APOSTLITE TEOD

1 Esimeses jutustuses, Teofilos, kirjutasin ma kõigest, mida Jeesus tegi ja õpetas+ 2 kuni päevani, mil ta üles võeti+ pärast seda, kui ta oli andnud püha vaimu kaudu juhendid apostlitele, kelle ta oli välja valinud.+ 3 Kui ta oli kannatanud, ilmutas ta end neile palju kordi sellisel moel, et tema elusolekus ei jäänud vähimatki kahtlust.+ Nad nägid teda 40 päeva jooksul ja ta rääkis neile Jumala kuningriigist*.+ 4 Nendega koos olles andis ta neile korralduse: „Ärge lahkuge Jeruusalemmast,+ vaid oodake seda, mida Isa on tõotanud+ ja millest te minult olete kuulnud. 5 Johannes ristis küll veega, aga peagi ristitakse teid püha vaimuga.”+

6 Kui nad olid kokku tulnud, küsisid nad temalt: „Isand, kas sa taastad praegu Iisraeli kuningriigi?”+ 7 Ta vastas neile: „Teil pole vaja teada aegu ega määratud päevi, mida ainult Isal on õigus kindlaks määrata.+ 8 Aga te saate väe, kui püha vaim tuleb teie peale,+ ja te olete siis minu tunnistajad+ Jeruusalemmas,+ kogu Juudamaal, Samaarias+ ning maailma otsani.”+ 9 Seda öelnud, tõsteti ta nende nähes üles ning pilv varjas ta, nii et nad ei näinud teda enam.+ 10 Kui nad tema taevasse minekut vaatasid, seisid järsku nende kõrval kaks meest valgetes riietes+ 11 ja ütlesid: „Galilea mehed, miks te seisate ja taevasse vaatate? See Jeesus, kes teie seast taevasse võeti, tuleb samal viisil, nagu te nägite teda taevasse minevat.”

12 Siis nad läksid Jeruusalemma tagasi+ sellelt mäelt, mida nimetatakse Õlimäeks ja mis asub Jeruusalemma lähedal, hingamispäeva teekonna* kaugusel. 13 Kui nad kohale jõudsid, läksid nad ühte ülemisse tuppa, kus nad peatusid. Need olid Peetrus, Johannes, Jaakobus, Andreas, Filippus, Toomas, Bartolomeus, Matteus, Alfeuse poeg Jaakobus, Siimon, keda hüütakse innukaks, ja Jaakobuse poeg Juudas.+ 14 Nad kõik olid ühel meelel püsivalt palvetamas koos mõnede naiste,+ Jeesuse ema Maarja ja Jeesuse vendadega.+

15 Neil päevil tõusis Peetrus vendade keskel püsti (rahvast oli kokku umbes 120 inimest) ja ütles: 16 „Mehed, vennad! Kirjakoht, milles Taavet rääkis püha vaimu kaudu prohvetlikult Juudast, kes juhatas kohale Jeesuse kinnivõtjad,+ pidi täide minema.+ 17 Juudas kuulus meie hulka+ ja teenis koos meiega. 18 (See mees ostis ülekohtu palga eest põllu,+ ja kui ta pea ees alla kukkus, rebenes ta keha ning tema sisikond valgus välja.+ 19 Sellest said teada kõik Jeruusalemma elanikud, nii et seda põldu hakati nende keeles kutsuma Hakeldamaks, mis tähendab „verepõld”.) 20 Laulude raamatus on kirjutatud: „Tema elukoht jäägu tühjaks, ärgu olgu seal ühtki elanikku”+ ja „Tema ülevaatajaamet saagu teisele.”+ 21 Seepärast on vaja ta asendada kellegagi meeste hulgast, kes on olnud meiega kogu selle aja, kui isand Jeesus meie keskel tegutses — 22 alates sellest, kui Johannes ta ristis,+ kuni päevani, mil ta meie seast üles võeti+ —, et see mees oleks koos meiega Jeesuse ülesäratamise tunnistajaks.”+

23 Siis esitati kaks meest: Joosep, keda hüütakse Barsabaseks ja ka Justuseks, ning Mattias. 24 Seejärel nad palvetasid: „Jehoova,* sina, kes sa tunned kõigi südant,+ näita meile, kumma neist kahest sa oled valinud, 25 et ta võtaks enda peale selle teenistusülesande ja apostliameti, mille Juudas hülgas, et minna oma teed.”+ 26 Nad heitsid liisku+ ja liisk langes Mattiasele ning ta arvati neile üheteistkümnele apostlile juurde.

2 Nädalatepühal*+ olid nad kõik ühes paigas koos. 2 Äkki kostis taevast mühin, nagu oleks kõva tuul puhunud, ja see täitis terve maja, kus nad istusid.+ 3 Nad nägid otsekui tulekeeli, mis jagunesid laiali, ja igaühe peale laskus üks tulekeel. 4 Kõik said täis püha vaimu+ ja hakkasid rääkima eri keeltes, nii nagu vaim neile võime andis.+

5 Sel ajal viibis Jeruusalemmas jumalakartlikke juute kõigi rahvaste hulgast taeva all.+ 6 Selle mühina peale tuli rahvahulk kokku ja oli hämmingus, sest igaüks kuulis jüngreid rääkimas omaenda keeles. 7 Nad olid rabatud ja ütlesid: „Kas kõik need, kes räägivad, pole mitte galilealased?+ 8 Kuidas on siis võimalik, et me igaüks kuuleme oma emakeelt? 9 Meie, partlased, meedlased+ ja eelamlased,+ ning meie, kes elame Mesopotaamias, Juudamaal, Kapadookias, Pontoses, Aasia provintsis,+ 10 Früügias, Pamfüülias, Egiptuses ja Küreene-poolsetes Liibüa piirkondades, ning Roomast saabunud, nii juudid kui ka proselüüdid*,+ 11 ning ka kreetalased ja araablased — me kõik kuuleme neid rääkimas meie igaühe emakeeles Jumala vägevatest tegudest.” 12 Nad kõik olid hämmastunud ja segaduses ning küsisid üksteiselt: „Mida see küll tähendab?” 13 Ent mõned pilkasid jüngreid ja ütlesid: „Nad on palju veini joonud ja on purjus.”

14 Aga Peetrus tõusis koos nende üheteistkümnega+ ja ütles valju häälega: „Juuda mehed ja kõik Jeruusalemma elanikud, kuulake hoolega mu sõnu. 15 Need inimesed pole sugugi purjus, nagu te arvate, sest praegu on alles päeva kolmas tund*. 16 Sündinud on hoopis see, mida on öeldud prohvet Joeli kaudu: 17 „„Viimseil päevil,” ütleb Jumal, „valan ma osa oma vaimust välja kõiksuguste inimeste peale ning teie pojad ja tütred hakkavad prohvetlikult rääkima, teie noored mehed näevad nägemusi ja vanad mehed unenägusid.+ 18 Ka oma orjade ja orjataride peale valan ma neil päevil välja osa oma vaimust ning nad hakkavad prohvetlikult rääkima.+ 19 Ma teen imesid ülal taevas ja tunnustähti all maa peal, saadan verd, tuld ja suitsusambaid. 20 Päike muutub pimedaks ja kuu vereks, enne kui tuleb suur ja hiilgav Jehoova päev. 21 Ja igaüks, kes hüüab appi Jehoova nime, päästetakse.””+

22 Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu! Naatsaretlane Jeesus oli Jumala saadetud mees. Seda kinnitavad vägevad teod, imed ja tunnustähed, mida Jumal tema kaudu teie keskel tegi,+ nagu te ise teate. 23 Selle mehe, kes anti teie kätte Jumala tahtel ja etteteadmisel,+ te lõite seadusrikkujate käe läbi postile ja tapsite.+ 24 Aga Jumal äratas ta üles+ ja vabastas ta surmapiinadest*, sest oli võimatu, et surm teda oma haardes hoiaks.+ 25 Taavet ütles tema kohta: „Ma hoian Jehoovat alati silme ees. Ma ei kõigu eal, sest tema on mu paremal käel. 26 Seepärast rõõmustas mu süda ja hõiskas mu keel. Ma olen lootusrikas. 27 Sest sina ei jäta mind surmavalda, ei luba oma ustaval näha kõdunemist.+ 28 Sa oled mulle teada andnud elutee, sinu juures on mul rõõmu rohkesti.”+

29 Mehed, vennad, lubage mul otsekoheselt rääkida patriarh Taavetist. Ta suri ja maeti+ ning tema hauakoobas on meie juures tänase päevani. 30 Ta oli prohvet ja teadis, et Jumal oli vandega kinnitanud, et paneb ühe ta järeltulija tema troonile.+ 31 Taavet nägi ette messia ülesäratamist ja rääkis sellest. Ta ütles, et teda ei jäeta surmavalda ja tema ihu ei näe kõdunemist.+ 32 Jumal äratas selle Jeesuse üles ja me oleme kõik selle tunnistajad.+ 33 Kuna ta ülendati Jumala paremale käele+ ja sai Isalt tõotatud püha vaimu,+ on ta selle välja valanud — seda te näete ja kuuletegi. 34 Taavet ju ei läinud üles taevasse, aga ta ise lausus: „Jehoova ütles mu isandale: „Istu mu paremale käele, 35 kuni ma panen su vaenlased su jalajäriks.””+ 36 Seepärast teadku nüüd kogu Iisraeli sugu, et Jumal on teinud ta nii Isandaks+ kui ka messiaks, selle Jeesuse, kelle te postil hukkasite.”+

37 Seda kuuldes torkas see neile südamesse ning nad küsisid Peetruselt ja ülejäänud apostlitelt: „Mehed, vennad, mida me peame tegema?” 38 Peetrus vastas: „Kahetsege oma patte+ ja igaüks teist lasku end Jeesus Kristuse nimesse ristida,+ et teie patud andeks antaks,+ ja siis te saate kingiks püha vaimu. 39 Seda on tõotatud+ teile ja teie lastele, samuti kõigile, kes on kaugel — kõigile neile, keda meie Jumal Jehoova enda juurde kutsub.”+ 40 Veel paljude muude sõnadega andis ta põhjalikult tunnistust ja õhutas neid, öeldes: „Laske end päästa sellest rikutud põlvkonnast.”+ 41 Kes nüüd tema sõna rõõmuga vastu võtsid, need ristiti,+ ja sel päeval ühines nendega umbes 3000 inimest.+ 42 Nad kuulasid, mida apostlid õpetavad, käisid üksteisega läbi,* sõid üheskoos+ ja palvetasid.+

43 Kõiki valdas aukartus ning apostlid tegid palju imesid ja tunnustähti.+ 44 Kõik need, kes said usklikuks, olid üheskoos ja neil oli kõik ühine. 45 Nad müüsid enda omandit+ ja vara ning jagasid saadud raha sedamööda, kuidas kellelgi vaja oli.+ 46 Nad kogunesid iga päev ühisel eesmärgil templisse ning käisid üksteise kodudes söömas ja jagasid toitu suure rõõmu ja siira südamega. 47 Nad kiitsid Jumalat ja pälvisid kogu rahva poolehoiu. Ja Jehoova lisas iga päev nende hulka neid, kes pääseteele asusid.+

3 Kord läksid Peetrus ja Johannes üheksanda tunni* palvuse ajaks üles templisse. 2 Sinna kanti üks mees, kes oli sünnist saati jalust vigane. Iga päev toodi ta templi ukse juurde, mida hüütakse Ilusaks, et ta saaks templisse tulijatelt armuande paluda. 3 Kui ta märkas Peetrust ja Johannest templisse minemas, palus ta neiltki armuande. 4 Aga Peetrus ja Johannes vaatasid teda ning Peetrus ütles: „Vaata meie poole.” 5 Mees pööraski oma pilgu nendele, lootes neilt midagi saada. 6 Peetrus ütles: „Hõbedat ja kulda mul ei ole, aga mida mul on, seda ma sulle annan. Naatsaretlase Jeesus Kristuse nimel — kõnni!”+ 7 Seepeale haaras Peetrus mehe paremast käest kinni ja aitas ta üles.+ Otsekohe said tema jalad tugevaks,+ 8 ta hüppas jalule,+ hakkas kõndima ning läks koos nendega templisse, käies, hüpeldes ja Jumalat kiites. 9 Kogu rahvas nägi teda kõndimas ja Jumalat kiitmas. 10 Nad tundsid temas ära sellesama mehe, kes oli istunud templi Ilusa värava juures ja armuande palunud,+ ning nad olid hämmastunud ja vaimustunud sellest, mis temaga oli juhtunud.

11 Mees hoidis Peetrusest ja Johannesest kinni ning kogu rahvas jooksis üllatusest rabatuna nende juurde kokku paika, mida kutsutakse Saalomoni sammaskäiguks.+ 12 Seda nähes ütles Peetrus rahvale: „Iisraeli mehed, miks te imestate selle üle ja miks te meid niimoodi vaatate, otsekui oleksime omaenda jõu või jumalakartlikkusega ta kõndima pannud? 13 Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal,+ meie esiisade Jumal, on austanud oma teenijat+ Jeesust,+ kelle te andsite teiste meelevalda+ ja salgasite Pilatuse ees, kuigi see oli otsustanud ta vabaks lasta. 14 Te salgasite selle püha ja õige. Te palusite, et vabastataks mõrtsukas,+ 15 ning tapsite elu teerajaja*.+ Jumal aga äratas ta surnuist üles ja meie oleme selle tunnistajad.+ 16 Kuna me usume Jeesusesse, on tema nimi selle mehe, keda te näete ja tunnete, tugevaks teinud. Usk, mis meil on tänu temale, on selle mehe teie kõigi nähes täiesti terveks teinud. 17 Ma tean ju, vennad, et te tegite seda teadmatusest+ nagu teie ülemadki.+ 18 Ent niiviisi on Jumal viinud täide selle, mida ta on kõigi prohvetite kaudu ennustanud, nimelt, et tema võitu* peab kannatama.+

19 Seepärast kahetsege oma patte+ ja muutke end,+ et teie patud kustutataks+ ning et Jehoovalt tuleksid kosutuse ajad 20 ja ta saadaks teie jaoks määratud messia Jeesuse, 21 kes peab jääma taevasse, kuni jõuab kätte aeg, kui taastatakse kõik, millest Jumal on rääkinud vanal ajal elanud pühade prohvetite kaudu. 22 Mooses on ju öelnud: „Jumal Jehoova annab teile teie vendade seast ühe minusarnase prohveti.+ Te peate teda kuulda võtma kõiges, mis ta teile ütleb.+ 23 Aga igaüks, kes seda prohvetit ei kuula, hävitatakse rahva seast.”+ 24 Kõik prohvetid alates Saamuelist on selge sõnaga neist päevist teada andnud.+ 25 Teie olete prohvetite pojad ja selle lepingu pärijad, mille Jumal sõlmis teie esiisadega,+ kui ta ütles Aabrahamile: „Sinu järeltulija kaudu saavad õnnistused osaks kõigile maailma suguvõsadele.”+ 26 Jumal andiski oma teenija ja saatis ta teie juurde,+ et ta õnnistaks kõigepealt teid, aidates igaühel pöörduda oma kurjadest tegudest.”

4 Kui Peetrus ja Johannes rahvale rääkisid, ilmusid kohale preestrid, templiülem* ja saduserid.+ 2 Need olid ärritunud, kuna need kaks apostlit õpetasid rahvast ja kuulutasid, et Jeesus on surnuist üles äratatud*.+ 3 Nad võtsid Peetruse ja Johannese kinni ning jätsid nad järgmise päevani vahi alla,+ sest oli juba õhtu. 4 Kuid paljud neist, kes olid seda kõnet kuulanud, hakkasid uskuma, ja mehi sai kokku umbes 5000.+

5 Järgmisel päeval tulid Jeruusalemmas kokku rahva ülemad, vanemad ja kirjatundjad, 6 samuti peapreester Hannas,+ Kaifas,+ Johannes, Aleksandros ja kõik peapreestri sugulased. 7 Nad lasid Peetruse ja Johannese enda ette tuua ja küsisid neilt: „Millise väega või kelle nimel te seda tegite?” 8 Siis Peetrus, täis püha vaimu,+ ütles neile:

„Rahva ülemad ja vanemad, 9 kui meid kuulatakse täna üle vigasele mehele tehtud heateo pärast+ ja te tahate teada, kes tegi ta terveks, 10 siis olgu teile kõigile ja kogu Iisraeli rahvale teada, et see sündis naatsaretlase Jeesus Kristuse nimel,+ kelle te postil hukkasite,+ aga kelle Jumal surnuist üles äratas.+ Tänu temale seisab see mees teie ees tervena. 11 Tema on „see kivi, mida teie, ehitajad, tähtsusetuks pidasite ja mis on saanud nurga tipmiseks kiviks”.+ 12 Pääste ei tule ju kellegi teise kaudu, sest taeva all pole inimestele antud ühtki teist nime,+ mille kaudu meid päästetakse.”+

13 Kui nad nägid Peetruse ja Johannese kartmatust ning said teada, et nad on koolitamata* ja tavalised inimesed,+ olid nad hämmastunud. Ja nad tundsid neis ära need, kes olid olnud koos Jeesusega.+ 14 Nähes terveks tehtud meest nende juures seismas,+ ei osanud nad midagi kosta.+ 15 Siis nad käskisid neil sanhedrinisaalist välja minna ja hakkasid omavahel nõu pidama, 16 öeldes: „Mida me peaksime nende meestega tegema?+ On ju tõsi, et nad on teinud erakordse teo, millest on kuulnud kõik Jeruusalemma elanikud,+ me ei saa seda eitada. 17 Aga et see jutt rahva seas edasi ei leviks, siis ähvardagem neid, et nad ei räägiks tema nimel enam mitte kellegagi.”+

18 Siis kutsusid nad apostlid ja keelasid neid, et nad ei räägiks ega õpetaks midagi Jeesuse nimel. 19 Kuid Peetrus ja Johannes vastasid neile: „Otsustage ise, kas Jumala silmis on õige kuulata teid, aga mitte Jumalat. 20 Me ei saa jätta rääkimata seda, mida oleme näinud ja kuulnud.”+ 21 Nad ähvardasid neid veelgi ja lasid nad siis vabaks, sest nad ei leidnud ühtki põhjust nende karistamiseks ja kartsid rahvast,+ kuna kõik ülistasid Jumalat selle eest, mis oli sündinud. 22 Mees, kes oli ime läbi terveks tehtud, oli üle 40 aasta vana.

23 Kui Peetrus ja Johannes olid vabaks saanud, läksid nad usukaaslaste juurde ning jutustasid, mida peapreestrid ja vanemad neile olid öelnud. 24 Seda kuuldes palvetasid nad üheskoos Jumala poole:

„Kõrgeim valitseja, sina oled teinud taeva ja maa, mere ja kõik, mis on nende sees.+ 25 Sa oled püha vaimu abil meie esiisa Taaveti,+ oma teenija kaudu öelnud: „Miks rahvad möllavad ja rahvahõimud mõtlevad tühistele asjadele? 26 Maa kuningad astuvad välja, valitsejad kogunevad kui üks mees Jehoova ja tema võitu* vastu.”+ 27 Tõepoolest, nii Herodes* kui ka Pontius Pilatus+ koos iisraellaste ja mittejuutidega kogunesid siia linna sinu püha teenija Jeesuse vastu, kelle sa oled võidnud,+ 28 et teha seda, mida sa oma väe kaudu kooskõlas oma tahtega olid ennustanud.+ 29 Ja nüüd, Jehoova, pane tähele nende ähvardusi ja luba oma orjadel rääkida sinu sõna täie julgusega. 30 Siruta oma käsi, et tervendada ning teha tunnustähti ja imesid+ oma püha sulase Jeesuse nime kaudu.”+

31 Kui nad olid anumise lõpetanud, kõikus paik, kuhu nad olid kokku tulnud, ja kõik said täis püha vaimu+ ning rääkisid Jumala sõna julgesti.+

32 Kõigil usklikel oli üks süda ja üks hing ning mitte keegi ei pidanud oma vara enda omaks, vaid neil oli kõik ühine.+ 33 Apostlid jätkasid tõhusalt tunnistuse andmist oma isanda Jeesuse ülestõusmise kohta+ ja Jumal osutas neile kõigile külluslikult armu*. 34 Mitte keegi nende seas polnud puuduses,+ sest kõik, kellel oli põlde või maju, müüsid oma vara ja tõid müügist saadud summa 35 ning andsid apostlitele.+ Siis jagati igaühele sedamööda, kuidas kellelegi vaja oli.+ 36 Ka Küproselt pärit leviit Joosep — keda apostlid hüüdsid lisanimega Barnabas,+ mis tõlgituna tähendab „julgustuse poeg” — 37 müüs oma maatüki ning tõi saadud raha apostlitele.+

5 Üks mees nimega Hananias müüs oma naise Safiiraga ära osa enda omandist. 2 Aga ta jättis naise teades osa rahast salaja endale ja tõi ainult osa sellest apostlitele.+ 3 Peetrus ütles: „Hananias, miks oled lasknud Saatanal panna end valetama+ pühale vaimule+ ja oled salaja jätnud osa maamüügist saadud raha endale? 4 Eks olnud see sinu oma niikaua, kui see kuulus sulle? Ja eks isegi pärast müümist jäänud raha sinu käsutusse? Miks sa siis sepitsesid sellist tegu oma südames? Sa pole valetanud mitte inimestele, vaid Jumalale.” 5 Neid sõnu kuuldes kukkus Hananias kokku ja suri. Kõiki, kes sellest kuulsid, haaras suur hirm. 6 Siis mässisid noored mehed ta riide sisse, kandsid välja ja matsid ta.

7 Umbes kolme tunni pärast tuli tema naine, kes ei teadnud, mis oli juhtunud. 8 Peetrus küsis temalt: „Ütle mulle, kas te müüsite oma maatüki selle hinnaga?” Tema vastas: „Jah, selle hinnaga.” 9 Siis ütles Peetrus talle: „Miks te tegite omavahel kokkuleppe Jehoova vaimu proovilepanemiseks? Need, kes matsid su mehe, on ukse taga ja kannavad välja ka sinu.” 10 Otsekohe kukkus naine kokku tema jalgade juurde ja suri. Kui noored mehed sisse tulid, leidsid nad ta surnuna ning kandsid ta välja ja matsid tema mehe kõrvale. 11 Tervet kogudust ja kõiki, kes sellest kuulsid, haaras suur hirm.

12 Apostlite käte läbi sündis rahva hulgas palju tunnustähti ja imesid.+ Nad kõik kogunesid Saalomoni sammaskäigus.+ 13 Teised ei julgenud nendega liituda, kuid sellegipoolest rääkis rahvas neist tunnustavalt. 14 Üha rohkem mehi ja naisi uskus Isandasse ja sai jüngriks.+ 15 Inimesed tõid haigeid välja isegi peatänavatele ja neid pandi vooditele ja mattidele, et kui Peetrus mööda läheb, langeks mõne peale kasvõi tema vari.+ 16 Ka Jeruusalemma ümber asuvatest linnadest tuli rahvast, tuues haigeid ja neid, keda vaevasid rüvedad vaimud, ja need kõik said terveks.

17 Ent ülempreester ja kõik tema kaaslased, kes kuulusid saduseride sekti, keesid vihast ja kadedusest. 18 Nad võtsid apostlid kinni ning panid nad linnavanglasse.+ 19 Öösel aga avas Jehoova ingel vangla uksed,+ tõi nad sealt välja ja ütles: 20 „Minge templisse ja kuulutage rahvale sõnumit tulevasest elust.” 21 Seda kuulnud, läksid nad päeva hakul templisse ja hakkasid õpetama.

Kui ülempreester ja tema kaaslased kokku tulid, kutsusid nad kokku sanhedrini* ja kogu Iisraeli rahva vanemate nõukogu ning andsid korralduse apostlid vanglast nende ette tuua. 22 Aga kui korravalvurid vanglasse jõudsid, ei leidnud nad neid sealt. Nad pöördusid tagasi ja teatasid: 23 „Vangla oli kindlalt lukus ja valvurid seisid uste juures, aga kui me uksed avasime, ei leidnud me seest kedagi.” 24 Kui nüüd templiülem ja peapreestrid seda kuulsid, jäid nad nõutuks, mõeldes, mis küll edasi saab. 25 Aga üks mees tuli ja teatas neile: „Need mehed, kelle te vanglasse panite, on templis. Nad seisavad seal ja õpetavad rahvast.” 26 Siis läks templiülem koos korravalvuritega neid ära tooma, ent ilma jõudu kasutamata, sest nad kartsid, et rahvas viskab nad kividega surnuks.+

27 Nad tõid apostlid sanhedrini ette ning ülempreester küsitles neid 28 ja ütles: „Me keelasime teid rangelt, et te enam tema nimel ei õpetaks!+ Sellest hoolimata te olete täitnud Jeruusalemma oma õpetusega ja tahate tuua selle inimese vere meie peale.”+ 29 Peetrus ja teised apostlid vastasid: „Me peame kuuletuma eelkõige Jumalale, mitte inimestele.+ 30 Meie esiisade Jumal äratas üles Jeesuse, kelle te tapsite, lüües ta postile*.+ 31 Jumal ülendas tema teerajajaks+ ja päästjaks+ oma paremale käele,+ et Iisrael võiks kahetseda ja patud andeks saada.+ 32 Me oleme nende asjade tunnistajad+ ning püha vaim,+ mida Jumal on andnud neile, kes talle kuuletuvad, on aidanud meil selle kohta tunnistust anda.”

33 Kui nad seda kuulsid, said nad maruvihaseks ja tahtsid apostlid ära tappa. 34 Aga sanhedriniliikmete seast tõusis püsti variser nimega Gamaaliel,+ Moosese seaduse õpetaja, kellest kogu rahvas lugu pidas, ja käskis mehed korraks välja viia. 35 Seejärel ta ütles: „Iisraeli mehed, olge ettevaatlikud selle suhtes, mida te kavatsete nende inimestega teha. 36 Mõni aeg tagasi tõstis mässu Teudas, öeldes enese kellegi olevat, ja umbes 400 meest asus teda pooldama. Kuid ta tapeti ja kõik tema poolehoidjad hajutati ning neid pole enam. 37 Pärast teda, rahva arvelevõtmise päevil, tõstis mässu galilealane Juudas ja veenis rahvast enda poole hoidma. Ka see mees hukkus ning kõik tema toetajad pillutati laiali. 38 Seepärast ma ütlen teile: jätke need mehed rahule, sest kui see ettevõtmine või töö on inimestest, siis läheb see tühja, 39 aga kui see on Jumalast, siis ei suuda te seda tühjaks teha.+ Muidu võib juhtuda, et te võitlete Jumala enda vastu.”+ 40 Nad võtsidki teda kuulda, ja kutsunud apostlid enda juurde, lasid nad neid peksta,+ käskisid neil Jeesuse nimel rääkimise lõpetada ja saatsid nad minema.

41 Apostlid läksid sanhedrini eest minema ja olid rõõmsad,+ et neid oli arvatud väärt kannatama teotust Jeesuse nime pärast. 42 Nad õpetasid ja kuulutasid iga päev head sõnumit messias Jeesusest+ nii templis kui ka majast majja.+

6 Neil päevil, kui jüngrite arv kasvas, hakkasid kreeka keelt kõnelevad juudid nurisema heebrea keelt kõnelevate juutide vastu, sest igapäevases toidujagamises ei arvestatud nende leskedega.+ 2 Need kaksteist kutsusid siis jüngrid enda juurde ja ütlesid: „Pole õige, et me jätame Jumala sõna kõrvale ja keskendume toidujagamisele.+ 3 Vennad, valige enda seast seitse meest, kel on hea maine+ ning kes on täis püha vaimu ja tarkust,+ et me võiksime määrata nemad seda vajalikku tööd tegema.+ 4 Meie aga keskendume palvetamisele ja Jumala sõna õpetamisele.” 5 See mõte meeldis kõigile ja nad valisid Stefanose, mehe, kes oli täis usku ja püha vaimu, samuti Filippuse,+ Prokorose, Nikanori, Timoni, Parmenase ja Nikolaose, Antiookiast pärit proselüüdi. 6 Nad tõid need mehed apostlite ette, kes panid pärast palvetamist oma käed nende peale.+

7 Jumala sõna levis+ ja jüngrite arv Jeruusalemmas kasvas kiiresti.+ Ka suur hulk preestreid võttis selle usu vastu.+

8 Stefanos, kellel oli Jumala soosing ja kes oli täis tema väge, tegi rahva seas suuri imesid ja tunnustähti. 9 Aga siis hakkasid mõned mehed niinimetatud vabakslastute sünagoogist* koos küreenelaste ja aleksandrialaste ning Kiliikiast ja Aasiast pärit meestega Stefanosega vaidlema. 10 Ent nad ei suutnud seista vastu tarkusele ja pühale vaimule, mis teda juhtisid.+ 11 Siis veensid nad salaja mehi ütlema: „Me oleme kuulnud teda teotamas Moosest ja Jumalat.” 12 Nad kihutasid rahva, vanemad ja kirjatundjad tema vastu üles ning tulid ootamatult tema juurde, võtsid ta jõuga kinni ja viisid sanhedrini ette. 13 Nad tõid sinna valetunnistajad, kes ütlesid: „See inimene ei lakka rääkimast selle püha paiga ja Moosese seaduse vastu. 14 Me oleme kuulnud teda ütlevat, et naatsaretlane Jeesus lammutab selle püha paiga ja muudab ära kombed, mis Mooses meile on pärandanud.”

15 Kui siis kõik sanhedriniliikmed teda üksisilmi vaatasid, nägid nad, et ta pale on otsekui ingli pale.

7 Aga ülempreester küsis: „Kas see vastab tõele?” 2 Stefanos lausus: „Mehed, vennad ja isad, kuulake! Auhiilguse Jumal ilmutas end meie esiisale Aabrahamile Mesopotaamias, enne kui see Haaranisse elama asus,+ 3 ning ütles talle: „Mine ära oma maalt, oma sugulaste juurest, maale, kuhu ma sind juhatan.”+ 4 Siis lahkus ta kaldealaste maalt ja asus elama Haaranisse. Pärast tema isa surma+ juhatas Jumal ta sealt paigast sellele maale, kus te nüüd elate.+ 5 Ometi ei andnud ta sellest temale midagi pärandiks, mitte jalatäitki, ent ta tõotas anda selle omandiks talle ja tema järeltulijatele,+ kuigi tal polnud veel last. 6 Veel ütles Jumal talle, et tema järeltulijad hakkavad elama võõrana maal, mis ei ole nende oma, ning et nad tehakse orjaks ja neid rõhutakse 400 aastat.+ 7 Jumal ütles: „Ma mõistan kohut rahva üle, keda nad orjavad,+ ja pärast seda nad lahkuvad sealt ning teenivad mind selles paigas.”+

8 Jumal tegi temaga ka ümberlõikamislepingu.+ Aabrahamile sündis Iisak+ ja ta lõikas tema ümber kaheksandal päeval,+ Iisakile sündis Jaakob* ja Jaakobile sündis kaksteist patriarhi. 9 Patriarhid hakkasid Joosepit kadestama+ ning müüsid ta Egiptusse.+ Aga Jumal oli temaga+ 10 ning päästis ta kõigist raskustest, lasi tal võita vaarao, Egiptuse kuninga poolehoiu ja andis talle tema ees tarkust. Vaarao pani ta valitsema Egiptuse ja kogu oma koja üle.+ 11 Aga tervet Egiptust ja Kaananit tabas näljahäda, äärmine viletsus, ning meie esiisadel polnud midagi süüa.+ 12 Ent Jaakob kuulis, et Egiptuses on toitu*, ja saatis meie esiisad sinna.+ 13 Kui nad läksid sinna teist korda, andis Joosep oma vendadele teada, kes ta on, ning Joosepi päritolu sai vaaraole teatavaks.+ 14 Siis laskis Joosep kutsuda oma isa Jaakobi ja kõik oma sugulased,+ kokku 75 inimest.+ 15 Jaakob läks alla Egiptusse.+ Ta suri seal,+ samuti meie esiisad.+ 16 Nad viidi Sekemisse ja pandi hauakoopasse, mille Aabraham oli Sekemis Hamori poegadelt hõberaha eest ostnud.+

17 Kui lähenes aeg, mil pidi täituma Jumala antud tõotus Aabrahamile, kasvas rahvas Egiptuses ja sai rohkearvuliseks. 18 Siis tõusis Egiptuses troonile teine kuningas, kes Joosepit ei tundnud.+ 19 See kasutas meie soo vastu kavalust ja sundis isasid hülgama oma lapsukesi, et need ei jääks ellu.+ 20 Sel ajal sündis Mooses ja ta oli Jumala silmis ilus*. Tema eest hoolitseti* kolm kuud tema isa majas.+ 21 Aga kui tema vanemad olid sunnitud temast loobuma,+ võttis vaarao tütar ta endale ja kasvatas ta üles oma pojana.+ 22 Moosesele õpetati kõike egiptlaste tarkust. Nii tema sõnad kui ka teod olid vägevad.+

23 Kui ta sai 40-aastaseks, otsustas ta minna vaatama oma vendi, iisraellasi.+ 24 Märganud, et üht neist koheldakse ebaõiglaselt, kaitses ta teda ja maksis tema eest kätte, lüües egiptlase maha. 25 Ta arvas, et ta vennad taipavad, et Jumal päästab nad tema käe läbi, aga nad ei taibanud. 26 Kui ta järgmisel päeval nende juurde läks, kaklesid kaks neist omavahel ning ta püüdis neid lepitada, öeldes: „Mehed, te olete ju vennad. Miks te kaklete?” 27 Aga see, kes oma ligimesele liiga tegi, tõukas Moosese eemale ja ütles: „Kes on pannud sind meile valitsejaks või kohtumõistjaks? 28 Kas tahad ka mind tappa, nagu sa eile tapsid egiptlase?” 29 Seepeale Mooses põgenes ja jäi elama muulasena Midjanimaale, kus talle sündis kaks poega.+

30 Kui oli möödunud 40 aastat, ilmutas talle end ingel Siinai mäe lähedal kõrbes ühes leegitsevas põõsas.+ 31 Seda nähes oli Mooses imestunud. Aga kui ta läks lähemale, et asja uurida, kostis Jehoova hääl: 32 „Mina olen su esiisade Jumal, Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumal.”+ Mooses hakkas värisema ega söandanud enam vaadata. 33 Jehoova ütles talle: „Võta sandaalid jalast, sest paik, kus sa seisad, on püha maa! 34 Ma olen näinud oma rahva rõhumist Egiptuses ja ma olen kuulnud nende ägamist+ ning olen tulnud alla neid vabastama. Ma saadan su nüüd Egiptusse.” 35 Selle Moosese, kelle nad olid ära põlanud, öeldes: „Kes on pannud sind valitsejaks või kohtumõistjaks?”,+ sellesama mehe saatis Jumal+ neile nii valitsejaks kui ka vabastajaks ingli kaudu, kes ilmutas end ogalises põõsas. 36 See mees viis nad Egiptusest välja,+ tehes imesid ja tunnustähti Egiptuses,+ Punase mere ääres+ ja 40 aasta jooksul kõrbes.+

37 See on Mooses, kes ütles iisraellastele: „Jumal annab teile teie vendade seast ühe minusarnase prohveti.”+ 38 Tema on see, kes oli kõrbes koguduse keskel koos ingliga,+ kes rääkis temaga+ Siinai mäel, ja koos meie esiisadega, ning ta sai vägevaid pühi sõnumeid, et need meile edasi anda.+ 39 Meie esiisad keeldusid talle kuuletumast, tõukasid ta kõrvale+ ja pöördusid oma südames tagasi Egiptusse.+ 40 Nad ütlesid Aaronile: „Tee meile jumalad, kes käiksid meie ees, sest me ei tea, mis on juhtunud selle Moosesega, kes tõi meid välja Egiptusemaalt.”+ 41 Niisiis valmistasid nad neil päevil vasika ja viisid sellele ebajumalale ohvri ning tegid oma kätetöö auks peo.+ 42 Aga Jumal pöördus neist ära ja jättis nad teenima taevakehi,+ nagu on kirjutatud prohvetiraamatus: „Kas need 40 aastat kõrbes tõid sa mulle ohvreid ja ande, oh, Iisraeli rahvas? 43 Te kandsite hoopis Mooloki+ telki ja jumal Raifa tähte, kujusid, mis te olite kummardamiseks valmistanud. Seepärast pagendan ma teid teisele poole Babüloni.”+

44 Meie esiisadel oli kõrbes tunnistustelk, mille Jumal oli Moosesega rääkides käskinud tal valmistada selle eeskuju järgi, mida ta oli näinud.+ 45 Meie esiisad pärisid selle ja tõid selle koos Joosuaga maale, mis kuulus rahvastele,+ kelle Jumal meie esiisade eest ära ajas.+ Siia jäi see Taaveti päevini. 46 Taavet oli Jumalale meelepärane ja palus, et ta võiks ehitada elupaiga Jaakobi Jumalale.+ 47 Kuid Jumalale ehitas koja hoopis Saalomon.+ 48 Siiski ei ela Kõigekõrgem kätega tehtud hoonetes,+ nagu prohvet ütleb: 49 „„Taevas on mu troon+ ja maa mu jalajäri.+ Mis koja te mulle siis ehitate?” lausub Jehoova. „Või kus on mu puhkepaik? 50 Eks ole kõik selle teinud mu oma käsi?””+

51 Te kangekaelsed, kes sulgete oma südame ja kõrvad*! Te panete pühale vaimule alati vastu. Nagu tegid teie esiisad, nii teete teiegi.+ 52 Keda prohvetitest pole teie esiisad taga kiusanud?+ Nad tapsid need, kes kuulutasid ette selle õige tulemist,+ kelle äraandjateks ja tapjateks te olete nüüd saanud.+ 53 Te saite Moosese seaduse inglite vahendusel,+ kuid ei ole sellest kinni pidanud.”

54 Seda kuuldes said nad maruvihaseks ja kiristasid hambaid. 55 Stefanos aga, täis püha vaimu, vaatas taeva poole ning nägi Jumala auhiilgust ja Jeesust seismas Jumala paremal käel.+ 56 Ta ütles: „Ma näen, et taevas on avatud ja Inimesepoeg+ seisab Jumala paremal käel!”+ 57 Selle peale karjusid nad täiest kõrist, katsid oma kõrvad kätega kinni ja sööstsid kõik koos talle kallale. 58 Vedanud ta linnast välja, hakkasid nad teda kividega viskama.+ Tunnistajad+ panid oma kuued maha ühe noore mehe jalgade ette, kelle nimi oli Saulus.+ 59 Kui nad Stefanost kividega viskasid, palus see: „Isand Jeesus, võta mu vaim* vastu.” 60 Siis laskus ta põlvili ja hüüdis valju häälega: „Jehoova, ära pane seda pattu neile süüks!”+ Kui ta oli seda öelnud, suikus ta surmaunne.

8 Saulus oli Stefanose tapmise poolt.+

Sellest päevast peale hakati Jeruusalemma kogudust ägedalt taga kiusama. Kõik jüngrid peale apostlite hajusid üle kogu Juudamaa ja Samaaria.+ 2 Jumalakartlikud mehed matsid Stefanose ja leinasid teda väga. 3 Saulus hakkas koguduse kallal raevutsema. Ta tungis ühte majja teise järel, tiris välja nii mehi kui ka naisi ning lasi nad vangi panna.+

4 Need, kes olid laiali hajunud, käisid maa läbi ja kuulutasid Jumala sõna.+ 5 Filippus läks alla Samaaria+ linna* ja hakkas seal Kristusest rääkima. 6 Rahvas jälgis hoolega seda, mida Filippus rääkis, ja imesid, mida ta tegi. 7 Seal oli palju selliseid, kes olid rüvedate vaimude võimuses. Rüvedad vaimud karjusid valju häälega ning tulid neist välja.+ Peale selle said paljud halvatud ja jalust vigased terveks. 8 Seepärast valitses linnas suur rõõm.

9 Selles linnas oli mees nimega Siimon, kes tegeles maagiaga ja pani sellega Samaaria rahvast imestama, ning ta ütles end kellegi suure olevat. 10 Teda panid tähele kõik, kõige pisemast kõige suuremani, ja ütlesid: „Seda meest kutsutakse Jumala väeks, suureks väeks.” 11 Kuna ta oli neid oma maagiaga hämmastanud, olid nad teda uskunud juba mõnda aega. 12 Aga kui Filippus kuulutas neile head sõnumit Jumala kuningriigist*+ ja Jeesus Kristuse nimest, hakkasid nad teda uskuma ning nii mehed kui ka naised lasid end ristida.+ 13 Ka Siimon sai usklikuks. Ta jäi pärast ristimist Filippuse+ juurde ning oli hämmastunud, nähes imesid ja vägevaid tegusid.

14 Kui Jeruusalemmas olevad apostlid kuulsid, et Samaaria on Jumala sõna vastu võtnud,+ saatsid nad sinna Peetruse ja Johannese. 15 Need läksid alla samaarlaste juurde ja palvetasid nende eest, et need saaksid püha vaimu,+ 16 sest püha vaim polnud veel langenud kellegi peale nende seast, nad olid üksnes ristitud oma isanda Jeesuse nimesse.+ 17 Siis panid apostlid käed nende peale+ ja need said püha vaimu.

18 Kui Siimon nägi, et apostlite käte pealepanemise kaudu antakse püha vaimu, pakkus ta neile raha 19 ja ütles: „Andke ka mulle see võime, et igaüks, kelle peale ma käed panen, saaks püha vaimu.” 20 Peetrus vastas talle: „Hävigu su hõbe koos sinuga, sest sa tahad saada raha eest kinki, mida Jumal annab tasuta!+ 21 Sul ei ole mingit osa selles asjas, sest su süda pole siiras Jumala ees. 22 Seepärast kahetse oma kurjust ja anu Jehoovat, et kui võimalik, su südame kuri kavatsus sulle andeks antaks, 23 sest ma näen, et su süda on täis kibedat mürki ja et sa oled patu orjuses.” 24 Siimon ütles seepeale: „Anuge minu pärast Jehoovat, et mu peale ei tuleks midagi sellist, mida te olete öelnud.”

25 Kui nad olid Jehoova sõnast põhjalikult* tunnistust andnud ja rääkinud, läksid nad tagasi Jeruusalemma ja teel sinna kuulutasid head sõnumit paljudes samaarlaste külades.+

26 Jehoova ingel+ ütles Filippusele: „Mine lõuna poole sellele teele, mis läheb Jeruusalemmast alla Gazasse.” (See on kõrbetee.) 27 Seepeale ta läks ning nägi seal ühte Etioopia õukonnaametnikku*, etiooplaste kuningannale, kandakele,* alluvat võimukandjat, kes vastutas kogu tema vara eest. See oli käinud Jeruusalemmas Jumalat kummardamas.+ 28 Ta oli nüüd tagasiteel, istus oma kaarikus ja luges kuuldavalt prohvet Jesaja raamatut. 29 Püha vaim ütles Filippusele: „Mine selle kaariku juurde.” 30 Filippus jooksis selle kõrvale ning kuulis, et ta loeb prohvet Jesaja raamatut, ja küsis: „Kas sa saad aru sellest, mida sa loed?” 31 Tema ütles: „Kuidas ma võin aru saada, kui keegi mind ei õpeta?” Ta palus Filippusel peale tulla ja enda kõrvale istuda. 32 Pühakirja lõik, mida ta luges, oli see: „Ta viidi tapale nagu lammas. Otsekui tall on pügaja käes vait, nii ei avanud ta suud.+ 33 Tema alandamise ajal jäeti ta ilma õiglasest kohtumõistmisest.+ Kes räägib tema põlvnemise üksikasjadest? Tema elu võetakse ära maa pealt.”+

34 Seepeale küsis õukonnaametnik Filippuselt: „Ütle palun, kellest prohvet räägib? Kas endast või kellestki teisest?” 35 Filippus hakkas rääkima ja sellest kirjakohast alustades kuulutas temale head sõnumit Jeesusest. 36 Kui nad mööda teed edasi sõitsid, jõudsid nad ühe veekogu äärde ja õukonnaametnik ütles: „Näe, vesi! Mis takistab, et mind ei võiks ristida?” 37 ---* 38 Ta käskis kaariku peatada ja nii Filippus kui ka õukonnaametnik astusid vette ning Filippus ristis tema. 39 Kui nad olid veest välja tulnud, juhtis Jehoova vaim Filippuse sealt kiiresti ära ja õukonnaametnik ei näinud teda enam, kuid ta jätkas rõõmuga oma teekonda. 40 Filippus aga läks Asdodisse ja kuulutas head sõnumit kõigis linnades, kuni jõudis Kaisareasse.+

9 Saulus, kes ikka veel oli Isanda jüngrite peale raevunud ja ähvardas nad tappa,+ läks ülempreestri juurde 2 ning küsis temalt kirju Damaskuse sünagoogides esitamiseks, et kinni siduda ja tuua Jeruusalemma kõik, kelle ta leiab kuuluvat Isanda tee* pooldajate hulka,+ nii mehed kui ka naised.

3 Kui ta oli teel sinna ja oli jõudnud Damaskuse lähedale, lõi äkitselt tema ümber särama valgus taevast.+ 4 Ta kukkus maha ja kuulis, kuidas üks hääl talle ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?” 5 Ta küsis: „Kes sa oled, isand?” Tema vastas: „Mina olen Jeesus,+ keda sa taga kiusad.+ 6 Tõuse ja mine linna ning sulle öeldakse, mida sa pead tegema.” 7 Mehed, kes reisisid koos temaga, olid sõnatud. Nad kuulsid küll häält, kuid ei näinud kedagi.+ 8 Siis Saulus tõusis, ja kuigi ta silmad olid lahti, ei näinud ta midagi. Seetõttu talutasid nad ta kättpidi Damaskusse. 9 Kolm päeva ei näinud ta midagi+ ning ta ei söönud ega joonud.

10 Damaskuses oli jünger nimega Hananias+ ja Isand ütles talle nägemuses: „Hananias!” Tema vastas: „Siin ma olen, Isand.” 11 Isand ütles talle: „Mine Sirgele tänavale ja küsi Juuda majas Tarsose mehe järele, kelle nimi on Saulus.+ Ta palvetab praegu 12 ja on nägemuses näinud, et mees nimega Hananias tuleb sisse ning paneb käed tema peale, et ta nägemise tagasi saaks.”+ 13 Hananias aga vastas: „Isand, ma olen paljudelt selle mehe kohta kuulnud, kui palju halba ta on teinud sinu pühadele Jeruusalemmas. 14 Peapreestrid on andnud talle õiguse võtta siin kinni kõik, kes hüüavad appi sinu nime.”+ 15 Kuid Isand ütles talle: „Mine, sest ma olen valinud selle mehe,+ et ta teeks mu nime teatavaks nii mittejuutidele,+ kuningatele+ kui ka Iisraeli poegadele. 16 Ma näitan talle, kui palju tal tuleb minu nime pärast kannatada.”+

17 Siis Hananias läks sinna majja, pani käed tema peale ja ütles: „Saulus, mu vend, mind on saatnud isand Jeesus, kes ilmutas end sulle teekonnal, et võiksid saada tagasi nägemise ja täituda püha vaimuga.”+ 18 Sedamaid langesid Sauluse silmilt justkui soomused ja ta sai nägemise tagasi. Ta tõusis ja lasi end ristida. 19 Seejärel ta sõi ja sai jõudu.

Saulus jäi mõneks päevaks jüngrite juurde Damaskusse+ 20 ja hakkas kohe sünagoogides kuulutama, et Jeesus on Jumala poeg. 21 Kõik, kes teda kuulsid, ütlesid hämmastunult: „Kas see pole mitte seesama mees, kes kiusas Jeruusalemmas raevukalt taga neid, kes seda nime appi hüüavad?+ Kas ta mitte ei tulnud siia just selleks, et nad kinni võtta ja peapreestrite juurde viia?”+ 22 Saulus sai aga üha vägevamaks ja tekitas Damaskuse juutides hämmeldust, selgitades loogiliselt, et Jeesus ongi messias.+

23 Mõne aja pärast võtsid juudid nõuks Sauluse ära tappa.+ 24 Ent nende salanõu sai talle teatavaks. Nad valvasid hoolega väravaid nii päeval kui ka ööl, et ta ära tappa. 25 Seepärast tulid Sauluse õpilased talle appi ja lasid ta öösel läbi müüriava korviga alla.+

26 Kui Saulus jõudis Jeruusalemma,+ tahtis ta jüngrite juurde minna, kuid kõik kartsid teda, sest nad ei uskunud, et temast on saanud Jeesuse jünger. 27 Kuid Barnabas+ tuli talle appi, viis ta apostlite juurde ning jutustas neile üksikasjalikult, kuidas Saulus oli teel Isandat näinud,+ et see oli temaga kõnelnud ning kuidas ta oli Damaskuses julgesti Jeesuse nimel rääkinud.+ 28 Saulus jäi nende juurde, liikus Jeruusalemmas vabalt ringi ja rääkis julgesti Isanda nimel. 29 Ta rääkis ja väitles kreeka keelt kõnelevate juutidega, aga need püüdsid teda tappa.+ 30 Kui vennad sellest teada said, viisid nad ta alla Kaisareasse ja saatsid ära Tarsosesse.+

31 Siis saabus tervele kogudusele Juudamaal, Galileas ja Samaarias+ rahuaeg, nii et kogudus muutus tugevamaks. See elas Jehoova kartuses, sai püha vaimu kaudu kindlust+ ja tänu sellele muudkui kasvas.

32 Peetrus aga oli kõiki paiku läbi käimas ning tuli ka pühade juurde, kes elasid Lüddas.+ 33 Seal kohtas ta meest nimega Aineas, kes oli halvatuna kaheksa aastat voodis lamanud. 34 Peetrus ütles talle: „Aineas, Jeesus Kristus teeb su terveks.+ Tõuse ja sea oma voodi korda!”+ Mees tõusiski otsekohe. 35 Kui Lüdda ja Saaroni tasandiku elanikud teda nägid, hakkasid nad Isandasse uskuma.

36 Joppes elas jünger nimega Tabiita, mis kreeka keeles on Dorkas*. See naine tegi palju häid tegusid ja jagas rohkesti armuande. 37 Neil päevil aga jäi ta haigeks ja suri. Ta pesti ja pandi ühte ülemisse tuppa. 38 Kuna Lüdda oli Joppe lähedal ja jüngrid kuulsid, et Peetrus on seal, saatsid nad kaks meest tema juurde palvega: „Palun tule viivitamata meie juurde.” 39 Peetrus läkski nendega kaasa. Kui ta kohale jõudis, juhatati ta ülemisse tuppa. Kõik lesknaised tulid tema juurde, nutsid ning näitasid paljusid riideid ja kuubesid, mis Dorkas oli valmistanud, kui ta veel elus oli. 40 Siis saatis Peetrus kõik välja,+ laskus põlvili ja palvetas. Seejärel pöördus ta surnukeha poole ja ütles: „Tabiita, tõuse üles!” Naine avas silmad, nägi Peetrust ja tõusis istuma.+ 41 Peetrus andis talle käe ja aitas ta püsti, kutsus seejärel pühad ja lesknaised ning näitas neile, et ta elab.+ 42 See sai teatavaks üle kogu Joppe ja paljud hakkasid Isandasse uskuma.+ 43 Peetrus jäi Joppesse tükiks ajaks ja peatus nahaparkija Siimoni juures.+

10 Kaisareas oli mees nimega Korneelius, kes oli üks Itaalia väesalga* sadakonnaülematest*. 2 Ta oli usklik ja jumalakartlik mees, samuti kogu tema majarahvas. Ta andis rahvale palju armuande ja palvetas Jumala poole. 3 Ühel päeval umbes üheksandal tunnil*+ nägi ta nägemuses selgesti Jumala inglit, kes tuli tema juurde ja ütles: „Korneelius!” 4 Korneelius vaatas teda kohkunult ja küsis: „Isand, mida sa soovid?” Ingel vastas: „Jumal on kuulnud su palveid ja näinud su armuande, ta pole neid unustanud.+ 5 Saada nüüd mehed Joppesse ja kutsu enda juurde Siimon, keda hüütakse Peetruseks. 6 Ta peatub nahaparkija Siimoni juures, kelle maja on mere ääres.” 7 Niipea kui temaga rääkinud ingel oli lahkunud, kutsus ta oma alluvate hulgast kaks teenrit ja ühe jumalakartliku sõduri, 8 rääkis neile kõigest ja saatis nad Joppesse.

9 Järgmisel päeval, kui nad olid linna lähedale jõudnud, läks Peetrus umbes kuuendal tunnil* katusele palvetama. 10 Aga tal läks kõht väga tühjaks ja ta tahtis süüa. Kui toitu valmistati, sai ta nägemuse.+ 11 Ta nägi, et taevas on avatud ja et sealt laskub alla midagi*, mis on otsekui suur linane riie, mida nelja nurka pidi maa peale lastakse. 12 Selles oli igasuguseid neljajalgseid, roomajaid ja linde. 13 Siis ütles talle üks hääl: „Tõuse, Peetrus, tapa ja söö!” 14 Aga Peetrus ütles: „Ei mingil juhul, isand, sest ma pole kunagi söönud midagi rüvedat ega ebapuhast!”+ 15 Hääl ütles talle teist korda: „Ära nimeta enam rüvedaks seda, mille Jumal on puhastanud.” 16 Nii juhtus ka kolmandat korda, ja sedamaid võeti see* üles taevasse.

17 Peetrus oli veel segaduses ja mõtles, mida tema nähtud nägemus võiks küll tähendada, kui Korneeliuse saadetud mehed pärisid, kus on Siimoni maja, ja tulid selle värava taha.+ 18 Nad hõikasid ja küsisid, kas Siimon, keda hüütakse Peetruseks, peatub seal. 19 Kui Peetrus alles nägemuse üle aru pidas, ütles püha vaim:+ „Kolm meest otsivad sind. 20 Tõuse, mine alla ja mine kõhklemata nendega kaasa, sest mina olen nad saatnud.” 21 Siis Peetrus läks alla meeste juurde ja ütles: „Mina olengi see, keda te otsite. Miks te tulite?” 22 Nad vastasid: „Sadakonnaülem Korneelius,+ õiglane ja jumalakartlik mees, kellel on hea maine kogu juudi rahva seas, sai püha ingli kaudu Jumalalt korralduse kutsuda sind oma majja ja kuulata, mis sul on öelda.” 23 Seepeale kutsus ta nad sisse ja võõrustas neid.

Järgmisel päeval lahkus Peetrus koos nendega ja mõned vennad Joppest läksid temaga kaasa. 24 Päev hiljem jõudis ta Kaisareasse. Korneelius juba ootas neid ning oli kokku kutsunud oma sugulased ja lähimad sõbrad. 25 Kui Peetrus kohale jõudis, läks Korneelius talle vastu, langes põlvili tema jalge ette ja kummardas ta ees. 26 Aga Peetrus tõstis ta püsti, öeldes: „Tõuse üles! Minagi olen ju vaid inimene.”+ 27 Temaga vesteldes läks Peetrus sisse ja nägi, et palju inimesi on kokku tulnud. 28 Ta ütles neile: „Te teate, et juudil pole lubatud läbi käia teisest rahvusest inimesega ega minna tema juurde.+ Ent Jumal on mulle näidanud, et ma ei tohi pidada ühtki inimest rüvedaks ega ebapuhtaks.+ 29 Nii ma siis tulin vastuvaidlemata, kui mind kutsuti. Seepärast ma küsin, miks te mind kutsusite.”

30 Korneelius vastas: „Neli päeva tagasi selsamal üheksandal tunnil* palvetasin ma oma majas. Ühtäkki nägin ma enda ees seismas säravas rüüs meest, 31 kes ütles: „Korneelius, Jumal on kuulnud sinu palvet ja tal on meeles sinu armuannid. 32 Saada sõna Joppesse ja kutsu Siimon, keda hüütakse Peetruseks. Ta peatub nahaparkija Siimoni majas mere ääres.”+ 33 Ma lasin kohe sind kutsuda ja sa olidki lahkesti nõus tulema. Nüüd me oleme kõik siin Jumala ees, et kuulda, mida Jehoova on käskinud sul öelda.”

34 Seepeale kostis Peetrus: „Nüüd ma tõepoolest mõistan, et Jumal ei ole erapoolik,+ 35 vaid iga rahva hulgast on talle meelepärane see, kes on jumalakartlik ja teeb, mis on õige.+ 36 Ta saatis Iisraeli poegadele hea sõnumi rahust,+ mis on võimalik tänu Jeesus Kristusele, kes on kõikide isand.+ 37 Te teate, millest Johannese kuulutatud ristimise järel räägiti kõigepealt Galileas+ ja seejärel üle kogu Juudamaa. 38 See puudutab Naatsaretist pärit Jeesust: kuidas Jumal võidis ta püha vaimuga+ ja andis talle väe ning kuidas ta käis maa läbi, tegi head ja tervendas kõiki, keda Kurat rõhus,+ sest Jumal oli temaga.+ 39 Meie oleme selle kõige tunnistajad, mida ta tegi juutide maal ja Jeruusalemmas. Nemad aga tapsid ta, lüües ta postile. 40 Jumal äratas ta kolmandal päeval üles+ ja lasi inimestel teda näha, 41 mitte küll kõigil, vaid Jumala poolt varem valitud tunnistajatel, meil, kes me sõime ja jõime koos temaga pärast seda, kui ta oli surnuist üles äratatud.+ 42 Samuti käskis ta meil oma rahvale kuulutada ja põhjalikult* tunnistust anda,+ et tema on see, kelle Jumal on seadnud kohtumõistjaks elavate ja surnute üle.+ 43 Kõik prohvetid kinnitavad,+ et igaüks, kes temasse usub, saab tema nime kaudu patud andeks.”+

44 Kui Peetrus alles rääkis, tuli püha vaim kõigi peale, kes seda sõnumit kuulsid.+ 45 Ja ümberlõigatud usklikke, kes olid Peetrusega kaasa tulnud, valdas hämmastus, sest püha vaim, Jumala kink, valati ka nende peale, kes polnud juudid, 46 ning nad kuulsid neid rääkimas võõraid keeli ja ülistamas Jumalat.+ Siis ütles Peetrus: 47 „Kas keegi saab keelata vees ristimast+ neid, kes on saanud püha vaimu nagu meie?” 48 Siis andis ta käsu ristida nad Jeesus Kristuse nimesse.+ Seejärel palusid nad tal mõneks päevaks nende juurde jääda.

11 Apostlid ja vennad Juudamaal kuulsid, et ka mittejuudid on Jumala sõna vastu võtnud. 2 Kui Peetrus üles Jeruusalemma jõudis, hakkasid ümberlõikamise toetajad+ teda arvustama* 3 ja ütlesid: „Sa läksid ümberlõikamata meeste majja ja sõid koos nendega!” 4 Seepeale Peetrus selgitas neile kõike üksikasjalikult ja ütles:

5 „Ma olin Joppe linnas, palvetasin ja nägin nägemuses, et taevast laskub alla midagi*, mis on otsekui suur linane riie, mida nelja nurka pidi alla lastakse. See tuli otse minu juurde.+ 6 Ma vaatasin seda tähelepanelikult ja nägin selles neljajalgseid, metsloomi, roomajaid ja linde. 7 Samuti kuulsin ma üht häält mulle ütlemas: „Tõuse, Peetrus, tapa ja söö!” 8 Aga ma vastasin: „Mitte mingil juhul, isand, sest ma pole kunagi võtnud suu sisse midagi rüvedat ega ebapuhast!” 9 Teist korda ütles hääl taevast: „Ära nimeta enam rüvedaks seda, mille Jumal on puhastanud.” 10 Nii juhtus ka kolmandat korda ja kõik tõmmati tagasi taevasse. 11 Samal hetkel jõudsid selle maja juurde, kus me olime, kolm meest, kes olid Kaisareast minu juurde saadetud.+ 12 Siis ütles püha vaim mulle, et ma läheksin kõhklemata nendega kaasa. Need kuus venda tulid samuti koos minuga ja me läksime selle mehe majja.

13 Ta jutustas meile, kuidas ta oli näinud inglit oma majas seismas ja ütlemas: „Saada mehed Joppesse ja lase kutsuda Siimon, keda hüütakse Peetruseks.+ 14 Tema räägib teile, kuidas sina ja kogu su majarahvas võite saada päästetud.” 15 Aga kui ma rääkima hakkasin, langes nende peale püha vaim, just nagu see langes alguses ka meie peale.+ 16 Siis meenus mulle, et Isand oli mitu korda öelnud: „Johannes ristis küll veega,+ aga teid ristitakse püha vaimuga.”+ 17 Seega, kui Jumal andis sellesama kingi neile, nagu ta andis ka meile, kes oleme uskunud isandasse Jeesus Kristusesse, siis kes olen mina, et oleksin võinud takistada Jumalat?”+

18 Kui nad seda kõike kuulsid, jäid nad rahule, ülistasid Jumalat ja ütlesid: „Järelikult on Jumal andnud ka mittejuutidele võimaluse oma patte kahetseda ja elu saada.”+

19 Need, kes olid Stefanose surmaga alanud tagakiusamise tõttu laiali hajunud,+ jõudsid isegi Foiniikiasse, Küprosele ja Antiookiasse, kuid nad kuulutasid ainult juutidele.+ 20 Ent nende hulgas, kes tulid Antiookiasse, olid ka mõned mehed Küproselt ja Küreenest. Need hakkasid rääkima kreeka keelt kõnelevate inimestega ja kuulutasid neile head sõnumit oma isandast Jeesusest. 21 Jehoova käsi oli nendega ning suur hulk inimesi sai usklikuks ja hakkas Isanda järel käima.+

22 Jutt nendest jõudis Jeruusalemma koguduse kõrvu ja Barnabas+ saadeti Antiookiasse. 23 Kui ta kohale jõudis ja Jumala armu nägi, sai ta rõõmsaks ja innustas neid kõiki jääma Isandale kogu südamest ustavaks.+ 24 Barnabas oli hea mees, kes oli täis püha vaimu ja kellel oli tugev usk. Seetõttu hakkas suur hulk rahvast Isandasse uskuma.+ 25 Barnabas läks Tarsosesse, et Saulus üles otsida.+ 26 Leidnud ta, tõi ta tema Antiookiasse. Nad käisid terve aasta sealses koguduses ja õpetasid suurt hulka rahvast. Antiookia oli esimene koht, kus jüngreid hakati Jumala juhtimisel nimetama kristlasteks.+

27 Neil päevil tuli Jeruusalemmast alla Antiookiasse prohveteid.+ 28 Üks neist, kelle nimi oli Agabos,+ ennustas püha vaimu kaudu, et kogu maa peale on tulemas suur näljahäda,+ mis Claudiuse ajal tuligi. 29 Seetõttu otsustasid jüngrid saata Juudamaa vendadele abi,+ igaüks oma võimaluste piires.+ 30 Nii nad tegidki ning saatsid selle abi Barnabase ja Sauluse kaudu kogudusevanematele.+

12 Umbes sel ajal hakkas kuningas Herodes* mõnda koguduseliiget taga kiusama.+ 2 Ta tappis mõõgaga Johannese venna Jaakobuse.+ 3 Nähes, et see oli juutidele meelt mööda, võttis ta ka Peetruse vahi alla. (See juhtus hapnemata leibade püha ajal.)+ 4 Ta võttis ta kinni, pani vanglasse+ ja andis üle neljale neljamehelisele sõdurite rühmale, et need teda vahetustega valvaksid, kuna ta kavatses ta pärast paasapüha rahva ette tuua*. 5 Niisiis hoiti Peetrust vangis, kogudus aga palus tema pärast tulihingeliselt Jumalat.+

6 Ööl enne seda, kui Herodes kavatses Peetruse rahva ette tuua, magas Peetrus kahe ketiga aheldatuna kahe sõduri vahel ja valvurid ukse ees valvasid vangikongi. 7 Ühtäkki seisis seal Jehoova ingel+ ja kongis säras valgus. Ta müksas Peetrust vastu külge, äratas ta üles ja ütles: „Tõuse ruttu üles!” Ja ahelad langesid Peetruse käte ümbert maha.+ 8 Ingel ütles talle: „Pane riided selga ja sandaalid jalga.” Seda Peetrus tegigi. Siis ingel ütles: „Pane kuub peale ja järgne mulle.” 9 Peetrus läks välja ja järgnes talle, aga ta ei teadnud, et see, mida ingel teeb, toimub päriselt, ta arvas, et näeb nägemust. 10 Nad möödusid esimesest vahipostist ja teisest ning jõudsid raudvärava juurde, mis viis linna, ja see avanes neile iseenesest. Kui nad olid väljunud ja mõnda aega mööda üht tänavat kõndinud, lahkus ingel äkitselt tema juurest. 11 Kui Peetrus sai aru, mis toimus, ütles ta: „Nüüd ma tean, et Jehoova saatis oma ingli ja päästis mu Herodese käest ja kõigest halvast, mida juudid mulle soovisid.”+

12 Seda mõistnud, läks ta sinna, kus elas Maarja, kes oli Johannese, teise nimega Markuse+ ema. Sellesse majja olid paljud kokku tulnud ja nad palvetasid seal. 13 Kui ta väravale koputas, tuli teenijatüdruk Roode vaatama, kes seal on. 14 Tundnud ära Peetruse hääle, oli ta nii rõõmus, et ei teinudki väravat lahti, vaid jooksis sisse ja teatas, et Peetrus seisab värava taga. 15 Talle öeldi: „Sa oled arust ära!” Aga tüdruk kinnitas, et Peetrus on seal. Nad ütlesid: „See on tema ingel.” 16 Aga Peetrus jäi välja koputama. Kui nad värava avasid ja teda nägid, olid nad hämmastunud. 17 Peetrus andis neile käega märku, et nad vaikiksid, ja jutustas neile üksikasjalikult, kuidas Jehoova oli ta vanglast välja toonud, ning ütles: „Teatage sellest Jaakobusele+ ja vendadele.” Siis ta väljus sealt ning läks teise paika.

18 Kui päev saabus, olid sõdurid Peetrusega juhtunu pärast suures segaduses. 19 Herodes otsis teda hoolega, ja kui ta teda ei leidnud, kuulas ta valvurid üle ning käskis nad karistamiseks ära viia.+ Siis läks Herodes Juudamaalt alla Kaisareasse ning jäi mõneks ajaks sinna.

20 Herodes oli vihane Tüürose ja Siidoni elanike peale. Seepärast tulid need kindla sihiga tema juurde, ja olles veennud kuninga kojaülemat Blastost, et see neid toetaks, palusid nad rahu, sest kuninga maa varustas nende maad toiduga. 21 Määratud päeval pani Herodes endale kuningliku rüü selga, istus kohtujärjele ja hakkas kõnet pidama. 22 Kokkutulnud rahvas hüüdis seepeale: „See on jumala, mitte inimese hääl!” 23 Sedamaid lõi Jehoova ingel Herodest, sest see ei andnud au Jumalale. Herodes jäi haigeks, ussid sõid ta ära ja ta suri.

24 Aga Jehoova sõna aina levis ja paljud said usklikuks.+

25 Kui nüüd Barnabas+ ja Saulus olid Jeruusalemmas abi kohaletoimetamise lõpule viinud,+ pöördusid nad tagasi ja võtsid endaga kaasa Johannese,+ keda hüüti ka Markuseks.

13 Antiookia koguduses olid prohvetid ja õpetajad:+ Barnabas, Simeon, keda hüüti Nigeriks*, Luukius Küreenest, Manaeen, kes oli hariduse saanud koos valitseja* Herodesega*, ja Saulus. 2 Kui nad siis Jehoovat teenisid ja paastusid, ütles püha vaim: „Eraldage mulle Barnabas ja Saulus,+ et nad võiksid teha tööd, milleks ma olen nad valinud.”+ 3 Pärast paastumist ja palvetamist panid nad käed nende peale ning saatsid nad teele.

4 Niisiis läksid need mehed, kelle püha vaim oli teele saatnud, alla Seleukeiasse ja purjetasid sealt Küprosele. 5 Kui nad jõudsid Salamisesse, hakkasid nad juutide sünagoogides Jumala sõna kuulutama. Neil oli abiliseks kaasas Johannes.+

6 Kui nad olid kogu saare kuni Pafoseni läbi käinud, kohtasid nad üht juudi meest nimega Barjeesus, kes oli nõid ja valeprohvet. 7 Ta oli koos prokonsul* Sergius Paulusega, kes oli tark mees. Prokonsul kutsus Barnabase ja Sauluse enda juurde, sest ta soovis väga kuulda Jumala sõna. 8 Nõid Elümas* (tema nimi tähendabki nõida) asus neile aga vastu töötama, et prokonsul ei hakkaks Isandasse uskuma. 9 Kuid Saulus, keda hüütakse ka Pauluseks, sai täis püha vaimu, vaatas talle teraselt otsa 10 ja ütles: „Oh sind, kes sa oled täis igasugust pettust ja alatust! Sa Kuradi poeg,+ kõige õige vaenlane, kas sa kord juba ei lõpeta Jehoova sirgete teede väänamist? 11 Jehoova käsi tuleb sinu peale ja sa jääd pimedaks ega näe mõnda aega päikesevalgust.” Otsekohe langeski tema silmadele paks udu ja pimedus ning ta käis ringi, otsides kedagi, kes teda kättpidi talutaks. 12 Kui prokonsul nägi, mis oli juhtunud, hakkas ta Isandasse uskuma, sest ta oli Jehoova õpetusest hämmastunud.

13 Paulus läks koos oma kaaslastega Pafosest merele ja nad jõudsid Pergesse Pamfüülias, kuid Johannes+ lahkus neist ja pöördus tagasi Jeruusalemma.+ 14 Nemad aga läksid Pergest edasi ja jõudsid Pisiidia Antiookiasse. Läinud hingamispäeval sünagoogi,+ võtsid nad istet. 15 Pärast seda, kui oli loetud Moosese seadust+ ja prohvetiraamatuid*, saatsid sünagoogi ülemad neile sõna: „Mehed, vennad, kui teil on rahvale midagi innustavat öelda, siis öelge.” 16 Seepeale tõusis Paulus püsti, viipas käega ja ütles:

„Iisraeli mehed ja teie, kes kardate Jumalat, kuulake! 17 Iisraeli rahva Jumal valis meie esiisad välja ja ta ülendas iisraellased, kui nad võõrana Egiptusemaal elasid, ning tõi nad sealt välja ülestõstetud käsivarrega.+ 18 Umbes 40 aastat talus ta neid kõrbes.+ 19 Kui ta oli hävitanud seitse Kaananimaa rahvast, jagas ta nende rahvaste maa neile pärandiks.+ 20 Kõik see toimus umbes 450 aasta jooksul.

Pärast seda andis ta neile kohtumõistjaid kuni prohvet Saamueli ajani.+ 21 Seejärel nõudsid nad endale kuningat+ ja Jumal andis neile Benjamini suguharust Kiisi poja Sauli,+ kes valitses 40 aastat. 22 Pärast tema tagandamist seadis ta neile kuningaks Taaveti,+ kelle kohta ta tunnistas: „Ma olen leidnud Iisai+ poja Taaveti, mehe, kes on mulle südame järele.+ Ta teeb kõik, mida ma tahan.” 23 Oma tõotuse kohaselt on Jumal andnud selle mehe järglaste hulgast Iisraelile päästja, Jeesuse.+ 24 Enne tema tulekut kuulutas Johannes kogu Iisraeli rahvale, et kahetsuse märgiks tuleb lasta end ristida.+ 25 Kuid oma elutee lõpul rääkis Johannes: „Mina ei ole see, kelleks te mind peate. Pärast mind tuleb keegi, kelle sandaalirihmugi ma pole väärt lahti tegema.”+

26 Mehed, vennad, Aabrahami järeltulijad ja kõik teised, kes te Jumalat kardate, meile on saadetud see päästesõnum.+ 27 Jeruusalemma elanikud ja nende ülemad ei saanud küll aru, et tema on messias, ent oma kohtumõistmisega viisid nad täide prohvetiraamatute sõnad,+ mida loetakse ette igal hingamispäeval. 28 Ehkki nad ei leidnud temas midagi, mis oleks surma väärt,+ nõudsid nad Pilatuselt, et ta hukataks.+ 29 Kui nad olid teoks teinud kõik, mis tema kohta oli kirjutatud, võtsid nad ta postilt* maha ja panid hauda.+ 30 Aga Jumal äratas ta surnuist üles+ 31 ja paljude päevade jooksul ilmutas ta end neile, kes olid läinud koos temaga Galileast üles Jeruusalemma. Need annavad nüüd rahvale tema kohta tunnistust.+

32 Niisiis me kuulutame teile head sõnumit tõotusest, mis anti meie esiisadele. 33 Jumal on selle tõotuse täielikult täide viinud meie, nende laste heaks, äratades üles Jeesuse,+ nagu on kirjutatud teises laulus: „Sina oled mu poeg, täna sai minust su isa.”+ 34 Jumal äratas tema surnuist üles, et ta keha ei peaks kunagi kõdunema, nagu ta oli ette kuulutanud: „Ma osutan teile ustavalt truud armastust, nagu ma tõotasin osutada Taavetile.”+ 35 Ka ühes teises laulus öeldakse: „Sa ei luba oma ustaval näha kõdunemist.”+ 36 Taavet täitis kogu oma elu jooksul Jumala tahet, suikus surmaunne ja läks puhkama oma esiisade juurde ning tema keha nägi kõdunemist.+ 37 Aga selle keha, kelle Jumal üles äratas, ei näinud kõdunemist.+

38 Seepärast teadke, vennad, et me kuulutame teile pattude andekssaamist tema surma kaudu+ 39 ja et igaüks, kes usub, tunnistatakse tema kaudu süütuks kõiges selles, milles teid ei saa süütuks tunnistada Moosese seaduse alusel.+ 40 Vaadake siis, et teie peale ei tuleks see, mida on öeldud prohvetiraamatutes: 41 „Vaadake seda, te põlastajad, hämmastuge ja hukkuge, sest ma teen teie päevil teo, mida te ei usuks, isegi kui keegi teile sellest üksikasjalikult jutustaks.””+

42 Kui nad olid väljumas, palusid inimesed neil rääkida neist asjust ka järgmisel hingamispäeval. 43 Pärast seda, kui sünagoogist oli laiali mindud, järgnesid paljud juudid ja jumalakartlikud proselüüdid Paulusele ja Barnabasele, kes kõnelesid nendega ja ergutasid neid jääma ka edaspidi Jumala armu vääriliseks.+

44 Järgmisel hingamispäeval tuli peaaegu terve linn kokku, et kuulda Jehoova sõna. 45 Nii suurt hulka rahvast nähes muutusid mõned juudid kadedaks ning hakkasid Paulusele vastu vaidlema ja maha tegema seda, mida ta rääkis.+ 46 Paulus ja Barnabas ütlesid neile julgelt: „Jumala sõna tuli rääkida esmalt teile.+ Aga teie olete selle ära põlanud ja näitate sellega, et te ei vääri igavest elu. Seepärast me pöördume mittejuutide poole.+ 47 Jehoova on käskinud meil seda teha, öeldes: „Ma panen sind rahvastele valguseks, et sa oleksid päästeks maa äärteni.””+

48 Kui mittejuudid seda kuulsid, olid nad väga rõõmsad ja ülistasid Jehoova sõna, ning kõik, kes olid valmis vastu võtma tõde, mis viib igavesse ellu, said usklikuks. 49 Nõnda levis Jehoova sõna kogu ümbruskonnas. 50 Aga juudid ässitasid üles kõrgemast seisusest jumalakartlikke naisi ja linna tähtsamaid mehi ning õhutasid Pauluse ja Barnabase tagakiusamist+ ning ajasid nad oma piirkonnast välja. 51 Nemad aga raputasid tolmu oma jalgadelt* neile hoiatuseks ja läksid Ikoonioni.+ 52 Jüngrid olid edaspidigi väga rõõmsad+ ja täis püha vaimu.

14 Ikoonionis läksid Paulus ja Barnabas juutide sünagoogi ning kõnelesid seal nii, et suur hulk juute ja kreeklasi hakkas Jeesusesse uskuma. 2 Kuid need juudid, kes ei uskunud, ässitasid ja kihutasid mittejuudid vendade vastu üles.+ 3 Seepärast viibisid Paulus ja Barnabas seal pikemat aega ja rääkisid julgelt tänu Jehoova jõule. Jumal tegi nende käte läbi tunnustähti ja imesid, et kinnitada sõnumit, mida nad kuulutasid, sõnumit tema armust.+ 4 Aga linnarahvas jagunes kaheks: ühed olid juutide, teised apostlite poolt. 5 Mittejuudid ja juudid koos oma ülematega tahtsid Paulust ja Barnabast häbistada ja nad kividega surnuks visata,+ 6 kuid neile anti sellest teada ning nad põgenesid Lükaoonia linnadesse Lüstrasse ja Derbesse ja nende ümbruskonda.+ 7 Seal jätkasid nad hea sõnumi kuulutamist.

8 Lüstras istus maas üks vigaste jalgadega mees. Ta oli sünnist saadik olnud jalust vigane ega olnud kunagi kõndinud. 9 See mees kuulas Pauluse kõnet. Kui siis Paulus talle otsa vaatas ja nägi tema usku ning seda, et ta on veendunud, et võib terveks saada,+ 10 ütles ta temale valju häälega: „Tõuse jalule!” Mees hüppaski püsti ja hakkas kõndima.+ 11 Nähes, mida Paulus oli teinud, hüüdis rahvahulk lükaoonia keeles: „Jumalad on inimestena alla meie juurde tulnud!”+ 12 Nad nimetasid Barnabase Zeusiks ja Pauluse Hermeseks, sest Paulus oli see, kes põhiliselt kõneles. 13 Linna ääres asuva Zeusi templi preester tõi linnaväravate juurde pulle ja vanikuid ning tahtis koos rahvaga ohvreid tuua.

14 Aga kui apostlid Barnabas ja Paulus seda kuulsid, käristasid nad oma riided lõhki, sööstsid rahva sekka ja hüüdsid: 15 „Miks te seda teete? Meiegi oleme inimesed, kellel on samasugused puudused nagu teil.+ Me kuulutame teile head sõnumit, et te pöörduksite nende tühisuste juurest elava Jumala poole, kes on teinud taeva ja maa, mere ja kõik, mis seal on.+ 16 Möödunud aegadel lubas ta kõigil rahvastel elada nii, nagu neile meeldis,+ 17 kuid ta on siiski andnud endast tunnistust.+ Ta on teinud head ja andnud teile vihma taevast, viljarikkaid aegu+ ja külluslikult toitu ning täitnud teie südame rõõmuga.”+ 18 Niiviisi rääkides suutsid nad suurivaevu rahvast tagasi hoida, et see neile ohverdama ei hakkaks.

19 Kuid Antiookiast ja Ikoonionist tuli juute, kes veensid rahvast.+ Nad viskasid Paulust kividega ja lohistasid ta linnast välja, pidades teda surnuks.+ 20 Ent kui jüngrid tema ümber kogunesid, tõusis ta püsti ja läks linna. Järgmisel päeval siirdus ta koos Barnabasega Derbesse.+ 21 Kui nad olid selles linnas head sõnumit kuulutanud ning paljud olid jüngriteks saanud, pöördusid nad tagasi Lüstrasse, Ikoonioni ja Antiookiasse. 22 Seal nad kosutasid jüngreid,+ ergutasid neid jääma usus kindlaks ja ütlesid: „Et Jumala kuningriiki* pääseda, tuleb meil taluda palju raskusi.”+ 23 Nad määrasid igas koguduses ametisse vanemaid.+ Olles palvetanud ja paastunud,+ jätsid nad need mehed Jehoova hoolde, sest need uskusid temasse.

24 Siis läksid nad läbi Pisiidia ja jõudsid Pamfüüliasse.+ 25 Kui nad olid kuulutanud Jumala sõna Perges, läksid nad alla Ataaliasse. 26 Sealt purjetasid nad Antiookiasse, kus vennad olid varem jätnud nad Jumala armu hoolde tegema tööd, mille nad nüüdseks olid lõpetanud.+

27 Kui nad kohale jõudsid ja koguduse kokku kutsusid, rääkisid nad kõigest, mida Jumal oli nende kaudu teinud ja kuidas ta oli mittejuutidele usu ukse avanud.+ 28 Ja nad jäid jüngrite juurde pikemaks ajaks.

15 Juudamaalt tulid alla mõned, kes hakkasid vendi õpetama: „Kui te ei lase end Moosese kombe kohaselt ümber lõigata,+ siis teid ei päästeta.” 2 See tekitas lahkarvamusi, ning kui Paulus ja Barnabas olid nendega palju vaielnud, otsustati, et Paulus, Barnabas ja mõned teised lähevad selle tüliküsimuse pärast üles Jeruusalemma apostlite ja vanemate juurde.+

3 Kogudus saatis neid natuke maad, misjärel mehed jätkasid teed läbi Foiniikia ja Samaaria ning rääkisid vendadele üksikasjalikult mittejuutide uskupöördumisest ja valmistasid sellega kõigile suurt rõõmu. 4 Kui nad Jeruusalemma jõudsid, võtsid kogudus, apostlid ja vanemad nad lahkesti vastu ning nad selgitasid, mida kõike Jumal nende kaudu oli teinud. 5 Ent mõned variseride sektist, kes olid hakanud Jeesusesse uskuma, tõusid oma kohalt püsti ja ütlesid: „Nad tuleb ümber lõigata ja neid tuleb käskida Moosese seadusest kinni pidada.”+

6 Siis tulid apostlid ja vanemad kokku seda küsimust arutama. 7 Kui nad olid seda tükk aega hoolega arutanud*, tõusis Peetrus püsti ja ütles neile: „Mehed, vennad, te teate hästi, et Jumal valis mind teie hulgast välja, et mittejuudid kuuleksid minu kaudu head sõnumit ja hakkaksid uskuma.+ 8 Jumal, südamete tundja,+ kinnitas, et nad on talle meelepärased, kui andis neile püha vaimu+ nii nagu meilegi. 9 Ta ei teinud mingit vahet meie ja nende vahel,+ vaid puhastas nende südame nende usu pärast.+ 10 Miks te siis panete Jumalat proovile, soovides panna jüngrite kaela iket,+ mida meie esiisad ega me ise pole suutnud kanda?+ 11 Ent me usume, et me pääseme tänu meie isanda Jeesuse armule+ nii nagu nemadki.”+

12 Seepeale vaikisid kõik kohalviibijad ning jäid kuulama Barnabast ja Paulust, kes rääkisid paljudest tunnustähtedest ja imedest, mida Jumal oli nende kaudu mittejuutide seas teinud. 13 Kui nad olid lõpetanud, võttis sõna Jaakobus. Ta ütles: „Mehed, vennad, kuulake mind! 14 Simeon*+ on selgitanud, kuidas Jumal ise on pööranud tähelepanu mittejuutidele, et koguda nende seast rahvas, kes kannaks tema nime.+ 15 See on kooskõlas sellega, mis on prohvetiraamatutes kirjutatud: 16 „Pärast seda ma tulen tagasi ja püstitan taas Taaveti kokkulangenud koja*, ma ehitan selle varemeist üles ja taastan selle, 17 et järelejäänud inimesed võiksid kogu südamest otsida Jehoovat koos kõigist rahvastest inimestega, see tähendab koos rahvaga, keda kutsutakse minu nimega, lausub Jehoova, kes teeb seda,+ 18 mis on teada ammusest ajast.”+ 19 Seepärast ma arvan,* et mittejuutidele, kes Jumala poole pöörduvad, ei peaks valmistatama raskusi,+ 20 vaid neile tuleks kirjutada, et nad hoiduksid kõigest, mis on seotud ebajumalatega,+ hoorusest,*+ lämbunust* ja verest.+ 21 Sest juba muistsest ajast on igas linnas loetud Moosese raamatuid, kus need käsud on kirjas, ja sünagoogides loetakse neid ette igal hingamispäeval.”+

22 Siis apostlid ja vanemad koos terve kogudusega otsustasid valida enda seast mehed ja saata nad koos Pauluse ja Barnabasega Antiookiasse. Nad läkitasid Juuda, keda hüüti Barsabaseks, ja Siilase,+ kes olid vendade seas eestvedajad. 23 Nad kirjutasid järgmise kirja ja andsid selle nendega kaasa:

„Apostlitelt ja vanematelt, teie vendadelt, Antiookia,+ Süüria ja Kiliikia vendadele, kes pole juudid. Tervitusi teile! 24 Kuna me oleme kuulnud, et mõned meie hulgast on oma jutuga teid rahutuks teinud+ ja püüavad teie usku hävitada, ehkki meie pole neid käskinud, 25 siis oleme jõudnud üksmeelsele otsusele valida mehed ja saata nad teie juurde koos meie armsate Barnabase ja Paulusega, 26 meestega, kes on oma elu ohtu seadnud meie isanda Jeesus Kristuse nime pärast.+ 27 Nii me siis saadamegi Juuda ja Siilase, et nad teataksid teile suusõnal sedasama.+ 28 Püha vaim+ ja meie oleme otsustanud, et teie peale ei tohi panna muud koormat kui vaid selle, mis on hädavajalik: 29 teil tuleb hoiduda ebajumalatele ohverdatust,+ verest,+ lämbunust*+ ja hoorusest*.+ Kui te hoolsasti kõigest sellest hoidute, läheb teil hästi. Olge terved!*”

30 Nii saadeti need mehed teele ja nad läksid alla Antiookiasse, kus nad kutsusid kõik jüngrid kokku ja andsid neile kirja üle. 31 Lugenud selle läbi, rõõmustasid nood usku kinnitavate sõnade pärast. 32 Juudas ja Siilas, kes olid samuti prohvetid, pidasid vendadele palju innustavaid kõnesid ja tugevdasid nende usku.+ 33 Kui nad olid seal mõnda aega viibinud, saatsid vennad nad rahuga tagasi nende juurde, kes olid nad läkitanud. 34 ---* 35 Ent Paulus ja Barnabas jäid Antiookiasse ning õpetasid ja kuulutasid koos paljude teistega head sõnumit, Jehoova sõna.

36 Mõne aja pärast ütles Paulus Barnabasele: „Lähme õige tagasi* igasse linna, kus me kuulutasime Jehoova sõna, et näha, kuidas vendadel läheb.”+ 37 Barnabas tahtis kindlasti kaasa võtta Johannese, keda hüüti Markuseks.+ 38 Paulus aga ei tahtnud teda kaasa võtta, sest ta oli Pamfüülias nende juurest lahkunud ega olnud koos nendega tööle läinud.+ 39 Seepeale puhkes äge tüli, nii et nad läksid teineteisest lahku. Barnabas+ võttis endaga Markuse ja sõitis laevaga Küprosele. 40 Paulus valis Siilase ja pärast seda, kui vennad olid ta Jehoova armu hoolde jätnud, asus ta teele.+ 41 Ta läks läbi Süüria ja Kiliikia ning tugevdas kogudusi.

16 Paulus läks Derbesse ja samuti Lüstrasse.+ Seal oli jünger nimega Timoteos,+ uskliku juudi naise poeg, aga tema isa oli kreeklane. 2 Temast rääkisid head nii Lüstra kui ka Ikoonioni vennad. 3 Paulus soovis, et Timoteos temaga kaasa tuleks. Ta lõikas ta ümber tolle kandi juutide pärast,+ sest need kõik teadsid, et tema isa on kreeklane. 4 Kui nad rändasid linnast linna, andsid nad vendadele edasi määrused, mida tuli täita ning mille kohta apostlid ja vanemad olid Jeruusalemmas otsuse teinud.+ 5 Nii said kogudused usus aina tugevamaks ja koguduseliikmete arv kasvas päevast päeva.

6 Nad läksid läbi Früügia ja Galaatiamaa,+ sest püha vaim keelas neil rääkida Jumala sõna Aasia provintsis. 7 Kui nad alla Müüsiasse jõudsid, üritasid nad minna Bitüüniasse,+ aga Jeesuse vaim ei lubanud. 8 Siis nad rändasid läbi Müüsia* ja tulid alla Troasesse. 9 Öösel sai Paulus nägemuse. Üks Makedoonia mees seisis ja anus teda: „Tule Makedooniasse ja aita meid!” 10 Niipea kui ta oli nägemust näinud, püüdsime minna Makedooniasse, sest me jõudsime järeldusele, et Jumal on meid kutsunud nendele head sõnumit kuulutama.

11 Niisiis me läksime Troasest merele ja võtsime suuna Samotraakele, aga järgmisel päeval läksime Neapolisse. 12 Sealt edasi läksime Rooma kolooniasse Filippisse,+ mis on tolles Makedoonia osas tähtsaim linn. Me jäime sellesse linna mõneks ajaks. 13 Hingamispäeval läksime linnaväravast välja jõe äärde, kus meie teada oli palvetamiskoht, ning me võtsime istet ja hakkasime rääkima kokkutulnud naistega. 14 Meid kuulas ka üks jumalakartlik naine nimega Lüüdia, Tüatiira+ linnast pärit purpurimüüja. Jehoova avas tema südame, nii et naine uskus seda, mida Paulus rääkis. 15 Kui nüüd tema ja ta majarahvas olid ristitud,+ palus ta meid: „Kui te arvate, et ma olen Jehoovale ustav, siis tulge ja peatuge minu majas.” Ta lausa käis meile peale.

16 Ühel päeval, kui me olime teel palvetamiskohta, tuli meile vastu üks teenijatüdruk, kelles oli ennustamise deemon.+ See tüdruk tõi ennustamisega oma isandatele suurt tulu. 17 Ta käis Pauluse ja meie järel ning muudkui hüüdis: „Need inimesed on kõigekõrgema Jumala orjad+ ja nad kuulutavad teile päästeteed!” 18 Seda tegi ta mitu päeva. Lõpuks Paulus tüdis sellest, pööras ümber ja ütles vaimule: „Ma käsin sind Jeesus Kristuse nimel temast välja minna!” Ja see läkski sedamaid välja.+

19 Kui tüdruku isandad nägid, et neil pole enam lootust tulu saada,+ võtsid nad Pauluse ja Siilase kinni ning vedasid nad turuväljakule* ülemate juurde.+ 20 Viinud nad linnajuhtide* ette, ütlesid nad: „Need mehed tekitavad meie linnas palju segadust.+ Nad on juudid 21 ja kuulutavad kombeid, mida meil pole lubatud omaks võtta ega järgida, kuna me oleme roomlased.” 22 Rahvahulk tõusis üheskoos Pauluse ja Siilase vastu ja linnajuhid andsid käsu neil riided seljast kista ning neid keppidega peksta.+ 23 Kui neile oli antud palju hoope, heideti nad vanglasse ja vangivalvuril kästi neid hoolega valvata.+ 24 Saanud sellise korralduse, heitis vangivalvur nad kõige kindlamasse vangikongi ja pani nende jalad pakku.

25 Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ning kiitsid Jumalat lauluga,+ ja vangid kuulasid neid. 26 Järsku toimus suur maavärin, nii et vangla vundament rappus. Otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide ahelad läksid lahti.+ 27 Kui vangivalvur üles ärkas ja nägi, et vangla uksed on lahti, tõmbas ta mõõga ja kavatses end ära tappa, sest ta arvas, et vangid on põgenenud.+ 28 Paulus aga hüüdis valju häälega: „Ära tee endale viga, sest me kõik oleme siin!” 29 Seepeale palus valvur, et toodaks valgust. Ta tormas sisse ning langes värisedes Pauluse ja Siilase ette maha. 30 Ta tõi nad välja ning ütles: „Isandad, mida ma pean tegema, et pääseda?” 31 Nad ütlesid: „Usu isandasse Jeesusesse, siis pääsed nii sina kui ka su majarahvas.”+ 32 Seejärel rääkisid nad talle ja kogu ta majarahvale Jehoova sõna. 33 Ta võttis nad sel öötunnil endaga kaasa ja pesi nende haavad. Pärast seda ristiti viivitamata tema ja kogu ta majarahvas.+ 34 Ta viis nad oma majja, kattis neile laua ning rõõmustas väga koos kogu oma majarahvaga, et oli nüüd Jumalasse uskuma hakanud.

35 Kui saabus päev, saatsid linnajuhid välja teenrid*, et need ütleksid: „Lase need mehed vabaks.” 36 Vangivalvur andis nende sõnad Paulusele edasi, öeldes: „Linnajuhid on saatnud siia mehed, et teid vabastataks. Tulge nüüd välja ja minge rahuga.” 37 Kuid Paulus ütles neile: „Nad on meid kohut mõistmata avalikult peksnud, ehkki me oleme Rooma kodanikud,+ ning nad on heitnud meid vanglasse. Kas nad tahavad meid nüüd salaja välja ajada? Ei, nii ei lähe! Tulgu nad ise siia ja saatku meid välja.” 38 Teenrid andsid need sõnad linnajuhtidele edasi. Kuulnud, et need mehed on Rooma kodanikud, lõid linnajuhid kartma.+ 39 Seejärel nad tulid, palusid vabandust, ning olles nad vanglast välja saatnud, palusid nad neil linnast lahkuda. 40 Kui Paulus ja Siilas olid vanglast välja tulnud, läksid nad Lüüdia poole ning vendi nähes julgustasid nad neid+ ja läksid siis teele.

17 Nad rändasid läbi Amfipolise ja Apolloonia ning jõudsid Tessaloonikasse,+ kus oli juutide sünagoog. 2 Seal läks Paulus, nagu tal kombeks oli, sünagoogi+ ja arutles sealolijatega kolmel hingamispäeval pühakirja põhjal,+ 3 selgitades ja tõestades selle abil, et messias pidi kannatama+ ja surnuist üles tõusma.+ Ta ütles: „See Jeesus, keda ma teile kuulutan, ongi messias.” 4 Selle tulemusena said mõned neist Jeesuse jüngriteks ning liitusid Pauluse ja Siilasega,+ samuti liitus nendega palju jumalakartlikke kreeklasi ja mõjukaid naisi.

5 Aga juudid muutusid kadedaks,+ võtsid endaga kaasa mõned nurjatud mehed turul logelejate hulgast, kihutasid rahva üles ja korraldasid linnas möllu. Nad tungisid Jaasoni majja, otsides Paulust ja Siilast, et tuua nad rahva ette. 6 Kui nad neid ei leidnud, vedasid nad Jaasoni ja mõned vennad linna ülemate* ette ja karjusid: „Need mehed, kes on pööranud pea peale kogu maailma,* on nüüd ka siin+ 7 ning Jaason on nad külalislahkelt vastu võtnud. Kõik need mehed hakkavad vastu keisri määrustele ja ütlevad ühe teise olevat kuninga, Jeesuse.”+ 8 Seda kuuldes sattusid rahvas ja linna ülemad ärevusse. 9 Võtnud Jaasonilt ja teistelt tagatise*, lasid nad neil minna.

10 Niipea kui saabus öö, saatsid vennad Pauluse ja Siilase Beroiasse. Kohale jõudes läksid nad juutide sünagoogi. 11 Sealsetel juutidel oli parem hoiak kui Tessaloonika juutidel, sest nad kuulasid Jumala sõna suure huviga ning uurisid hoolega iga päev pühakirja, et veenduda, kas kuuldu on tõsi. 12 Seepärast said paljud neist Jeesuse jüngriteks, samuti suur hulk lugupeetud kreeka naisi ja mõned lugupeetud kreeka mehed. 13 Aga kui Tessaloonika juudid said teada, et Paulus kuulutab Jumala sõna ka Beroias, tulid nad sinna, et rahvast üles ässitada ja rahutuks teha.+ 14 Vennad saatsid Pauluse kohe ära mere äärde,+ aga nii Siilas kui ka Timoteos jäid sinna. 15 Pauluse saatjad saatsid ta Ateenani ja lahkusid pärast seda, kui Paulus oli öelnud, et Siilas ja Timoteos+ tuleksid tema juurde nii kiiresti kui võimalik.

16 Kui Paulus neid Ateenas ootas, ärritus ta, nähes, et linn on ebajumalaid täis. 17 Seepärast arutles ta sünagoogis juutide ja teiste jumalakartlike inimestega, samuti iga päev turul* nendega, kes seal olid. 18 Kuid mõned epikuurlaste* ja stoikute* filosoofid hakkasid temaga vaidlema. Ühed ütlesid: „Mida see ninatark tahab öelda?” Teised aga sõnasid: „Paistab, et ta kuulutab võõraid jumalaid.” Nad ütlesid seda sellepärast, et ta kuulutas head sõnumit Jeesusest ja ülestõusmisest.+ 19 Seetõttu haarasid nad temast kinni, viisid Areopaagile* ja ütlesid: „Kas me võiksime teada saada, mis uus õpetus see on, millest sa räägid? 20 Sa kõneled asjadest, mis on meie kõrvadele võõrad, ja me tahame teada, mida need tähendavad.” 21 Tegelikult ei kulutanudki ateenlased ja seal viibivad võõramaalased oma vaba aega muule kui uudiste rääkimisele või kuulamisele. 22 Paulus seisis keset Areopaagi+ ja ütles:

„Ateena mehed, ma näen, et te olete jumalatele igas mõttes rohkem pühendunud* kui teised.+ 23 Ma olen ringi käies ja teie pühi paiku hoolega vaadeldes leidnud ka altari, millel on kiri „Tundmatule Jumalale”. Keda teie teenite kui tundmatut, teda kuulutan mina teile. 24 Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin on, tema, kes on taeva ja maa isand,+ ei ela kätega tehtud templites.+ 25 Samuti ei hoolitse tema eest inimkäed, nagu oleks tal midagi vaja,+ vaid ta ise annab kõigile inimestele elu, õhu+ ja kõik muu. 26 Ta on teinud ühest inimesest+ kõik rahvad, kes maa peal elavad,+ ning on määranud kindlad ajad ja seadnud piirid inimeste elupaikadele,+ 27 et nad otsiksid Jumalat, otsiksid teda kogu südamest ja tõesti leiaksid ta,+ sest tegelikult pole ta kaugel mitte ühestki meist. 28 Tänu temale me elame, liigume ja oleme olemas, nagu ka mõned teie poeedid* on öelnud: „Sest ka meie oleme tema lapsed.”

29 Kuna me oleme Jumala lapsed,+ ei peaks me arvama, et Jumal on kullast, hõbedast või kivist kuju sarnane, mille inimene on välja mõelnud ja valmis teinud.+ 30 Jumal on küll selliseid teadmatuse aegu sallinud,+ aga nüüd annab ta kõigile inimestele igal pool teada, et neil tuleks oma patte kahetseda. 31 Sest ta on seadnud päeva, millal ta mõistab maailma üle õiglast kohut+ enda määratud mehe kaudu. Ja see päev tuleb kindlasti, sest ta on selle mehe surnuist üles äratanud.”+

32 Kui nad surnute ülesäratamisest kuulsid, hakkasid mõned pilkama,+ kuid teised ütlesid: „Me tahame sind selles asjas veel teinegi kord kuulata.” 33 Siis läks Paulus nende keskelt ära, 34 aga mõned ühinesid temaga ja said Jeesuse jüngriteks. Nende seas olid Areopaagi kohtunik Dionüüsios, naine nimega Damaris ja veel teisedki.

18 Pärast seda lahkus Paulus Ateenast ja tuli Korintosesse. 2 Seal kohtas ta Pontosest pärit juuti nimega Akvila,+ kes oli hiljuti tulnud oma naise Priskillaga Itaaliast, sest Claudius oli käskinud kõigil juutidel Roomast lahkuda. Paulus läks nende juurde, 3 ja kuna neil oli sama amet, jäi ta nende juurde elama ning nad tegid koos tööd,+ sest nad kõik olid ametilt telgitegijad. 4 Igal hingamispäeval+ pidas Paulus sünagoogis kõne*+ ning veenis nii juute kui ka kreeklasi.

5 Kui Siilas+ ja Timoteos+ Makedooniast tulid, pühendus Paulus täielikult Jumala sõna kuulutamisele. Ta andis juutidele tunnistust ja tõestas, et Jeesus ongi messias.+ 6 Aga kui need talle vastupanu osutasid ja teda pilkasid, raputas ta oma riideid*+ ja ütles neile: „Teie veri tulgu teie pea peale!+ Mina olen puhas.+ Nüüd lähen ma mittejuutide juurde.”+ 7 Seetõttu lahkus ta sünagoogist ja hakkas kuulutama jumalakartliku mehe Titius Justuse majas, mis oli sünagoogi kõrval. 8 Kuid sünagoogi ülem Krispus+ hakkas kogu oma majarahvaga Isandasse uskuma. Ka paljud korintlased, kes sõnumit kuulsid, said usklikuks ja nad ristiti. 9 Siis ütles Isand öösel Paulusele nägemuses: „Ära karda, vaid räägi edasi ja ära vaiki, 10 sest mina olen sinuga+ ja keegi ei ründa sind, et sulle halba teha. Selles linnas on veel palju inimesi, kes hakkavad minusse uskuma.” 11 Nii jäi Paulus sinna aastaks ja kuueks kuuks, õpetades Jumala sõna.

12 Sel ajal kui Gallio oli Ahhaia prokonsul*, tõusid juudid üksmeelselt Pauluse vastu, viisid ta kohtujärje ette 13 ja ütlesid: „See mees veenab inimesi seadusvastaselt Jumalat kummardama.” 14 Ent kui Paulus tahtis sõna võtta, ütles Gallio juutidele: „Oh, te juudid, kui see oleks tõesti mingi süütegu või tõsine kuritegu, siis oleks mõistlik mul teid kannatlikult ära kuulata. 15 Aga kui see on vaidlusküsimus sõnade, nimede või teie seaduse pärast,+ siis vaadake ise. Mina ei taha olla kohtumõistja neis asjus.” 16 Seejärel ajas ta nad kohtujärje juurest ära. 17 Siis haarasid nad kõik kinni sünagoogi ülemast Soostenesest+ ja hakkasid teda kohtujärje ees peksma. Kuid Gallio ei hoolinud sellest vähimatki.

18 Pärast seda, kui Paulus oli viibinud seal veel mõnda aega, jättis ta vendadega hüvasti ja purjetas koos Priskilla ja Akvilaga Süüria poole. Kenkreas+ lasi ta oma juuksed lühikeseks lõigata, sest ta oli andnud tõotuse. 19 Kui nad Efesosse saabusid, jättis Paulus teised omapead, aga ta ise läks sünagoogi ja arutles juutidega.+ 20 Kuigi nad palusid teda korduvalt, et ta jääks kauemaks, ei olnud ta nõus, 21 vaid jättis nendega hüvasti ja ütles: „Ma tulen teie juurde veel tagasi, kui Jehoova tahab.” Ta läks Efesosest merele 22 ning maabus Kaisareas. Seejärel siirdus ta üles* ja tervitas kogudust ning siis läks ta alla Antiookiasse.+

23 Kui ta oli viibinud seal mõnda aega, lahkus ta sealt ja käis linnast linna kogu Galaatiamaal ja Früügias,+ kinnitades kõigi jüngrite usku.+

24 Efesosse tuli aga Apollose-nimeline+ juut, kes oli pärit Aleksandriast. Ta oli kõneosav mees ja tundis hästi pühakirja. 25 Talle oli õpetatud Jehoova teed, ning olles püha vaimu mõjul tuline, rääkis ja õpetas ta õigesti Jeesusest, kuid ta teadis ainult Johannese ristimist. 26 Ta hakkas sünagoogis julgesti kõnelema, ent kui Priskilla ja Akvila+ teda kuulsid, kutsusid nad ta enda juurde ja seletasid talle Jumala tee täpsemini ära. 27 Kuna ta tahtis minna Ahhaiasse, kirjutasid vennad sealsetele jüngritele ja õhutasid neid teda lahkesti vastu võtma. Kui ta sinna jõudis, oli ta suureks abiks neile, kes olid tänu Jumala armule usklikuks saanud. 28 Ta tõestas kõigi ees jõuliselt, et juudid eksivad, ja selgitas pühakirja põhjal, et Jeesus on messias.+

19 Sel ajal kui Apollos+ oli Korintoses, läks Paulus läbi sisemaa ja tuli Efesosse.+ Seal leidis ta mõned jüngrid 2 ja küsis neilt: „Kas te usklikuks saades püha vaimu saite?”+ Nad vastasid: „Me pole kunagi kuulnudki pühast vaimust.” 3 Paulus küsis: „Millise ristimisega teid siis ristiti?” Nad vastasid: „Johannese ristimisega.”+ 4 Paulus ütles: „Johannes ristis sellise ristimisega, mis oli kahetsuse märgiks,+ ja ütles rahvale, et nad usuksid sellesse, kes tuleb pärast teda,+ see tähendab Jeesusesse.” 5 Seda kuuldes lasid nad end ristida oma isanda Jeesuse nimesse. 6 Kui Paulus pani oma käed nende peale, said nad püha vaimu+ ning hakkasid võõraid keeli kõnelema ja prohvetlikult rääkima.+ 7 Kokku oli neid mehi tosinajagu.

8 Paulus läks sünagoogi+ ja rääkis julgesti kolm kuud, pidades kõnesid ja arutledes veenvalt Jumala kuningriigi* üle.+ 9 Aga kui mõned kangekaelselt keeldusid uskumast ja halvustasid rahva ees Isanda teed*,+ tõmbus ta neist eemale,+ võttis jüngrid endaga kaasa ning pidas iga päev kõnesid Türannose kooli auditooriumis. 10 Nõnda kestis see kaks aastat, nii et kõik, kes elasid Aasia provintsis, said kuulda Isanda sõna, nii juudid kui ka kreeklased.

11 Jumal tegi Pauluse käte läbi erakordselt vägevaid tegusid.+ 12 Isegi kui haigetele viidi higirätte ja põllesid, mis olid puutunud tema keha vastu,+ said nad terveks ja kurjad vaimud läksid neist välja.+ 13 Kuid mõned juudid, kes ringi rändasid ja deemoneid välja ajasid, üritasid samuti isand Jeesuse nime lausudes inimestest kurje vaime välja ajada, öeldes: „Ma käsin teid Jeesuse nimel, keda Paulus kuulutab.”+ 14 Seda tegid juudi peapreestri Skeua seitse poega. 15 Ent kuri vaim vastas neile: „Jeesust ma tean+ ja Paulus on mulle tuttav,+ aga kes teie olete?” 16 Seepeale kargas inimene, kelles oli kuri vaim, neile kallale ja sai neist jagu, nii et nad põgenesid sellest majast alasti ja haavatuna. 17 Sellest kuulsid Efesoses kõik, nii juudid kui ka kreeklased, ja neid haaras hirm ning isand Jeesuse nime ülistati väga. 18 Paljud neist, kes olid saanud Jeesuse jüngriteks, tulid ja tunnistasid oma patud üles ning andsid neist avalikult teada. 19 Suur hulk neid, kes tegelesid maagiaga, tõid oma raamatud kokku ja põletasid need ära kõikide nähes.+ Raamatute hind arvestati kokku ja leiti, et need olid väärt 50 000 hõbetükki. 20 Jehoova sõna levis võimsasti ja võidutses.+

21 Pärast neid sündmusi otsustas Paulus rännata Makedoonia+ ja Ahhaia kaudu Jeruusalemma.+ Ta ütles: „Kui ma olen seal ära käinud, pean nägema ka Roomat.”+ 22 Niisiis saatis ta Makedooniasse oma kaks abilist, Timoteose+ ja Erastose,+ aga ta ise jäi veel mõneks ajaks Aasia provintsi.

23 Sel ajal puhkesid Isanda tee+ pärast rahutused.+ 24 Mees nimega Demeetrios, kes oli hõbesepp ja valmistas hõbedast väikseid Artemise templeid, tõi käsitöölistele väga suurt tulu.+ 25 Ta kogus nemad ja teised samal alal töötajad kokku ning ütles: „Mehed, te teate hästi, et meie jõukus sõltub sellest ärist. 26 Te näete ja kuulete, kuidas see Paulus mitte ainult Efesoses,+ vaid peaaegu kogu Aasia provintsis on veennud suurt hulka rahvast ja pannud nad uskuma, et kätega tehtud jumalad polegi tegelikult jumalad.+ 27 Mitte ainult meie äri ei ähvarda oht põlu alla sattuda, vaid võib juhtuda, et ka suure jumalanna Artemise templit ei peeta enam millekski ning see, keda kummardab kogu Aasia provints ja terve maailm, jääb oma hiilgusest ilma.” 28 Seda kuuldes said nad väga vihaseks ja hakkasid karjuma: „Suur on efeslaste Artemis!”

29 Kogu linnas võttis maad segadus, inimesed tormasid kõik koos teatrisse ja vedasid endaga kaasa makedoonlased Gaiuse ja Aristarhose,+ kes olid Pauluse reisikaaslased. 30 Paulus tahtis minna rahva sekka, kuid jüngrid ei lubanud. 31 Isegi mõned pidustuste ja mängude korraldajad*, kes suhtusid temasse sõbralikult, saatsid talle sõna ja palusid, et ta end teatrisse minekuga ohtu ei seaks. 32 Ühed rahva hulgast karjusid üht ja teised teist, sest rahvakogunemisel valitses segadus ja suurem osa inimestest ei teadnudki, miks nad olid kokku tulnud. 33 Siis toodi rahva seast välja Aleksandros, kelle juudid ette lükkasid. Aleksandros viipas käega ja tahtis hakata rahva ees kaitsekõnet pidama. 34 Aga kui nad aru said, et ta on juut, karjusid kõik nagu ühest suust ligi kaks tundi: „Suur on efeslaste Artemis!”

35 Kui linnakirjutaja* oli lõpuks rahva maha rahustanud, ütles ta: „Efesose mehed, kas on kedagi, kes ei teaks, et efeslaste linn valvab suure Artemise templit ja tema taevast mahalangenud kuju? 36 Kuna keegi ei saa sellele vastu vaielda, siis jääge rahulikuks ja ärge tegutsege tormakalt. 37 Te olete toonud siia mehed, kes pole ei templiröövlid ega meie jumalanna teotajad. 38 Kui Demeetriosel+ ja käsitöölistel, kes on koos temaga, on kellegi vastu kaebust, siis selle jaoks on kohtupäevad ja prokonsulid*, nad esitagu oma süüdistused kohtus. 39 Aga kui teil on nende vastu veel midagi, tuleb seda käsitleda korralisel rahvakoosolekul. 40 On oht, et meid hakatakse tänase pärast süüdistama mässule õhutamises, sest meil pole seda möllu millegagi õigustada.” 41 Seda öelnud, saatis ta rahva laiali.

20 Kui möll oli vaibunud, lasi Paulus kutsuda jüngrid, ning olles neid julgustanud ja nendega hüvasti jätnud, asus ta teele Makedooniasse. 2 Käinud läbi sealsed paigad ja kosutanud jüngreid paljude sõnadega, jõudis ta Kreekasse. 3 Ta viibis seal kolm kuud. Siis mõtles ta purjetada Süüriasse, aga kuna juudid haudusid tema vastu salanõu,+ otsustas ta minna tagasi hoopis Makedoonia kaudu. 4 Teda saatsid Pürrose poeg Soopatros Beroiast, tessalooniklased Aristarhos+ ja Sekundus, Gaius Derbest, Timoteos+ ning Aasia provintsist Tühhikos+ ja Trofimos.+ 5 Need mehed läksid ees ära ja ootasid meid Troases. 6 Meie aga läksime pärast hapnemata leibade püha+ Filippist merele ja jõudsime viie päevaga nende juurde Troasesse. Sinna me jäime seitsmeks päevaks.

7 Kui olime nädala esimesel päeval sööma kogunenud, hakkas Paulus kokkutulnutele kõnet pidama, kuna ta kavatses järgmisel päeval lahkuda, ja ta kõneles kuni keskööni. 8 Ülemises toas, kuhu me olime kogunenud, põles seepärast palju lampe. 9 Aknalaual istus noormees nimega Eutühhos, kes vajus sügavasse unne, kui Paulus muudkui rääkis. Magades kukkus ta kolmandalt korruselt alla, ning kui tema juurde jõuti, oli ta surnud. 10 Paulus läks trepist alla, kummardus tema kohale, embas teda+ ja ütles: „Ärge käratsege, sest ta on elus!”+ 11 Siis läks ta trepist üles ja asus esimesena toitu võtma ja sõi. Ta vestles seal veel mõnda aega, kuni hakkas koitma, ning seejärel ta lahkus. 12 Aga poiss viidi ära elusana ja kõik olid ülimalt rõõmsad.

13 Meie läksime laevale ja purjetasime Assosesse, kus kavatsesime Pauluse pardale võtta, nagu ta meile juhendid oli andnud, sest ta ise kavatses minna sinna jalgsi. 14 Kui ta meile Assosesse järele jõudis, võtsime ta pardale ja läksime Mitüleenesse. 15 Järgmisel päeval purjetasime sealt edasi ja jõudsime Kiosega kohakuti, aga päev hiljem peatusime korraks Samosel ja sellest järgmisel päeval jõudsime Mileetosesse. 16 Paulus oli otsustanud Efesosest+ mööda sõita, et Aasia provintsis mitte aega viita. Ta kiirustas, sest tahtis, kui vähegi võimalik, nädalatepühaks Jeruusalemma jõuda.+

17 Mileetosest saatis ta sõna Efesosse ja kutsus sealse koguduse vanemad enda juurde. 18 Kui nad kohale jõudsid, ütles ta neile: „Te teate hästi, millist elu ma teie keskel elasin esimesest päevast peale, kui ma Aasia provintsi tulin.+ 19 Ma teenisin Isandat suure alandlikkuse+ ja pisaratega ning kogesin juutide salasepitsuste tõttu katsumusi. 20 Siiski ei jätnud ma teile rääkimata midagi tarvilikku ega jätnud teid õpetamata avalikult+ ja majast majja.+ 21 Ma andsin põhjalikult* tunnistust nii juutidele kui ka kreeklastele, et nad kahetseksid oma patte+ Jumala ees ja usuksid meie isandasse Jeesusesse.+ 22 Nüüd lähen ma püha vaimu sunnil Jeruusalemma, ehkki ma ei tea, mis minuga seal juhtub. 23 Ma tean vaid seda, et püha vaim aina hoiatab mind linnast linna ja ütleb, et mind ootavad vangistus ja raskused.+ 24 Siiski ei pea ma oma elu sugugi tähtsaks, vaid tahan lõpetada võidujooksu+ ja teenistuse, mille ma olen saanud meie isandalt Jeesuselt: anda põhjalikult tunnistust heast sõnumist Jumala armu kohta.

25 Ma tean, et mitte keegi teist, kelle seas ma olen Jumala kuningriiki* kuulutanud, ei näe mind enam kunagi. 26 Seepärast kutsun ma täna teid tunnistajaks, et ma olen puhas kõikide verest,+ 27 sest ma pole teile Jumala tahtest* midagi rääkimata jätnud.+ 28 Pöörake tähelepanu iseendale+ ja kogu karjale, kelle ülevaatajateks püha vaim on teid määranud,+ et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust,+ kelle ta on ostnud omaenda poja verega.+ 29 Ma tean, et pärast minu äraminekut tulevad teie sekka hirmsad hundid,+ kes kohtlevad karja julmalt, 30 ja teie endi seast tõusevad mehed, kes väänavad tõde, et vedada jüngreid enda järele.+

31 Seepärast püsige ärkvel ja pidage meeles, et kolm aastat,+ ööd ja päevad, ei lakanud ma igaühele teist pisarsilmil nõu andmast. 32 Nüüd usaldan ma teid Jumala ning tema armusõnumi hoolde, mis võib kinnitada teie usku ja anda teile pärandi kõigi pühitsetute seas.+ 33 Ma ei ole ihaldanud kellegi hõbedat, kulda ega riideid.+ 34 Te teate, et nendesamade kätega olen ma hoolitsenud nii enda kui ka nende vajaduste eest, kes on koos minuga.+ 35 Ma olen teile kõigiti näidanud, et te niiviisi tublisti tööd tehes+ aitaksite nõrku ja peaksite meeles meie isanda Jeesuse sõnu, mis ta on öelnud: „Andmine teeb õnnelikumaks kui saamine.””+

36 Seda öelnud, laskus ta koos kõigi nendega põlvili ja palvetas. 37 Siis puhkesid nad kõik nutma, kallistasid Paulust ja andsid talle hellalt suud. 38 Eriti kurvastasid neid tema sõnad, et nad ei näe teda enam kunagi.+ Seejärel saatsid nad ta laeva.

21 Kui olime pärast tundeküllast lahkuminekut merele läinud, hoidsime otsekurssi ja jõudsime Kosile, järgmisel päeval Rhodosele ning sealt Patarasse. 2 Leidnud Foiniikiasse suunduva laeva, läksime selle pardale ja asusime teele. 3 Kui Küprose saar nähtavale ilmus, jätsime selle endast vasakule, purjetasime edasi Süüria poole ja maabusime Tüüroses, kus laeva last pidi maha laaditama. 4 Me otsisime jüngrid üles ja jäime Tüürosesse seitsmeks päevaks. Nad ütlesid püha vaimu mõjul Paulusele korduvalt, et ta ei läheks Jeruusalemma.+ 5 Kui meie sealoleku aeg läbi sai, me lahkusime, aga nemad kõik koos naiste ja lastega saatsid meid linnast välja. Rannas me laskusime põlvili, palvetasime 6 ja jätsime üksteisega hüvasti. Siis me läksime laeva peale, nemad aga pöördusid tagasi koju.

7 Tüürosest me purjetasime Ptolemaisesse, tervitasime seal vendi ja jäime üheks päevaks nende juurde. 8 Järgmisel päeval jätkasime teekonda ja saabusime Kaisareasse ning astusime sisse hea sõnumi kuulutaja* Filippuse majja ja jäime tema juurde. Ta oli üks neist seitsmest mehest.*+ 9 Sel mehel oli neli vallalist tütart, kes rääkisid prohvetlikult.+ 10 Kui olime seal viibinud juba mitu päeva, tuli Juudamaalt alla prohvet, kelle nimi oli Agabos.+ 11 Ta tuli meie juurde, võttis Pauluse vöö ning sidus oma jalad ja käed kinni ja lausus: „Nii ütleb püha vaim: „Mehe, kellele see vöö kuulub, seovad juudid Jeruusalemmas samamoodi kinni+ ja annavad ta mittejuutide kätte.””+ 12 Seda kuuldes hakkasime koos sealolijatega Paulust anuma, et ta ei läheks üles Jeruusalemma. 13 Ent tema vastas: „Miks te nutate ja püüate mu meelt muuta? Ma olen valmis mitte üksnes laskma end kinni siduda, vaid ka surema Jeruusalemmas oma isanda Jeesuse nime pärast.”+ 14 Kui ta ei lasknud ennast ümber veenda, ei käinud me talle enam peale ja ütlesime: „Sündigu Jehoova tahtmine.”

15 Pärast neid päevi seadsime end rännakuks valmis ja hakkasime minema Jeruusalemma. 16 Mõned jüngrid Kaisareast tulid samuti koos meiega ja viisid meid Küproselt pärit Mnaasoni-nimelise mehe juurde, kes oli üks esimesi jüngreid ja kes meid oma kodus võõrustas. 17 Kui me Jeruusalemma jõudsime, võtsid vennad meid rõõmsalt vastu. 18 Järgmisel päeval läks Paulus koos meiega Jaakobuse+ juurde ja kõik vanemad olid samuti kohal. 19 Paulus tervitas neid ning jutustas üksikasjalikult, mida Jumal oli tema kuulutustöö kaudu mittejuutide seas teinud.

20 Seda kuulnud, ülistasid nad Jumalat, kuid ütlesid talle: „Sa näed, vend, et tuhanded juudid on saanud Jeesuse jüngriteks ning nad kõik on innukad täitma Moosese seadust.+ 21 Aga nendeni on jõudnud sinu kohta kuuldused, et sa õpetad kõiki juute teiste rahvaste seas Moosese seadusest taganema, öeldes, et neil pole vaja oma lapsi ümber lõigata ega järgida tavapäraseid kombeid.+ 22 Mida siis teha? Nad saavad kindlasti kuulda, et sa oled saabunud. 23 Seepärast tee nii, nagu me sulle ütleme. Meil on neli meest, kes on andnud tõotuse. 24 Võta need mehed endaga kaasa, puhasta end rituaalselt koos nendega ja kanna nende kulud, et nad võiksid pea paljaks ajada. Siis saavad kõik teada, et kuuldused sinust ei vasta tõele, vaid et sa elad korralikult ja järgid ka ise Moosese seadust.+ 25 Aga mis puutub mittejuutidest usklikesse, siis me oleme andnud neile kirjalikult teada oma otsusest, et neil tuleb hoiduda ebajumalatele ohverdatust,+ verest,+ lämbunust+ ja hoorusest.”+

26 Järgmisel päeval võttis Paulus need mehed endaga kaasa, puhastas end rituaalselt koos nendega+ ja läks templisse, et teada anda, millal rituaalse puhastamise päevad täis saavad ja nende igaühe eest ohvriand tuuakse.

27 Kui need seitse päeva olid lõpule jõudmas, nägid Aasiast tulnud juudid Paulust templis, kihutasid terve rahva üles, võtsid ta kinni 28 ja hüüdsid: „Iisraeli mehed, tulge appi! See on see mees, kes õpetab kõikjal meie rahva, seaduse ja selle paiga kohta põlastusväärseid asju. Ja ta on veel toonud ka kreeklasi templisse ning rüvetanud selle püha paiga!”+ 29 Nad ütlesid seda sellepärast, et nad olid näinud enne linnas koos temaga efeslast Trofimost+ ning järeldasid, et Paulus oli toonud ta templisse. 30 Kogu linnas läks mölluks, rahvas jooksis kokku, haaras Paulusest kinni ja vedas ta templist välja ning otsekohe suleti uksed. 31 Kui rahvas püüdis teda ära tappa, teatati väesalga tuhatkonnaülemale*, et kogu Jeruusalemmas valitseb segadus. 32 Sedamaid võttis tuhatkonnaülem sõdurid ja sadakonnaülemad ning jooksis alla nende juurde. Kui rahvas märkas tuhatkonnaülemat ja sõdureid, lõpetati Pauluse peksmine.

33 Tuhatkonnaülem astus ligi, võttis Pauluse vahi alla ja käskis ta kahe ketiga aheldada.+ Siis ta küsis, kes ta on ja mida ta on teinud. 34 Aga ühed rahva seast karjusid üht ja teised teist. Kuna ta ei suutnud lärmi tõttu midagi kindlat teada saada, käskis ta Pauluse kasarmusse viia. 35 Ent kui Paulus trepile jõudis, tuli sõduritel teda vägivaldse rahvahulga pärast kanda, 36 sest rahvas järgnes talle ja karjus: „Tapke ta ära!”

37 Kui Paulust kasarmusse viidi, ütles ta tuhatkonnaülemale: „Kas ma tohin sulle midagi öelda?” Tema vastas: „Kas sa oskad kreeka keelt? 38 Kas sa polegi see egiptlane, kes mõni aeg tagasi mässu tõstis ja 4000 pistodameest* kõrbesse viis?” 39 Siis ütles Paulus: „Ma olen juut+ ja kuulsa Kiliikia linna Tarsose+ kodanik. Palun luba mul rahvale kõnelda.” 40 Saanud loa, viipas Paulus trepil seistes rahvale käega. Kui kõik vaikseks jäid, pöördus ta nende poole heebrea keeles+ ja ütles:

22 „Mehed, vennad ja isad, kuulake, mis mul on enda kaitseks öelda!”+ 2 Kui nad kuulsid, et ta räägib nendega heebrea keeles, jäid nad veelgi vaiksemaks ja ta ütles: 3 „Ma olen juut,+ sündinud Kiliikiamaal Tarsoses,+ kuid hariduse olen saanud siin selles linnas Gamaalielilt,+ kes õpetas mind esiisade seadust rangelt täitma+ ja teenima innukalt Jumalat, nii nagu teie kõik tänasel päeval seda teete.+ 4 Ma kiusasin taga Isanda tee* pooldajaid ja lasin neid tappa. Ma sidusin kinni ja heitsin vanglasse nii mehi kui ka naisi,+ 5 nagu võivad tunnistada ülempreester ja terve vanemate nõukogu. Nende käest sain ma ka kirjad, et viia need juudi vendadele Damaskusse. Ma olin sinna minemas ja tahtsin need, kes seal olid, kinni siduda ja tuua nad karistamiseks Jeruusalemma.

6 Aga kui ma olin teel sinna ja olin jõudnud Damaskuse lähedale, lõi keskpäeva paiku äkitselt minu ümber särama suur valgus taevast.+ 7 Ma kukkusin maha ja kuulsin, kuidas üks hääl mulle ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?” 8 Ma vastasin: „Kes sa oled, isand?” Ta ütles mulle: „Mina olen naatsaretlane Jeesus, keda sa taga kiusad.” 9 Minuga koos olnud mehed nägid küll valgust, aga ei saanud aru, mida hääl mulle ütles. 10 Seejärel ma ütlesin: „Isand, mida ma pean tegema?” Isand ütles mulle: „Tõuse, mine Damaskusse ja seal räägitakse sulle kõigest, mida sa pead tegema.”+ 11 Kuna aga särav valgus oli mind pimestanud, talutasid mu kaaslased mind kättpidi Damaskusse.

12 Siis tuli Hananias, Moosese seaduse järgi jumalakartlik mees, kelle kohta kõik sealsed juudid head rääkisid, 13 minu juurde. Ta jäi mu kõrvale seisma ja ütles: „Saul, mu vend, tulgu su nägemine tagasi!” Selsamal hetkel sain ma nägemise tagasi ja nägin teda.+ 14 Ta ütles: „Meie esiisade Jumal on valinud sind, et sa õpiksid tundma tema tahet, näeksid seda õiget+ ja kuuleksid tema häält, 15 sest sa pead olema tema tunnistaja kõigi inimeste ees ja rääkima sellest, mida sa oled näinud ja kuulnud.+ 16 Miks sa viivitad? Lase end ristida ja pese ära oma patud,+ hüüdes appi tema nime.”+

17 Kui ma olin Jeruusalemma tagasi pöördunud+ ja palvetasin templis, sain ma nägemuse, 18 milles Isand ütles mulle: „Kiirusta, mine ruttu Jeruusalemmast ära, sest nad ei võta kuulda seda, mida sa minu kohta kuulutad.”+ 19 Ma laususin: „Isand, nad teavad hästi, et ma vangistasin ja peksin ühes sünagoogis teise järel neid, kes sinusse usuvad.+ 20 Kui sinu tunnistaja Stefanos tapeti, seisin ma seal ja kiitsin selle heaks ning valvasin tema tapjate kuubesid.”+ 21 Sellegipoolest ütles ta mulle: „Mine, sest ma saadan su kaugete rahvaste juurde.””+

22 Sinnamaani inimesed kuulasid teda, aga siis hakkasid nad karjuma: „Kõrvaldage niisugune inimene maa pealt! Temasugune ei tohiks elada!” 23 Kuna nad karjusid, loopisid oma kuubesid ja viskasid tolmu õhku,+ 24 käskis tuhatkonnaülem Pauluse kasarmusse viia ja teda piitsutades üle kuulata, et jõuda selgusele, miks nad tema peale niiviisi karjuvad. 25 Aga kui Paulus oli piitsutamiseks kinni seotud, ütles ta sadakonnaülemale, kes seal seisis: „Kas seadus lubab teil piitsaga peksta Rooma kodanikku, keda pole süüdi mõistetud*?”+ 26 Kui sadakonnaülem seda kuulis, läks ta tuhatkonnaülema juurde ja teatas sellest, öeldes: „Mis sa kavatsed teha? See inimene on Rooma kodanik.” 27 Siis läks tuhatkonnaülem Pauluse juurde ja küsis: „Ütle mulle, kas sa oled Rooma kodanik?” Ta vastas: „Jah, olen.” 28 Tuhatkonnaülem lausus seepeale: „Mina ostsin endale kodanikuõigused suure raha eest.” Paulus ütles: „Aga mina sain need sündides.”+

29 Mehed, kes pidid hakkama teda piinama ja üle kuulama, läksid kohe tema juurest ära. Kui tuhatkonnaülem sai teada, et Paulus on Rooma kodanik, lõi ta kartma, kuna ta oli tema ahelaisse pannud.+

30 Tuhatkonnaülem laskis Pauluse järgmisel päeval ahelatest vabaks ning käskis peapreestritel ja kogu sanhedrinil kokku tulla, sest ta tahtis selgusele jõuda, milles juudid teda süüdistavad. Ta viis Pauluse alla ning pani ta nende keskele seisma.+

23 Paulus vaatas sanhedrini poole ja ütles: „Mehed, vennad, ma olen elanud Jumala ees täiesti puhta südametunnistusega+ kuni tänase päevani.” 2 Seepeale käskis ülempreester Hananias neil, kes Pauluse kõrval seisid, talle vastu suud lüüa. 3 Siis ütles Paulus talle: „Küll Jumal lööb sind, sa lubjatud sein! Kas sa istud siin, et minu üle seaduse järgi kohut mõista, ja samal ajal astud seadusest üle, käskides mind lüüa?” 4 Kõrvalseisjad ütlesid: „Kas sa solvad Jumala ülempreestrit?” 5 Paulus kostis: „Vennad, ma ei teadnud, et ta on ülempreester. On ju kirjutatud: „Sa ei tohi oma rahva ülemast halvasti rääkida.””+

6 Teades, et osa neist on saduserid ja osa variserid, hüüdis Paulus sanhedrini ees: „Mehed, vennad, ma olen variser+ ja variseri poeg! Minu üle mõistetakse praegu kohut surnute ülestõusmislootuse pärast.” 7 Tema sõnade pärast tekkis variseride ja saduseride vahel tüli ning kohalolijad jagunesid kaheks. 8 Saduseride sõnul pole ei ülestõusmist, ingleid ega vaime, aga variserid usuvad neid kõiki.+ 9 Puhkes suur lärm ning mõned kirjatundjad variseride hulgast tõusid ja hakkasid ägedalt vaidlema: „Me ei leia selle mehe juures midagi halba. Võib-olla ongi mõni vaim või ingel temaga rääkinud.”+ 10 Kui tüli suureks paisus, hakkas tuhatkonnaülem kartma, et Paulus rebitakse lõhki, ja käskis sõduritel alla minna, Pauluse nende keskelt ära tuua ja kasarmusse viia.

11 Järgmisel ööl seisis Isand Pauluse kõrval ja ütles: „Ole julge!+ Nagu sa oled andnud minu kohta põhjalikult tunnistust Jeruusalemmas, nii pead sa seda tegema ka Roomas.”+

12 Kui valgeks läks, sõlmisid juudid salaliidu ja andsid vande, et nad ei söö ega joo enne, kui on Pauluse tapnud. 13 Selle vandenõuga ühines rohkem kui 40 meest. 14 Nad läksid peapreestrite ja vanemate juurde ning ütlesid: „Me oleme pühalikult vandunud, et me ei söö midagi enne, kui oleme Pauluse tapnud. 15 Seepärast öelge koos sanhedriniga tuhatkonnaülemale, et ta tooks Pauluse alla teie juurde, otsekui tahaksite tema asjas midagi täpsemalt välja uurida. Aga enne kui ta kohale jõuab, tapame meie ta ära.”

16 Ent Pauluse õepoeg kuulis nende varitsusplaanist ning läks kasarmusse ja teatas sellest Paulusele. 17 Siis kutsus Paulus ühe sadakonnaülema enda juurde ja ütles: „Vii see noormees tuhatkonnaülema juurde, sest tal on midagi temale teatada.” 18 See viiski ta tuhatkonnaülema juurde ning ütles: „Vang Paulus kutsus mind enda juurde ja palus mul tuua see noormees sinu juurde, sest tal on sulle midagi öelda.” 19 Tuhatkonnaülem viis ta kättpidi kõrvale ja küsis omavahel olles: „Mis sul on mulle teatada?” 20 Noormees ütles: „Juudid on omavahel kokku leppinud, et paluvad sul homme tuua Pauluse alla sanhedrini ette, otsekui tahaksid nad tema asjas midagi täpsemalt teada saada.+ 21 Ära lase neil end veenda, sest rohkem kui 40 nende meest varitseb teda ja on andnud vande, et nad ei söö ega joo enne, kui on ta ära tapnud.+ Nüüd on nad valmis ja ootavad, et sa täidaksid nende palve.” 22 Seepeale saatis tuhatkonnaülem noormehe minema, keelates teda: „Ära räägi kellelegi, et sa mulle sellest teada andsid.”

23 Tuhatkonnaülem kutsus enda juurde kaks sadakonnaülemat ja ütles: „Pange valmis 200 sõdurit, et need läheksid kolmandal öötunnil* otsejoones Kaisareasse, samuti 70 ratsanikku ja 200 odameest. 24 Seadke Pauluse jaoks ka hobused valmis, et viia ta turvaliselt maavalitseja Felixi juurde.” 25 Ja ta kirjutas sellise kirja:

26 „Claudius Lysias tervitab kõrgeaulist maavalitsejat Felixit! 27 Selle mehe olid juudid kinni võtnud ja tahtsid ta ära tappa, kuid mina läksin kiiresti oma sõduritega vahele ja päästsin ta,+ sest ma olin teada saanud, et ta on Rooma kodanik.+ 28 Kuna ma soovisin välja uurida, milles nad teda süüdistavad, viisin ma ta alla nende sanhedrini ette.+ 29 Ma leidsin, et teda süüdistatakse asjades, mis puudutavad nende seadust,+ kuid polnud ühtki sellist kaebust, mille pärast ta oleks väärinud surma või vangiahelaid. 30 Kuna mulle aga teatati salanõust selle mehe vastu,+ saadan ma ta kohe sinu juurde ning käsin süüdistajatel sinu ees rääkida, mis neil on tema vastu.”

31 Sõdurid võtsidki saadud korralduse kohaselt Pauluse+ ja viisid ta öösel Antipatrisesse. 32 Järgmisel päeval läksid ratsanikud temaga edasi, teised sõdurid pöördusid aga tagasi kasarmusse. 33 Ratsanikud läksid Kaisareasse, andsid kirja maavalitsejale ja viisid ka Pauluse tema ette. 34 Maavalitseja luges kirja läbi ja küsis, millisest provintsist Paulus pärit on, ning sai teada, et Kiliikiast.+ 35 Ta ütles: „Ma kuulan su üle siis, kui su süüdistajad pärale jõuavad.”+ Ja ta käskis teda Herodese lossis valve all hoida.

24 Viie päeva pärast tuli Kaisareasse ülempreester Hananias+ koos mõne vanema ja kõnemees* Tertullusega ning nad esitasid maavalitsejale+ ametliku süüdistuse Pauluse vastu. 2 Kui Tertullusele märku anti, hakkas ta Paulust süüdistama, öeldes:

„Kuna me mõistame, et tänu sinule on meil suur rahu ja et sinu ettenägelikkuse tõttu on meie rahva seas aset leidnud mitmesugused uuendused, 3 oleme selle eest igal ajal ja igal pool ülimalt tänulikud, kõrgeauline Felix. 4 Aga et sind mitte kauem kinni pidada, anun ma, et sa oma lahkuses meid lühidalt ära kuulaksid. 5 Me oleme leidnud, et see mees on otsekui katk*.+ Ta õhutab mässu+ kõigi juutide seas kogu maailmas ja on üks naatsaretlaste sekti ninamehi.+ 6 Ta üritas ka templit rüvetada ja seepärast me võtsime ta kinni.+ 7 ---* 8 Kui sa teda üle kuulad, saad ise teada kõigest, milles me teda süüdistame.”

9 Seejärel hakkasid ka juudid Paulust süüdistama, kinnitades, et see kõik on tõsi. 10 Kui maavalitseja Paulusele noogutas, et see rääkima hakkaks, ütles Paulus:

„Kuna ma tean, et sa oled palju aastaid olnud sellele rahvale kohtumõistjaks, siis räägin ma meelsasti enda kaitseks.+ 11 Sa võid ise kontrollida, et sellest pole möödunud kahtteist päevagi, kui ma läksin üles Jeruusalemma Jumalat kummardama.+ 12 Nad pole leidnud mind templis kellegagi vaidlemas ega sünagoogides või linnas rahvast üles ässitamas. 13 Samuti ei saa nad tõestada sulle seda, milles nad mind praegu süüdistavad. 14 Aga ma tunnistan sulle, et selle jumalateenimisviisi järgi, mida nad nimetavad sektiks, teenin ma oma esiisade Jumalat+ ja usun kõike, mis on kirjas Moosese seaduses ja prohvetiraamatutes.+ 15 Mul on sama lootus mis neil meestel, et Jumal äratab üles+ nii õiged kui ka ülekohtused.+ 16 Seepärast ma püüan alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees.+ 17 Ma tulin pärast mitmeid aastaid Jeruusalemma oma rahvale annetusi tooma+ ja Jumalale ohverdama. 18 Kui ma olin seda tegemas, leidsid nad mu templist rituaalselt puhastatuna,+ mitte rahvamurru keskelt ega möllu tekitamast. Ent seal olid mõned Aasia provintsi juudid, 19 kes peaksid siin sinu ees olema ja mind süüdistama, kui neil on midagi minu vastu.+ 20 Või öelgu siinolijad ise, millise süü nad leidsid mul olevat, kui ma seisin sanhedrini ees, 21 välja arvatud see üks lause, mis ma hüüdsin nende keskel seistes: „Minu üle mõistetakse täna teie ees kohut surnute ülestõusmise pärast!””+

22 Kuna Felix teadis päris hästi kõike Isanda teega*+ seotut, lükkas ta asja edasi ja ütles: „Kui tuhatkonnaülem Lysias alla tuleb, siis ma langetan selles asjas otsuse.” 23 Ta andis sadakonnaülemale käsu, et seda meest tuleb vahi all pidada, kuid anda talle mõnevõrra vabadust ja lubada omadel tema eest hoolt kanda.

24 Mõne päeva pärast tuli Felix koos oma naise Drusillaga, kes oli juut, ja laskis kutsuda Pauluse ning kuulas teda, kui ta rääkis usust Kristus Jeesusesse.+ 25 Ent kui Paulus rääkis õigusest, enesevalitsusest ja tulevasest kohtumõistmisest,+ kohkus Felix ja ütles: „Mine praegu ära, aga kui mul on rohkem aega, lasen ma sind jälle kutsuda.” 26 Samas lootis ta Pauluselt altkäemaksu saada. Seepärast lasi ta teda sageli enda juurde kutsuda ja vestles temaga. 27 Ent kui oli möödunud kaks aastat, asus Felixi järel ametisse Porcius Festus. Felix oli jätnud Pauluse vahi alla, kuna ta soovis võita juutide poolehoidu.+

25 Kolm päeva pärast seda, kui Festus+ oli provintsi* jõudnud ja ametisse asunud, läks ta Kaisareast Jeruusalemma. 2 Peapreestrid ja juutide tähtsamad mehed esitasid talle kaebuse Pauluse vastu.+ Nad palusid Festust, 3 et ta osutaks neile teene ja saadaks Pauluse Jeruusalemma. Aga nad kavatsesid Paulust varitseda ja ta tee peal tappa.+ 4 Kuid Festus vastas, et Paulus jääb Kaisareasse ja et temagi kavatseb varsti sinna tagasi minna. 5 Ta ütles: „Teie mõjukad mehed tulgu koos minuga alla ja süüdistagu teda seal, kui see mees on tõesti midagi halba teinud.”+

6 Viibinud seal umbes kaheksa või kümme päeva, läks ta alla Kaisareasse, istus järgmisel päeval kohtujärjele ja käskis Pauluse sisse tuua. 7 Kui Paulus sisse tuli, kogunesid tema ümber Jeruusalemmast tulnud juudid, kes esitasid tema vastu palju ränki süüdistusi, mille kohta nad ei suutnud tõendeid tuua.+

8 Paulus ütles enda kaitseks: „Ma pole eksinud ei juutide seaduse, templi ega keisri vastu.”+ 9 Kuna Festus soovis võita juutide poolehoidu,+ vastas ta Paulusele: „Kas sa tahad minna üles Jeruusalemma, et ma seal sinu üle neis asjus kohut mõistaksin?” 10 Aga Paulus ütles: „Ma seisan keisri kohtujärje ees. Siin peab minu üle kohut mõistetama. Ma pole juutidele midagi halba teinud, nagu sa ka ise väga hästi tead. 11 Kui ma olen tõepoolest kurjategija ja olen teinud midagi, mis on surma väärt,+ ei palu ma surmast pääsemist. Aga kui minu vastu esitatud süüdistustel pole mingit alust, ei või keegi mind nende meeleheaks neile üle anda. Ma soovin, et minu üle mõistaks kohut keiser!”+ 12 Festus rääkis oma nõunikega ning vastas siis: „Keisri kohut sa oled soovinud, keisri ette sa ka lähed!”

13 Mõne päeva pärast saabusid kuningas Agrippa* ja Berenike Kaisareasse Festuse juurde viisakusvisiidile. 14 Kuna nad veetsid seal mitu päeva, tõi Festus Pauluse kohtuasja kuninga ette, öeldes:

„Siin on üks mees, kelle Felix vangi jättis. 15 Kui ma olin Jeruusalemmas, rääkisid mulle temast juutide peapreestrid ja vanemad+ ning palusid tema süüdimõistmist. 16 Mina aga vastasin neile, et roomlastel pole tavaks kedagi tema süüdistajatele nende meeleheaks üle anda, enne kui süüdistatav on kohtunud näost näkku oma süüdistajatega ja saanud võimaluse enda kaitseks kõnelda.+ 17 Kui nad siis siia jõudsid, ei viivitanud ma, vaid istusin järgmisel päeval kohtujärjele ja käskisin selle mehe sisse tuua. 18 Süüdistajad astusid ette, kuid ei pannud talle süüks ühtki kuritegu, mida ma arvasin teda teinud olevat.+ 19 Neil olid temaga lihtsalt mingid vaidlused oma jumala kummardamise* pärast+ ja kellegi surnud Jeesuse pärast, keda Paulus väitis elavat.+ 20 Olles nõutu, mida nende vaidluste suhtes ette võtta, küsisin ma, kas ta ei tahaks minna Jeruusalemma ja lasta enda üle seal neis asjus kohut mõista.+ 21 Aga kui Paulus avaldas soovi, et teda hoitaks vahi all, kuni Tema Majesteet* otsuse teeb,+ siis ma käskisingi teda kinni pidada seni, kuni ma ta keisri juurde saadan.”

22 Siis ütles Agrippa Festusele: „Ma tahaksin kuulda, mida sel mehel on öelda.”+ Tema lausus: „Homme saad sa teda kuulata.” 23 Järgmisel päeval tulid Agrippa ja Berenike suurejooneliselt kohale ja astusid vastuvõtusaali koos tuhatkonnaülemate ja linna ülikutega. Kui Festus käsu andis, toodi Paulus sisse. 24 Festus ütles: „Kuningas Agrippa ja kõik, kes olete koos meiega! Te näete seda meest, kelle pärast on minu poole pöördunud kõik juudid nii Jeruusalemmas kui ka siin. Nad nõudsid karjudes tema surma.+ 25 Aga ma olen aru saanud, et ta pole teinud midagi, mis oleks surma väärt.+ Kui ta siis ise soovis Tema Majesteedi kohut, otsustasin ma ta keisri ette saata. 26 Ent mul pole oma isandale tema kohta midagi kindlat kirjutada. Seepärast tõin ma ta teie kõigi ette ja eriti sinu ette, kuningas Agrippa, et mul pärast juurdlust oleks midagi kirjutada. 27 Sest mulle ei tundu mõistlik vangi edasi saata, ilma et ma teataksin, milles teda süüdistatakse.”

26 Agrippa+ ütles Paulusele: „Sul on luba enda kaitseks rääkida.” Siis Paulus sirutas käe ja hakkas kõnelema:

2 „Ma olen õnnelik, kuningas Agrippa, et saan täna siin, sinu ees, enda kaitseks sõna võtta kõigis neis asjus, milles juudid mind süüdistavad,+ 3 eriti kuna sa oled kõigi juudi kommete ja vaidlusküsimuste asjatundja. Seepärast palun ma sind, et sa mu kannatlikult ära kuulaksid.

4 Mis puutub minu eluviisi noorusest alates oma rahva hulgas ja Jeruusalemmas, siis see on teada kõigile juutidele.+ 5 Nad on mind pikka aega tundnud ja teavad, kui nad vaid soovivad seda tunnistada, et ma elasin variseri elu,+ järgides meie religiooni kõige rangema rühmituse õpetusi.+ 6 Ometi seisan ma nüüd kohtu ees, sest ma loodan näha selle tõotuse täitumist, mille Jumal andis meie esiisadele.+ 7 Sellesama tõotuse täitumist ootavad ka meie kaksteist suguharu, teenides Jumalat innukalt ööd ja päevad. Selle lootuse pärast süüdistavadki mind juudid,+ kõrgeauline kuningas.

8 Miks on mõnel teie hulgast raske uskuda, et Jumal surnuid üles äratab? 9 Minagi arvasin, et pean igal viisil naatsaretlase Jeesuse nimele vastupanu osutama. 10 Seda ma Jeruusalemmas ka tegin ning panin palju pühi inimesi vangi,+ kuna olin saanud peapreestritelt selleks loa.+ Ja kui neid taheti hukata, andsin ma selle poolt oma hääle. 11 Karistades neid palju kordi kõigis sünagoogides, üritasin ma sundida neid usust lahti ütlema. Ma käitusin nendega päris pööraselt ja läksin koguni nii kaugele, et kiusasin neid taga teisteski linnades.

12 Kui ma peapreestrite loal ja korraldusel neis asjus Damaskusse läksin, 13 nägin ma keskpäeval tee peal, kõrgeauline kuningas, päikesest eredamat valgust. See säras taevast minu ja mu teekaaslaste ümber.+ 14 Kui me olime kõik maha langenud, kuulsin ma, kuidas üks hääl mulle heebrea keeles ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad? Sul läheb raskeks, kui sa astla* vastu takka üles lööd.” 15 Aga ma küsisin: „Kes sa oled, isand?” Ja Isand vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad. 16 Tõuse jalule! Ma olen sulle end ilmutanud seepärast, et valida sind teenijaks ja tunnistajaks, selleks, et sa kuulutaksid nii seda, mida sa oled näinud, kui ka seda, mida ma sulle endaga seoses veel näitan.+ 17 Ma päästan sind selle rahva käest ja teiste rahvaste käest, kelle juurde ma sind saadan,+ 18 et sa avaksid nende silmad,+ juhiksid nad pimedusest+ valguse kätte+ ja Saatana võimu alt+ Jumala juurde, nii et nad saaksid patud andeks,+ samuti pärandi nende seas, kes on pühitsetud tänu oma usule minusse.”

19 Seepärast, kuningas Agrippa, tegin ma nii, nagu mulle taevases nägemuses öeldi. 20 Ma kuulutasin esmalt Damaskuse elanikele,+ siis neile, kes on Jeruusalemmas+ ja kogu Juudamaal, ning ka teistele rahvastele, et nad peaksid oma patte kahetsema, pöörduma Jumala poole ja kandma patukahetsuse* vilja.+ 21 Sel põhjusel võtsid juudid mu templis kinni ja üritasid mind tappa.+ 22 Aga ma olen saanud Jumalalt abi ja annan tänase päevani tunnistust nii alamatele kui ka ülematele ega räägi midagi muud kui seda, mis prohvetite ja Moosese järgi pidi toimuma,+ 23 nimelt, et messial tuli kannatada+ ja ta pidi esimese surnuist ülesäratatuna+ kuulutama valgust nii sellele rahvale kui ka teistele rahvastele.”+

24 Kui Paulus enda kaitseks rääkis, ütles Festus valju häälega: „Paulus, sa hakkad hulluks minema! Suur kirjatarkus ajab sind hulluks!” 25 Aga Paulus ütles: „Ma ei hakka sugugi hulluks minema, kõrgeauline Festus, vaid räägin tõeseid ja mõistlikke sõnu. 26 Tegelikult on need asjad kuningale hästi teada ja sellepärast võin ma temaga neist asjust julgelt rääkida. Ma olen veendunud, et midagi sellest ei jää talle märkamata, ei ole see ju kuskil salajas toimunud.+ 27 Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud.” 28 Kuid Agrippa ütles Paulusele: „Natuke veel ja sa veenad mind kristlaseks saama.” 29 Seepeale ütles Paulus: „Ma palun Jumalat, kulugu selleks natuke või palju aega, et mitte ainult sina, vaid kõik, kes mind täna kuulavad, saaksid niisuguseks, nagu mina olen, ainult ilma nende vangiahelateta.”

30 Siis tõusis kuningas püsti ning koos temaga tõusid maavalitseja, Berenike ja need, kes nendega istusid. 31 Aga ära minnes rääkisid nad omavahel: „See inimene pole teinud midagi, mis oleks surma või vangiahelaid väärt.”+ 32 Agrippa lausus seejärel Festusele: „Selle inimese oleks võinud vabaks lasta, kui ta poleks soovinud, et keiser tema üle kohut mõistab.”+

27 Kui oli otsustatud, et me purjetame Itaaliasse,+ anti Paulus ja mõned muud vangid üle Juliuse-nimelisele sadakonnaülemale Augustuse väesalgast. 2 Me läksime Adramüttionist tulnud laevale, mis pidi purjetama Aasia provintsi rannikul asuvatesse sadamatesse, ja asusime teele. Koos meiega oli makedoonlane Aristarhos+ Tessaloonikast. 3 Järgmisel päeval maabusime Siidonis ning Julius kohtles Paulust lahkelt ja lubas tal sõprade juurde minna, et need tema eest hoolitseksid.

4 Kui me olime sealt merele läinud, purjetasime Küprose varjus, sest tuuled olid vastu. 5 Me sõitsime üle avamere Kiliikiast ja Pamfüüliast mööda ning jõudsime Mürra sadamasse Lüükias. 6 Seal leidis sadakonnaülem Aleksandriast tulnud laeva, mis suundus Itaaliasse, ja meil tuli minna selle pardale. 7 Seejärel, olles palju päevi aeglaselt edasi purjetanud, jõudsime läbi raskuste Knidoseni. Kuna tuul ei lasknud meid edasi, purjetasime Kreeta varjus Salmoonest mööda. 8 Sõitsime raskustest hoolimata piki rannikut ja jõudsime viimaks paika, mida hüütakse Heaks Sadamaks ja mille lähedal on Lasaia linn.

9 Möödunud oli märkimisväärselt palju aega ja laevasõit oli muutunud ohtlikuks, sest isegi lepituspäeva+ paast* oli juba möödas. Seepärast andis Paulus soovituse 10 ja ütles: „Mehed, ma näen, et laevasõit ei ähvarda mitte ainult tuua kaasa kahju ja suuri kaotusi lastile ja laevale, vaid seab ohtu ka meie elu.” 11 Sadakonnaülem aga võttis kuulda kaptenit ja laevaomanikku, mitte Paulust. 12 Kuna sadam ei sobinud talvitamiseks, soovitas enamik sealt edasi purjetada, et püüda kuidagi jõuda talveks Foiniksisse, Kreeta sadamasse, mis on lahti kirde ja kagu poole.

13 Kui hakkas puhuma õrn lõunatuul, arvasid nad, et nende eesmärk on sama hästi kui saavutatud, ning nad hiivasid ankru ja purjetasid piki Kreeta rannikut edasi. 14 Ent varsti tõusis tormituul, mida hüütakse Kirdemaruks. 15 Kuna see kiskus laeva kõvasti kaasa ja laevanina polnud võimalik vastu tuult hoida, andsime järele ja lasime end tuulel ajada. 16 Siis me sõitsime ühe väikse saare varjus, mida nimetatakse Kaudaks, ja nägime suurt vaeva, et ahtri taga olevat paati* päästa. 17 Ent kui nad olid selle pardale vinnanud, sidusid nad laevakere ümbert kinni, et seda tugevdada, ja kuna nad kartsid Syrtises* madalikule joosta, võtsid nad taglase maha ja jätsid end tuule ajada. 18 Kuna maru meid kõvasti vintsutas, hakati järgmisel päeval laeva kergendama. 19 Kolmandal päeval viskasid nad oma käega ära laeva taglase köied.

20 Kuna päevade kaupa polnud näha päikest ega tähti ja meie ümber möllas tugev maru, hakkas lõpuks kustuma igasugune pääsemislootus. 21 Kui nad olid pikka aega söömata olnud, tõusis Paulus nende keskel püsti ja ütles: „Mehed, te oleksite pidanud mu nõuannet kuulda võtma ja Kreetalt mitte merele minema, siis oleks see häda ja kahju olemata olnud.+ 22 Ometi kutsun ma teid üles olema julged, sest mitte keegi teist ei hukku, ainult laev puruneb. 23 Jumal, keda ma teenin, saatis täna öösel minu juurde ingli+ 24 ning see ütles: „Ära karda, Paulus! Sa pead seisma keisri ees.+ Ja Jumal on kinkinud sulle kõik need, kes on koos sinuga laevas.” 25 Seepärast, mehed, olge julged! Ma usun Jumalat, et kõik läheb täpselt nii, nagu mulle öeldi. 26 Ent meie laev jookseb ühe saare juures madalikule.”+

27 Kui saabus neljateistkümnes öö ja tuul pillutas laeva Aadria merel siia-sinna, hakkas meremeestele südaööl tunduma, et nad lähenevad mingile maale. 28 Nad mõõtsid sügavust ja said 20 sülda*. Liikunud veidi maad edasi, loodisid nad uuesti ja said 15 sülda*. 29 Kartes, et laev võib karidele paiskuda, heitsid nad ahtrist välja neli ankrut ja jäid ootama, et läheks valgeks. 30 Ent kui meremehed püüdsid laevalt põgeneda ning lasid paati merre, teeseldes, et kavatsevad vöörist ankruid alla lasta, 31 ütles Paulus sadakonnaülemale ja sõduritele: „Kui need mehed ei jää laeva, siis te ei pääse.”+ 32 Seejärel raiusid sõdurid paadi köied läbi ja lasid sel merre kukkuda.

33 Enne koitu ergutas Paulus kõiki toitu võtma, öeldes: „Täna on juba neljateistkümnes päev, kui te ootate ja pole midagi söönud. 34 Seepärast ma palun teil pisut süüa. See on teie enda huvides. Kellegi peast ei lähe juuksekarvagi kaotsi.” 35 Seda öelnud, võttis ta leiva, tänas Jumalat nende kõigi ees, murdis seda ja hakkas sööma. 36 Kõigil läks tuju paremaks ja nad asusid samuti sööma. 37 Kokku oli meid laeval 276 inimest. 38 Kui nad olid kõhu täis söönud, asusid nad laeva kergendama ning heitsid nisu üle parda merre.+

39 Kui valgeks läks, ei tundnud nad ära, mis maa see on,+ aga nad nägid liivarannaga lahte, kuhu nad otsustasid, kui vähegi võimalik, laeva ajada. 40 Niisiis raiusid nad ankruköied läbi ja lasid neil merre vajuda, samal ajal sidusid nad lahti tüürimõlade kinnitused, ja seadnud eespurje tuulde, suundusid nad ranna poole. 41 Kui nad sattusid leetseljakule, mida meri igast küljest uhtus, lasid nad laeval madalikule joosta. See jäi vööripidi kinni ning püsis liikumatult paigal, ahter aga hakkas lainemöllus koost lagunema.+ 42 Siis otsustasid sõdurid vangid ära tappa, et ükski neist ujudes põgenema ei pääseks. 43 Kuid sadakonnaülem tahtis Paulust päästa ja takistas neil oma plaani ellu viia. Ta käskis kõigil, kes ujuda oskavad, esimestena merre hüpata ja kaldale minna 44 ning ülejäänutel neile järgneda kas plankude või muude laevatükkide abil. Nii pääsesidki kõik tervelt maale.+

28 Kui olime kaldale pääsenud, saime teada, et seda saart nimetatakse Maltaks.+ 2 Sealsed võõrast keelt rääkivad inimesed olid meie vastu erakordselt lahked. Nad tegid tule üles ja võtsid meid kõiki kenasti vastu, kuna sadas vihma ja oli külm. 3 Kui Paulus korjas kokku sületäie hagu ja selle tulle pani, tuli sealt kuumuse tõttu välja rästik ja hakkas tema kätte kinni. 4 Märganud seda mürgist elukat tema käe küljes rippumas, ütlesid kohalikud üksteisele: „See mees on kindlasti mõrtsukas. Tal õnnestus küll pääseda merest, aga Õiglus* ei lase tal elama jääda.” 5 Ent Paulus raputas selle eluka tulle ega saanud viga. 6 Nad arvasid, et ta läheb põletikust paiste või langeb äkitselt surnuna maha. Aga kui nad olid tükk aega oodanud ja nägid, et temaga ei juhtunud midagi halba, muutsid nad meelt ja ütlesid, et ta on jumal.

7 Selle koha lähedal olid saare tähtsaima mehe Publiuse maad. Ta võttis meid külalislahkelt vastu ja võõrustas meid kolm päeva. 8 Publiuse isa aga lamas haigena voodis, tal oli palavik ja düsenteeria. Paulus läks tema juurde ning palvetas, pani käed tema peale ja tegi ta terveks.+ 9 Pärast seda juhtumit hakkas tema juurde tulema ka teisi saareelanikke, kes olid haiged, ja nad said terveks.+ 10 Nad avaldasid meile austust, tuues palju kingitusi, ja kui hakkasime merele minema, andsid nad meile kaasa kõike vajalikku.

11 Kolm kuud hiljem purjetasime sealt ära ühe Aleksandria laevaga, mis oli saarel talvitanud ja mille vöörikaunistuseks olid Zeusi pojad*. 12 Me jõudsime Sürakuusa sadamasse, kuhu jäime kolmeks päevaks. 13 Sealt läksime edasi ja saabusime Reegiumi. Päev hiljem hakkas puhuma lõunatuul ning teisel päeval me jõudsime Puteolisse. 14 Seal me kohtasime vendi, kes käisid meile peale, et jääksime nende juurde seitsmeks päevaks. Seejärel suundusime Rooma poole. 15 Saanud meist kuulda, tulid sealsed vennad meile vastu Appiuse turuväljakule* ja Kolme Kõrtsi* juurde. Neid nähes tänas Paulus Jumalat ja sai julgust.+ 16 Kui me lõpuks Rooma jõudsime, lubati Paulusel omaette elama asuda koos sõduriga, kes teda valvas.

17 Kolm päeva hiljem kutsus Paulus kokku juutide tähtsamad mehed. Kui need olid kogunenud, ütles ta neile: „Mehed, vennad, ehkki ma pole teinud midagi meie rahva ega esiisade kommete vastu,+ võeti mind Jeruusalemmas vahi alla ja anti roomlastele üle.+ 18 Kui need olid mu üle kuulanud,+ tahtsid nad mind vabaks lasta, sest ma polnud teinud midagi, mis oleks olnud surma väärt.+ 19 Aga kui juudid polnud sellega nõus, olin ma sunnitud nõudma keisri kohut,+ kuid mitte sellepärast, et mul oleks milleski oma rahvast süüdistada. 20 Sel põhjusel ma palusingi, et võiksin teid näha ja teiega rääkida, sest ma olen ahelais tema pärast, kellele Iisrael loodab.”+ 21 Nad ütlesid talle: „Me pole Juudamaalt sinu kohta kirju saanud, samuti pole ükski siia tulnud vendadest teatanud või rääkinud sinust midagi halba. 22 Kuid meie arvates on kohane kuulda sinu enda käest, mida sa mõtled, sest me teame, et sellest sektist+ räägitakse kõikjal halba.”+

23 Nad leppisid Paulusega kokku ühe päeva ja siis tulid nad veel suurema hulgana tema elukohta. Ta andis neile hommikust õhtuni põhjalikult tunnistust Jumala kuningriigist* ja esitas veenvaid tõendeid Jeesuse kohta+ nii Moosese seadusest+ kui ka prohvetiraamatutest.+ 24 Mõned uskusid räägitut, teised aga mitte. 25 Kuna nad olid eri meelt, hakkasid nad laiali minema, kuid Paulus ütles veel:

„Püha vaim on prohvet Jesaja kaudu teie esiisadele tabavalt öelnud: 26 „Mine selle rahva juurde ja ütle: „Te kuulete, kuid ei mõista, te vaatate, kuid ei näe.+ 27 Selle rahva süda on ju tuimaks läinud, nad on oma kõrvadega kuulnud, kuid pole kuulda võtnud, ja nad on oma silmad sulgenud, et nad oma silmadega ei näeks, kõrvadega ei kuuleks ja südamega aru ei saaks ega pöörduks, nii et mina nad terveks teeksin.””+ 28 Seetõttu olgu teile teada, et sõnumit Jumalalt lähtuvast päästest kuulutatakse teistele rahvastele+ ja nemad võtavad seda kuulda.”+ 29 ---*

30 Paulus jäi tervelt kaheks aastaks üürielamusse+ ja võttis lahkesti vastu kõiki, kes tema juurde tulid. 31 Laskmata end millelgi takistada, rääkis ta neile julgelt Jumala kuningriigist ning jagas õpetust isand Jeesus Kristuse kohta.+