Kas sinu elu juhib saatus?
„ALA NÒ DON.” Lääne-Aafrikas Malis on selle bambarakeelse väljendi tähenduseks „See on Jumala töö”. Taolised käibefraasid on selles maailmaosas üsna tavalised. Volofi keeles kõlab see ütlus: „Yallah mo ko def” (Jumal tegi seda). Ja dogoni [Aafrika suguharu] paikkondlikus murrakus on kombeks öelda „Ama biray” (Jumal põhjustas seda).
Teistes maades on neil väljendeil omad vasted. Kui on tegemist surmajuhtumi või mingi muu tragöödiaga, kuuleb tihtilugu ütlusi „Tema tund tuli” ja „See oli Jumala tahe”. Lääne-Aafrikas on loosungid, nagu „Inimene mõtleb, aga Jumal juhib”, kõikjal maalitud ühiskondlikele transpordivahenditele ning poesiltidele. Paljudele on need pelgalt kõnekujundid. Tihti aga peegeldavad need sügavale juurdunud fatalismi, usku saatusesse.
Mis siis on fatalism? „Eesti entsüklopeedia” defineerib seda kui „arusaama, mille kohaselt kõik maailmas, sh. ühisk[onna]s ja inimese elus, on ette määranud mingi vääramatu jõud”. Mis võiks selleks „jõuks” olla? Tuhandeid aastaid tagasi uskusid babüloonlased, et üksikisiku saatust mõjutab tugevasti tähtede seis tema sünniajal. (Võrdle Jesaja 47:13.) Kreeklased uskusid, et saatus on kolme mõjuka jumalanna kätes, kes ketravad, mõõdavad ja lõikavad läbi elulõnga. Kuid just ristiusukiriku teoloogid tulid välja ideega, et Jumal ise määrab inimese saatuse!
Püha Augustinus näiteks lükkas tagasi astroloogide „väärad ja kahjulikud vaated”. Seevastu arutles ta, et „tunnistada Jumala olemasolu ja samal ajal eitada, et ta tulevasi asju ette teab, on äärmise rumaluse ilming”. Ta väitis, et kui Jumal on tõesti kõigevägevam, peab ta „kõike, mis sünnib, ette teadma” ning et ta ei jäta „mitte midagi ette määramata”. Ometi seletas Augustinus kirglikult, et sellele vaatamata, et Jumal kõike toimuvat ette teab, on inimestel siiski vaba tahe. („De civitate Dei”, V raamat, 7.—9. peatükk; tsitaat tõlgitud inglise keelest.)
Sajandeid hiljem läks protestandi teoloog Johann Calvin veelgi kaugemale ja väitis, et samal ajal kui mõned on „lasteks ja taevase kuningriigi pärijaiks Jumala poolt ette määratud”, on teised „tema vihaalusteks” ette määratud!
Tänapäeval võetakse maailma paljudes osades usku saatusesse tõsiselt. Mõelgem Ousmane’i, Lääne-Aafrika noormehe kogemusele. Ta oli olnud kooli parimaid õpilasi, kuid lõpueksamitel kukkus ta läbi! See ei tähendanud mitte ainult klassikursuse kordamajäämist, vaid ka piinlikkusetunnet oma perekonna ja sõprade ees. Üks sõber püüdis teda lohutada, öeldes, et see oli Jumala tahe. Samuti Ousmane’i ema süüdistas poja läbikukkumises saatust.
Algul Ousmane rõõmustas nende püüete üle ilmutada osavõtlikkust. Lõppude lõpuks, kui tema läbikukkumine oli tõepoolest Jumala tahe, polekski saanud selle vastu midagi ette võtta. Kuid tema isa vaatas asjale teisiti. Ta ütles pojale, et eksamitel läbikukkumine on Ousmane’i, aga mitte Jumala süü. Ta kukkus läbi lihtsalt sellepärast, et oli oma õpingud hooletusse jätnud.
Ousmane, kelle usk saatusesse oli kõikuma löönud, otsustas ise asja järele uurida. Kutsume nüüd sindki seda tegema ja järgneva artikli üle järele mõtlema.