„Kulla asemel leidsin teemante”
JUTUSTANUD MICHALIS KAMINARIS
Pärast viit aastat Lõuna-Aafrika Vabariigis, kuhu olin läinud kulda otsima, naasin koju millegi palju väärtuslikumaga. Lubage mul jutustada varandusest, mida nüüd omasin ja jagada soovisin.
OLEN sündinud 1904. aastal Kephallenia-nimelisel Kreeka saarel, mis asub Joonia meres. Varsti pärast seda surid mu vanemad ning ma kasvasin üles orvuna. Tundsin suurt vajadust abi järele ja palusin sageli Jumalat. Kuigi käisin korrapäraselt kreeka õigeusu kirikus, ei saanud ma Piibli kohta mingeid teadmisi. Ma ei leidnud lohutust.
Aastal 1929 otsustasin emigreeruda ja otsida paremat elu. Jätsin oma viljatu saare ning asusin laevaga Inglismaa kaudu Lõuna-Aafrika poole teele. Olnud 17 päeva merel, jõudsin Kaplinna, kus üks mu kaasmaalane mind kohe tööle võttis. Kuid mind ei lohutanud materiaalne jõukus.
Midagi hinnalisemat
Kui olin olnud Lõuna-Aafrika Vabariigis umbes kaks aastat, tuli mu töökohta üks Jehoova tunnistaja ning pakkus kreekakeelset piiblilist kirjandust. Pakutu hulgas olid raamatud „Kus viibivad surnud?” ja „Millal rõhumine lõppeb?”. Mäletan hästi, millise õhinaga ma neid lugesin, kusjuures õppisin isegi pähe kõik tsiteeritud kirjakohad. Ühel päeval ütlesin oma kolleegile: „Olen leidnud selle, mida ma kõik need aastad olen otsinud. Tulin Aafrikasse kulda otsima, aga kulla asemel leidsin teemante.”
Tundsin suurt rõõmu, kui sain teada, et Jumalal on nimi, Jehoova, et tema Kuningriik on taevastes juba rajatud ning et me elame selle asjadesüsteemi viimseil päevil (Laul 83:19; Taaniel 2:44; Matteuse 6:9, 10; 24:3—12; 2. Timoteosele 3:1—5; Ilmutuse 12:7—12). Kui meelierutav oli küll teadmine, et Jehoova Kuningriik toob igast rassist inimestele lõputuid õnnistusi! Mulle avaldas muljet ka fakt, et neid kallihinnalisi tõdesid kuulutatakse kõikjal maailmas (Jesaja 9:5, 6; 11:6—9; Matteuse 24:14; Ilmutuse 21:3, 4).
Uurisin kiiresti välja Kaplinnas asuva Vahitorni ühingu harubüroo aadressi ning hankisin sealt piiblilist kirjandust juurde. Mul oli iseäranis hea meel, kui sain omale Piibli. Loetu tekitas minus soovi jagada saadud teadmisi ka teistele. Alustasin sellest, et saatsin piiblilisi väljaandeid oma sugulastele, sõpradele ja tuttavatele mu kauges kodulinnas Lixoúrions. Õppimise käigus mõistsin järk-järgult, et kui inimene tahab Jehoovale meelepärane olla, peab ta oma elu talle pühendama. Niisiis tegin seda palves otsekohe.
Ühe korra käisin Jehoova tunnistajate koosolekul, aga kuna ma ei osanud inglise keelt, ei saanud ma sõnakestki aru, mis seal räägiti. Kui kuulsin, et Port Elizabethis elab palju kreeklasi, reisisin sinna, kuid mul ei õnnestunud leida ühtegi kreeka keelt kõnelevat tunnistajat. Seega otsustasin naasta Kreekasse, et saada täisajaliseks evangeeliumikuulutajaks. Mäletan, et ütlesin endale: „Lähen Kreekasse tagasi kasvõi poolalasti.”
Täisajaline teenistus Kreekas
1934. aasta kevad leidis mu Itaalia ookeanilaineri „Duilio” pardalt. Sõitsin Prantsusmaale Marseille’sse ning pärast kümnepäevast peatust asusin reisilaevaga „Patris” Kreeka poole teele. Merel olles juhtus laeva masinavärgiga mingi äpardus ning öösel anti korraldus päästepaadid vette lasta. Siis meenus mulle, kuidas olin võtnud nõuks kasvõi poolalasti Kreekasse jõuda. Siiski saabus viimaks Itaalia puksiirlaev ja vedas meid Itaaliasse Napolisse. Hiljem jõudsime lõpuks ka Kreekasse Pireusi.
Sealt suundusin Ateenasse, kus külastasin Vahitorni ühingu harubürood. Vestluses harubüroo ülevaataja Athanassios Karanassiosega palusin omale täisajalise kuulutustöö ülesannet. Juba järgmisel päeval olin teel Peloponnesose poolsaarele, mis moodustab Kreeka maismaa lõunaosa. Kogu see piirkond määrati mulle territooriumiks!
Piiritu entusiasmiga alustasin kuulutustööd, käies linnast linna, külast külla, farmist farmi ja üksikust majast üksikusse majja. Peatselt ühines minuga Michael Triantafilopoulos, kes ristis mind 1935. aasta suvel — rohkem kui aasta pärast seda, kui olin alustanud täisajalist teenistust! Kuna ühissõidukeid polnud, läksime igale poole jalgsi. Meie suurimaks probleemiks oli vaimulike vastuseis; nad tegid kõik, et meie tööd peatada. Tagajärjeks oli see, et paljud suhtusid meisse eelarvamustega. Kuid takistustest hoolimata andsime tunnistust ja kuulutasime Jehoova nime kõikjal.
Kogeme vastupanu
Ühel hommikul, kui olin kuulutamas mägises Arkaadia piirkonnas, jõudsin Magouliana külla. Olin seal tund aega kuulutanud, kui kuulsin kirikukellade häält, ja peagi taipasin, et neid lüüakse minu pärast! Kreeka õigeusu arhimandriidi (piiskopist järgmine aukandja kirikus) õhutusel tuli kokku rahvajõuk. Sulgesin kiiresti kuulutustöökoti ja palusin vaikselt Jehoovat. Arhimandriit koos suure hulga lastega suundus otseteed minu poole. Ta hakkas hüüdma: „Tema see ongi! Tema see ongi!”
Lapsed ümbritsesid mind ning vaimulik astus esile ja hakkas mind tõukama oma suure etteulatuva kõhuga, öeldes, et ta ei taha mind kätega puudutada, et ta ei saaks roojaseks. Ta kisendas: „Lööge teda! Lööge teda!” Kuid just samal hetkel ilmus politseinik ja viis meid mõlemaid politseijaoskonda. Vaimulik anti rahvajõugu kokkuajamise eest kohtusse ning ta pidi maksma 300 drahmi suuruse trahvisumma pluss kohtukulud. Mind lasti vabaks.
Kui jõudsime uude paikkonda, valisime oma tegevuskeskuseks üpris suure linna ning töötasime läbi kogu selle ümber oleva territooriumi neljatunnise jalgsimatka raadiuses. See tähendas, et lahkusime kodunt hommikul, kui oli veel pime, ning jõudsime tagasi pärast õhtupimeduse saabumist, kusjuures tavaliselt käisime iga päev ühes-kahes külas. Kui olime kõik ümberkaudsed külad läbi töötanud, kuulutasime ka tegevuskeskuseks olevas linnas, ning seejärel läksime järgmisse piirkonda. Tihtipeale meid vahistati, sest vaimulikud ässitasid inimesi meie vastu üles. Parnassose regioonis Kesk-Kreekas otsis politsei mind mitu kuud. Ent neil ei õnnestunud mind kordagi kätte saada.
Ühel päeval kuulutasime vend Triantafilopoulosega Mouríki külas Boiootia piirkonnas. Jagasime küla kaheks ning mina kui noorem hakkasin kuulutama järsul nõlvakul asuvates majades. Äkitselt kuulsin altpoolt karjeid. Alla joostes mõtlesin, et küllap pekstakse vend Triantafilopoulost. Külaelanikud olid kogunenud kohalikku kohvimajja ning preester tammus edasi-tagasi nagu vihane pull. „Need inimesed nimetavad meid mao seemneks,” hüüdis ta.
Preester oli juba jalutuskepi vastu vend Triantafilopoulose pead puruks löönud ning viimase nägu mööda nirises verd. Kui olin vere ära pühkinud, pääsesime minema. Kõndisime kolm tundi, kuni jõudsime Teeba linna. Sealses kliinikus haav korrastati. Teatasime sellest vahejuhtumist politseile ning alustati kohtuasja. Aga et preestril oli kohtus tutvusi, mõisteti ta viimaks õigeks.
Kui kuulutasime Leukase linnas, „vahistasid” meid ühe sealse poliitilise liidri toetajad ja viisid meid küla kohvimajja, kus nad hakkasid meid mingis isemoodustatud kohtus süüdistama. Poliitiline liider ja tema mehed tiirlesid kordamööda meie ümber, pidades kõnesid — vihaselt ja valjuhäälselt — ning ähvardades meid kokkupigistatud rusikatega. Nad kõik olid purjus. Meievastane sõnadevool kestis pärastlõunast päikeseloojakuni, kuid me säilitasime rahu ja naeratasime, kinnitades oma süütust ja paludes abi saamiseks vaikselt Jehoova Jumalat.
Videvikul päästsid kaks politseinikku meid sealt ära. Nad viisid meid politseijaoskonda ja kohtlesid meid hästi. Et oma tegusid õigustada, tuli see poliitiline liider järgmisel päeval sinna ning süüdistas meid Kreeka kuninga vastases propagandas. Seepärast saatis politsei meid koos kahemehelise eskordiga Lamia linna, et meie asja täiendavalt uuritaks. Seal peeti meid seitse päeva vahi all ning viidi seejärel käeraudus Larisa linna kohtulikuks aruteluks.
Larisa kristlikud vennad, kellele oli meie saabumisest teatatud, olid meil vastas. See, et nad ilmutasid meie vastu sügavat kiindumust, andis meie valvuritele head tunnistust. Meie advokaat, endine kolonelleitnant, kes oli saanud Jehoova tunnistajaks, oli linnas tuntud isik. Kui tema kohtus üles astus ja meie kohtuasjast veenvalt kõneles, sai ilmselgeks, et meile esitatud süüdistused on valed, ja meid vabastati.
Laialdane edu, mis Jehoova tunnistajaid kuulutustöös saatis, tekitas veelgi tugevamat vastuseisu. Aastatel 1938 ja 1939 võeti vastu seadused, mis keelasid proselütismi, ning me Michaeliga olime nende seaduste alusel kaasatud kümnetesse kohtuasjadesse. Hiljem soovitas harubüroo meil töötada eraldi, et tõmbaksime oma tegevusele vähem tähelepanu. Mul oli raske ilma kaaslaseta. Kuid Jehoovat usaldades käisin jalgsi läbi sellised piirkonnad nagu Atika, Boiootia, Phthiotis, Euboia, Aitoolia, Akarnaania ja Eurytania ning ka Peloponnesose poolsaare.
Sel perioodil aitasid mind eelkõige just lauliku kaunid usaldussõnad Jehoovale: „Sinuga ma jooksen väehulga kallale, oma Jumalaga ma hüppan üle müüri! See on Jumal, kes paneb rammu mu vööle ja teeb laitmatuks mu tee! Ta teeb mu jalad emahirve jalgade sarnaseks ja paneb mind seisma mu kõrgustikele!” (Laul 18:30, 33, 34).
Aastal 1940 kuulutas Itaalia Kreekale sõja ning peagi pärast seda tungis Saksa armee Kreekasse. Okupandid kehtestasid sõjaseaduse ning keelustasid Vahitorni ühingu raamatud. Need olid Kreeka Jehoova tunnistajatele rasked ajad, kuid sellele vaatamata suurenes nende arv hämmastavalt: 178 tunnistajast 1940. aastal oli Teise maailmasõja lõpuks 1945. aastal saanud 1770 tunnistajat!
Beeteli teenistus
Aastal 1945 kutsuti mind teenima Jehoova tunnistajate harubüroosse Ateenas. Beetel, mille tähendus on „Jumala koda”, paiknes sel ajal üürimajas Lombardou tänaval. Esimesel korrusel asusid bürooruumid, keldrikorrusel trükikoda. Viimane koosnes väikesest trükipressist ja lõikemasinast. Trükikoja brigaad oli algul ainult kaheliikmeline, kuid varsti hakkas teisi vabatahtlikke oma kodust meil abiks käima.
Aastal 1945 taastati kontakt Vahitorni ühingu peakorteriga New Yorgis Brooklynis ning samal aastal hakkasime Kreekas jälle regulaarselt „Vahitorni” trükkima. Seejärel, aastal 1947, kolis harubüroo üle aadressile Tenedou 16, kuid trükikoda jäi endiselt Lombardou tänavale. Hiljem viidi trükikoda Lombardou tänavalt ühe tunnistaja eravabrikusse umbes viie kilomeetri kaugusele. Mõnda aega jooksime edasi-tagasi kõigi kolme koha vahet.
Mäletan, kuidas lahkusin meie elamukvartalist Tenedou tänavalt juba enne koitu ja sõitsin trükikotta. Töötanud seal kella üheni päeval, läksin Lombardou tänavale, kuhu me viisime trükitud paberilehed. Seal volditi need ajakirjadeks, õmmeldi kokku ja lõigati küljed ühtlaseks — seda kõike käsitsi. Pärast viisime valmis ajakirjad postkontorisse, tassisime kolmandale korrusele, aitasime personalil neid sorteerida ja kleepisime ümbrikuile postitamiseks margid peale.
Aastaks 1954 oli Kreekas juba üle 4000 tunnistaja ning oli tarvis suuremaid Beeteli rajatisi. Seetõttu kolisime uude kolmekorruselisse hoonesse, mis asus Ateena kesklinnas Kartali tänaval. Aastal 1958 paluti mul hakata tööle köögis ja see oli mu ülesanne kuni aastani 1983. Vahepeal, aastal 1959, abiellusin Eleftheriaga, kes on olnud mulle Jehoova teenistuses lojaalne kaaslane.
Kogeme jälle vastupanu
Aastal 1967 haaras võimu sõjaväeline hunta ning jällegi seati meie kuulutustööle piirangud. Ent kuna meil oli juba kogemusi selles, kuidas keelu ajal toime tulla, kohandasime end kiiresti olukorraga ja tegutsesime põranda all edukalt edasi.
Pidasime koosolekuid kodudes ja olime ukselt uksele teenistuses ettevaatlikud. Kuid ikkagi vahistati meie vendi alatasa ja kohtuasjade arv mitmekordistus. Meie advokaadid olid kogu aeg liikvel, et osaleda kohtuprotsessidel maa eri osades. Vaatamata vastuseisule osales enamik tunnistajaid korrapäraselt kuulutustöös, eriti nädalalõppudel.
Tüüpiline laupäev või pühapäev nägi välja selline, et käisime kuulutustööl ja pärast kontrollisime üle, kes meie seast on puudu. Tavaliselt võis puuduolijad leida lähimast politseijaoskonnast. Viisime siis neile tekke ja toitu ning julgustasime neid. Samuti teatasime olukorrast oma advokaatidele, kes ilmusid esmaspäeval prokuröri ette, et kinnipeetavaid kaitsta. Taolisesse olukorda sattudes säilitasime rõõmu, sest teadsime, et kannatame tõe pärast!
Keelu ajal trükitöö Beetelis lõpetati. Seepärast sai nüüd sellest majast, kus me Eleftheriaga Ateena eeslinnas elasime, midagi trükikojataolist. Eleftheria kirjutas „Vahitorni” artikleid ümber raskel kirjutusmasinal. Ta pani kümme lehte korraga masinasse ja pidi sõrmiseid väga kõvasti vajutama, et tähed näha jääksid. Seejärel võtsin ma lehed ja õmblesin need kokku. Tegime seda iga õhtu kuni keskööni. Meist korrus allpool elas üks politseinik ja me siiamaani imestame, et ta meid kunagi ei kahtlustanud.
Töö laienemine toob rõõmu
Aastal 1974 taastati Kreekas demokraatia ja me saime kuulutustööd jälle avalikumalt teha. Seitsme aasta jooksul, mil meie tööl olid piirangud, oli toimunud imeline kasv rohkem kui 6000 uue tunnistaja näol, nii et kokku oli meid nüüd üle 17000 Kuningriigi kuulutaja.
Me taastasime ka normaalse trükitegevuse harubüroo hooneis. Selle tõttu jäid Kartali tänava Beeteli rajatised peagi liiga väikseks. Niisiis osteti hektarisuurune maatükk Ateena eeslinnas Marousis. Ehitati uued Beeteli hooned, kus oli 27 eluruumi, vabrik, bürood ja muud rajatised. Nende pühitsemine toimus 1979. aasta oktoobris.
Aja möödudes vajasime veelgi rohkem ruumi. Seepärast osteti 22-hektarine maatükk umbes 60 kilomeetrit Ateenast põhja pool. See koht asub Eleona-nimelises paigas ühel nõlvakul, kust avaneb vaade mägedele ja niiske pinnasega väljadele. Seal pühitsesime 1991. aasta aprillis palju suurema rajatise, kuhu kuulub muu hulgas 22 maja, millest igaüks on mõeldud elukohaks kaheksale inimesele.
Olles täisajaliselt teeninud rohkem kui 60 aastat, on mul ikka hea tervis. Olen õnnelik, et ’kannan vilja veel vanas eas’ (Laul 92:15). Eriti tänan Jehoovat selle eest, et olen elu jooksul oma silmaga näinud, kui võimsalt on tema tõeliste kummardajate arv kasvanud. Prohvet Jesaja ennustas sellist kasvu: „Su väravad on alati lahti, neid ei suleta päeval ega ööl, et su juurde saaks tuua rahvaste rikkusi” (Jesaja 60:11).
Kui tore on näha miljoneid inimesi kõigist rahvastest kogunemas Jehoova organisatsiooni ja saamas õpetust selle kohta, kuidas pääseda läbi suure viletsuse Jumala uude maailma! (2. Peetruse 3:13.) Ma võin ausalt öelda, et täisajaline teenistus on osutunud mulle väärtuslikumaks kõigest, mida see maailm võib pakkuda. Jah, ma pole leidnud varandust mitte kulla, vaid hoopis vaimsete teemantide näol, mis on mu elu lõpmata palju rikastanud.
[Pildid lk 23]
Michalis ja Eleftheria Kaminaris
(Paremal) Trükikoda Lombardou tänaval