele Pietersburgis toimuvale Aafrika Jehoova tunnistajate konvendile. Hiljem võtsid Pietersburgi sõbrad sageli ette pika teekonna Mamatshasse, et aidata mul naabritele Kuningriigi sõnumit esitada. Sümboliseerisin lõpuks oma pühendumist Jehoovale ristimisega 1944. aasta detsembris ühel teisel Pietersburgi konvendil.
Mu perekond ja teised osutavad soodsat vastukaja
Caroline, Priscilla ja mu tütar Damaris käisid edasi hollandi reformkirikus. Siis tabas meid õnnetus. Caroline tõi ilmale meie teise lapse — pealtnäha terve poisi, kellele panime nimeks Samuel. Kuid äkitselt ta haigestus ja suri. Caroline’i kirikusõbrad ei pakkunud mingit lohutust, kui nad ütlesid, et Jumal tahtis meie poega enda juurde taevasse. Ahastuses küsis Caroline pidevalt: „Miks Jumal meie poja ära võttis?”
Kui sõna meie õnnetusest Pietersburgi tunnistajateni jõudis, tulid nad meie juurde ja pakkusid meile tõelist Jumala Sõnal põhinevat lohutust. Caroline ütles hiljem: „See, mida Piibel ütleb surma põhjuse, surnute olukorra ja ülesäratamislootuse kohta, oli loogiline ning see lohutas mind väga. Soovisin olla uues maailmas ja oma poega hauast kätte saada.”
Caroline lakkas kirikus käimast, ja 1946. aastal ta ristiti ühes Priscilla ja Judah’ga. Judah läks varsti pärast ristimist maakohta nimega Mamahlola, et seal kuulutustööga algust teha, ja ta jäi ustavaks kuni oma surmani 1991. aastal.
Kui Judah kodunt lahkus, jäin mina ainukese mehena hoolitsema koguduse eest, mille nimi oli Boyne. Siis kolis Gracely Mahlatji meie territooriumile, ja lõpuks abiellus ta Priscillaga. Igal nädalal tuli meil sepedi keeles, mis oli kohalik aafrika keel, Gracelyga kordamööda avalikke kõnesid pidada. Ühing palus mul piibliteemalist kirjandust sepedi keelde tõlkida, et inimestele kirjandus kättesaadavaks teha. Selle nägemine, kuidas inimesed sellest kirjandusest kasu saavad, pakkus mulle suurt rahuldust.
Avalike koosolekute hoogtöö tõhustamiseks ostsime hiigelsuure valjuhääldiga grammofoni, et piibliteemalisi jutlusi kogu territooriumil ette mängida. Selle raske varustuse ühest kohast teise toimetamise tarvis laenutasime vankri, mida vedasid eeslid. Selle tulemusena hüüdsid naabrid meid „eeslikiriku rahvaks”.
Vahepeal meie väike kogudus aina kasvas. Lõpuks said mu kaks vanemat õde ja nende abikaasad tunnistajateks ning nad jäid ustavaks kuni surmani. Ka paljud Boyne kogudusest (praegusest Mphogodiba kogudusest) alustasid täisaegset evangeliseerimistööd ja paljud neist on ikka veel selles teenistuses. Nüüd on sellel hajutatud küladega tohutu suurel maa-alal kaks kogudust ja kuulutustööl on ühtekokku üle 70 aktiivse kuulutaja.
Uus elukutse
Aastal 1949 loobusin koolis õpetamisest ja minust sai üldpioneerteenija. Minu esimene ülesanne oli külastada Transvaalis Vaalwateri lähedal asuvate valgete farmerite neegritest maatöölisi. Mõned farmiomanikud toetasid hiljuti vastu võetud apartheidipoliitikat ja olid kindlad, et neegrid peaksid tunnustama, et nad on oletatavasti valgetest alamad, ja et nad peaksid teenima oma valgeid isandaid. Kui ma siis neegritest maatöölistele kuulutasin, pidasid mõned valged mind ekslikult vastuhaku jutlustajaks. Mõned süüdistasid mind isegi selles, et ma olevat kommunist, ja ähvardasid mind maha lasta.
Teatasin sellest olukorrast Vahitorni Ühingu harubüroole ja varsti viidi mind üle teise määratud piirkonda, maakohta nimega Duiwelskloof. Umbes sel ajal katkestas ka mu naine õpetajatöö ja astus koos minuga pioneerteenistusse. Ühel 1950. aasta pärastlõunal kuulutustöölt tulles leidsime Ühingu poolt saadetud suure ümbriku. Meie üllatuseks kutsuti mind reisiva ülevaataja väljaõpet saama. Kolme aasta jooksul külastasime Lõuna-Aafrika kogudusi ja seejärel määrati meid 1953. aastal Lesothosse, sisemaariiki Lõuna-Aafrika südames.
Teenimine Lesothos ja Botswanas
Kui me Lesothos teenimist alustasime, liikus ringi arvukalt kuuldusi, et võõrad on sageli rituaalmõrvade märklauaks. See tegi nii minu naist kui ka mind murelikuks, kuid meie Sotho vendade armastus ja külalislahkus aitas meil peagi need kartused unustada.
Et Lesotho Maluti mägedes kogudusi teenida, võtsin tavaliselt ette lennureisi ja jätsin naise seniks madalmaale, kus ta mu tagasitulekuni pioneerteenistust jätkas. Sõbrad saatsid mind lahkelt ühest kogudusest teise, et kaitsta mind mägedes eksimise eest.
Ükskord öeldi mulle, et järgmise koguduseni jõudmiseks tuleb meil ratsa läbi Oranje jõe minna. Mulle kinnitati, et mu hobune on vagur, kuid hoiatati, et kui vool liiga tugevaks läheb, üritab hobune sageli oma koormast vabaneda. See tegi mulle muret, sest ma polnud ei hea ratsutaja ega hea ujuja. Peagi olime jões ja vesi tõusis sadulani. Olin niivõrd hirmunud, et lasin ohjad lahti ja hoidsin kinni hobuse lakast. Milline kergendustunne mind valdas, kui me tervena vastaskaldale jõudsime!
Sel ööl ei saanud ma peaaegu üldse magada, sest mu keha oli ratsutamisest väga hell. Kuid see oli väärt kõiki neid ebamugavusi, sest vennad hindasid väga seda külaskäiku. Kui ma Lesothos ringkonnatööd alustasin, oli sealne kuulutajate kõrgarv 113. Tänaseks on see arv kasvanud 1649-ni.
Aastal 1956 määrati meid kuulutama Betšuaanamaa protektoraati (praegune Botswana). Botswana on palju suurem maa, ja kõigi kuulutajateni jõudmiseks tuli läbida palju pikemaid vahemaid. Sõitsime kas rongi või lahtise veoautoga. Istekohti polnud ja seetõttu tuli meil oma kohvritega põrandal istuda. Sageli jõudsime sihtkohta väga tolmuste ja väsinutena. Meie kristlikud sõbrad olid meid alati tervitamas ja nende rõõmsad palged värskendasid meid.
Sel ajal olid Ühingu väljaanded Botswanas keelatud, seepärast tehti majast majja kuulutustööd ettevaatlikult: Ühingu kirjandust kasutamata. Ükskord võeti meid Maphashalala küla juures kinni ja arreteeriti. Oma kaitsekõnes lugesime Piiblist meile volitatud ülesandele viidates Matteuse 28:19, 20 teksti. Olgugi et see mõnele õigusnõunikule muljet avaldas, käskis politseipealik kohalikke tunnistajaid peksta. Meie suureks üllatuseks palus aga kirikuõpetaja sel pealikul meie peale halastada ja armu anda. Politseipealik nõustus sellega ja meid vabastati.
Tagakiusamisele ja meie kirjanduse keelustamisele vaatamata Kuningriigitöö aina edenes. Kui ma Botswanasse saabusin, oli sealne kuulutajate kõrgarv 154. Kolm aastat hiljem, kui keeld tühistati, oli see arv kasvanud 192-ni. Praegu kuulutab sellel maal 777 Jehoova tunnistajat.
Õpetus- ja tõlkimistöö
Peagi kasutati mind kristlikele kogudusevanematele mõeldud Kuningriigi Teenimiskooli juhatajana. Hiljem tundsin rõõmu eesõigusest olla Pioneeride Teenistuskooli juhataja. Aeg-ajalt teenisime koos naisega ka Lõuna-Aafrika harubüroos. Neil juhtudel olin mina abiks tõlkimistööl ja Caroline töötas köögis.
Ühel päeval aastal 1969 pöördus minu poole harubüroo ülevaataja Frans Muller ja ütles: „Vend Thongoana, sooviksin, et te naisega minu kabinetti tuleksite.” Seal ta selgitas meile, et oleme 1969. aastal Londonis peetava „Rahu maa peal” konvendi valitud delegaatide seas. Tundsime rõõmu inglise ja šoti vendade armastavast külalislahkusest ja see kasvatas meis suuresti ülemaailmse vennaskonna hindamist.
Möödunud nelja aastakümne vältel on Caroline olnud meie täisaegse evangeeliumikuulutaja töös lojaalne kaaslane. Oleme jaganud üheskoos palju rõõme ja ka muresid. Kuigi kaotasime surma läbi kaks oma lastest, kasvas meie tütar Damaris tubliks tunnistajaks ja osales samuti Lõuna-Aafrika harubüroos tõlkimistöös.
Tervis ei luba meil enam reisiva ülevaataja töös osaleda ja seetõttu oleme mõned viimased aastad teeninud eripioneeridena ühes Seshego koguduses, mis on Pietersburgi läheduses olevas Aafrika vallas. Praegu teenin juhtiva ülevaatajana. Piibel ütleb, et „rõõmu on rohkesti [Jehoova] palge ees”, ja ma olen tõesti leidnud rõõmu ja rahuldust Aafrika lõunaosas Jumalat teenides. — Laul 16:11.
[Pilt lk 26]
Tunnistuse andmine Lõuna-Aafrika Seshego vallas