aktōbar
budhan, aktōbar 1
‘paralōgatthilirundhu varugira nyaanamō kīlppadiya thayaaraanadhaaga irukkiradhu.’—yaak. 3:17.
kīlppadivadhu romba kashtamaaga irukkiradhendru eppōdhaavadhu yōsitthirukkirīrgalaa? dhaavīdhu raajaavum appadi yōsitthirukkiraar. adhanaaldhaan, “ungalukku kīlppadiyum aasaiyai enakkul thūndungal” endru jebam seidhaar. (sang. 51:12) dhaavīdhukku yegōvaavai romba pidikkum. irundhaalum, yegōvaavukku kīlppadivadhu silasamayam avarukku oru pōraattamaaga irundhadhu. namakkum appadi irukkalaam. adharku oru kaaranam, kīlppadiyaamal irukkum subaavam nam ovvoruvarukkum piraviyilēyē vandhuvittadhu. irandaavadhu kaaranam, kalagam seiya saatthaan nammai thūndikkondē irukkiraan; avanai pōlavē naam nadandhukolla vēndumendru ninaikkiraan. (2 ko. 11:3) mūndraavadhu kaaranam, nammai sutriyirukkum makkalum kalagam seiya vēndum... edhirtthu pōraada vēndum... endra sindhaiyōdu irukkiraargal. ippadippatta sindhaidhaan ‘kīlppadiyaadhavargalidam ippōdhu seyalpattu’ varuvadhaaga baibil solgiradhu. (ebē. 2:2) appadiyendraal, namakkul irukkum thavaru seivadharkaana iyalbaiyum kīlppadiya kūdaadhendru indha ulagamum saatthaanum kodukkum thūndudhalaiyum edhirtthu pōraada vēndum. yegōvaavukku kīlppadivadharkum... avar yaarukkellaam adhigaaram kodutthirukkiraarō avargalukkellaam kīlppadivadharkum... naam niraiya muyarchi edukka vēndum. w23.10 6 ¶1
vyaalan, aktōbar 2
nīngal tharamaana dhraatchamadhuvai idhuvarai vaitthirukkirīrgalē.—yōvaa. 2:10.
yēsu seidha arpudhatthilirundhu, manatthaalmai kaattuvadhu avasiyam endra paadatthai naam katrukkollalaam. oru periya arpudhatthai seidhadhaaga yēsu perumaiyadikkavillai. avar endha samayatthilumē, ‘naan idhai seidhēn.. adhai seidhēn..’ endrellaam thambattam adikkavillai. adharku badhilaaga, manatthaalmaiyōdu ellaa pugalaiyum magimaiyaiyum yegōvaavukkē kodutthaar. (yōvaa. 5:19, 30; 8:28) yēsu maadhiriyē naamum manatthaalmaiyōdu nadandhukondaal, naam seidha edhai patriyum perumaiyadikka maattōm. naam edhaiyō saadhitthadhupōl perumaiyadikkaamal, yegōvaavai patri perumaiyaaga pēsuvōm. avarukku sēvai seiya namakku kidaitthirukkum vaaippu oru periya baakkiyam! (erē. 9:23, 24) avarudaiya udhavi illaamal nammaal edhaiyumē saadhikkamudiyaadhu! adhanaal, yegōvaavukku sēra vēndiya pugalai naam avarukkutthaan kodukka vēndum. (1 ko. 1:26-31) naam manatthaalmaiyaaga irundhaal, matravargalukku seiyum udhaviyai sollikkaatti nalla peyar edukka vēndumendru ninaikka maattōm. ‘naan seidhadhaiyellaam yegōvaa paarkkiraar, avar sandhōshappaduvaar, adhuvē enakku pōdhum’ endru ninaitthu thirupthiyōdu iruppōm. (matthēyu 6:2-4-ai oppittu paarungal; ebi. 13:16) yēsu maadhiriyē manatthaalmaiyaaga nadandhukollumpōdhu yegōvaavin manadhai sandhōshappadutthugirōm enbadhil sandhēgamē illai.—1 pē. 5:6. w23.04 4 ¶9; 5 ¶11-12
velli, aktōbar 3
ungaludaiya nalanil mattumē akkarai kaattaamal, matravargaludaiya nalanilum akkarai kaattungal.—pili. 2:4.
matravargaludaiya nalanil akkarai kaatta vēndumendru kadavuludaiya sakthiyin thūndudhalaal pavul sonnaar. kūttangalil kalandhukollumpōdhu naam eppadi indha aalōsanaiyinpadi nadakkalaam? badhil solla nammai pōlavē matravargalum aasaippaduvaargal enbadhai nyaabagam vaitthukkolla vēndum. ippadi yōsitthu paarungal: ungal nanbargalōdu nīngal pēsikkondu irukkirīrgal. avargalai pēsavidaamal nīngalē pēsikkondu iruppīrgalaa? nichayam appadi seiya maattīrgal! pēsa avargalukkum vaaippu koduppīrgal. kūttangalilum, thangal visuvaasatthai patri solla evvalavu pērukku mudiyumō avvalavu pērukku vaaippu kodukka vēndum. sollappōnaal, sagōdhara sagōdharigalai urchaagappaduttha oru sirandha vali adhudhaan. (1 ko. 10:24) adharku surukkamaaga naam badhil solla vēndum. appadi seiyumpōdhu, niraiya pēr badhil solla nēram irukkum. surukkamaaga badhil sollumpōdhukūda niraiya kurippugalai solla kūdaadhu. paaraavil irukkum ellaavatraiyumē nīngal sollivittaal, matravargal solvadharku kurippugalē irukkaadhu. w23.04 22-23 ¶11-13
sani, aktōbar 4
nalla seidhiyai matravargalukku arivippadharkaaga ellaavatraiyum nalla seidhikkaagavē seigirēn.—1 ko. 9:23.
nammudaiya sūlnilaigal maarumpōdhu matravargalukku thodarndhu udhavi seivadhu evvalavu mukkiyam enbadhai marandhuvida kūdaadhu. ūliyam seivadhan mūlam matravargalukku udhava vēndum. ūliyatthil valaindhukodukkiravargalaaga irukka vēndum. vēru vēru idangalaiyum, kalaachaarangalaiyum sērndha vitthiyaasappatta makkalai naam ūliyatthil paarkkirōm. ovvoruvarukkum kadavulai patri ovvoru vidhamaana karutthu irukkiradhu. appadippattavargalidam pēsum vishayatthil, pavulidamirundhu naam paadam katrukkollalaam. avar valaindhukodukkiravaraaga irundhaar. yēsu avarai “matra dhēsatthu makkalukku . . . appōsthalanaaga” niyamitthaar. (rō. 11:13) adhanaal, yūdhargalukkum grēkkargalukkum paditthavargalukkum graamatthu makkalukkum arasu adhigaarigalukkum raajaakkalukkum pavul prasangitthaar. ippadippatta vitthiyaasamaana makkalin manadhai thoduvadharkaaga, avar “ellaa vidhamaana aatkalukkum ellaa vidhamaagavum” aanaar. (1 ko. 9:19-22) andha makkaludaiya kalaachaaram, pinnani, nambikkailai patriyellaam pavul yōsitthu paartthaar. adhanaal avaravarukku ētra maadhiri avaraal pēsa mudindhadhu. naamum valaindhukodukkiravargalaaga irundhu ovvoruvarukkum ētra maadhiri pēsa muyarchi seidhaal, ūliyatthil munnēra mudiyum. w23.07 23 ¶11-12
nyaayiru, aktōbar 5
‘nam ejamaanin ūliyan sandaipōda kūdaadhu; adharku badhilaaga, ellaaridamum menmaiyaaga nadandhukolla vēndum.’—2 thī. 2:24.
saanthagunam balavīnamalla, balam! ēnendraal, oru kashtamaana sūlnilaiyil amaidhiyaaga nadandhukolvadharku manabalam thēvai. saantham, ‘kadavuludaiya sakthiyaal undaagira gunangalil’ ondru. (galaa. 5:22, 23) saantham endru molipeyarkkappattirukkum grēkka vaartthaiyai, palakkappadutthiya oru kaattu kudhiraiyai patri solvadharkaaga silasamayangalil payanpadutthinaargal. sīrippaayum oru kudhirai saanthamaaga amaidhiyaaga maaruvadhai konjam karpanai seidhupaarungal. adhu amaidhiyaaga maarinaalum, adhanudaiya balam konjamkūda kuraivadhillai. naam eppadi saanthatthaiyum valartthukkondu adhēsamayatthil balamullavargalaagavum irukkalaam? nam sondha sakthiyaal idhai kandippaaga seiya mudiyaadhu. indha arumaiyaana gunatthai valartthukkolla udhavi kēttu, kadavuludaiya sakthikkaaga jebam seiya vēndum. idhai kandippaaga valartthukkolla mudiyum enbadhai niraiya pērudaiya anubavangal kaattugindrana. niraiya yegōvaavin saatchigal, avargalai edhirppavargalidam romba saanthamaaga pēsiyirukkiraargal. adhai paartthavargalukku, nammēl nalla abippraayam vandhirukkiradhu.—2 thīmō. 2:24, 25. w23.09 15 ¶3
thingal, aktōbar 6
naan jebam seidhēn. yegōvaa naan kēttadhai kodutthuvittaar.—1 saa. 1:27.
24 mūppargal paralōgatthil yegōvaavai vananguvadhai romba bramippaana oru dharisanatthil yōvaan paartthaar. avargal yegōvaavai pugalndhu, avar “magimaiyum maanbum vallamaiyum petrukkolla thagudhiyaanavar” endru sonnaargal. (veli. 4:10, 11) unmaiyulla dhēvathūdhargalukkukkūda yegōvaavai pugalvadharku niraiya kaaranangal irukkindrana. avargal paralōgatthil avarkūdavē irukkiraargal, avarai patri nandraaga therindhu vaitthirukkiraargal. avar seivadhaiyellaam paartthu avarudaiya gunangalai purindhukolgiraargal. yegōvaa eppadi nadandhukolgiraar enbadhai paarkka paarkka avarai pugala vēndumendra aasai avargalukku adhigamaagiradhu. (yōbu 38:4-7) naamum jebatthil yegōvaavai pugala vēndum. avaridam edhuvellaam namakku piditthirukkiradhu, edhaiyellaam rasikkirōm endru sollalaam. nīngal baibilai padikkumpōdhu, yegōvaa kaattum niraiya gunangalai patri therindhukolvīrgal. adhil ungal manadhai thotta gunangalai patri yōsitthu paarungal. (yōbu 37:23; rō. 11:33) andha gunangalai patri enna ninaikkirīrgal endru yegōvaavidam sollungal. namakkum nam sagōdhara sagōdharigalukkum yegōvaa udhavi seivadharkaagakkūda naam avarai pugalalaam.—1 saa. 2:1, 2. w23.05 3-4 ¶6-7
sevvaai, aktōbar 7
‘yegōvaavukku ētra vidhatthil nadangal.’—kolō. 1:10.
1919-il kadavuludaiya makkal magaa baabilōnin pidiyilirundhu vidudhalaiyaanaargal. adhē varushatthildhaan, “unmaiyum vivēgamum ulla adimai” niyamikkappattaargal. (mat. 24:45-47; ēsaa. 35:8) adhumudhal avargal, ‘parisutthamaana valiyai’ kandupidikkavum adhil nadakkavum nalla janangalukku udhavi seiya aarambitthaargal. munbu irundha unmaiyulla aatkal ‘parisutthamaana valiyai’ thayaarpadutthi vaitthirundhadhaal, pudhidhaaga vandhavargalaal yegōvaavai patriyum avarudaiya viruppatthai patriyum niraiya therindhukolla mudindhadhu. (nīdhi. 4:18) yegōvaavukku pidittha maadhiri vaala aarambikkavum mudindhadhu. thannudaiya makkal ellaa maatratthaiyum orēyadiyaaga seiya vēndumendru yegōvaa edhirpaarkkavillai. konjam konjamaaga adhai seiya udhaviyirukkiraar. naam yegōvaavai mulumaiyaaga piriyappadutthum kaalam varumpōdhu namakku evvalavu sandhōshamaaga irukkum! saalai endraalē adhai kandippaaga paraamarikka vēndum. adhēpōl, 1919-ilirundhu ‘parisutthamaana valiyilum’ paraamarippu vēlai thodarndhu nadandhukondirukkiradhu. magaa baabilōnaivittu innum niraiya pēr veliyē varuvadharku thēvaiyaana udhavigalellaam seiyappattirukkiradhu. w23.05 17 ¶15; 19 ¶16
budhan, aktōbar 8
naan orupōdhum unnaivittu vilaga maattēn.—ebi. 13:5.
aalum kuluvin kīl irukkira vevvēru kulukkalil sēvai seigira udhaviyaalargalukku, aalum kuluvil irukkum sagōdharargal payirchi kodukkiraargal. udhaviyaalargal ippōdhē periya periya poruppugalai seigiraargal. kristhuvin aadugalai thodarndhu paartthukkolvadharku ippōdhē thayaaraaga irukkiraargal. migundha ubatthiravatthin kadaisiyil, paralōga nambikkaiyulla ellaarum paralōgatthukku pōna piragu, thūya vanakkam olindhupōgaadhu. yegōvaavudaiya makkal thodarndhu avarai vananguvaargal. yēsu nammudaiya thalaivaraaga iruppadhaal, namakku oru kuraiyum irukkaadhu. andha samayatthil, maagōgu dhēsatthin kōgu, adhaavadhu ulaga naadugalin kūttani, nammai thaakkum enbadhu unmaidhaan. (esē. 38:18-20) aanaal, andha thaakkudhal thōlviyildhaan pōi mudiyum. naam yegōvaavai vananguvadhai avargalaal thadukkavē mudiyaadhu. yegōvaa kandippaaga thannudaiya makkalai kaappaatruvaar. adhaitthaan yōvaan oru dharisanatthil paartthaar. “migundha ubatthiravatthilirundhu,” vērē aadugalai sērndha “thiral kūttamaana makkal” thappitthu varuvadhai avar paartthaar. (veli. 7:9, 14) appadiyendraal, yegōvaa avargalai kandippaaga kaappaatruvaar endru therigiradhu. w24.02 5-6 ¶13-14
vyaalan, aktōbar 9
kadavuludaiya sakthi ungalukkul patravaikkira aarva thīyai anaitthuvidaadhīrgal.—1 the. 5:19.
kadavuludaiya sakthi namakku vēndumendraal adharkaaga naam jebam seiya vēndum, kadavuludaiya sakthiyaal kodukkappatta baibilai padikka vēndum, kadavuludaiya sakthi valinadatthum amaippōdu sērndhirukka vēndum. appadi seidhaal, ‘kadavuludaiya sakthiyaal undaagira gunangalai’ nammaal valartthukkolla mudiyum. (galaa. 5:22, 23) nam yōsanaigalum nadatthaiyum eppōdhumē sutthamaaga irundhaaldhaan kadavul than sakthiyai namakku koduppaar. naam thodarndhu asingamaana vishayangalai patri yōsitthukkondum, andha maadhiri vishayangalaiyē seidhukondum irundhaal kadavul than sakthiyai koduppadhai nirutthividuvaar. (1 the. 4:7, 8) adhōdu, kadavuludaiya sakthi namakku thodarndhu kidaikka vēndumendraal ‘thīrkkadharisanangalai avamadhikkaamal’ irukka vēndum. (1 the. 5:20) ingē ‘thīrkkadharisanangal’ enbadhu, kadavuludaiya sakthi mūlamaaga kidaikkira ellaa seidhigalaiyum kurikkiradhu. yegōvaavin naal varappōgiradhu... naam oru avasara kaalakattatthil vaalgirōm... endra seidhigalum adhil adangum. nam kaalatthilellaam armagedhōn varaadhu endru yōsikkaadhīrgal. andha naalai eppōdhumē manadhil vaitthirungal. adharku enna seiyalaam? sariyaanadhai thodarndhu seiyungal. “kadavulbakthikkuriya seyalgalai” surusuruppaaga seidhukondē irungal.—2 pē. 3:11, 12. w23.06 12 ¶13-14
velli, aktōbar 10
yegōvaavukku bayappaduvadhudhaan nyaanatthai peruvadharku mudhal padi.—nīdhi. 9:10.
elektraanik saadhanatthil thidīrendru oru aabaasa padam nam kanmun vandhaal adhai paarkkaamal udanadiyaaga maatrivida vēndum! yegōvaavōdu namakku irukkum natpudhaan romba romba mukkiyam. sila padangalai aabaasa padangal endru oruvēlai mutthirai kuttha mudiyaadhu. aanaal, appadippatta padangalkūda paaliyal aasaigalai thūndalaam. avatraikkūda naam thavirkka vēndum. ēnendraal, ‘idhayatthil muraikēdaana uravukolla’ thūndugira oru chinna padiyaikkūda edutthuvaikka naam virumbuvadhillai. (mat. 5:28, 29) thaailaandhil irukkum dēvid endra mūppar ippadi solgiraar: “sila padangalai aabaasa padangalin listil sērkka mudiyaadhudhaan. aanaal adhaiyellaam naan paartthukkondē irundhaal yegōvaavukku ennai pidikkumaa endru ennaiyē kēttukkolvēn. adhanaal ennaal nyaanamaaga nadandhukolla mudigiradhu.” yegōvaavin manadhai kaayappadutthividuvōmō endra bayam, nyaanamaaga nadandhukolla namakku udhavum. kadavulbayamdhaan “nyaanatthai peruvadharku mudhal padi.” w23.06 23 ¶12-13
sani, aktōbar 11
en janangalē, ungaludaiya ullaraigalukku pōngal.—ēsaa. 26:20.
‘ullaraigal’ endru ingē solliyiruppadhu sabaigalai kurikkalaam. migundha ubatthiravam samayatthil sagōdhara sagōdharigalōdu ondrusērndhu irundhaal, nammai paadhugaappadhaaga yegōvaa vaakku thandhirukkiraar. adhanaal, nam sagōdhara sagōdharigalai porutthukkolvadhu mattumalla, avargalmēl aalamaana anbai kaattuvadharkum ippōdhē kadinamaaga ulaikka vēndum. naam uyir thappippadhē idhai porutthu irukkalaam! “yegōvaavin magaa naal” manidhargal samaalikka mudiyaadhalavukku prachinaigal niraindha kashtamaana kaalamaaga irukkum. (sep. 1:14, 15) yegōvaavudaiya makkalukkum kashtangal varum. aanaal, ippōdhē naam thayaaraaga irundhaal andha samayatthil padhattam adaiyaamal irukka mudiyum. matravargalukkum udhavi seiya mudiyum. enna prachinaigal vandhaalum adhaiyellaam sagitthiruppōm. nam sagōdhara sagōdharigal kashtappadugira samayatthil avargalmēl karisanai kaattuvadharkum avargaludaiya adippadai thēvaigalai gavanitthu kolvadharkum nammaal mudindhadhai seivōm. nam sagōdhara sagōdharigalmēl ippōdhē anbu kaatta katrukkondadhaal, edhirkaalatthilum avargalmēl anbu kaattuvōm. ippadiyellaam seidhaal, pudhiya ulagatthil endrendrum vaalum vaalkkaiyai yegōvaa namakku parisaaga koduppaar. pēralivugalum kashtangalum nam nyaabagatthilirundhu maraindhē pōividum.—ēsaa. 65:17. w23.07 7 ¶16-17
nyaayiru, aktōbar 12
[yegōvaa] ungalai urudhippadutthuvaar, ungalai balappadutthuvaar, ungalai urudhiyaana asthivaaratthin mēl nirka vaippaar.—1 pē. 5:10.
yegōvaavukku unmaiyaaga irundhavargal balamullavargalaaga irundhaargal endru baibil solgiradhu. aanaal, eppōdhumē avargal appadi unaravillai. silasamayam avargal balavīnamaagavum unarndhirukkiraargal. udhaaranatthukku, dhaavīdhu raajaa sila sūlnilaigalil thaan “malaipōl urudhiyaaga” iruppadhaaga unarndhaar. aanaal, matra samayangalil “gadhikalangippōnēn” endru sonnaar. (sang. 30:7) simsōnukku kadavuludaiya sakthi kidaitthapōdhu avar bayangaramaana oru balasaaliyaaga aanaar. aanaal, yegōvaavin sakthi kidaikkaavittaal, “naan balam ilandhu matra manushargalai pōlaagividuvēn” endru avarē sonnaar. (nyaa. 14:5, 6; 16:17) kadavulbakthiyulla indha aatkal, yegōvaavin sakthi kidaitthadhaaldhaan balasaaligalaaga aanaargal. pavulumkūda, yegōvaadhaan thanakku balam kodukka vēndum enbadhai purindhu vaitthirundhaar. (2 ko. 12:9, 10) pavulukku sila udalnala prachinaigal irundhana. (galaa. 4:13, 14) silasamayangalil, sariyaanadhai seivadharku pōraadinaar. (rō. 7:18, 19) matra samayangalil, padhattatthōdum thanakku enna aagumō endra bayatthōdum irundhaar. (2 ko. 1:8, 9) irundhaalum, pavul balavīnamaaga irundhapōdhu balamullavaraaga aanaar. pavulidam illaadha balatthai yegōvaa kodutthaar. yegōvaa pavulai balasaaliyaakkinaar. w23.10 12 ¶1-2
thingal, aktōbar 13
yegōvaavaagiya naan idhayatthai paarkkirēn.—1 saa. 16:7.
‘edharkumē naan laayakkillai’ endra ennam vandhaal, oru vishayatthai nyaabagam vaitthukkolla vēndum: yegōvaavē nammai avar pakkamaaga ilutthirukkiraar. (yōvaa. 6:44) nammidam irukkum ēdhōvoru nalladhai avar paartthirukkiraar. oruvēlai, adhai naamkūda gavanitthirukka maattōm; aanaal avar gavanitthirukkiraar. naam unmaiyilēyē eppadippattavargal enbadhu avarukku theriyum. (2 naa. 6:30) avar ungalai pokkishamaaga paarppadhaaga baibil solgiradhu; idhai nīngal dhaaraalamaaga nambalaam. (1 yō. 3:19, 20) satthiyatthai therindhukolvadharku munbu seidha sila vishayangal nammai pōttu vaatti edukkalaam; kutra unarvaal naam thavikkalaam. (1 pē. 4:3) yegōvaavukku unmaiyaaga sēvai seigira kristhavargalum paava iyalbaal pōraadikkondudhaan irukkiraargal. ungalukkum appaditthaan irukkiradhaa? yegōvaa ungalai mannikkavē maattaar endru thōndrugiradhaa? ungalukku mattumalla, yegōvaavukku unmaiyaaga sēvai seidha niraiya pērukku indha maadhiri ennangal irundhirukkiradhu. pavulumkūda thannidam irundha paava iyalbai ninaitthu vēdhanaippattaar. (rō. 7:24) avar manam thirundhi nyaanasnaanam edutthirundhaar; irundhaalum, “appōsthalargal ellaarilum naan arpamaanavan” endrum “paavigalil perum paavi naandhaan” endrum sonnaar.—1 ko. 15:9; 1 thī. 1:15. w24.03 27 ¶5-6
sevvaai, aktōbar 14
‘makkal yegōvaavin aalayatthai alatchiyam seidhaargal.’—2 naa. 24:18.
yōvaas raajaa eduttha thappaana mudivilirundhu naam katrukkolgira paadam enna? yegōvaamēl paasam vaitthirukkiravargalai, avarukku piditthadhai seiya vēndum endru aasaippadugiravargalai nanbargalaaga thērndhedukka vēndum. sariyaanadhai seivadharku avargal namakku udhavi seivaargal. nam vayadhil iruppavargalōdu mattumdhaan palaga vēndum endru avasiyam kidaiyaadhu. yōvaas, thannaivida vayadhil periyavaraaga irundha yōidhaavōdum nanbaraaga irundhaar. nanbargalai thērndhedukkumpōdhu ungalaiyē ippadi kēttukkollungal: ‘yegōvaamēl nambikkaiyai valartthukkolla avargal enakku udhavi seigiraargalaa? yegōvaa edhirpaarppadhu pōl vaalvadharku avargal enakku udhavi seigiraargalaa? yegōvaavai patriyum avar solli thandhirukkira arumaiyaana unmaigalai patriyum avargal ennidam pēsugiraargalaa? kadavul kodutthirukkira nerimuraigalai madhikkiraargalaa? naan ēdhaavadhu thappu seidhaal adhai mūdimaraikkaamal ennidam nēraaga solgiraargalaa? illaiyendraal enakku piditthadhai mattumdhaan solgiraargalaa?’ (nīdhi. 27:5, 6, 17) ungaludaiya nanbargalukku yegōvaamēl paasam illaiyendraal avargal ungalukku thēvaiyē illai. adhēsamayatthil, yegōvaavai nēsikkira nanbargal ungalukku irundhaal avargalai vittuvidaadhīrgal; avargaldhaan ungalukku nalla nanbaraaga iruppaargal!—nīdhi. 13:20. w23.09 9-10 ¶6-7
budhan, aktōbar 15
aalpaavum omēgaavum naanē.—veli. 1:8.
aalpaa enbadhu grēkka moliyil mudhalaavadhu elutthu. omēgaa enbadhu kadaisi elutthu. “aalpaavum omēgaavum naanē” endru solvadhan mūlam, oru vishayatthai aarambitthaal kandippaaga adhai nallapadiyaaga seidhu mudippaar enbadhai yegōvaa kaattugiraar. yegōvaa aadhaamaiyum ēvaalaiyum padaittha piragu avargalidam, “‘nīngal pillaigalai petru, ēraalamaaga perugi, būmiyai nirappungal; adhai panpadutthungal’ . . . endru solli aasīrvadhitthaar.” (aadhi. 1:28) idhu oruvidhatthil avar “aalpaa” endru sonnadhupōl irundhadhu. sīkkiratthil, aadhaam ēvaalin sandhadhiyil varum kīlppadidhalulla makkal indha būmi muluvadhaiyum nirappi, adhai pūnjōlaiyaaga maatruvaargal. andha samayatthil yegōvaa “omēgaa” endru solvadhupōl irukkum. than nōkkatthai niraivētra yegōvaa ēlaavadhu naalai odhukki vaitthirukkiraar. andha naalin mudivil avarudaiya nōkkam kandippaaga niraivērividum.—aadhi. 2:1-3. w23.11 5 ¶13-14
vyaalan, aktōbar 16
yegōvaavukku valiyai thayaarpadutthungal! nam kadavulukkaaga paalaivanatthil oru samamaana nedunjaalaiyai amaiyungal.—ēsaa. 40:3.
baabilōnilirundhu isravēlukku pōga kittatthatta naangu maadhangal aagum. andha payanam romba kashtamaagavum irukkum. aanaal, idaiyil varum ellaa thadaigalaiyum nīkkappōvadhaaga yegōvaa vaakku kodutthaar. unmaiyulla yūdhargalukku oru vishayam nandraaga therindhirundhadhu. isravēlukku thirumbi pōvadharkaaga avargal seiyum thyaagangalaivida avargalukku kidaikkum aasīrvaadhangaldhaan adhigam! adhil oru aasīrvaadham: avargalaal marubadiyum yegōvaavai sudhandhiramaaga vananga mudiyum! yegōvaavai vananguvadharku baabilōnil aalayamē illai. thiruchattatthil sonnadhupōl yegōvaavukku baligalai seluttha idamum illai, gurumaar ērpaadum illai. andha ūril yegōvaavaiyum avarudaiya sattangalaiyum madhitthu nadandhavargalaivida poi dheivangalai vanangiyavargaldhaan niraiya pēr irundhaargal. adhanaal, yegōvaavukku unmaiyaaga irundha aayirakkanakkaana yūdhargal, avargaludaiya thaainaattukku thirumbi pōi unmai vanakkatthai thirumbavum aarambippadharku aasaiyaaga kaatthirundhaargal. w23.05 14-15 ¶3-4
velli, aktōbar 17
thodarndhu oliyin pillaigalaaga nadandhukollungal.—ebē. 5:8.
thodarndhu “oliyin pillaigalaaga” nadappadharku kadavuludaiya sakthiyin udhavi namakku thēvai. indha olukkanketta ulagatthil sutthamaaga iruppadhu sulabam illaidhaan. (1 the. 4:3-5, 7, 8) indha ulagatthin yōsanaigalaiyum thatthuvangalaiyum edhirtthu pōraada kadavuludaiya sakthi udhavi seiyum. adhumattumalla, ‘ellaa vidhamaana nalla gunatthaiyum nīdhiyaiyum’ valartthukkollavum adhu udhavum. (ebē. 5:9) kadavuludaiya sakthi vēndumendraal adharkaaga jebam seiya vēndum. yegōvaa, “thannidam kētkiravargalukku thannudaiya sakthiyai . . . koduppaar” endru yēsuvum sonnaar. (lū. 11:13) sabaiyil yegōvaavai pugalumpōdhum andha sakthi namakku kidaikkum. (ebē. 5:19, 20) kadavuludaiya sakthi nammēl seyalpadumpōdhu, yegōvaavukku pidittha maadhiri nammaal vaala mudiyum. w24.03 23-24 ¶13-15
sani, aktōbar 18
kēttukkondē irungal, appōdhu ungalukku kodukkappadum. thēdikkondē irungal, appōdhu kandupidippīrgal. thattikkondē irungal, appōdhu ungalukku thirakkappadum.—lū. 11:9.
ungalukku innum adhiga porumai thēvaiyaa? jebam seiyungal. porumai enbadhu kadavuludaiya sakthiyaal undaagira gunangalil ondru. (galaa. 5:22, 23) adhanaal, yegōvaavin sakthiyai kēttu jebam seiyalaam. andha sakthiyaal undaagira indha gunatthai valartthukkolla udhavi kēttum jebam seiyalaam. nam porumaiyai sōdhikkum oru sūlnilai vandhaal, kadavuludaiya sakthikkaaga naam “kēttukkondē” irukka vēndum. (lū. 11:13) oru vishayatthai yegōvaa paarkkum vidhatthil paarkka udhavi seiyumpadiyum avaridam kētkalaam. ovvoru naalum porumaiyaaga iruppadharku nam pangil seiya vēndiyadhaiyum seiya vēndum. porumaikkaaga endhalavukku jebam seigirōmō, endhalavukku adhai kaatta muyarchi seigirōmō andhalavukku indha gunam nam manadhil aalamaaga padhindhuvidum, nam subaavatthōdum kalandhuvidum. baibil udhaaranangalai aalamaaga yōsitthu paarkkavum udhavum. porumaiyaaga irundha niraiya pērudaiya udhaaranam baibilil irukkiradhu. avargalai patri yōsitthu paarkkumpōdhu, eppadiyellaam porumai kaattalaam endru katrukkolvōm. w23.08 22 ¶10-11
nyaayiru, aktōbar 19
ungal valaigalai pōttu mīnpidiyungal.—lū. 5:4.
yegōvaa udhavi seivaar endru pēdhuruvukku yēsu nambikkai kodutthaar. yēsu uyirtthelundhu vandha piragu, pēdhuruvukkum avarōdu irundha matra appōsthalargalukkum mīnpidippadhil innoru arpudhatthai seidhu kaattinaar. (yōvaa. 21:4-6) indha arpudhatthai paartthapōdhu yegōvaa avarudaiya porul thēvaigalai gavanitthukkolvaar endru pēdhuruvukku nambikkai kidaitthirukkum. ‘kadavuludaiya arasaangatthukku . . . mudhalidam koduppavargalai’ yegōvaa gavanitthukkolvaar endru yēsu sonna vaartthaigalum appōdhu avarudaiya nyaabagatthukku vandhirukkum. (mat. 6:33) adhanaal, mīnpidikkum tholilai vida ūliya vēlaikku pēdhuru mudhalidam kodutthaar. ki.pi. 33 pendhekosthē naal andru, avar dhairiyamaaga saatchi kodutthaar. adhai kētta aayirakkanakkaana makkal nalla seidhiyai ētrukkondaargal. (ap. 2:14, 37-41) adharkuppin, samaariyargalum matra dhēsatthai sērndhavargalum yēsuvai ētrukkolla avar udhavi seidhaar. (ap. 8:14-17; 10:44-48) ellaa vidhamaana makkalaiyum avarudaiya sabaikkul konduvaruvadharku yegōvaa pēdhuruvai periya alavil payanpadutthinaar. w23.09 20 ¶1; 23 ¶11
thingal, aktōbar 20
naan paarttha kanavaiyum adhan artthatthaiyum nīngaldhaan solla vēndum; illaavittaal, ungalai kandandhundamaaga vettividuvēn.—dhaani. 2:5.
baabilōnin raajaa nēbukaathnēchaarukku, bramaandamaana oru silaiyai patriya bayangaramaana oru kanavu vandhadhu. idhu erusalēmai baabilōniyargal alitthu kittatthatta irandu varushangalukku piragu nadandhirukkalaam. andha kanavaiyum adhan artthatthaiyum sollaavittaal ellaa nyaanigalaiyum kondruviduvadhaaga avar mirattinaar, dhaaniyēlaiyum sērtthudhaan! (dhaani. 2:3-5) dhaaniyēl udanadiyaaga ēdhaavadhu seiyavillai endraal, niraiya pērudaiya uyirē pōividum aabatthu irundhadhu! “adhanaal dhaaniyēl raajaavidam pōi, kanavai vilakkuvadharku avagaasam kēttaar.” (dhaani. 2:16) adharku niraiya dhairiyamum visuvaasamum avarukku thēvaippattadhu. ēnendraal, adharku munbu dhaaniyēl kanavugalukku arttham sonnadhaaga baibilil endhavoru padhivum illai. adhanaal than nanbargalidam pōi, “paralōgatthin kadavul nammēl irakkam kaatti andha kanavin ragasiyatthai velippaduttha vēndumendru jebam seiyungal” endru sonnaar. (dhaani. 2:18) yegōvaa avargaludaiya jebangalukku badhil kodutthaar. yegōvaavin udhaviyōdu nēbukaathnēchaarin kanavukku dhaaniyēl arttham sonnaar. adhanaal, dhaaniyēlum avarudaiya nanbargalum uyirthappinaargal. w23.08 3 ¶4
sevvaai, aktōbar 21
mudivuvarai sagitthiruppavardhaan mītpu peruvaar.—mat. 24:13.
porumaiyaaga nadandhukolvadhaal kidaikkum nanmaigalai yōsitthu paarungal. porumaiyaaga irundhaal, innum sandhōshamaagavum mana samaadhaanatthōdum iruppōm. adhanaal, nam manadhum udambum aarōkkiyamaaga irukkum. matravargalidam porumaiyaaga nadandhukondaal avargalōdu nalla bandham irukkum. sabaiyum innum otrumaiyaaga irukkum. yaaraavadhu nam kōbatthai thūndinaalkūda naam amaidhiyaaga irundhaal, prachinai peridhaagaamal irukkum. (sang. 37:8, adikkurippu; nīdhi. 14:29) ellaavatrukkum mēlaaga yegōvaa appaavai pōlavē nadandhukolvōm, avaridam innum adhigamaaga nerungippōvōm. porumai enbadhu unmaiyilēyē oru alagaana gunam. adhu etthanaiyō nanmaigalai tharugiradhu. porumaiyaaga nadandhukolvadhu eppōdhumē sulabam kidaiyaadhudhaan. aanaal, yegōvaavin udhaviyōdu thodarndhu andha gunatthai valartthukkolla mudiyum. pudhiya ulagatthukkaaga porumaiyōdu kaatthirukkum indha samayatthil, “yegōvaavin kangal avarukku bayandhu nadakkiravargalaiyum, avarudaiya maaraadha anbukkaaga kaatthirukkiravargalaiyum unnippaaga gavanikkindrana” enbadhil urudhiyaaga irukkalaam. (sang. 33:18) adhanaal, naam ellaarumē thodarndhu porumaiyaaga irukka thīrmaanamaaga irukkalaam. w23.08 22 ¶7; 25 ¶16-17
budhan, aktōbar 22
visuvaasatthai seyalil kaattavillai endraal, adhu setthadhaaga irukkum.—yaak. 2:17.
oruvar thanakku visuvaasam iruppadhaaga sollikkondaalum, adharku ētra seyalgalai seigiraaraa enbadhudhaan mukkiyam endru yaakkōbu suttikkaattugiraar. (yaak. 2:1-5, 9) adhōdu, innoru nabarai patriyum yaakkōbu solgiraar. ‘udaiyō unavō illaamal’ kashtappattukkondu irukkira oru sagōdhararaiyō sagōdhariyaiyō andha nabar paarkkiraar. irundhaalum, avargalukku endha udhaviyum seiyavillai. ippadippatta oruvar thanakku visuvaasam iruppadhaaga sollikkondaalum adhanaal enna prayōjanam? adharku ētra seyalgal avaridam illaiyē. (yaak. 2:14-16) visuvaasatthai seyalil kaattiya nabargalil raagaabum oruvar endru yaakkōbu solgiraar. (yaak. 2:25, 26) aval yegōvaavai patri kēlvippattaal, isravēlargalukku yegōvaa udhavi seidhadhaiyum purindhukondaal. (yōsu. 2:9-11) adhōdu, aval than visuvaasatthai seyalil kaattinaal. irandu isravēla ulavaaligal vandhapōdhu avargaludaiya uyirai kaappaatrinaal. isravēlaraaga illaadha, paava iyalbulla oru pennaaga irundhaalum yegōvaa avalai nīdhimaan endru sonnaar; aabiragaamai sonnadhu pōlavē! visuvaasatthai seyalil kaattuvadhu endhalavukku mukkiyam enbadhu avaludaiya udhaaranatthilirundhu purigiradhu. w23.12 5-6 ¶12-13
vyaalan, aktōbar 23
nīngal vērūndriyavargalaagavum asthivaaratthinmēl nilaiyaai nirkiravargalaagavum irukka vēndum.—ebē. 3:17.
kristhavargalaaga naam, adippadai baibil satthiyangalai therindhukondaalē pōdhum endru ninaippadhillai. kadavuludaiya sakthiyin udhaviyōdu “kadavuludaiya aalamaana kaariyangalaiyumkūda” aaraaindhu therindhukolla vēndumendra aarvam namakku irukkiradhu. (1 ko. 2:9, 10) yegōvaavidam innum nerungi pōvadharku nīngal ēn oru padippu praajakttai aarambikka kūdaadhu? udhaaranatthukku, andru vaalndha than ūliyargalmēl yegōvaa eppadiyellaam anbu kaattinaar? indru nammēlum avar anbu kaattuvaar enbadhai adhu eppadi kaattugiradhu? isravēlargalin kaalatthil thannai vananguvadharkaaga yegōvaa ennenna ērpaadugalai seidhirundhaar? andha ērpaadugalukkum nam kaalatthil yegōvaa seidhirukkum ērpaadugalukkum enna otrumai irukkiradhu? yēsu būmiyil vaalndha samayatthil ennenna thīrkkadharisanangalai niraivētrinaar? idhupōndra vishayangalai ungaludaiya thanippatta padippil nīngal aalamaaga paditthu paarkkalaam. adharkaaga, yegōvaavin saatchigalukkaana aaraaichi kaiyēttai payanpadutthalaam. baibilai ippadi aalamaaga aaraaichi seidhu padikkumpōdhu ungal visuvaasam balamaagum, ‘kadavulai patriya arivaiyum kandadaivīrgal.’—nīdhi. 2:4, 5. w23.10 18-19 ¶3-5
velli, aktōbar 24
ellaavatrukkum mēlaaga, oruvarukkoruvar aalndha anbu kaattungal; ēnendraal, anbu ēraalamaana paavangalai mūdum.—1 pē. 4:8.
pēdhuru payanpadutthiyirukkira “aalndha” endra vaartthai, ēdhōvoru porulai “nandraaga virippadhai” kurikkiradhu. vasanatthin irandaavadhu paagatthil, aalamaana anbu irundhaal sagōdharargaludaiya paavatthai mūda mudiyum endru pēdhuru solgiraar. idhai purindhukolla indha udhaaranatthai yōsiyungal: ungalidam oru tēbil irukkiradhu. aanaal, adhanmēl ēgappatta kīralgalum karaigalum irukkindrana. adhu paarppadharku avvalavu nandraaga illai. adhanaal, adhanmēl oru thuniyai virikkirīrgal. andha thuniyai naangu pakkamum nandraaga ilutthuvidugirīrgal. ippadi, ōriru karaigalai mattumalla, andha tēbilmēl irukkira mottha karaigalaiyum mūdividugirīrgal. indha thuni maadhiridhaan naam kaattugira aalamaana anbu! sagōdhara sagōdharigalidam irukkum ōriru kuraigalai mattumalla, “ēraalamaana paavangalai” aalamaana anbinaal mūda mudiyum. matravargalmēl aalamaana anbu irundhaaldhaan avargal seigira thavarugalai nammaal mannikka mudiyum; kashtamaaga irundhaalum mannikka mudiyum! (kolō. 3:13) naam matravargalai mannitthaal yegōvaavukku nammai romba pidikkum. w23.11 11-12 ¶13-15
sani, aktōbar 25
raajaavin munnaal saappaan adhilirundhu vaasikka aarambitthaar.—2 naa. 34:18.
26 vayadhil, yōsiyaa raajaa yegōvaavudaiya aalayatthai pudhuppikkum vēlaiyai aarambitthaar. andha samayatthil, ‘mōsē mūlam kodukkappatta yegōvaavin thiruchatta butthagam’ kidaitthadhu. adhu vaasikkappattadhai kēttapōdhu, adhil solliyiruppadhai thīviramaaga seiya vēndum endru aasaippattaar. (2 naa. 34:14, 19-21) nīngalum baibilai dhinamum vaasikka aasaippadugirīrgalaa? ērkenavē vaasikkirīrgal endraal, adhu ungalukku piditthirukkiradhaa? prayōjanamaaga irukkum endru ninaikkum vasanangalai thaniyaaga kuritthu vaikkirīrgalaa? yōsiyaavukku kittatthatta 39 vayadhu irukkumpōdhu, avar oru periya thappai seidhaar. adhanaal avarudaiya uyirē pōivittadhu. yegōvaavai nambi avarudaiya valinadatthudhalai kētpadharku badhilaaga sondha butthiyai nambi avaraagavē oru mudivai edutthuvittaar. (2 naa. 35:20-25) paadam? namakku evvalavu vayadhaanaalum sari, evvalavu varushamaaga baibilai paditthukkondu irundhaalum sari, naam thodarndhu yegōvaavai thēdikkondē irukka vēndum. valinadatthudhalukkaaga yegōvaavidam jebam seivadhu, avarudaiya vaartthaiyai padippadhu, mudhirchiyulla kristhavargalin arivuraiyai kēttu nadappadhu ena ellaavatraiyum thavaraamal seiya vēndum. appadi seidhaal vaalkkaiyil periya periya thavarugalai seiyaamal iruppōm, sandhōshamaaga iruppōm.—yaak. 1:25. w23.09 12 ¶15-16
nyaayiru, aktōbar 26
thalaikkanam ullavargalai kadavul edhirkkiraar, thaalmai ullavargalukkō alavatra karunai kaattugiraar.—yaak. 4:6.
yegōvaavai nēsitthu, avarukku unmaiyaaga sēvai seidha niraiya pengalai patri baibil solgiradhu. “palakkavalakkangalil alavukkumīri pōgaadhavargalaagavum, ellaa vishayangalilum unmaiyullavargalaagavum” avargal irundhaargal. (1 thī. 3:11) avargalidamirundhu niraiya katrukkollalaam. ungal sabaiyilum mudhirchiyulla sagōdharigal iruppaargal. ilam sagōdharigalē, ungalukku therindha mudhirchiyulla sagōdharigalai patri yōsitthuppaarungal. avargalidam irukkira nalla nalla gunangalai gavaniyungal. andha gunangalai nīngal eppadi kaattalaam endru yōsiyungal. oru mudhirchiyulla kristhavaraaga iruppadharku manatthaalmai romba mukkiyam. oru sagōdhari manatthaalmaiyaaga irundhaal, avarukku yegōvaavōdum matravargalōdum nalla bandham irukkum. udhaaranatthukku, yegōvaavai nēsikkira oru sagōdhari, avar ērpadutthiya thalaimai sthaanam endra ērpaattukku kīlppadindhu nadappaar—sabaiyilum! kudumbatthilum!—1 ko. 11:3. w23.12 18-19 ¶3-5
thingal, aktōbar 27
‘kanavargal thangal sondha udalmīdhu anbu kaattuvadhupōl thangal manaivimīdhum anbu kaatta vēndum.’—ebē. 5:28.
oru kanavar thannudaiya manaiviyai anbaaga paartthukkolla vēndum, avaludaiya thēvaigalai gavanitthukkolla vēndum, unarchigalai purindhu nadandhukolla vēndum, kadavulōdu oru nalla bandhatthai vaitthukkolla udhava vēndum. kanavargal ivatraiyellaam seiya vēndum endru yegōvaa edhirpaarkkiraar. yōsikkum thiranai valartthukkolvadhu, pengalai madhikka katrukkolvadhu matrum poruppullavargalaaga nadandhukolvadhu oru nalla kanavaraagavum kudumba thalaivaraagavum aavadharku ungalukku udhavum. edhirkaalatthil nīngal oru appaavaaga aagalaam. oru nalla appaavaaga iruppadhu eppadi endru yegōvaavidamirundhu katrukkollungal. (ebē. 6:4) yegōvaa thannudaiya magan yēsumēl anbu vaitthirundhadhaiyum, avarai ētrukkondadhaiyum velippadaiyaaga sonnaar. (mat. 3:17) nīngalum oru appaavaaga aagumpōdhu, ungal pillaigalai nēsikkirīrgal enbadhai adikkadi sollungal. avargal ēdhaavadhu nalla vishayangalai seiyumpōdhu vaayaara paaraattungal. yegōvaavai maadhiriyē nadandhukollum appaakkalaal nalla pillaigalai valarkka mudiyum; andha pillaigal mudhirchiyulla aangalaagavum pengalaagavum valaruvaargal. idhaiyellaam seivadharku ippōdhē nīngal eppadi thayaaraagalaam? kudumbatthilum sabaiyilum irukkiravargalmēl nīngal vaitthirukkira anbai seyalil kaattungal. avargalai dhaaraalamaaga paaraattungal.—yōvaa. 15:9. w23.12 28-29 ¶17-18
sevvaai, aktōbar 28
‘yegōvaadhaan un kaalangalai nilaippadutthugiraar.’—ēsaa. 33:6.
yegōvaavin ūliyargalaana namakkum kashtangalum nōigalum varatthaan seigiradhu. nammai verukkiravargalidam irundhu edhirppum thunburutthalumkūda varugiradhu. indha kashtangalellaam varaadha maadhiri yegōvaa thaduppadhillai. irundhaalum, namakku udhavi seivadhaaga vaakku kodutthirukkiraar. (ēsaa. 41:10) avar tharum udhaviyōdu nammaal sandhōshatthai ilakkaamal irukka mudiyum, nalla thīrmaanangalai edukka mudiyum, evvalavu mōsamaana kashtangal vandhaalum avarukku unmaiyaaga irukka mudiyum. yegōvaa namakku “dhēvasamaadhaanam” tharuvadhaaga vaakku kodutthirukkiraar. (pili. 4:6, 7) yegōvaavōdu nerukkamaana bandham vaitthiruppadhaal kidaikkum samaadhaanamdhaan dhēvasamaadhaanam! adhu nam idhayatthaiyum manadhaiyum amaidhippadutthum, saanthamaakkum. andha samaadhaanam ‘ellaa sindhanaikkum mēlaanadhu’ endru baibil solgiradhu. adhu kodukkira amaidhiyai nammaal vaartthaigalaal vivarikka mudiyaadhu. ēdhōvoru vishayatthukkaaga urukkamaaga jebam seidha piragu, oruvidhamaana amaidhiyai nīngal unarndhirukkirīrgalaa? adhudhaan “dhēvasamaadhaanam.” w24.01 20 ¶2; 21 ¶4
budhan, aktōbar 29
en jīvan yegōvaavai pugalattum. enakkul irukkum ellaamē avarudaiya parisuttha peyarai pugalattum.—sang. 103:1.
yegōvaamēl anbu irundhaal avarudaiya peyarai naam manadhaara pugaluvōm. yegōvaavudaiya peyarai pugalumpōdhu avaraiyē pugalugirōm endru dhaavīdhu purindhu vaitthirundhaar. yegōvaavudaiya peyar, avar eppadippattavar enbadhai kaattugiradhu; avarudaiya alagaana gunangalaiyum avar seidha nalla nalla vishayangalaiyum nyaabagappadutthugiradhu. ‘thanakkul irukkira ellaavatraiyum’ vaitthu, adhaavadhu manadhaara, yegōvaavudaiya peyarai pugala vēndum... adhai parisutthappaduttha vēndum... endru dhaavīdhu aasaippattaar. indha vishayatthil lēviyargalum nalla munmaadhiri vaitthirukkiraargal. yegōvaavudaiya parisutthamaana peyarai pugalvadharku vaartthaigalē pōdhaadhu endru avargal manatthaalmaiyaaga sonnaargal. (ne. 9:5) ivargal ellaarum manadhaara pugalndhadhai kēttapōdhu yegōvaavudaiya manasu urugiyirukkum. w24.02 9 ¶6
vyaalan, aktōbar 30
munnētra paadhaiyil naam edhuvarai pōyirundhaalum sari, adhē paadhaiyil thodarndhu sīraaga nadakka vēndum.—pili. 3:16.
ungalukku otthuvaraadha oru kurikkōlai nīngal adaiyavillai enbadharkaaga nīngal thōtruppōivittadhaaga yegōvaa orunaalum ninaikka maattaar. (2 ko. 8:12) thadangalgalilirundhu paadam katrukkollungal. ērkenavē seidhiruppadhai yōsitthu paarungal. “ungaludaiya ulaippai . . . marandhuviduvadharku kadavul anīdhiyullavar kidaiyaadhu” endru baibil solgiradhu. (ebi. 6:10) ungaludaiya ulaippai nīngalum marandhuvidaadhīrgal. nīngal ērkenavē ennavellaam seidhu muditthirukkirīrgal endru yōsitthu paarungal. oruvēlai, nīngal ērkenavē yegōvaavōdu oru natpai valartthirukkalaam, matravargalidam avarai patri pēsa aarambitthirukkalaam, nyaanasnaanamum edutthirukkalaam. ippadi ērkenavē nalla nalla kurikkōlai vaitthu adhai adaindhirukkalaam. adhaiyellaam ungalaal adaiya mudindhirukkiradhendraal, ippōdhu vaitthirukkira kurikkōlaiyum kandippaaga adaiya mudiyum! ungaludaiya kurikkōlai adaiya thodarndhu ulaikkumpōdhu, yegōvaa eppadiyellaam ungalukku udhavi seigiraar... eppadiyellaam ungalai aasīrvadhikkiraar... enbadhai paartthu sandhōshappada marandhuvidaadhīrgal! (2 ko. 4:7) nīngal muyarchiyai kaividaamal thodarndhu ulaitthaal innum periya aasīrvaadhangal ungalai thēdivarum.—galaa. 6:9. w23.05 31 ¶16-18
velli, aktōbar 31
thagappanē ungalmēl paasam vaitthirukkiraar. ēnendraal, nīngal enmēl paasam vaitthu, kadavuludaiya pradhinidhiyaaga naan vandhiruppadhai nambugirīrgal.—yōvaa. 16:27.
yegōvaa yaarmēl paasam vaitthirukkiraarō avargalai ētrukkolvadhai velippadaiyaaga kaattugiraar. yēsu būmiyil irundhapōdhu yegōvaa avarmēl anbu vaitthirundhadhaiyum avarai ētrukkolvadhaiyum irandu sandharppangalil sonnaar. (mat. 3:17; 17:5) yegōvaa ungalai patriyum ippadi solla vēndumendru nīngal ninaikkirīrgalaa? indraikku yegōvaa paralōgatthilirundhu pēsuvadhu illaidhaan! aanaal thannudaiya vaartthaiyaana baibil mūlamaaga pēsugiraar. yēsu than sīshargalidam sonna vaartthaigal suvisēsha butthagangalil irukkindrana. adhai padikkumpōdhu yegōvaavin kuralai nammaal “kētka” mudiyum. ēnendraal, yēsu than appaavai appadiyē pinpatrinaar. paava iyalbulla than sīshargal thavarugal seidhapōdhukūda yēsu avargalai ētrukkondaar. idhai patriyellaam padikkumpōdhu yegōvaavum nammai appaditthaan ētrukkolvaar enbadhai purindhukolla mudigiradhu. (yōvaa. 15:9, 15) kashtangal varugindrana enbadharkaaga yegōvaa nammai ētrukkolvadhillai endru arttham aagividaadhu. naam avarmēl evvalavu anbu vaitthirukkirōm... avarai evvalavu nambugirōm... enbadhai kaattuvadharku avai vaaippugalai kodukkindrana.—yaak. 1:12. w24.03 28 ¶10-11