Elulugu
Hüljatud orb leiab armastava Isa
JUTUSTANUD DIMÍTRIS SIDIRÓPOULOS
„Hakka pihta, võta relv kätte ja tulista,” ütles ohvitser urisedes ja surus vintpüssi mulle nina ette. Jäin rahulikuks ja keeldusin relva tõstmast. Seda kõike pealt vaatavate sõdurite kohkumuseks võttis ohvitser mu sihikule ning mitu kuuli lendas vihinal üle mu õla. Surm paistis olevat silme ees. Õnneks jäin ellu. Kuid see polnud sugugi esimene kord, mil mu elu ohus oli.
MU PEREKOND kuulus etnilisse vähemusrühma, kes elas Türgis Kapadookia piirkonnas Kayseri lähedal. Meie ajaarvamise esimesel sajandil võtsid mõned selle kandi inimesed ilmselt kristluse vastu (Apostlite teod 2:9). Ent 20. sajandi alguseks olid käes sootuks teised ajad.
Algul põgenik, pärast orb
Mõned kuud pärast minu sündi aastal 1922 oli mu pere sunnitud etnilise konflikti tõttu Kreekasse põgenema. Paanilises hirmus lahkudes jätsid mu vanemad kõik oma vara maha ja võtsid kaasa vaid minu, oma paari kuu vanuse beebi. Näinud kõiksugu häda ja viletsust, jõudsid nad lõpuks räsituna Kýria külasse, mis asub Põhja-Kreekas Dráma linna lähedal.
Mu isa suri pärast mu noorema venna sündi, kui ma olin nelja-aastane. Ta oli kõigest 27 aastat vana, kuid tollane muserdav kannatusrohke aeg murdis ta. Ema ei pidanud rängale puudusele vastu ning varsti suri temagi. Nüüd olid meil vennaga kitsad päevad. Meid saadeti ühest lastekodust teise. Kui olin 12-aastane, jäin pidama ühte Thessaloníki lastekodusse, kus minust sai mehaaniku õpipoiss.
Kuna mu lapsepõlv möödus külmade ja kõledate lastekoduseinte vahel, tahtsin teada, miks küll saab mõnele inimesele osaks nii palju kannatusi ja ülekohut. Murdsin pead selle üle, miks Jumal lubab selliseid kurbi olukordi. Usuõpetuse tundides õpetati meile, et Jumal on kõikvõimas, kuid selle kohta, miks on nii palju kurjust, ei antud mingit mõistlikku selgitust. Levinud oli käibetõde, et kõige parem religioon on kreeka õigeusu kirik. Kui küsisin, miks siis kõik õigeusklikud ei ole, kui õigeusk see kõige parem religioon on, ei osanud keegi rahuldavat vastust anda.
Meie õpetaja pidas siiski Piiblist sügavalt lugu ning ta toonitas meile, et see on püha raamat. Lastekodu juhataja oli samasuguse suhtumisega, kuid mingil põhjusel ei võtnud ta usulistest talitustest osa. Kui ma kord selle kohta pärisin, vastati mulle, et ta oli kunagi uurinud Piiblit Jehoova tunnistajatega, kuid sellest usust ei teadnud ma midagi.
Kui mu väljaõpe Thessaloníki lastekodus läbi sai, olin 17 aastat vana. Alanud oli Teine maailmasõda ning natsid olid Kreeka okupeerinud. Inimesi suri tänavatel nälga. Et ellu jääda, põgenesin maale ja läksin sandipalga eest põllutööliseks.
Saan Piiblist vastused
Kui ma 1945. aasta aprillikuus Thessaloníkisse tagasi pöördusin, tuli mulle külla ühe mu lapsepõlvesõbra õde, kelle vennaga ma olin mitmetes lastekodudes koos elanud. Paschaliá rääkis mulle, et ta vend on kadunud ning küsis, ega mina juhuslikult tema asukohast midagi ei tea. Jutu käigus tuli välja, et mu vestluskaaslane on Jehoova tunnistaja, ning ta mainis, et Jumal tunneb inimeste vastu huvi.
Kibestununa, nagu ma olin, esitasin talle hulga vastuväiteid. Miks olin ma pidanud varasest lapseeast saadik kannatama? Miks ma orvuks jäin? Kus on Jumal, kui me teda kõige rohkem vajame? Ta vastas: „Oled sa kindel, et Jumal on sellistes olukordades süüdi?” Oma Piibli abil tõestas ta mulle, et Jumal ei põhjusta inimestele kannatusi. Mõistsin, et Looja armastab inimesi ning seab varsti asjad korda. Selliste kirjakohtade põhjal nagu Jesaja 35:5–7 ja Ilmutuse 21:3, 4 näitas ta mulle, et peagi kaotatakse sõjad, vaen, haigused ja surm ning ustavad inimesed saavad elada maa peal igavesti.
Leian toetava pere
Sain teada, et Paschaliá vend oli tapetud ühes partisanisalkade vahelises kokkupõrkes. Läksin ta pereliikmetele külla, et neid lohutada, kuid hoopis nemad olid need, kes mulle Pühakirjal põhinevat lohutust pakkusid. Läksin nende juurde veel teinegi kord, et trööstivaid Piibli mõtteid kuulda. Peagi ühinesin selle Jehoova tunnistajate väikese rühmaga, kes salaja koos käisid, et Piiblit uurida ja Jumalat kummardada. Hoolimata sellest, et tunnistajad olid põlu all, soovisin nendega läbikäimist jätkata.
Nende alandlike kristlaste keskel valitses südamlik ja armastav pereõhkkond, millest olin puudust tundnud. Nad pakkusid mulle vaimset tuge ja abi, mida ma nii väga vajasin. Isetute ja hoolivate sõpradena olid nad meelsasti valmis mind aitama ja lohutama (2. Korintlastele 7:5–7). Mis veelgi tähtsam, nad aitasid mul tulla lähemale Jehoovale, kellest oli nüüd mulle saanud armastav taevane Isa. Tema omadused armastus, kaastunne ja hoolivus olid väga ligitõmbavad (Laul 23:1–6). Lõpuks olin leidnud endale vaimse perekonna ja armastava Isa! Olin südamest liigutatud. Tundsin peagi soovi Jehoovale pühenduda ning mind ristiti 1945. aasta septembris.
Kristlikel koosolekutel käies ei saanud ma juurde üksnes teadmisi, vaid süvenes ka mu usk. Kuna mingeid transpordivahendeid ei liikunud, koosolekud aga toimusid meie külast viie kilomeetri kaugusel, läksime sageli mitmekesi koos sinna jala kohale. Teekäimist saatnud usuteemalised vestlused jäid mulle meelde kogu eluks. 1945. aasta lõpu poole, kui sain teada võimalusest osaleda evangeeliumi kuulutamise töös täisajaliselt, alustasin pioneeritööd. Tugevad suhted Jehoovaga olid ääretult olulised, sest peagi pandi mu usk ja lootus viimse piirini proovile.
Vastupanu ei anna oodatud tulemusi
Politsei korraldas meie kogunemispaigas sageli relva ähvardusel läbiotsimisi. Kuna Kreekas möllas kodusõda, oli välja kuulutatud sõjaseisukord. Vaenupooled ründasid üksteist metsikus vihas. Seda olukorda ära kasutades veenis vaimulikkond riigivõime uskuma, et oleme kommunistid, mis tõi kaasa ränga tagakiusamise.
Kahe aasta jooksul arreteeriti meid palju kordi ning kuuel korral määrati meile kuni neljakuuline vangistus. Et aga vanglad olid juba poliitvange täis, lasti meid vabaks. Kasutasime ootamatut vabadust kuulutamiseks, kuid mõne aja pärast vahistati meid taas – kolm korda ühe nädala jooksul. Me teadsime, et hulga vendi oli saadetud maapakku üksikutele saartele. Kas oli minu usk küllalt tugev, et sellisele katsele vastu minna?
Olukord muutus eriti raskeks siis, kui mulle pandi kohustus käia end iga päev politseijaoskonnas näitamas. Selleks et mul silma peal hoida, saatsid ametivõimud mind Thessaloníki lähedal asuvasse Évosmose külla, kus asus üks politseijaoskond. Üürisin endale seal kandis ühe toa ning et elatist teenida, hakkasin käima rändtöölisena inimeste juures vaskpotte ja -panne poleerimas. Samal ajal kui ma ümberkaudsetes külades pioneeritööd tegin, võimaldas see amet mul kergesti inimesi nende kodudes külastada, ilma et see politseis kahtlust oleks äratanud. Selle tulemusena kuulsid mitmed inimesed head sõnumit ning võtsid selle hästi vastu. Rohkem kui kümnest inimesest said lõpuks pühendunud Jehoova teenijad.
Kümme aastat ja kaheksa vanglat
Olin politsei järelevalve all kuni 1949. aasta lõpuni ning pöördusin siis tagasi Thessaloníkisse, täis indu jätkata täisajalist teenistust. Jõudsin vaevalt mõelda, et mu kannatused on möödas, kui mind 1950. aastal ootamatult sõjaväkke kutsuti. Kristlasena soovisin jääda erapooletuks ja olin teinud otsuse, et ei õpi sõdima (Jesaja 2:4). Seetõttu ootas mind ees pikk piinarikas teekond, kus mul tuli tutvust teha Kreeka mitme kurikuulsa vanglaga.
Katsumused said alguse Dráma linnast. Kui ma seal esimesi nädalaid vangis olin, algas äsja teenistusse võetud sõduritel märkilaskmispraktika. Ühel päeval viidi mind lasketiiru. Ohvitser surus mulle vintpüssi nina ette ja käskis tulistama hakata. Kui ma keeldusin, hakkas ta minu suunas tulistama. Kui teised ohvitserid nägid, et ma kompromissi ei tee, lasid nad rusikad käiku ja hakkasid mind metsikult peksma. Nad süütasid sigarette ning kustutasid need siis minu peopesadesse. See kestis kolm päeva. Pärast seda heitsid nad mu üksikkongi. Sigarettidega põletatud haavad tegid piinavat valu, ning armid neist olid mu kätel näha veel aastaid.
Enne kui mind sõjakohtu alla anti, viidi mind üle Kreetale Irákleio sõjaväelaagrisse. Et murda mu laitmatust, peksti mind seal vaeseomaks. Kartuses alla anda palvetasin tulihingeliselt, et mu taevane Isa mulle jõudu annaks. Mulle meenusid sõnad kirjakohas Jeremija 1:19: „Nad võitlevad sinu vastu, aga nad ei saa võimust su üle, sest mina olen sinuga, ütleb Jehoova, ja päästan sind!” Tundsin, kuidas „Jumala rahu” mu olukorra talutavamaks muutis ja hingerahu taastas. Ma mõistsin, kuivõrd tark on panna kogu oma lootus Jehoova peale (Filiplastele 4:6, 7; Õpetussõnad 3:5).
Varsti toimus kohtuprotsess, kus mind eluks ajaks vangi mõisteti. Jehoova tunnistajaid peeti kõige suuremateks „riigi vaenlasteks”. Alustasin eluaegse vangistuse kandmist üksikkongis Itsentíni kriminaalvanglas Khanía linna lähedal. Itsentín oli vana kindlus ja mu kong kubises rottidest. Mässisin enda tavaliselt pealaest jalatallani vana räbaldunud teki sisse, vältimaks otsest kokkupuudet rottidega, kui nad üle minu ronisid. Haigestusin raskelt kopsupõletikku. Arst ütles, et mul tuleks väljas päikese käes viibida ning tänu sellele oli mul võimalik paljude vangidega siseõues vestelda. Ent mu seisund halvenes, ning pärast tugevat kopsuverejooksu viidi mind üle Irákleio haiglasse.
Minu usukaaslased kui vaimne pere olid taas mu kõrval, kui ma neid vajasin (Koloslastele 4:11). Irákleio vennad käisid mind tihtipeale vaatamas ning lohutasid ja julgustasid mind. Rääkisin neile, et mul on huvilistele kuulutamiseks kirjandust vaja. Nad tõid mulle topeltpõhjaga kohvri, kuhu võisin ohutult kirjandust peita. Olin selle üle väga õnnelik, et sain vangla-aastate jooksul aidata vähemalt kuuel kaasvangil tõeliseks kristlaseks saada.
Vahepeal oli kodusõda lõppenud ning mu vanglakaristust oli vähendatud kümne aastani. Istusin ülejäänud aja Réthymno, Yedí Kulé ja Kassándra vanglates. Pärast seda, kui olin mööda saatnud peaaegu kümme aastat kaheksas vanglas, lasti mind vabadusse ja ma pöördusin tagasi Thessaloníkisse, kus kallid kristlikud vennad mind soojalt vastu võtsid.
Edenemine kristliku vennaskonna toel
Sel ajal võisid Jehoova tunnistajad Kreekas juba suhteliselt vabalt Jumalat kummardada. Haarasin kohe kinni võimalusest jätkata täisajalist teenistust. Varsti sain veel ühe õnnistuse osaliseks, kui õppisin tundma ustavat kristlikku õde Katínat, kes armastas Jehoovat ja osales aktiivselt kuulutustöös. Abiellusime 1959. aasta oktoobris. Tütre Agápi sünd ning kristlik perekonnaelu aitasid mul üle saada valusatest orvupõlvemälestustest. Mis kõige tähtsam, tundsime perekonnana rahulolu sellest, et saame teenida oma armastavat taevast Isa Jehoovat ja olla tema kaitsva hoole all (Laul 5:12).
Olude sunnil pidin pioneeritöö lõpetama, kuid ma toetasin oma naist, et tema saaks siiski täisajalist teenistust jätkata. Üheks oluliseks verstapostiks minu kui kristlase elus kujunes üks Jehoova tunnistajate rahvusvaheline konvent, mis toimus 1969. aastal Saksamaal Nürnbergis. Reisiks ettevalmistusi tehes esitasin avalduse passi saamiseks. Kui mu naine läks politseijaoskonda küsima, miks ma ei ole rohkem kui kahe kuu jooksul veel passi kätte saanud, tõmbas üks ohvitser oma sahtlist välja paksu toimiku, ning lausus: „Kas te küsite sellele inimesele passi selleks, et ta võiks minna Saksamaale oma usule poolehoidjaid püüdma? Ärge lootkegi! Ta on ohtlik.”
Jehoova ja mõnede vendade abiga kanti mu nimi aga rühmapassi ja nõnda oli mul ikkagi võimalik sellest toredast konvendist osa võtta. Kohalviibijate kõrgarv küündis üle 150 000 ning ma nägin selgesti, kuidas Jehoova vaim seda rahvusvahelist vaimset peret suunab ja ühendab. Pärast seda konventi oli kristlikul vennaskonnal minu silmis veelgi suurem väärtus.
Aastal 1977 mu armastatud naine ja ustav kaaslane suri. Püüdsin anda endast parima, et kasvatada meie tütart kooskõlas Piibli põhimõtetega, ning mind ei jäetud üksi. Jälle tuli mu vaimne pere mulle appi. Olen neile vendadele lõpmata tänulik, kes mulle sel raskel ajal toeks olid. Mõned neist kolisid isegi mõneks ajaks meie poole, et mu tütre eest hoolitseda. Ma ei unusta nende ennastohverdavat armastust mitte iial (Johannese 13:34, 35).
Kui Agápi jõudis täisikka, abiellus ta ustava venna Ilíasega. Neil on neli poega, kes kõik on tões. Viimaste aastate jooksul on mul olnud mitu insulti ning mu tervis on halvemaks läinud. Tütar ja ta pereliikmed hoolitsevad minu eest hästi. Hoolimata kehvast tervisest on mul endiselt palju põhjusi rõõmus olla. Mäletan seda aega, kui Thessaloníkis oli kõigest sadakond venda, kes salaja kodudes koos käisid. Nüüd on selles piirkonnas aga umbes viis tuhat innukat tunnistajat (Jesaja 60:22). Konventidel tulevad noored vennad teinekord minu juurde ja küsivad: „Kas sa mäletad, kuidas sa meie poole ajakirju käisid toomas?” Olgugi et nende vanemad ei pruukinud neid ajakirju lugeda, olid lugejateks lapsed, kes ka vaimselt edenesid.
Kui mõtlen Jehoova organisatsiooni kasvule, tunnen, et selle nägemine on väärt kõiki neid katsumusi, milles ma vastu pidasin. Räägin oma lapselastele ja teistele noortele alati, et nad peaksid meeles oma taevast Isa nooruses ning et ta ei hülga neid kunagi (Koguja 12:1). Jehoova on täitnud oma sõna ning olnud mulle „vaestelaste isa” (Laul 68:6). Ehkki olin lapseeas hüljatud orb, leidsid lõpuks hooliva Isa!
[Pilt lk 22]
Töötasin Dráma vanglas kokana
[Pilt lk 23]
Koos Katínaga meie pulmapäeval aastal 1959
[Pilt lk 23]
Kokkutulek Thessaloníki lähedal metsas 1960-ndate lõpus
[Pilt lk 24]
Koos meie tütrega aastal 1967