Olen teeninud Jehoova armastava käe all
JUTUSTANUD LAMBROS ZOUMBOS
Mul tuli teha üks väga oluline valik: võtta vastu oma rikka onu pakkumine hakata hoolitsema tema paljude kinnisvarade eest — mis oleks lahendanud mu perekonna rahaprobleemid — või saada Jehoova Jumala täisaegseks teenijaks. Lubage ma selgitan, milliste asjaolude mõjul ma oma otsuse lõpuks langetasin.
OLEN sündinud 1919. aastal Bolose linnas Kreekas. Mu isa müüs meesterõivaid ja me olime materiaalses mõttes jõukal järjel. Kuid majanduskriisi tõttu 1920-ndate aastate lõpus läks isa ettevõte pankrotti ja ta kaotas oma poe. Olin kurb iga kord, kui nägin oma isa näol meeleheitlikku ilmet.
Mõnda aega elas meie pere äärmises vaesuses. Tulin iga päev koolist ära ühe tunni varem, et toiduportsjoni järjekorda seisma minna. Kuid hoolimata vaesusest oli meie perekonnaelu rahulik. Minu unistuseks oli saada arstiks, kuid juba teismelisena tuli mul kool pooleli jätta ja tööle minna, aitamaks oma perel elu sees hoida.
Seejärel, II maailmasõja ajal, okupeerisid sakslased ja itaallased Kreeka, mis tõi kaasa ränga näljahäda. Nägin sageli, kuidas sõbrad ja tuttavad tänavatel nälga surid — see oli jube vaatepilt, mida ma eales ei unusta! Kord oli meie pere 40 päeva ilma leivata, mis on Kreekas üks peamisi toiduaineid. Et elus püsida, käisime koos vanema vennaga ümberkaudsetes külades, kust saime sõpradelt ja sugulastelt kartuleid.
Haigus saab õnnistuseks
Haigestusin 1944. aasta alguses raskesti rinnakelmepõletikku. Kolme kuu jooksul, mis ma haiglas viibisin, tõi üks mu nõbu mulle kaks brošüüri ja ütles: „Loe neid, olen kindel, et need meeldivad sulle.” Need brošüürid — „Kes on Jumal?” ja „Kaitse” — oli välja andnud Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing. Kui olin need läbi lugenud, rääkisin nende sisust ka oma haiglakaaslastele.
Pärast haiglast lahkumist hakkasin läbi käima Bolose linna Jehoova tunnistajate kogudusega. Siiski tuli mul ambulatoorse haigena veel kuuks ajaks koju jääda, ja ma lugesin iga päev kuus kuni kaheksa tundi nii Vahitorni varasemaid numbreid kui ka muid Vahitorni ühingu väljaandeid. Selle tulemusena oli mu vaimne kasv üsna kiire.
Üle noatera pääsemised
Istusin 1944. aasta keskpaiku ühel päeval Boloses pargipingil. Ootamatult piiras selle paiga ümber üks Saksa okupatsioonivägesid toetav poolsõjaväeline rühmitus ja kõik sealviibinud arreteeriti. Mind ja veel umbes paarikümmet viidi tänavaid pidi Gestapo peakorteri poole, mis asus tubakalao hoones.
Mõne minuti pärast kuulsin kedagi hüüdmas nii oma nime kui ka selle inimese nime, kellega ma pargis vestelnud olin. Üks kreeklasest armeeohvitser kutsus meid enda juurde ja ütles, et kui üks minu sugulane nägi, kuidas sõdurid meid minema eskortisid, rääkis see talle, et me oleme Jehoova tunnistajad. Seejärel ütles kreeklasest ohvitser, et me oleme vabad ja võime koju minna, ning andis meile oma ametitunnistuse, et me seda kasutaksime juhul, kui meid veel kord peaks arreteeritama.
Järgmisel päeval saime teada, et sakslased olid hukanud enamiku neist arreteeritutest karistuseks selle eest, et kreeka vastupanuvõitlejad olid tapnud kaks saksa sõdurit. Lisaks sellele, et olin tõenäoliselt surmasuust pääsenud, sain tookord ka õppetunni selle kohta, kui hinnaline on kristlik neutraalsus.
Sümboliseerisin 1944. aasta sügisel veeristimisega oma pühendumist Jehoovale. Järgmisel suvel tegid tunnistajad korraldusi selleks, et ma saaksin minna Sklithro kogudusse, mis asub mägedes, et mu tervis võiks täielikult taastuda. Sel ajal möllas Kreekas Saksa okupatsioonile järgnenud kodusõda. Juhtus nii, et see küla, kus ma elasin, oli partisanisalkade üheks tugipunktiks. Kohalik preester ja üks teine raevukas mees süüdistasid mind valitsusvägede heaks luuramises ja lasid mind partisanide isehakanud sõjakohtul üle kuulata.
Sellel lavastatud kohtuprotsessil oli kohal ka sealsete partisanisalkade juht. Kui ma lõpetasin selgitamise, miks ma selles külas olen, ja kui olin tõendanud, et kristlasena olen ma kodusõja suhtes täiesti neutraalne, ütles see juht teistele: „Kui keegi seda noormeest puutub, tuleb tal minuga tegemist teha!”
Hiljem pöördusin ma tagasi oma kodulinna Bolosesse, olles usu poolest isegi tugevam kui füüsilise tervise poolest.
Vaimne edenemine
Varsti pärast seda määrati mind kohalikus koguduses arvepidamise sulaseks. Hoolimata kodusõja põhjustatud raskustest — kaasa arvatud sagedased arreteerimised selle tõttu, et vaimulikud meid proselütismis süüdistasid —, tõi kristlikus teenistuses osalemine mulle ja ülejäänud kogudusele suurt rõõmu.
Hiljem, 1947. aasta alguses külastas meid Jehoova tunnistajate reisiv ülevaataja. See oli esimene taoline külastus pärast II maailmasõda. Sel ajal jagati meie jõudsalt edenev kogudus Boloses kaheks ja mind määrati neist ühele juhtivaks ülevaatajaks. Poolsõjaväelised ja natsionalistlikud organisatsioonid tekitasid sel ajal rahva seas hirmu. Vaimulikud kasutasid selle olukorra ära. Nad ässitasid võimukandjad Jehoova tunnistajate vastu sellega, et levitasid laimujutte, nagu me oleksime kommunistid või toetaksime vasakpoolseid rühmitusi.
Arreteerimised ja vangistamised
Aastal 1947 arreteeriti mind umbes kümme korda ja minu üle peeti kolm kohtuprotsessi. Kõigil kordadel mõisteti mind õigeks. 1948. aasta kevadel mõisteti mind proselütismi eest neljaks kuuks vangi. Selle karistusaja kandsin ma Bolose vanglas. Vahepeal oli Kuningriigi kuulutajate arv meie koguduses kahekordistunud, mistõttu rõõm ja õnnetunne täitsid vendade südame.
Kui me 1948. aasta oktoobrikuus koguduse kuue juhtiva vennaga koosolekut pidasime, tungisid majja viis politseinikku ja arreteerisid meid, ähvardades tulirelvadega. Nad viisid meid arreteerimise põhjust selgitamata politseijaoskonda, kus meid peksma hakati. Mind tagus rusikatega näkku politseinik, kes oli varem poksija olnud. Seejärel heideti meid kongi.
Pärast seda kutsus vanemohvitser mind oma kabinetti. Kui ma ukse avasin, viskas ta mind tindipotiga, mis ei tabanud märki ja purunes vastu seina. Ta tegi seda minu hirmutamiseks. Siis andis ta mulle paberi ja pliiatsi ning käskis: „Kirjuta siia kõigi Boloses olevate Jehoova tunnistajate nimed ja too see nimekiri hommikul siia. Kui sa seda ei tee, siis tead juba isegi, mis sind ees ootab!”
Ma ei vastanud talle midagi, kuid oma kongi tagasi jõudes palusime koos ülejäänud vendadega Jehoovat. Panin paberile kirja ainult omaenda nime ja jäin ootama, kuni mind kutsutakse. Kuid sellest ohvitserist ei kuulnud ma enam midagi. Samal ööl saabusid vastasväed ja ta viis enda mehed neile vastu. Sellele järgnenud tulevahetuses sai ta raskesti haavata, mistõttu üks tema jalg tuli amputeerida. Lõpuks viidi meie asi kohtu ette ja meid süüdistati ebaseadusliku koosoleku pidamises. Kõigile meile seitsmele määrati viis aastat vanglakaristust.
Kuna ma keeldusin vanglas pühapäeviti missal käimast, pandi mind üksikkongi. Kolmandal päeval palusin ma luba rääkida vanglaülemaga. „Minu sügavaim lugupidamine,” ütlesin ma talle, „kuid mulle näib, et on mõttetu karistada kedagi, kes oma usu pärast on valmis viis aastat vanglas veetma.” Ta mõtles selle üle tõsiselt järele ja ütles lõpuks: „Homsest alates töötad sa siin minu kabinetis ja minu kõrval.”
Lõpuks pandi mind tööle vanglaarsti abina. Tänu sellele sain ma palju tervishoiualaseid teadmisi, mis on hilisematel aastatel suureks kasuks tulnud. Vanglas avanes mul kuulutamiseks palju võimalusi, ja kolm inimest osutasid sellele soodsat vastukaja ning said Jehoova tunnistajateks.
Pärast peaaegu nelja-aastast vanglasviibimist lasti mind 1952. aastal lõpuks tingimisi vabaks. Hiljem tuli mul neutraalsuse pärast kohtu ette ilmuda Korintoses (Jesaja 2:4). Seal hoiti mind lühikest aega sõjaväevanglas, ja ahistamine algas uue hooga. Mõningad ohvitserid ilmutasid ähvarduste väljamõtlemisel märkimisväärset leidlikkust, öeldes näiteks: „Ma urgitsen su südame pistodaga tükkhaaval välja” või: „Ära üldse loodagi, et sind võiks tabada kiire surm ainult kuue lasuga.”
Teistsugune katse
Kuid varsti olin ma kodus tagasi ja teenisin jälle Bolose koguduses ning käisin poole kohaga tööl. Ühel päeval sain ma Vahitorni ühingu harubüroost Ateenast kirja, kus mind kutsuti kaheks nädalaks väljaõpet saama, et ma pärast seda hakkaksin Jehoova tunnistajate kogudusi külastama ringkonnaülevaatajana. Samal ajal palus mu isapoolne onu, kellel polnud lapsi, kuid kellel oli palju kinnisvara, et ma hakkaksin tema omandi eest hoolitsema. Minu pereliikmed elasid ikka veel vaesuses, ja see töökoht oleks nende rahamured lahendanud.
Läksin onule külla, et teda selle pakkumise eest tänada, kuid samas tegin teatavaks, et olen otsustanud kristlikus teenistuses erilise ülesande vastu võtta. Selle peale ta tõusis, heitis mulle tõsise pilgu ja lahkus kiiresti toast. Tagasi tulles oli tal kaasas heldekäeline rahaline kingitus, millest mu perele oleks jätkunud mitmeks kuuks. Ta ütles: „Võta see ja kasuta seda nii, nagu ise soovid.” Tänase päevani ei suuda ma kirjeldada neid tundeid, mis mind tol hetkel valdasid. Kuulsin otsekui Jehoovat ennast mulle ütlemas: „Tegid õige valiku. Mina olen sinuga.”
Oma perekonna õnnistusega asusin 1953. aasta detsembris teele Ateenasse. Kuigi Jehoova tunnistajaks sai üksnes mu ema, ei avaldanud teised pereliikmed minu kristlikule tegevusele vastupanu. Kui ma Ateena harubüroosse jõudsin, ootas mind seal veel üks üllatus. Seal oli telegramm minu õelt, kes teatas, et samal päeval olid õnneliku lõpuni jõudnud meie isa kaks aastat kestnud pingutused selle nimel, et saada sotsiaalhoolduspensioni. Mida enamat oleksin veel võinud tahta? Mul oli tunne, justkui oleksid mulle tiivad selga kasvanud ja ma olin valmis Jehoova teenistuses kõrgele lendama!
Tuli ettevaatlik olla
Esimestel ringkonnatöö-aastatel pidin ma väga ettevaatlik olema, kuna religioossed ja poliitilised võimud kiusasid Jehoova tunnistajaid julmalt taga. Et külastada meie kristlikke vendi, eriti just neid, kes elasid väikestes linnades ja külades, kõndisin ma palju tunde ööpimeduse varjus. Vennad, kes riskisid arreteerimisega, kogunesid ja ootasid vaikselt mõnes majas minu saabumist. Millist suurepärast vastastikust ergutust need külastused meile kõigile küll pakkusid! (Roomlastele 1:11, 12.)
Vahelejäämise vältimiseks kasutasin mõnikord ka maskeerimisvahendeid. Kord riietasin end karjaseks, et pääseda läbi teetõkkest ja jõuda vendade kogunemisele, kes vajasid hädasti vaimset karjatamist. Ühel teisel korral, aastal 1955, maskeerisime ennast koos teise tunnistajaga küüslaugumüüjateks, et politseinikes mitte kahtlust äratada. Meie ülesandeks oli võtta ühendust mõningate väikeses Árgos Orestikóni linnas elavate kristlike vendadega, kes olid mittetegevaks muutunud.
Laotasime oma kauba linna turul laiali. Kuid meid hakkas kahtlustama üks seda piirkonda patrullinud noor politseinik, ja iga kord, kui ta meist möödus, silmitses ta meid erilise huviga. Viimaks ütles ta mulle: „Sa ei paista üldse küüslaugumüüja moodi välja.” Samal hetkel astusid meie juurde kolm noort naist, kes näisid olevat huvitatud küüslaukude ostmisest. Osutades oma kaubale, hüüdsin ma: „See noor politseinik sööb just samasugust küüslauku ning vaadake, kui tugev ja kena ta on!” Naised vaatasid politseinikku ja hakkasid naerma. Ka tema naeratas ja kadus seejärel.
Kui ta lahkus, kasutasin ma võimalust minna töökotta, kus meie vaimsed vennad rätsepatööd tegid. Palusin ühte neist, et ta õmbleks tagasi nööbi, mis mu pintsaku eest ära oli tulnud. Kui ta seda tegi, kummardusin ettepoole ja sosistasin: „Tulin harubüroost teid vaatama.” Esialgu vennad kartsid, kuna nad polnud teiste tunnistajatega juba aastaid kokku saanud. Ma julgustasin neid nii hästi kui oskasin ja tegin korraldusi, et nendega linna surnuaial hiljem uuesti kokku saada ning juttu jätkata. Õnneks mõjus see külastus neile julgustavalt ja nad said jälle innukateks kristlikeks teenijateks.
Saan truu kaaslase
Aastal 1956, kolm aastat pärast seda, kui hakkasin reisivat tööd tegema, kohtasin ma Nikit, noort kristlikku naist, kes väga armastas kuulutustööd ja soovis oma elu täisaegses teenistuses veeta. Me armusime ja 1957. aasta juunis me abiellusime. Mõtlesin sellele, kas Niki suudab vastata nõudmistele, mida esitab reisiv töö taolistes vaenulikes tingimustes, mis tol ajal Kreekas Jehoova tunnistajate suhtes valitsesid. Jehoova abiga tuli ta aga toime, saades seega esimeseks naiseks Kreekas, kes oma meest ringkonnatööl saatis.
Olime kümme aastat üheskoos reisival tööl, teenides enamikku Kreeka kogudusi. Sageli pidime end maskeerima ja ööpimeduse varjus kohvrit tassides palju tunde kõndima, et mõne koguduseni jõuda. Hoolimata ägedast vastupanust, mida me sageli kogesime, oli meil suur rõõm näha oma silmaga, kui tublisti kasvas Jehoova tunnistajate hulk.
Beeteli teenistus
Nikit ja mind kutsuti 1967. aasta jaanuaris teenima Beetelisse, nagu nimetatakse Jehoova tunnistajate harubüroosid. See kutse valmistas meile mõlemale üllatuse, kuid me võtsime selle vastu, olles kindlad, et Jehoova juhib asjadekäiku. Aja möödudes hakkasime mõistma, kui suur eesõigus on teenida selles teokraatliku tegevuse keskuses.
Kolm kuud pärast seda, kui olime Beetelisse asunud, haaras võimu sõjaline hunta, mistõttu Jehoova tunnistajad olid sunnitud jätkama oma tööd viisil, mis ärataks vähem tähelepanu. Hakkasime kogunema väikeste gruppidena, pidasime oma kokkutulekuid metsas, kuulutasime ettevaatlikult ning trükkisime ja levitasime Piiblil põhinevat kirjandust salaja. Nende oludega polnud raske kohaneda, kuna me lihtsalt taaselustasime oma tegevusmeetodid, mida olime kasutanud aastaid tagasi. Piirangutele vaatamata kasvas tunnistajate arv vähem kui 11000-st aastal 1967 rohkem kui 17000-ni aastal 1974.
Olles teeninud Beetelis peaaegu 30 aastat, tunneme Nikiga siiani rõõmu vaimsetest õnnistustest, kuigi tervis ja vanus seavad omad piirid. Üle kümne aasta elasime harubüroo hoonetes, mis paiknesid Ateenas Kartali tänaval. Aastal 1979 pühitseti uus harubüroo Ateena äärelinnas Marousis. Kuid alates 1991. aastast on meil olnud uued avarad harubüroorajatised Eleonas, mis asub Ateenast 60 kilomeetrit põhja pool. Siin teenin ma Beeteli hooldekodus, kus on väga kasulikuks osutunud väljaõpe, mille ma sain vanglaarsti abina.
Tublisti rohkem kui nelja täisaegses teenistuses veedetud aastakümne jooksul olen sarnaselt Jeremijaga hakanud mõistma, kui tõepärane on Jehoova tõotus: „Nad võitlevad sinu vastu, aga nad ei saa võimust su üle, sest mina olen sinuga, ütleb Jehoova, ja päästan sind!” (Jeremija 1:19). Tõesti, Jehoova on meile Nikiga andnud karika, mis voolab üle tema õnnistustest. Me tunneme alati rõõmu tema rikkalikust hoolitsusest ja ärateenimata headusest.
Ma innustan Jehoova organisatsiooni kuuluvaid noori, et nad seaksid endale eesmärgiks täisaegse teenistuse. Selle kaudu saavad nad võtta vastu Jehoova üleskutse proovida, kas ta täidab oma tõotuse ’avada taevaluugid ja kallata õnnistust küllastuseni’ (Malakia 3:10). Omaenda kogemuste põhjal võin ma kinnitada teile, noored, et Jehoova tõesti õnnistab teid kõiki, kes täielikult temale loodate.
[Pilt lk 26]
Lambros Zoumbos ja tema naine Niki