Olen teeninud usaldusväärset Jumalat

Jutustanud Kimon Progakis

Oli näpistavalt külm õhtu aastal 1955. Hakkasime koos naise Giannoulaga juba muretsema, kuna meie 18-aastane poeg George polnud ikka veel jõudnud koju kioskist, kus ta töötas. Ootamatult koputas uksele politseinik. „Teie poeg jäi jalgrattaga koju sõites auto alla ja suri,” ütles ta. Seejärel kallutas ta end ettepoole ning sosistas: „Kindlasti ütlevad nad teile, et see oli õnnetusjuhtum, kuid võite mind uskuda, et tegelikult ta mõrvati.” Tema tapmise korraldas kohalik preester koos mõningate poolsõjaväelise organisatsiooni juhtidega.

NENDEL aastatel, mil Kreeka toibus lahkhelide ja raskuste perioodist, oli ohtlik olla Jehoova tunnistaja. Teadsin väga hästi, kui suur võim on kreeka õigeusu kirikul ja poolsõjaväelistel organisatsioonidel, kuna olin nende töös üle 15 aasta aktiivselt osalenud. Las ma jutustan, mis viis üle 40 aasta tagasi selle meie perekonda tabanud tragöödiani.

Kasvuaastad Kreekas

Sündisin aastal 1902 heal järjel olevasse perekonda Chalkise linna lähedal asuvas väikeses külas Kreekas. Minu isa osales aktiivselt kohalikus poliitikaelus ja kõik meie perekonnast olid hardad kreeka õigeusu kiriku liikmed. Ajal, mil enamik mu kaasmaalasi oli kirjaoskamatud, hakkasin ma lugema palju poliitikat ja religiooni käsitlevaid raamatuid.

Vaesus ja ebaõiglus, mis 20. sajandi alguses maad oli võtnud, tekitas minus igatsust parema maailma järele. Arvasin, et usu abil peaks olema võimalik parandada minu kaasmaalaste kurba olukorda. Minu usuliste vaadete pärast tegid meie külas juhtpositsioonil olevad mehed mulle ettepaneku hakata kogukonna kreeka õigeusu preestriks. Kuid vaatamata sellele, et olin külastanud mitmeid mungakloostreid ning piiskoppide ja abtidega pikalt mõtteid vahetanud, ei tundnud ma, et oleksin valmis kandma sellist vastutust ning ka ei olnud mul selleks tahtmist.

Kodusõja küüsis

Aastaid hiljem, aprillis 1941, okupeerisid natsid Kreeka. See pani alguse haletsusväärsetele tapmistele, näljahädadele, omandi võõrandamisele ja kujuteldamatutele kannatustele. Tekkis jõuline vastupanuliikumine ning ma ühinesin ühe partisanirühmitusega, mis võitles natsiokupatsiooni vastu. Selle tõttu süüdati mitmel korral põlema mu kodu ja hävitati vili ning ka ma ise sain haavata. 1943. aasta alguses ei jäänud minul ja mu perel muud üle kui põgeneda kurdmäestikku. Jäime sinna kuni Saksa okupatsiooni lõpuni 1944. aasta oktoobris.

Kui sakslased olid lahkunud, puhkes siseriiklik tsiviil-poliitiline võitlus. Partisanide vastupanuliikumisrühmitus, kuhu mina kuulusin, sai üheks kodusõja peamiseks võitlusjõuks. Ehkki mulle meeldisid kommunistlikud õigluse, võrdsuse ja seltsimehelikkuse ideaalid, vabastas tegelikkus mu lõpuks igasugustest pettekujutelmadest. Kuna olin meie rühmituses kõrgel positsioonil, nägin oma silmaga, kui sageli võim inimesed ära rikub. Vaatamata näiliselt üllatele teooriatele ja ideaalidele, nurjab isekus ja ebatäiuslikkus parimadki poliitilised kavatsused.

Eriti šokeeris mind see, et kodusõjas eri pooli toetavad õigeusu vaimulikud võtsid kätte relvad ja tapsid endaga sama usku inimesi. Mõtlesin endamisi: „Kuidas küll saavad need vaimulikud väita, et nad esindavad Jeesust Kristust, kes ju hoiatas, et ’kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka’ ” (Matteuse 26:52).

Kodusõja ajal aastal 1946 varjasin ma end Kreeka keskosas asuva Lamia linna lähedal. Kuna mu riided olid täiesti kulunud, otsustasin muuta end tundmatuks ja minna linna rätsepa juurde, et lasta endale uued riided teha. Kui kohale jõudsin, käis seal tuline vaidlus, ning peagi leidsin end rääkimas mitte poliitikast, vaid hoopis usust, oma endisel lemmikteemal. Kui kõrvalseisjad nägid, et mu seisukohad põhinevad teadmistel, tahtsid nad, et räägiksin ühe „teoloogia professoriga”. Sedamaid läksid nad teda kutsuma.

Leian usaldusväärse lootuse

Järgnenud vestluse käigus küsis see „professor”, mis on minu uskumuste alus. „Pühad Isad ja oikumeenilised kirikukogud,” vastasin ma. Selle asemel et hakata minuga vaidlema, avas ta oma väikese Piibli ning palus mul lugeda Jeesuse sõnad, mis on kirjas Matteuse 23:9, 10: „Ja ärge te kutsuge kedagi maa peal oma isaks, sest üks on teie Isa, kes on taevas. Ja ärge te laske ka endid kutsuda juhatajaks, sest üks on teie juhataja — Kristus!”

See avas mu silmad! Tajusin, et see mees räägib õigust. Kui ta ütles, et on Jehoova tunnistaja, palusin temalt lugemiseks kirjandust. Ta tõi mulle Piibli Ilmutusraamatut selgitava raamatu „Valgus”, mille ma oma peidupaika kaasa võtsin. Senimaani olid Ilmutusraamatus mainitud metsalised jäänud mulle mõistatuseks, kuid nüüd sain teada, et need kujutavad 20. sajandi poliitilisi organisatsioone. Hakkasin mõistma, et Piiblil on meie ajaks tõesti tähendus ning et mul tuleks seda uurida ja oma elu selle tõdedega kooskõlla viia.

Vahistamine ja vangistus

Varsti pärast seda tungisid mu peidupaika sõdurid ning võtsid mu vahi alla. Mind heideti pimedasse kongi. Kuna olin juba mõnda aega olnud tagaotsitav, uskusin, et mind hukatakse. Seal kongis külastas mind seesama tunnistaja, kellega kõigepealt rääkinud olin. Ta julgustas mind kõhklematult Jehoovale lootma, mida ma ka tegin. Mind saadeti kuueks kuuks asumisele Ikaria saarele Egeuse meres.

Kohe, kui kohale jõudsin, andsin teada, et ma pole mitte kommunist, vaid Jehoova tunnistaja. Väljasaadetute seas oli ka teisi, kes olid õppinud tundma Piibli tõdesid, ja ma otsisin nad üles ning me hakkasime koos korrapäraselt Piiblit uurima. Nad aitasid mul Pühakirja kohta lisateadmisi omandada ja õppida paremini tundma meie usaldusväärset Jumalat Jehoovat.

Aastal 1947, mil lõppes mu karistusaeg, kutsuti mind riikliku süüdistaja kabinetti. Ta ütles, et talle on avaldanud muljet minu käitumine ning et juhul, kui mind jälle asumisele peaks saadetama, võin ma soovituste saamiseks tema nime kasutada. Kui ma jõudsin Ateenasse, kuhu mu perekond vahepeal kolinud oli, hakkasin läbi käima Jehoova tunnistajate kogudusega ja varsti pärast seda lasin end ristida, sümboliseerimaks oma pühendumist Jehoovale.

Süüdistatuna proselütismis

Aastakümneid võeti Kreekas Jehoova tunnistajaid vastutusele proselütismi keelustavate seaduste alusel, mis anti välja aastatel 1938 ja 1939. Sellest tulenevalt arreteeriti aastatel 1938 kuni 1992 Kreekas tunnistajaid 19147 korral ning kohus määras neile karistusi ühtekokku 753 aasta ulatuses, millest 593 aastat ka kanti. Mind arreteeriti Jumala Kuningriigi hea sõnumi kuulutamise pärast rohkem kui 40 korral ning kokku veetsin ma mitmesugustes vanglates 27 kuud.

Ühel korral vahistati mind sellepärast, et olin kirjutanud kirja ühele Chalkise kreeka õigeusu vaimulikule. Aastal 1955 innustati Jehoova tunnistajate kogudusi saatma kõigile vaimulikele brošüür „Kumb on ’maailma valgus’ — kas ristiusk või kristlus?” („Christendom or Christianity—Which One Is ’the Light of the World’?”). Üks kõrge vaimulik, kellele olin kirjutanud, kaebas mind proselütismi pärast kohtusse. Kohtuprotsessi ajal kaitsesid nii tunnistajast kaitsja kui ka kohalik advokaat mind oskuslikult, rääkides kristlikust kohusest kuulutada Jumala Kuningriigi head sõnumit (Matteuse 24:14).

Kohtu eesistuja küsis sellelt arhimandriidilt (kirikus piiskopist alam prelaat): „Kas te lugesite seda kirja ja brošüüri?”

„Ei,” vastas ta keevaliselt, „rebisin need tükkideks ja viskasin minema kohe, kui olin ümbriku lahti teinud!”

„Kuidas te siis saate väita, et see mees püüdis teid oma usku pöörata?” küsis kohtu eesistuja.

Seejärel loetles meie kaitsja mitmeid professoreid ja teisi, kes on kinkinud rahvaraamatukogudele virnade viisi raamatuid. „Kas te tahate öelda, et kõik nad püüdsid inimesi teise usku pöörata?” küsis ta.

Enesestki mõista polnud sellistel juhtudel tegu proselütismiga. Kui kuulsin otsust „süütu”, tänasin Jehoovat.

Poja surm

Ka mu poega George’i kimbutati korduvalt, ja seda tavaliselt õigeusu vaimulike õhutusel. Tedagi vahistati mitmel korral sellepärast, et ta, täis noorusjõudu ja indu, Jumala Kuningriigi head sõnumit kuulutas. Lõpuks otsustasid vastupanijad temast vabaneda ja samas hoiatada ka meid ülejäänuid, et me lakkaksime kuulutamast.

Politseinik, kes tuli meile George’i surmast teatama, ütles, et meie poja surma oli korraldanud kohalik kreeka õigeusu preester koos mõningate poolsõjaväelise organisatsiooni juhtidega. Sellised „õnnetusjuhtumid” olid neil ohtlikel aegadel tavalised. Ehkki tundsime poja surma pärast suurt südamevalu, otsustasime endisest veelgi kindlamalt osaleda aktiivselt kuulutustöös ja loota täielikult Jehoovale.

Kuidas me aitasime teistel Jehoovale loota

Mu naine ja lapsed veetsid 1960-ndate aastate keskel suvekuud rannikuäärses külas Skala Oropos, mis asub umbes 50 kilomeetri kaugusel Ateenast. Kuna tollal ei elanud seal ühtegi tunnistajat, andsime naabritele eraviisiliselt tunnistust. Mõned kohalikud talumehed osutasidki soodsat vastukaja. Kuna mehed töötasid pika päeva põllul, viisime piibliuurimisi läbi hilja õhtul ning mitmed neist said Jehoova tunnistajateks.

Nähes, et Jehoova õnnistab meie pingutusi, käisime seal huvitatutega Piiblit uurimas iga nädal, ja nii umbes 15 aastat. Peaaegu 30 inimest, kellega me seal uurisime, on edenenud ristimiseni. Esmalt moodustati seal uurimisgrupp ja mind määrati koosolekuid läbi viima. Hiljem kasvas grupist kogudus ning praegu kuulub sealsesse Malakasa kogudusse rohkem kui 100 tunnistajat. Oleme rõõmsad, et neli neist, kellele saime abiks olla, on nüüd täisaegses teenistuses.

Rikkalik pärand

Varsti pärast seda, kui ma pühendasin oma elu Jehoovale, hakkas ka mu naine vaimselt edenema ja temagi ristiti. Neil rasketel tagakiusamisaegadel püsis tema usk tugevana ning ta säilitas kindla ja vankumatuna oma laitmatuse. Kunagi ei kaevanud ta nende paljude raskuste üle, mida tal tuli kannatada minu sagedaste vangistuste tõttu.

Aastate jooksul viisime koos läbi palju piibliuurimisi ning ta on olnud paljudele abiks oma lihtsa ja entusiastliku lähenemisega. Praegu on tal ajakirjade pakkumisring, kuhu kuulub kümneid inimesi, kellele ta viib korrapäraselt ajakirju „Vahitorn” ja „Ärgake!”.

Suures osas tänu mu armastava kaasa toele teenivad kõik meie kolm ellujäänud last koos peredega, kuhu kuulub kokku kuus lapselast ja neli lapselapselast, aktiivselt Jehoovat. Kuigi nemad pole pidanud seisma silmitsi tagakiusamise ja ägeda vastupanuga nagu mu naine ja mina, loodavad nemadki kõhklematult Jehoovale ning käivad ikka tema radu. Millist rõõmu me kõik küll tunneme, kui meie kallis George üles äratatakse ja me jälle kokku saame!

Olen kindlalt otsustanud loota Jehoova peale

Kõigi nende aastate jooksul olen näinud, kuidas Jehoova vaim tegutseb tema rahva seas. Tema organisatsioon, mida ta oma vaimu kaudu juhatab, on aidanud mul mõista, et pole mõtet loota inimpingutustele. Nende tõotused paremast tulevikust on väärtusetud ja ei ole muud kui üks suur vale (Laul 146:3, 4).

Vaatamata oma kõrgele eale ja tõsistele tervisehäiretele, on mu pilk suunatud kindlalt Kuningriigi lootuse täitumisele. Ma tõepoolest kahetsen, et olin aastaid pühendunud valereligioonile ja püüdsin luua paremaid tingimusi poliitika abil. Kui peaksin oma elu uuesti elama, otsustaksin taas kõhklematult teenida Jehoovat, usaldusväärset Jumalat.

(Veidi aega tagasi suikus Kimon Progakis surmaunne. Tal oli maine lootus.)

[Pilt lk 26]

Hiljuti tehtud foto Kimonist ja tema abikaasast Giannoulast