Jehoova on olnud mu kalju

JUTUSTANUD EMMANUEL LIONOUDAKIS

Mu ema kortsutas tigedalt kulmu ja lausus mulle: ”Kui sa oma otsusest ei tagane, tuleb sul kodunt lahkuda.” Olin võtnud nõuks hakata kuulutama Jumala Kuningriiki täisajaliselt. Mu perekond aga ei suutnud rohkem taluda teotust, mida tõi nende peale mu pidev arreteerimine.

MU VANEMAD olid tagasihoidlikud ja jumalakartlikud. Nad elasid Douliana külas, Kreeka koosseisu kuuluva Kreeta saare lääneosas, kus ma sündisin aastal 1908. Nad õpetasid mind juba lapsena kartma ja austama Jumalat. Ma armastasin Jumala Sõna, ehkki ma polnud mitte kunagi näinud Piiblit ei kooliõpetajate ega kreeka õigeusu preestrite käes.

Pärast seda, kui üks meie naaber oli lugenud kuut C. T. Russelli ”Kirjauurimuste” köidet ja raamatut ”Jumala kannel”, rääkis ta mulle õhinaga, mida üllatavat oli ta sealt Piibli kohta teada saanud. Nende raamatute väljaandjad olid piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal kutsuti. Hankisin rõõmuga Piibli ja need raamatud Vahitorni ühingu Ateena büroost endalegi. Mäletan veel siiani, kuidas olime naabriga hilja ööni üleval, palvetasime Jehoova poole ja ahmisime küünlavalgel nende väljaannete abil Pühakirja kohta teadmisi.

OIin 20-aastane ja töötasin ühes lähedalasuvas külas kooliõpetajana, kui ma oma äsjaomandatud piiblilistest teadmistest teistele rääkima hakkasin. Peagi kogunesime Doulianas korrapäraselt Piiblit uurima juba neljakesi. Samuti jagasime inimestele traktaate, brošüüre, raamatuid ja Piibleid, et nemadki võiksid tundma õppida inimkonna ainsat lootust — Jumala Kuningriiki.

1931. aastal olime nende tuhandete seas üle kogu maailma, kes võtsid endale Piiblil põhineva nime Jehoova tunnistajad (Jesaja 43:10). Järgmise aasta jooksul osalesime hoogtöös, kus andsime võimuesindajatele teada meie uue nime ja selle tähenduse. Iga preester, kohtunik, politseiametnik ja ärimees meie kandis sai endale vastavasisulise brošüüri.

Nagu võis oodata, õhutas vaimulikkond seepeale meie tagakiusamist. Kui mind esimest korda arreteeriti, mõisteti mind 20 päevaks vangi. Varsti pärast vabanemist vahistati mind jälle ning mulle määrati kuuajaline vanglakaristus. Kui kohtunik nõudis, et me lõpetaksime kuulutustöö, vastasime talle Apostlite tegude 5:29 sõnadega: ”Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna.” Hiljem, 1932. aastal külastas meie väikest gruppi Doulianas Vahitorni ühingu esindaja ning me kõik neljakesi lasime end ristida.

Leian vaimse perekonna

Kuna ma soovisin teha rohkem kuulutustööd, panin oma õpetajaameti maha. See oli mu emale liig. Ta nõudis, et lahkuksin kodunt. Üks lahke kristlik vend Herakleioni linnas Kreeta saarel oli aga Vahitorni ühingu Ateena harubüroo heakskiidul valmis mu meeleldi enda juurde võtma. Niisiis, augustis 1933. aastal tulid mu koduküla vennad ühes mõnede huvitatutega bussijaama minuga hüvasti jätma. See oli väga liigutav hetk, me kõik nutsime, sest me polnud kindlad, millal jälle üksteist näeme.

Herakleionis oli meil tore vaimne pere. Peale minu oli seal veel kolm kristlikku venda ja üks õde, kellega koos korrapäraselt uurisime ja teenistuses olime. Nägin otseselt täitumas seda, mida Jeesus tõotas: ”Ei ole kedagi, kes maja või vennad või õed või ema või isa või naise või põllud on maha jätnud minu ja armuõpetuse pärast ega saaks sajakordselt nüüd sellel ajal maju ja vendi ja õdesid ja emasid” (Markuse 10:29, 30). Minu ülesandeks sai kuulutada Herakleionis ja selle lähedal asuvates külades. Kui see linn sai läbi töötatud, asusin tööle Herakleioni ja Lasitioni ümberkaudsetel aladel.

Üksik pioneer

Ühest külast teise kõmpimine võttis hea hulga tunde. Peale selle tuli mul kaasas kanda kilode viisi trükiseid, sest kirjandust ei saadetud just tihti. Kuna mul polnud kuskil ööbida, läksin ma tavaliselt küla kohvimajja, kus ootasin senikaua, kui viimane külastaja lahkus — tavaliselt pärast keskööd — ja magamisaseme vabastas, ning ärkasin järgmisel hommikul vara, enne kui omanik joogipoolist pakkuma hakkas. Lugematu hulk kirpe jagas minuga neid voodeid.

Olgugi et tavaliselt olid inimesed sõnumi vastu külmad, olin õnnelik selle üle, et saan anda oma noorusjõu Jehoovale. Kui leidsin inimese, kes oli Piibli tõest huvitatud, tugevdas see mu otsustavust jätkata seda elupäästvat teenistust. Läbikäimine kristlike vendadega oli samuti kosutav. Tavaliselt sain nendega kokku 20 kuni 50 päeva tagant, sõltuvalt sellest, kui kaugel Herakleioni linnast ma parajasti kuulutasin.

Mäletan veel siiani selgelt, kui üksikuna ma end ühel pärastlõunal tundsin — seda eriti teadmise pärast, et sel õhtul peavad mu kristlikud vennad ja õed Herakleionis kavakohaselt koosolekut. Mu soov neid näha oli sedavõrd suur, et otsustasin maha käia rohkem kui 25 kilomeetrit, mis mind neist lahutas. Ma polnud veel kunagi nii kiiresti kõndinud. Kui kosutav oli küll olla tol õhtul koos oma toredate vendadega ja jälle taastada oma vaimsed jõuvarud!

Ei läinud kaua, kui mu tõsised pingutused kuulutustööl vilja kandma hakkasid. Nagu apostlite päevil, Jehoova ’lisas meie ühendusele juurde neid, kes päästeti’ (Apostlite teod 2:47). Jehoova kummardajate arv Kreetal hakkas kasvama. Minuga ühinesid teenistuses teised ja ma ei tundnud end enam üksikuna. Kogesime nii ihulikku viletsust kui kibedat vastupanu. Meie igapäevane toit oli leib, mille kõrvale sõime kas mune, oliive või juurvilju, mida saime vahetuskaubaks kirjanduse eest nende käest, kellele kuulutasime.

Kreeta kaguosas paiknevas Ierápetra linnas kuulutasin ma ühele riidekaupmehele nimega Minos Kokkinakis. Vaatamata minu püsivatele pingutustele alustada temaga piibliuurimist, ei leidnud ta oma toimeka eluviisi tõttu selleks palju aega. Kui ta siis aga lõpuks otsustas piibliuurimist tõsisemalt võtma hakata, tegi ta oma elus suuri muudatusi. Temast sai ka väga innukas ja aktiivne hea sõnumi kuulutaja. Kokkinakise alluvuses töötanud 18-aastane Emmanuel Paterakis oli hämmingus nendest muudatustest ning palus piiblilist kirjandust peagi ka endale. Kui rõõmus ma olin, nähes tema pidevat vaimset kasvu ja lõpuks seda, kuidas temast misjonär sai!a

Vahepeal aga kasvas ka mu koduküla kogudus ning seal oli nüüd 14 kuulutajat. Ma ei unusta kunagi seda päeva, mil lugesin oma lihaselt õelt Despinalt saadud kirja, kus ta teatas, et tema ja ka vanemad on tõe omaks võtnud ning on nüüd Jehoova ristitud teenijad!

Vastupidamine tagakiusamise ja pagenduse ajal

Kreeka õigeusu kiriku silmis muutus meie kuulutustegevus laastavate rohutirtsude nuhtluse sarnaseks ning nad otsustasid meid murda. 1938. aasta märtsis kutsuti mind kohaliku prokuröri ette, kes nõudis, et ma otsemaid sellest piirkonnast lahkuksin. Ma vastasin talle, et meie kuulutustöö on õigupoolest kasulik ja et meile on selle töö teha andnud kõrgem autoriteet, meie Kuningas Jeesus Kristus (Matteuse 28:19, 20; Apostlite teod 1:8).

Järgmisel päeval kästi mul ilmuda kohalikku politseijaoskonda. Seal anti mulle teada, et ma kujutavat avalikku ohtu ning et mind saadetakse üheks aastaks pagendusse Amorgose saarele Egeuse meres. Mõni päev hiljem pandi mu käed raudu ja sõidutati paadiga sellele saarele. Rohkem Jehoova tunnistajaid Amorgose saarel polnud. Võite siis kujutleda mu üllatust, kui saan kuue sealveedetud kuu pärast teada, et veel üks tunnistaja on saarele pagendusse saadetud! Kes ta võiks küll olla? Minos Kokkinakis, mu piibliõpilane ajast, mil olin Kreetal. Kui rõõmus ma küll olin vaimse kaaslase üle! Mõni aeg hiljem oli mul eesõigus ristida ta Amorgose vetes.b

Varsti pärast seda, kui ma Kreetale tagasi pöördusin, arreteeriti mind jälle ning saadeti kuueks kuuks pagendusse selle saare väiksesse Neapolise linna. Kui mul kuus kuud pagenduses täis sai, vahistati mind, pandi kümneks päevaks vangi ja saadeti siis neljaks kuuks saarele, kuhu pagendati kommuniste. Ma mõistsin, kui õiged on apostel Pauluse sõnad: ”Kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga” (2. Timoteosele 3:12).

Kasv vastupanust hoolimata

Saksa okupatsiooni aegu Kreekas aastatel 1940—1944 meie kuulutustegevus peaaegu seiskus. Kuid Jehoova rahvas Kreekas reorganiseerus ruttu ning me jätkasime kuulutustööd uue hooga. Püüdes kaotatud aega tasa teha, olime Kuningriigi töös aktiivsed ja innukad.

Nagu oli ka oodata, lõi religioosne vastupanu taas lõkkele. Tihtipeale otsustasid kreeka õigeusu preestrid ise kohtunikud olla. Ühes külas kihutas preester ühe rahvajõugu meie vastu üles. Preester hakkas mind peksma ning ta poeg jagas mulle hoope selja tagant. Ma tormasin lähedalasuvasse majja varjule, kuid mu kuulutustöökaaslane veeti küla keskväljakule. Seal rebisid märatsejad puruks tema kirjanduse ja üks naine kisendas rõdult vahetpidamata: ”Tapke ta ära!” Lõpuks üks arst ja sealt mööduv politseinik päästsid meid.

Hiljem, aastal 1952 arreteeriti mind jälle ning mõisteti neljaks kuuks pagendusse Kreeta saarele Kastellion Kissamosse. Vahetult pärast seda sain ma väljaõpet selleks, et hakata külastama kogudusi ja neid vaimselt kinnitama. Kui olin olnud kaks aastat taolisel reisival tööl, abiellusin ma ustava kristliku õega, kelle nimi on Despina nagu mu lihasel õelgi, kes on lojaalne Jehoova teenija senini. Pärast pulmi määrati mind teenima eripioneerina Chania linna Kreetal, kus teenin praegugi.

Selle peaaegu 70 aasta jooksul täisajalises teenistuses olen ma läbi käinud suurema osa Kreetast — saarest, mille pindala on 8300 ruutkilomeetrit ja pikkus ligikaudu 250 kilomeetrit. Kõige rohkem on mulle rõõmu toonud selle nägemine, kuidas käputäiest sellel saarel 1930-ndatel aastatel tegutsenud tunnistajatest on tänaseks kasvanud enam kui 1100 aktiivset Jumala Kuningriigi kuulutajat. Ma olen tänulik Jehoovale selle eest, et mul on olnud võimalus aidata paljudel neist omandada täpseid teadmisi Piiblist ja suurepärasest tulevikulootusest.

Jehoova, ”mu päästja”

Kogemused on mulle õpetanud seda, et inimestele tõelisest Jumalast teadmiste jagamine nõuab vastupidavust ja kannatlikkust. Jehoova heldekäelise abiga on võimalik ilmutada neid väga vajalikke omadusi. Oma 67 täisajalises teenistuses oldud aasta jooksul olen korduvalt mõtisklenud apostel Pauluse sõnade üle: ”Kõiges me näitame endid kui Jumala abilised: suures kannatuses, viletsustes, hädades, kitsikustes, hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes” (2. Korintlastele 6:4, 5). Iseäranis teenistuse algusaastatel oli mu majanduslik olukord väga kehv. Kuid Jehoova ei hüljanud kunagi ei mind ega mu perekonda. Ta näitas, et ta on järjekindel ja võimas Abimees (Heebrealastele 13:5, 6). Me nägime alati ta armastavat kätt — nii selles, kuidas ta kogus oma lambaid, kui meie vajaduste eest hoolitsemises.

Kui ma vaatan tagasi ja näen, kuidas vaimne kõrb on õitsema hakanud, olen kindel, et mu töö pole olnud asjatu. Kasutasin oma noorusjõudu kõige kasulikumal moel. Mu täisajalise teenistuse karjäär on olnud mõttekam, kui mistahes muu taotlus elus oleks olnud. Nüüd, oma vanas eas, võin ma kogu südamest innustada nooremaid ’mõtlema oma Loojale oma nooruspäevil’ (Koguja 12:1).

Olgugi et olen 91 aastat vana, suudan ma siiski pühendada kuulutustööle üle 120 tunni kuus. Iga päev ärkan ma 7.30 hommikul ja kuulutan inimestele tänaval, kauplustes või parkides. Igal kuul levitan ma keskmiselt 150 ajakirja. Kuulmis- ja mäluprobleemid teevad elu praegu raskemaks, kuid mu armsad vaimsed vennad ja õed — mu suur vaimne perekond — ning ka mu kaks tütart oma peredega on olnud mulle tõeliseks toeks.

Ennekõike aga olen ma õppinud lootma Jehoovale. Kogu selle aja jooksul on ta olnud ”mu kalju, mu mäelinnus ja mu päästja” (Laul 18:3).

[Allmärkused]

[Pildid lk 26, 27]

All: koos oma naisega; vasakul: aastal 1927; kõrvalleheküljel: koos Minos Kokkinakise (vasakul) ja ühe teise tunnistajaga akropolis aastal 1939, varsti pärast pagendusest tagasipöördumist