Ma annan Jehoovale, mida ta väärib
JUTUSTANUD TIMOLEON VASILIOU
Mind arreteeriti, sest olin õpetanud Aidhonochori külas inimestele Piiblit. Politseinikud võtsid mul kingad jalast ning hakkasid peksma mu jalataldu. Peksmise jätkudes muutusid mu jalad tuimaks ja ma ei tundnud enam valu. Enne aga kui ma selgitan, mis viis taolise vääritu kohtlemiseni, mis polnud tollal Kreekas sugugi ebatavaline, lubage mul jutustada, kuidas minust Piibli õpetaja sai.
PEAGI pärast minu sündi aastal 1921 kolis mu perekond Rodholivose linna Kreeka põhjaosas. Noorusaastatel olin ma isepäine. Suitsetama hakkasin 11-aastaselt. Hiljem sai minust joodik ja õnnemängija ning pea igal õhtul käisin ma metsikutel pidudel. Kuna mul oli muusikaannet, sai minust ühe kohaliku ansambli liige. Juba umbes aasta pärast oskasin ma mängida peaaegu kõiki selle ansambli pille. Samas aga olin ma õpihimuline ja õiglust armastav noormees.
1940. aasta alguses, mil möllas II maailmasõda, kutsuti meie ansambel mängima ühe väikese tüdruku matustele. Haua ääres valasid sugulased ja sõbrad suurest südamevalust pisaraid. Nende täielik lootusetus puudutas mind sügavalt. Hakkasin mõtlema: miks me sureme? kas see lühike eksistents ongi kogu elu? kust ma leian vastused?
Mõni päev hiljem märkasin ma kodus riiulil Uut Testamenti. Võtsin selle alla ja hakkasin lugema. Kui ma lugesin tekstist Matteuse 24:7 Jeesuse sõnu selle kohta, et suured sõjad on osa tema juuresoleku tundemärgist, hakkasin mõistma, et need sõnad peavad käima meie aja kohta. Järgnevate nädalate jooksul lugesin seda Kristlike Kreeka Kirjade väljaannet ikka ja jälle.
1940. aasta detsembris külastasin ma üht läheduses elavat perekonda — leske ja ta viit last. Nende pööningult leidsin ma kuhja brošüüre, millest üks kandis pealkirja ”Ihaldusväärne valitsus”, väljaandjaks Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing. Sealsamas pööningul lugesin ma selle brošüüri läbi. Selle põhjal, mis ma sealt lugesin, veendusin täielikult, et elame tõesti ajal, mida Piibel nimetab ”viimseteks päevadeks”, ning et Jehoova Jumal teeb peagi sellele elukorraldusele lõpu ja asendab selle uue õiglase maailmaga (2. Timoteosele 3:1—5; 2. Peetruse 3:13).
Eriliselt avaldas mulle muljet Pühakirja kinnitus selle kohta, et ustavad inimesed jäävad igavesti elama maisesse paradiisi ning et selles uues maailmas, mida valitseb Jumala Kuningriik, pole enam ei kannatusi ega surma (Laul 37:9—11, 29; Ilmutuse 21:3, 4). Lugedes tänasin Jumalat palves kõige selle eest ning palusin tal mulle näidata, mida ma peaks tegema. Mulle sai selgeks, et Jehoova Jumal väärib kogu hingest tulevat andumust (Matteuse 22:37).
Õpitu järgi tegutsemine
Sellest ajast jätsin maha suitsetamise, purjutamise ja õnnemängude mängimise. Kutsusin kokku lese viis last ja oma kolm nooremat venda-õde ning rääkisin neile, mis ma sellest brošüürist olin lugenud. Peagi hakkasime kõik neid väheseid teadmisi, mis meil oli, jagama ka teistega. Me saime ümbruskonnas tuntuks Jehoova tunnistajatena, ehkki me polnud kunagi ühtki tunnistajat kohanud. Pühendasin kohe algusest peale rohkem kui sada tundi kuus selleks, et rääkida teistele neist imepärastest asjadest, mida olin õppinud.
Üks kohalik kreeka õigeusu preester läks linnapea ette meie peale kaebama. Mõni päev varem oli aga üks noor tunnistaja meie teadmata leidnud ühe kadumaläinud hobuse ja selle ta omanikele tagasi toimetanud. Taolise aususe pärast austas linnapea tunnistajaid ning keeldus preestrit kuulamast.
Ühel päeval 1941. aasta oktoobri paiku, kui olin turuplatsil kuulutamas, räägiti mulle ühest Jehoova tunnistajast, kes elab ühes lähedalasuvas linnas. See oli endine politseinik nimega Christos Triantafillou. Läksin teda vaatama ja sain teada, et ta on Jehoova tunnistaja olnud juba alates 1932. aastast. Kui õnnelik ma küll olin, saades talt terve hulga vanemaid Vahitorni ühingu väljaandeid! Need aitasid mul tõepoolest vaimselt kasvada.
1943. aastal sümboliseerisin oma pühendumist Jumalale veeristimisega. Selleks ajaks juhatasin ma piibliuurimisi kolmes naaberkülas — Dhraviskosis, Palaeokomis ja Mavrolofoses. Piibliuurimise abivahendina kasutasin raamatut ”Jumala kannel”. Hiljem oli mul ka eesõigus näha nelja Jehoova tunnistajate koguduse moodustamist selles piirkonnas.
Kuulutame takistustest hoolimata
Aastal 1944 vabanes Kreeka Saksa okupatsiooni alt ning mõni aeg hiljem saime ka ühenduse Vahitorni ühingu harubürooga Ateenas. Harubüroost paluti, kas ma ei saaks minna kuulutama territooriumile, kus peaaegu keegi polnud veel Kuningriigi sõnumit kuulnud. Pärast sinna kolimist töötasin ma kolm kuud ühes farmis ning ülejäänud aja aastast olin teenistuses.
Selsamal aastal nägin oma õnnistuseks, kuidas ristiti mu ema ning ka lesk koos lastega, välja arvatud ta noorim tütar Marianthi, kes ristiti aastal 1943 ja kellest sai sama aasta novembris minu armas abikaasa. 30 aastat hiljem, aastal 1974, sai ristitud Jehoova tunnistajaks ka mu isa.
1945. aasta alguses saime harubüroost esimese mimeograafi abil paljundatud ”Vahitorni” koopia. Selle juhtartikkel kandis pealkirja ”Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad” (Matteuse 28:19). Jätsime Marianthiga otsekohe maha oma kodu ning asusime tööle kaugetel aladel Strymoni jõest idas. Hiljem ühines meiega teisigi tunnistajaid.
Tihtipeale kõndisime mõnda külla jõudmiseks mitmeid miile paljajalu, läbides kaljulõhestikke ja ületades mägesid. Me tegime seda selleks, et säästa oma kingi, kuna nende kulumise korral poleks meil olnud teisi, mille vastu neid välja vahetada. Aastatel 1946—1949 möllas Kreekas kodusõda ning reisimine muutus väga ohtlikuks. Polnud sugugi ebatavaline näha laipu keset teed.
Selle asemel et lasta end raskustest heidutada, jätkasime innukalt oma teenistust. Mitmeid kordi tundsin end nagu laulik, kes kirjutas: ”Ka kui ma kõnniksin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su kepp ja su sau, need trööstivad mind!” (Laul 23:4). Sel ajaperioodil olime sageli nädalate viisi kodunt eemal ning mõnikord olin ma teenistuses 250 tundi kuus.
Meie teenistus Aidhonochoris
Aastal 1946 külastasime üht Aidhonochori-nimelist küla, mis asetses kõrgel mäe otsas. Seal kohtasime ühte meest, kes rääkis meile, et külas on kaks meest, kes tahavad kuulda Piibli sõnumit. Kuid et ta kartis naabreid, ei soovinud ta ise meid nende juurde juhatada. Kuid me leidsime siiski nende majad üles ja meid võeti külalislahkelt vastu. Õigupoolest sai elutuba mõne minutiga inimesi täis! Nende seas oli nii sugulasi kui lähedasi sõpru. Olin täiesti hämmingus, nähes, kui süvenenult nad istuvad ja meid kuulavad. Peagi saime teada, et nad olid väga oodanud ühenduse saamist Jehoova tunnistajatega, kuid Saksa okupatsiooni ajal ei olnud selles piirkonnas ainustki tunnistajat. Kuidas oli nende huvi tärganud?
Need kaks perekonnapead olid olnud kohaliku kommunistliku partei väljapaistvad liikmed, kes olid õpetanud inimestele kommunistlikke ideid. Kuid siis juhtus neile kätte ”Valitsuse” raamat, mille oli välja andnud Vahitorni ühing. Kui nad seda lugesid, veendusid nad, et täiusliku ja õiglase valitsuse ainus lootus on Jumala Kuningriik.
Rääkisime nende meeste ja nende sõpradega südaööni. Nad said oma küsimustele täiesti rahuldavad, Piiblil põhinevad vastused. Kuid varsti pärast seda sepitsesid selle küla kommunistid vandenõu mind tappa, kuna nad pidasid mind vastutavaks selle eest, et pöörasin usku nende endised liidrid. Möödaminnes olgu öeldud, et sel esimesel ööl oli meid kuulamas ka see mees, kes oli mulle teada andnud, kes selles külas on huvitatud. Pärast seda ta edenes Piibli tundmises, lasi end ristida ja sai hiljem kogudusevanemaks.
Julm tagakiusamine
Mitte kaua aega pärast seda, kui me nende endiste kommunistidega kohtusime, tormasid äkki ühte majja, kus me parasjagu koosolekut pidasime, kaks politseinikku. Nad arreteerisid surmaähvardusel neli meie seast ning viisid meid politseijaoskonda. Seal sõimas politseileitnant, kel olid tihedad sidemed kreeka õigeusu kirikuga, meid korralikult läbi. Lõpuks ta küsis: ”No mis ma nüüd teiega peale hakkan?”
”Peksame nad läbi!” hüüdsid teised meie taga seisvad politseinikud kooris.
Oli aga juba hilisõhtu. Politseinikud panid meid keldrisse luku taha ja läksid kõrvalmajas asuvasse kõrtsi. Kui nad olid end kaunis purju joonud, tulid nad tagasi ja viisid mu trepist üles.
Nähes, millises seisundis nad on, mõistsin, et nad võivad mu iga hetk tappa. Seepärast palusin Jehoovat, et ta annaks mulle jõudu vastu pidada, ükskõik mida mul ka taluda ei tuleks. Nad võtsid kätte puukepid ja nagu ma alguses jutustasin, hakkasid nad peksma mu jalataldu. Pärast seda peksid nad mind üle kere ning heitsid siis keldrisse tagasi. Seejärel tõid nad üles järgmise ohvri ja hakkasid teda peksma.
Vahepeal kasutasin ma võimalust valmistada eesootavaks katseks ette ülejäänud kahte noort tunnistajat. Kuid politseinik pidas paremaks minu uuesti üles tuua. Nad võtsid mul riided seljast ning peksid mind viiekesi umbes tund aega, trampides oma sõjaväesaabastega mu pea peal. Seejärel lükkasid nad mu trepist alla, kus lamasin teadvusetult ligikaudu 12 tundi.
Kui me sealt lõpuks vabanesime, võttis üks perekond selles külas meid ööseks oma katuse alla ja hoolitses meie eest. Järgmisel päeval asusime teele kodu poole. Olime peksmistest nii väsinud ja kurnatud, et käisime kaheksa tundi seda teed, mille olime tavaliselt läbinud kahe tunniga. Olin peksmisest sedavõrd paistes, et Marianthi tundis mu vaevalt ära.
Kasv vastupanust hoolimata
Aastal 1949, mil kodusõda ikka veel kestis, kolisime Thessalonikesse. Mind määrati teenima koguduse sulase abina ühte selle linna neljast kogudusest. Ühe aastaga kasvas see kogudus sel määral, et me moodustasime teise koguduse ning mind määrati koguduse sulaseks ehk juhtivaks ülevaatajaks. Aasta hiljem oli ka see uus kogudus peaaegu kaks korda suurem ning taas tuli moodustada uus kogudus!
Vastased olid Jehoova tunnistajate kasvu üle Thessalonikes vihased. Kui ma ühel päeval 1952. aastal töölt koju tulin, oli meie maja maani maha põletatud. Marianthi oli vaevalt eluga pääsenud. Selsamal õhtul tuli meil koosolekul teistele selgitada, miks oleme määrdunud riietes — sest midagi muud meil enam polnud. Meie kristlikud vennad olid aga väga kaastundlikud ja toetasid meid.
1961. aastal määrati mind reisivale tööle ehk külastama iga nädal eri kogudust, et tugevdada vendi vaimselt. Järgmise 27 aasta jooksul külastasime koos Marianthiga Makedoonia, Traakia ja Tessaalia ringkondi ja piirkondi. Olgugi et mu kallis Marianthi oli 1948. aastast alates praktiliselt pime, teenis ta vapralt ühes minuga ja pidas vastu paljudes usukatsetes. Ka teda arreteeriti, kiusati ja vangistati palju kordi. Siis hakkas ta tervis halvenema ning aastal 1988, pärast pikka võitlust vähiga, ta suri.
Samal aastal määrati mind teenima eripioneerina Thessalonikesse. Nüüd, mil olen teeninud Jehoovat üle 56 aasta, suudan ikka veel palju teha ja osaleda kõigis teenistusvaldkondades. On olnud aegu, kus olen juhatanud huvitatud inimestega iga nädal 20 piibliuurimist.
Olen hakanud mõistma seda, et tegelikult me oleme alles selle suurejoonelise haridusprogrammi alguses, mis jätkub ka Jehoova uues maailmas tuhande aasta jooksul. Seepärast tunnen, et praegu pole aeg elutempot aeglustada, asju edasi lükata ega kulutada aega omaenda lihalike soovide rahuldamiseks. Olen tänulik Jehoovale, et ta on aidanud mul täita tõotust, mille andsin juba päris varakult, sest Jehoova tõepoolest väärib meie kogu hingest tulevat andumust ja teenistust.
[Pilt lk 24]
Kõnet pidamas ajal, mil kuulutustöö oli keelu all
[Pilt lk 25]
Koos oma naise Marianthiga